Touching The Void

Suurepäraselt õnnestunud dokumentaalne ekraniseering Joe Simsponi ning Simon Yates erakordsest Siula Grande (6344m) vallutusest 1985.aastal, Peruus, Andides. Kaks noorema poolset 25-aastast alpinistihunti, kel meri põlvini, üritasid rünnata Siula Grande tippu, läänesuunalt, mis senini ei olnud kellelgi õnnestunud. Härrased olid oma plaanides optimistlikud, mistõttu mindi tippu võtma ka üsna kerges varustuses ning ilma vahelaagrideta ühe järjestikuse ronimisega, paraku ilmaoludest tulenevalt tuli plaani korrigeerida ning tippu jõuti alles kolmandal päeval. Ja nagu tihti kipub olema, siis üles saamine polegi nii keeruline, kui allatulek ise ja siin alles hakkab juhtuma....

Sõnaga, väga vähestel meie seast on selge teadmine, mis on inimvõimete piirid ning teatud mõttes võib siin sarnasusi leida ka Aron Rolstoni looga (link1, link2).

Ja loomulikult on võimalik teraval kõrval ära tabada ka vanameistri Pärdi muusikat siit filmist.

Ashlee Vance - 'Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future'

Kuigi Ashlee Vance käekiri oli esimestel lehtedel üsnagi ebameeldivalt eemaletõukav oma ameerikalikkuse ja enesekesksusega siis õnneks ei kandunud see üle tervele raamatule. Oli palju huvitavat ning veel rohkem on ees, jään edasi 'fännboiks'.

Elon Musk isast:

 

'He's good at making life miserable - thatäs for sure. He can take any situation no matter how good it is and make it bad. He's not happy man. I don't know ... fuck ... I don't know how someone becomes like he is.' 

Navaid Farooq, ülikoolikaaslane:

'We  are the kinds of people that can be by ourselves at a party and not feel awkward. Farooq said. We can think to ourselves and not feel socially weird about it'

'What Musk would not tolerate were excuses or the lack of clear plan of attack'

Isuri eepos

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi koostegemisel valminud projekt 'Tokerjad' oli niivõrd imetabane kogetu mõned hooajad tagasi, et kui kõrva hakkas, et sama duo taaskord ühiselt ette võtab ja teeb ja veel isuri temaatikal, rääkimata siis raba ja kellaaja eksootikast, siis ei olnud variantigi, et ma sest projektist kõrvale jääksin.

Etenduse alguseag oli säetud tavapäratult varajasele hommikutunnile, kella viiele, mistõttu tundus ka mõistlik olevat juba eelmine õhtu Vargamäele kohale toimetuda ning oma hütt, ettevalmistatud telklaagris püsti lüüa ning äratus sättida kella neljale. Telgist hommikul välja murdes oli veidi üllatuslikult juba üsna valge, ehk päike oli juba tõusmas. Pooletunnine matk etenduse paika Kodru raba äärde oli ideaalselt ergastav, et unerammestusel lasta endast välja voolata. Hommikutundidel mängitava teatri juures ongi üks tubli pluss just aeg, etendusele minnes oled puhtam leht, ei võta tervet eelnenud päeva kaasa, kas siis tööd või peret või miskit kolmandat, oled ise rohkem kohal ja sees, meeled on tunduvalt vastuvõtlikumad võrreldes õhtuste etendustega linnamelus.

 

Nagu ka Tokerjates siis ka Isuri eepose puhul oli muusikaline kompositsioon väga priima, jällegi oli sisse toodud koor, kammerkoor, sedant puhku Voces Musicales, kandmaks ette Veljo Tormise ja Mart Saare loomet. Metsaveerel laulva koori auravad hääled läbi tõusva päikese prisma kosutasid hinge nagu ka raba tagant mustades frakkides tulek lavapaika metsatukas oli mõjus. Suurimaks üllatajaks minu jaoks oli Jaak Lutsoja akordionil, tuleb tunnistada, et ei ole just suurim lõõtsalemb, aga kuis Jaak suutis üles tõmmata akordionil parimaid kitarririffe meenutavaid võnkeid, oli kaiff. Oma osa selles oli ka akordionile säetud võimendusel, tulemus oli igal juhul väga priima.

Muusika kõrvale, mis oli mängitava juures esmane, oli säetud ka etendusliku osa, mis koosnes üheksast erinevast müütilisest katkest/killust isurite muistenditest, mis olid omavahel üsna hüplikus siduses ja ühtset lavastusterviklikku narratiivi ei hoidnud, samas ei olnud see ka minu arusaamist mööda eesmärk omaette, vaid antud katkendid omasid täienduslikku rolli helilisele pildile. Samal põhjusel jäi ka üsna eeskujuliku näitlejate nimekirja tehtav kergelt tahaplaanile, kuna karakterite välja toomisse väga ei panustata, kaktendist katkendisse võisid viimased isegi erineda. Ega ka näitlejad publikumiga kontakti otsinud, liiguti enamasti pilk maas oma kinganinadele suunatult või siis vastupidi kaugusesse, mis jäi sümboliseerima isuri rahva allasurutust ning hääbumist.

Samas jällegi õnnestus Kübbaril ikkagi silma paista, kui miskit välja tuua, siis jäi meenuma episood põgeneva hullunud naisena, kuis ta koperdas kännu või kivi taha ja dramaatiliselt kukkus, see oli nii ehtkübbarlikult absurdselt välja mängitud. Kübbar on üsna erakordne nähtus Eesti teatris. Teisalt mis meenuma jäid veel - olid vanaeitede nägudega riidest kotid, mida teatud stseenides peas kanti ning samal ajal ka vanaeidelikke poose sisse võeti, erilist talenti ses osas omas Lauri Kaldoja. Väga priima lüke igal juhul.

Kui etenduse alguses pakuti turgutavat teed, võis ehk olla põdrasammal, siis etenduse lõpetuseks oli ka traditsiooniliselt toekam eine hernepudru formaadis. Väga viks igal juhul.

American Sniper

Lombitagune tehas pole pikka aega enam suutnud sõjatemaatiliste filmidega elamuse mõttes üllatada, ei ole ses suhtes erand ka antud isamaaline heeros. Snaiperite duelli osas oli selge deja vu moment kunagise nähtuga - 'Enemy at the gates'.

Ainum, mis ülesnoppimist vääris oli Bradley Cooper-i suurepäraselt tehtud rollilahendus ja näitlejaklass, top notch - peab mainima. Isegi väike üllatus, nüüd on tahtmine härrase muude tegemistega rohkem kursis olla.

Positiivsemat nooti lisas ka lõpu nüke, kus tegelaskuju leidis piisavat vaimset tugevust, et mineviku taak maha raputada. Ja kahtlemata ka isa kaasaantud tarkus poegadele:

"There are three types of people in this world, there are the sheep, there are the wolves and there are the sheepdogs who protect the sheep from wolves."

Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu

Rahvateatri projekte polejuba õite mitu aega programmi sattunud, sestap oligi üsna hea meel kui sain kutsungi Kundast, kaema kohaliku Ranna-Viru rahvateatri tükki „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“. Lavastuse on kokku kirjutanud Olavi Ruitlane ning oma sisult on tegu ajaloolise fiktsiooniga, tähendusega, et ajalooliste sündmuste ning nimedega käiakse ümber loominguliselt ning piinliku täpsusega ei ole mõtet kronoloogiliselt ega ka faktiliselt näpuga järge ajada. Lugu on üdini rahvalik. On kohustuslik ilus armastuslugu, on pilamist, on alati rahvast naerutavat groteski, on ajalugu, on laulu, on tantsu, ei oskagi klassikalisemat rahvalikku suvelavastust ette kujutada.

Etendusest endast enam jäi mõjuma mängupaik, Kunda mõisakompleks - võimas neljal liivakivist sambal seisev peahoone, millel katuse puudumisel loodus puude ja võsa kujul vohab kasvada ja lõhub aegamisi inimtethut, kuigi hoonel on tänaseks eraomanik, siis tema jõud sellest ehitisest üle ei käi ning nii see väärikas mõis tasahilju hääbub.

Meeldiva üllatusena võttis pärast etendust kohalik ajaloolane Uno Trumm inimesed kokku ja tegi ümbruskonnas veel ~1h giidimatka, tutvustades Kunda jõge, mõisaga seonduvata ajalugu, käisime kolme erineva otstarbega veskit kaemas ja saime teada, miks eestlane üldsegi kartulit sööb. Põhjus oli minu jaoks üllatav, kuid samas lihtne ja proosaline, nimelt kunagi tahetud piiritusetootmise protsessi parendada nii käidi välja reegel, et kes suudab toorainest rohkem piiritust välja pressida, saab piirituse pealt paremat hinda, ses osas polnud aga vili kõikse parem tooraine ning nii kohalikud mõisnikud läinudki üle kartuli peale ja kui kartuli peale juba ülemindi, siis nii see ka põllumajandus kultuurina koduvabariigis ka juurdus.

Sõnaga oli elamus, mitte küll nii palju etenduse perspektiivist, kuid kogu kompott oli väga ehe, oli näha kuis kohalik kogukond oli pingutanud, alates siis laval tantsivast kohalikust tantsutrupist ja laulvast laulukoorist ja etlevast rahvateatrist ning jätkates kohalikku aiasaadusi ja muud toodangut pakkuvate talumeestega enne etendust ja vaheajal, juba mainitud giidituurist, isegi hobene koos peremehega oli toodud naabritalust etteastet tegema, lisaks puudus veel tavapärane turvakontroll, etendusele võis saabuda igast ilmakaarest, alles tribüünile istuma minnes küsisid kaks nooremaohtu näitsikut piletit. Väga ehe kogukondlik tegemine!

Mart Poom - 'Minu lugu'

Mart Poom on minu jaoks läbi aegade parim ja kõrgeimaile tasemele välja jõudnud eestlasest jalgpallur (kuigi härra Klavan hakkab kandadele jõudma), kelle suhtes oman suurt austust. Mart Poom ei olnud kindlasti kõige talendikam maarjamaa pallur ning kogu edulugu nagu raamatust lugeda võib on mees üles ehitanud  ebamaisele töövõimele ning tahtmisele iga hinna eest läbi lüüa, minnes selle eesmärgi järgi läbi paksusust ja vedelast. Nagu üks tuttav väga tabavalt ütles:

Kui Mart Poomi poleks sellisel kujul olemas, siis oleks Anton Hansen Tammsaare ta kaasajastu jaoks välja mõelnud.

Raamat ise koosneb 78% ulatuses detailsest ülevaatest mängudest, treeningudest ning vigastustest, olles ses suhtes nagu kroonika (mitte see ajakiri), kroonikale mitte kohaselt on sisse juhtunud üllatavalt mitmeid keelelisi apsakaid nimedega nagu näituseks on saanud Southamptonis mänginud Marians Paharsist, Maris Pahars või Arenali juhtfiguurist David Deinist Davis Dean ja need näited ei ole üksikud.

Kindlasti on hea lugemine tippspordi võõrale inimesele või noorsportlasele, mida ikkagi tähendab tippu pürgimine, iseasi, kas Poomi praktikat läbi vigastuste mängimise ja treenimise osas peaks eeskujuks võtma, pigemiti hoopis seda, et kui on põlv puru saab teha ülakeha trenni ning kui õlg, siis jalgadele või siis minna aasta esimesel päeval trenni, et saada nii psühholoogiline eelis konkurentide ees jne. Ses osas on inspireerivat materjali kuhjaga, mida aga ei ole on põnevus ja emotsioon ning teatud tasandil tekib monotoonse teksti lugemisel küsimus, kui õnnelik inimesena Mart üldse on, samas kõrvalvaatajana arvan, et küsimus tuleneb pigem raamatu toimetajast ja ilmselgelt oleks saanud seda lugu ilmekamalt edasi anda.

Sipelgapesa

Vladimir Loginovilt hästi üles leitud ja purki pandud lugu, mõne katke juures on imestamist kuis see nii loomulikult kõrvaljälgijana on suudetud üles võtta. Sõnaga suurepärane vaatamine.

Dokumentaalfilm SIPELGAPESA on kogum lühinovelle meestest, kes tegutsevad Lasnamäe hiiglasliku Nõukogudeaegse garaažikompleksi lõpututes boksides. Hoone, mis esialgsete plaanide kohaselt oli loodud masinate hoidmiseks, kasvatas aja jooksul enda külge kõikvõimalikke asutusi ja teenuseid. Paljudel neist pole autodega enam mingit pistmist. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi - täielik sipelgapesa. Nõukogude ajast säilinud hiiglaslik hoone on hakanud elama oma hingeelu, olles teiseks koduks ligi 700-le mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Hoone on meeste jaoks omamoodi salajane meesteklubi, kus nad saavad elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Film on valminud koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga, arendatud Nordisk Pitching foorumil ning Docu Talents From the East programmis Karlovy Vary filmifestivali raames.

Libahunt

Raske miskit kohe kosta. RAAAM oli loonud võimsad raamid - Viinistu katlamaja etendusepaigana on üks lahedamaid üldse kus mu silm käinud on, näitlejate valikusse kuulus mitu head ja tuttavat nime, kelle tegemisi olen varemalt vägagi nautinud, lavastaja, Jakuutiast pärit Sergey Potapov, šamaani lapselapsena tõotas eksootikat ning miskit värsket, rääkimata siis tehtud turundusest läbi treilerite või plakati, mis on üks kutsuvaimaid, mida siiani näinud olen, lõpetuseks veel Kitzbergi paljulubav tekst, ehk kõik komponendid ja veel enamgi olid ju olemas, ometigi ei läinud etendus minu jaoks kuidagi käima. Jäi mulje, et oli lavastaja poolt nagu üle jala tehtud, suvine aeg, teen miskit ära, siia-sinna mõned käekirjast tulenevad tehnikad ja sümbolid, mis ka enne töötanud on ja valmis.

Jah, hästi oli välja mängitud ksenofoobsus ja/või võõraviha tänase päevapoliitilise pagulaste teema taustal, mis eriti võikalt torkas Tammaru vanaema sõnades:

 

"Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas!"

 

Keeruline on suhestuda selle ütlemisega nagu on isiklikul tasandil keeruline ka pidada eestlasi erakordselt ksenofoobseteks võrreldes teiste rahvustega. Teksti juurde tagasitulles, kas saab üldse Tammaruid eestluse etalonideks pidada, kui nad kõiges tahtsid järgida vaid mõisnikke ja meenutasid sedapsi hoopis pigem väikekodanlust, võrreldes Tiinaga, kes esindas vabadust ja metsa ning ise hakkama saamist. Võimalik, et siin on lihtsalt erinevad arusaamised eestlusest.

 

Sõnaga - ootus oli suurem.

Imetlusväärse noore T.S. Spiveti erakordne teekond | The Young and Prodigious T.S. Spivet

Jean-Pierre Jeunet filmid on suurepäraste ektsentriliste karakterite ja ilusad vaadata. Nii ka antud eksemplar. Ilusa käekirjaga ja grotesksete tegelaskujudega. Boonuseks veel mõni koht, mis kisub pisara. Paraku päris Amelie või Micmacs-ide tase siiski ei olnud.

I.Turgenev ütles...

...romaanis 'Isad ja pojad' - "Inimene on võimeline mõistma kõike - seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata, kui tema ise nuuskab, see käib tal üle mõistuse."

Mati Unt - 'Tühirand'

Ma ütlesin: Sina kõnnid ühel rööpal, mina teisel, ja me hoiame teineteisel käest kinni. Me ei toeta teineteist, ei juhi teineteist, aitame vaid teineisesel tasakaalu säilitada. Ma tahan, et kogu meie elu oleks selline.

Mati Unt - 'Sügisball'

Mati Unti 'Sügisball'-i puhul tuleb esmane paralleel kohe Chuck Palahniuk-i 'Fight Club'-iga, mitte süžhee sarnasuse osas, kuigi ka sealt on võimalik leida ühisosa, vaid pigemiti tarbimisliku kogemuse osas. Nimelt sai kõikse pealt mõlemal juhul enne ära kaetud film, mis oli noh, nii imetabane ja sinna juurde hiljem loetud raamat, mis oli noh, nii ka suurepärane kogemus. Mõlemalt juhul ei oldud lähtutud raamatu ja filmi puhul üks-ühele sündmustikust, vaid kajastatud oli olustik ja karakterid, kuigi jah 'Fight Club' jälgis ehk rohkem ikkagi ka raamatu tüviteksti. Aga säene paralleel mul siiski jäi.

Mati Unti 'Sügisball'-i tegevustik toimub erinevalt filmist küll Lasnamäe asemel Mustamäel, kuid sel pisidetailil suuremat vahet ei ole, kuna samahästi võiks see lugu lahti kerida ükskõik millises sarnases urbanistlikus paneelehitiste asumis. Koht ei oma tähtsust, tähtsust omavad inimesed, kes on säensesse keskkonda kokku elama pressitud ja need lood ja karakterid, mida Unt suudab lahti kirjutada on valdavalt sisemiselt kergelt ekstsentrilised, kuid teisalt väljast paistvalt nii tavalised. Üksteisest väga erinevad, kuid kõiki ühendab üks - üksindus. Lemmikuimateks tegelasteks kujunesid šveitser Theo ning juuksur August Kask.

Sõnaga äga priima.

See raamat peab olema riiulist alati võtta.

 

Toriseja | Mielensäpahoittaja

Ülelahenaabrilt Dome Karukoskilt üllatavalt korraliku humoreskiga tegemine, parimad palad olid:

• Ford Escort ja kliendikaart - S-korti;
• ristsõnu peab lahendama alati hariliku pliiatsiga, et saaks ära kustutada ja teine kord jälle lahendada;
• vana härrasmehe räägitud vana soome murrak, briljantne.

Jonas Jonasson - 'Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus'

Filmile sai põhjendamatult ülekohut tehtud, raamat on täpselt sama õnnetu kui film ise. Pakutav humoresk on kerglasemat sorti ja ette aimatav, rääkimata rootsi uuskirjanduses läbivast kohustuslikust poliitkorrektuse rõhutamisest rasside ja rahvuste suhtes. Üsna mannetu lugemine.

Khaled Hosseini - 'And the Mountains Echoed'

“It's a funny thing... but people mostly have it backward. They think they live by what they want. But really, what guides them is what they're afraid of. What they don't want.” 

“J’aurais dû être plus gentille—I should have been more kind. That is something a person will never regret. You will never say to yourself when you are old, Ah, I wish I was not good to that person. You will never think that.” 

“When you have lived as long as I have, the div replied, you find that cruelty and benevolence are but shades of the same color.”

Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks

Douglas Adams - 'The Hitchhiker's Guide to the Galaxy'

See sattus küll nüüd olevat briljantne lugemine, 1979.a kirjutet' sci-fi absurdikas, mis suudab ka tänasel päeval olla niivõrd teravalt tabav ja humoorikas oli mulle suuremat sorti üllatus, igati meeldiv üllatus.

Muiata sai rohkem kui ühes kohas ning ilmselt on olnud raamat inspiratsiooniks paljudele, kuis muidu seletada näituseks raamatus kirjeldatud 'babel fish'-i (paabeli kala?), mille kõrva sättimisel on võimalik aru saada kogu universumis kõneldud keeltest, juhtumisi oli üks menukaimaid võrgus olevaid tõlkelehti enne google translate tulekut samuti babelfish.com.

Ja loomulikult on vastuseks 42 .)

Varesele valu

Linnateatri ja Draamateatri kahasse tehtud projekti või siis tegelikult Paavo Piiki ning Mari-Liis Lille kahasse tehtud projekti üks pooltest ('Harakale haigus') oli piisavalt mõjus, et isutas kaema minna ka teist poolikut Draamateatris. Temaatika pöörleb siingi depressiooni ümber, andmaks aimdust meie ümber olevate kodanike tegelikust argipäevast, painavast edukultusest, töönarkomaaniast ning lapsepõlvest kaasa võetud taagast. Just viimasele oli 'Varesele valu'-s rohkesti eetriaega antud, teagi kui täpselt Mari-Liis ja Paavo need kaks etendust kokku kudusid, palju panustas Mari-Liis Draamateatri tükki ning palju Paavo Linnateatri omasse, kuid 'Harakale haigus'-est ei jäänud meenuma niivõrd tugev rõhuasetus varasemast noorusest lahtiharutamata pundardest. Enamus neid lugusid jooksid pisut üllatavalt sama algpõhjuse juurde - isa ja tavaliselt joodikisa juurde. Üllatav ei ole põhjus ise, vaid sama põhjuse kordumine loost-loosse, uuesti ja uuesti. Huvitav oleks teada, kas see oli nüüd teadlik esiletõstmine või kogu lugude arvust nii mitmed viivadki reaalselt selle sama tõdemuse juurde. Erandlikuks looks oli ses võtmes ühe Hendrik Kalmeti ettemängitud lugu, kus noort IT-s töötavat rüütlit muserdas rutiin ning päevast-päeva korduvad mustrid nii enda tegevuses kui nägudes, mida näed, kui uudistes mida loed, otsid nagu narkomaan midagi uut, kuid ükski doos ei ole piisavat tugev enam, et murda monotoonset tooni ning pakkuda miskit uut ja värsket, kõik on juba olnud ja tuttav. See oli ka ainum lugu, kus leidsin teatavat ärtundmise rõõmu.

Näitelejate osas jäid tegelikult seisud samaks, mis 'Harakale haigus' puhul, nii hingestatuse kui usutavuse osas olid isiklikud lemmikud Kalmet ja Ratasepp. Teiste osas oli minu jaoks liiga palju teatrit.

Aare Pilv - 'Ramadaan'

...tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt.

Idioot FM

Kui mõnes teatrimajas võetakse lavastada Dostojevskit, lähevad kõrvad liikuma, kui 'Idioot'-i olen konksus ja kui veel Pepeljajev end tüüri on sättinud, pole muud valikut kui kohal olla. Sedant puhku avanes võimalus väisata lavaka enda ruume Toom-Kooli 4 majas, kuhu varem polegi sisse kiigata põhjust olnud. Seda enam sai nüüd koridorides ringi uitatud ning nuusitud, tutvutud tunniplaanidega, kus silma hakkasid tavapärased ained nagu - vehklemine, tants II, Alexanderi tehnika jne. Üllatav oli pisut tunniplaani intensiivsus, sisuliselt on näitlejaks pürgijad hommikust õhtani koolimajas rakkes, kuigi jah, mõned pikemad augud tulid lõuna ajal ka sisse. Harjutatakse juba teatris töötamise rütmiga? Hommikul proovid, õhtul etendused? Hmm. Igal juhul oli rikastav ja põnev.

'Idioot FM'-il endal on Dostojevski kirjutatuga vaid tinglikud seosed tegelaskujude nimede ning üksikute stseenide näol, valdavalt oli Pepeljajev lähenenud enam kui loominguliselt tekstile. Tegevustik ei olnud raamistatud ühte ruumi kindlale lainepikkusele vaid toimus paralleelselt neljas erinevas ruumis, nii erinevate näiteljate kui lugudega nagu raadioruumis kohane. Raadiokuulajatele oli antud vaba voli ise jaamade vahel kruttida, ehk liikuda ühest ruumist teise, siis kui isutas, nii juhtuski, et läksime teatrikaaslasega juba kohe alguses lahku ning kohtusime etenduse vältel sporaadiliselt mõnes ruumis. Vahelduseks meeldiv värskendus, kuigi kõiki nii hoomata ei olnud võimalik, siis kokkuvõttes see ei hakanud ahistama ega häirima.

Kirkamalt jäid meenuma klaveril ninadega mängitud duett Pärti 'Spiegel im Spiegel'-ist ning lõppvaatusest koerteks kehastunud labradori kombel saba liputav Mõškin ning dobermanni kombel lõrisev Rogožin. Briljantne.

27.lennust jäid esimese kokkupuute pinnalt silma Lauli Otsar ja Risto Vaidla, kuid kogu kompott on veel nii toores ja kaanetamata, et kindlaid lemmikuid välja ei joonistunud. Sellega seonduvalt tõstatus hoopis küsimus, kuis küll vastuvõtukomisjon oskab, suudab teha säense materjali pealt otsustust, et siin on perspektiivi ja siin mitte, kas vaadatakse mingeid kindlaid stereotüüpe, mida on igal juhul teatris vaja, peetakse silmas erinevate teatrite tellimusi või hinnatakse puhast talenti, ja kui viimast, siis kuidas küll?

Cities On Speed - Bogota Change

Tõeliselt inspireeriv lugu kahest väga erineva tegutsemismudelida Bogota linnapeast - Leedu juurtega filosoofist Antanas Mockus-est, kes uskus kogukondlikku juhtimismudelit ning pragmaatikust Enrique Peñalosa-st, kes omakorda uskus infra jõudu. Läbi nende kahe lähenemise suutis maailma õudseima linna kuvandiga Bogota 10 aasta jooksul teha radikaalse muutuse, läbi tavatute meetodite suudeti korrastada linna valitsenud liikluskaos, pidurdada kriminogeense kihi tegevust ning anda lootus tagasi kodanlusele.

Näituseks liikluskorraldust parendati liiklustjuhtivate klounide ja miimidega, kes naeruvääristasid liikluses ülbitsejaid ja kiitsid tublimaid kleebistega, pühapäevaseks kergeliikluseks ja jalutamiseks suleti suuri magistraalide, ühistranspordi elavdamiseks loodi 'TransMilenio' kiirbussiliin, administratsioonist juuriti välja korruptiivne kontigent, kes esiti asendati akadeemikutega ja hiljem Peñalosa võimu ajal ettevõtjatega. Igati suurepärane vaatamine.

Hiirtest ja inimestest

Vallo Kirsi ja Tõnis Parksepa kahasse tehtud ja hiljuti ära nähtud 'Idioot' jättis meeldivalt meeldejääva jälje. Piisava, arusaamaks, et Linnateatris praegusel hooajal pakutav 'Hiirtest ja inimestest' tuleb juba ainuüksi selle dünaamilise duo käekirja pärast ära kaeda.

Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.

Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.

Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.

Teisena meeldis mulle väga Alo Kõrve tehtu, tasakaalukas ja rahulik, kogemuse pealt tehtud mäng, mis ei rutanud kuhugi, vaid sidus ja toetas teiste mängu. Nauditav

Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.

Teiste osas ses lühikeses loos ei tihkagi hinnangut anda, kui, et hea ansambel oli kokku saadud ja terviklik mäng oli igati priima.

Kummitama jäi Aleksander Eelmaa õhku visatu - ma oleks pidanud ikkagi ise oma peni maha laskma.

Vehkleja

Eesti filmiproduduktiooni tase aiva kerkib iga filmiga, kui lähtuda filmide vormilisest kvaliteedist, Vehkleja on ses osas ehedaks näiteks. Antud eksemplari režii ja operaatori töö tegid küll naabrid põhjast, kuid kõik muu on kodumaine ja hästi tehtud kodumaine.

Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.

Keelatud filmid | Forbidden Films

Felix Moeller-i dokis välja toodud numbrid natsi Saksamaa filmitööstuse produktiivsuse suhtes, tundusid esiti üllatavad, ehk siis üritasin neid pisutki konteksti seada, aga paraku suurt adekvaatset pilti kuskilt saada ei olegi:

http://blogs.warwick.ac.uk/michaelwalford/entry/nazi_box_office/
http://screenville.blogspot.com/p/world-cinema-stats-index.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Cinema_of_Germany

Eks ta ole igaühe enda otsustada, kui ohtlikud need filmid tänases päevas on ning kui keelatud nad peaksid olema, filmis küsitakse arvamist nii ekspertidelt filminduses ja ajaloos, kui ka tänavalt ja ka siin on sõnavõtud üsnagi polariseerunud.

Tekst KUMU lehelt:

Hans Steinhoffi „Hitlerjunge Quex” (1933), Leni Riefenstahli „Tahte triumf” (1935) ning Veit Harlani „Jud Süß” (1940) ja „Kolberg” (1945) on vaid killuke ligi tuhandest linateosest, mida maailm fašistliku Saksamaa valitsuse range järelvalve all valminud natsionaalsotsialistlike propagandafilmidena teab. Paljud perioodi 1933–1945 linateostest on tänapäevaks leidnud erinevate retrospektiivide ja moodsate meediumite kaudu tee ka suurema publikuni, mõned neist on aga rangelt keelatud ka tänapäeval.

Lavastaja Felix Moelleri uus dokumentaalfilm avab vaatajale ukse arhiividesse, kus neid saladuslikke ja keelatud filme säilitatakse, ning otsib vastust küsimusele, mis teeb ühest 80 aastat tagasi valminud filmist 21. sajandi vaataja jaoks ohtliku relva.

Ivan's Childhood | Ivanovo detstvo

Andrei Tarkovski esimene tegemine, mis ühtlasi tõstis mehe nii kodumaal kui Euroopas püünele.

Whiplash

Oma ihu ja vaimu piitsutamine tippu jõudmiseks on üks Kolgata tee, mille ilmseim näide on tippsport, kuid Whiplashi puhul on toodud pisarad ja veri jazz muusika skeenele, läbi 'make or break' koolkonna. J.K. Simmons-ilt tugev tegemine, üsna sarnane karakter, kui ta tegi veel legendaarset vanglasarja 'Oz'.

Coriolanus

Ralph Fiennes'i tõi Shakespeare tragöödia 'Coriolanus' tänapäevasesse miljöösse, jäädes samas originaalteksti juurde, kuigi viimatine raskendas kogu teksti ja sisu hoomatavust omajagu, siis teisalt andis juurde olulise dimensiooni mõistmaks, et ajad küll muutuvad, kuid inimese olemus küll mitte.

Sõnaga üllatavalt tugev tegemine härraselt Fiennes-ilt.

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus) | Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)

Alejandro González Iñárritu on hämmastav talent, teeb vähe ja kui teeb teeb nii, et on ka tehtud, ses osas näen sarnanemist härrase Jarmucshiga, kuigi käekiri on kahel mehel ikkagi väga erinev. Erinev, aga mõlemal imetabane. 

Olen aru saanud, et tavapäraselt mulle väga kiires rütmis liikuvad pildid ja hüplik tekst ei sobitu, kuid Lindmehe kontekstis oli säene kakofoonia igati kohane ja vajalik, vajalik näitlikustamaks või muigamaks või hoopis kurvastamaks meelelahutus maailmas täna valitseva tempo ning reeglistiku üle.

Sõnaga - elamus.

1944

Kui Nüganeni 'Nimed marmortahvlil' kaotas oma mõjususe tänu tagasihoidlikule kinotehnikale, siis 1944-le ei saa kuidagi seda ette heita. Efektide osas on üks parimaid kodumaiseid filme üldse, mis kunagi tehtud, mistõttu lugu ise jääb kergelt tahaplaanile tiksuma, kuid sellest hoolimata jõuab sõnum pärale. Hästi, hästi kvaliteetselt tehtud, kui nüüd saaks kuidagi need kaks tehtut kokku panna, oleks tulem juba eepiline.

Töömehe surm | Workingman's Death

Michael Glawogger rebib kontoritoolist ja tutvustab ilma igasuguse valehäbita viite võimalust kuis vorst leiva peale teenida. Tingimused, milles inimesed elavad ning töötavad ning naeruväärne tasu, mida nad selle eest saavad on rabavad, ehk kuuludes 1% maailma rikkaimate hulka on häiriv kõrvalt näha, et kui paljude inimeste elumõtteks on vaid elu sees hoidmine. Häiriv. Kogu see igapäevane sahmimine tundub, selle kõrval nii mõttetu.

Dokumentaal suure D-ga!

Joakim Zander - 'Swimmer'

Lohetätoveeringuga tüdrukuga ühelt riiulilt leitav kvaliteetselt kirjutet' thriller, mis millegi erilisega ei üllata, kuid käest panna ka ei saa ja mõne õhtuga ongi raamat loetud. Ehtrootsiliku templi annavad kohustuslikud elemendid nagu iseseisev ja tugev naiskarakter, homoseksuaalne moslem jne. Ajaviiteks sobilik.

Kristus elab Siberis

Arbo Tammiksaare ning Jaak Kilmi dokumentaal viib sügavale Siberi taigasse, Päikeselinna, vissarioonlaste elamistesse-tegemistesse. Kitsamalt vaadatakse sisse ühe konkreetse pere idülli ja peatutakse just laste kasvamisel ses usklikkus kogukonnas. Moraaliks minu jaoks oli, et oma eas on ikkagi lapsed olenemata keskkonnast üsna sarnased oma olemuselt, sarnaste huvide ja rõõmudega ja riidude ja ootustega, drastilist erinevust ei ole. Arvan, et erinevus on selles, mis pagas saab kaasa võetud ülejäänud ellu. Kui vissrioonlased lähtuvad oma usus laste kasvatamisel headusest ja avatusest ja suurest sõbralikkusest ning nagu perevanemad ka ise ütlevad, soojus ja sõbralikkus on see mida nad tahavad oma lastele kaasa anda, arvan, et nad on vägagi õigel teel ses osas. Kõditav oleks näha jätkuosa filmile, nii +20 aasta pärast, kuis nad siis meenutavad oma kasvamist ning milliseks natuurideks on filmis etteaste teinud lapsed kujunenud.

Unbroken

Angelina Jolie teine täispikk tegemine, suurepärase kangelase loo on neidis välja kaevanud ja pannud ka ettenähtud Hollywoodi mustri järgi filmilindile. Ehk ei miskit uudset, säenseid lugusi ja säenseid vorminguid tuleb nagu saelaudu sealt Vändra kandist.

Savisaar

Esmane tundmus järjekordsest no99 üritusest olla ühiskonnakriitiline oli pettumus, nüüd joosti küll lati alt läbi. Või siis on meie poliitmaastik muutunud tänaseks juba piisavalt absurditeatri sarnaseks, et võimatu on veel vinti juurde keerata, ehk miskit uut ja värsket ei olnud, rääkimata humoorikusest, vastupidi, kergelt piinlik oli. Kui mitte Kadri Simsoni bashimine, siis teise poolaja alguse Linnari ja Joeli ja noororavate etüüd oli küll miskit Henrik Normanni repertuaarist. Näotu.

Kogu kupatuse päästsid dekoratsioonid laval, ilmekad kostüümid, suurepärane koor ning loomulikult võrratu Maarika Variku ülesastumine Savisaarena, meeldis, et ta ei läinud libedale otsesele parodeerimise teele, vaid lõi üldisema võimuihaluse karakteri ja kandis raudselt kogu etenduse enda peal ära. Võimas töö Maarika!

Vääramatu Jõud | Force Majeure

'Force Majeure' on äärest-ääreni, üdini rootsilikult kokku õmmeldud tegemine, niivõrd kui mu isiklikus vaimusilmas vähegi olla saab, samamoodi nagu kartulipudru ja lihapallid nagu Astrid Lindgreni lasteraamatud nagu Volvo nagu IKEA, nagu kõik jutud. Klassikaline keskklassi tüüppere, töös elav pereisa, nääps idülli ihkav trofeenaine, kaks last, poeg ja tütar, kelle nimi üllatuslikult ei olegi Tom ja Annika, suusapuhkusel Alpides. Kogu komplekt on nii ülevõlli normaalne, et sunnib tahtmatult muigama ja see on ainult taust, ka sündmused, mis lahti rulluvad lähevad samas võtmes edasi, mistõttu ei tahaksgi filmi draamaks tembeldada, vaid pigemiti jätab hõljuv peen eneseiroonia mulje komöödiafilmist. Päriselulisest komöödiast, kus naeruvääristatavaks on heaolu ühiskonna näilik problemaatika ning absurdi hõngulised, samuti näilikud lahendused neile samadele probleemidele, mitte miski ei tundu päris ning mitte miski lõppeks ei muutu.

Ühena küsimustest, mis õhku visatakse on mehe ja isa roll tänases heaoluühiskonna ruumis, ühelt poolt geneetilisse koodi sissekirjutatud ootus füüsises tugevamale sugupoolele on, et ta peab endiselt ürgmehelikult käituma eluliselt kriitilistes olukordades, teisalt igapäevas on ootus pigem õrnusel ja mõistvusel ja võrdsusel, filmi pereisa toob peale ühte komistust mõlemad rollid hiilgavalt koju ära. Isiklikus arusaamises liigitus eriliselt absurdi valdkonda isa argumentatsioon peale näilise katastroofi läbi elamist koos perega, ehk väita jah kallis, sina nägid antud juhtumis minu käitumist nii, mina, aga hoopis naa ja see on täeisti okei, lepime kokku, et meil on erinevad nägmused ning lähme edasi - let's agree to disagree ja ongi lool punkt. Absurd.

Absurdi liigitus ka pereisa nõudmine laskuda alla uttu mattunud suusanõlvast, kuna tema on perepea ja tema otsustab ja pere peab juhti usaldama, õnnetul kombel jäi igal juhul laskumisel mingi hetk pereema maha ülejäänud pundist ning ei vastanud ka ühelegile hüüdele. Hämmastama pani pereisa otsus jätta lapsed üksinda olematu nähtavusega suusanõlvale ning minna pereema otsima, üsna väiksed lapsed siis. Kummastav otsus, kuniks mõnekümne sekundi pärast saabus isa võidukalt ema süles laste ette, jään kahtlustama, et tegu oli vanemate poolse kokkulepitud teatriga, tõestamaks isa võimekust noorema põlvkonna silmes. 

Viimastes stseenides anti seni peksa saanud meessoole andeks ning mõlemad said end kenasti rehabiliteerida, rollid loksutati jälle paika.

Poisipõli | Boyhood

Üleslöödud vaht filmi ülesvõtmise kestvuse osas, tervelt 12 aastat siis, tekitas kerge skepsise, et kas on ka miskit tummist pakkuda ja üllatuslikult oli täitsa olemas, oli täitsa usutav lugu introvertse poisi kujunemisest, nii need poisid kasvavadki. Hea vaatamine.

Alive Inside: A Story Of Music And Memory | Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust

KUMU dokk avas uue hooaja suurepärase dokiga, muusika mõjususest dementsuse, parkinsoni ja alzheimeri all kannatavatale. Imeline oli näha, kuis inimene lööb taas õitsema kui kuuleb oma kunagist lemmiklugu või oma ajastu muusikat. Parimaks näiteks oli härrane pildilt, kes muidu istus vanade hooldekodus oma ratastoolis, hõbedane niit suunurgas, kuid kui kõrvaklapid pähe sai ning muusika voolama hakkas, läks silm punni ja laul tuli suhu. Liigutav muundumine.

KUMU lehelt:

Tänavu Sundance’i filmifestivalil publikupreemia pälvinud dokumentaalfilm „Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust” räägib visa sotsiaaltöötaja Dan Coheni püüdest teha vanurite, eelkõige hooldekodude elanike ja nende lähedaste elu ilusamaks. Koos kuulsa neuroloogi ja mitmete bestsellerite autori Oliver Sacksi ning armastatud muusiku Bobby McFerriniga lastakse patsientidele kõrvaklappidest nende kunagist lemmikmuusikat ja meie silme ees ärkavad korraga ellu kunagised mälestused, mis aastatega on jõudnud kustuda. See huumoriga tehtud rännak inimhinge saladuslikesse sügavustesse läbi muusika tervendava mõju on kindlasti üks üllatuslikumaid avastusi möödunud aasta filmimaastikul.

Alzheimer, parkinsonism ja dementsus on tänapäeval vaat et ootuspärased vanadusega kaasnevad haigused. Nende ravi koosneb peaasjalikult medikamentide manustamisest sümptomite raviks. Vastukaaluks püstitatakse filmis väga lihtne hüpotees: muusika on suuresti kasutamata ressurss, aitamaks inimesi, kes on kaotanud neuroloogiliste haiguste tõttu ligipääsu oma mälule ja seeläbi ka isiksusele.

Režissöör Michael Rossato-Bennett, kelle jaoks on see ka ühtlasi esimene täispikk film, järgneb Cohenile erinevatesse hooldekodudesse, et olla millegi imelise tunnistajaks – aastaid apaatsed ja erinevate vaeguste käes kannatanud vanurid sünnivad justkui uuesti ja seda lihtsalt tänu i-podist esitatud lemmikmuusikale.

Eeldatav põhjus, miks dokumentaal publiku heakskiidu pälvinud on, peitub nendes ehedates ja siirastes natuurides, kes oma lemmiklugu kuuldes laulma ja tantsima hakkavad. Nauding, mille tingib siiski kahjuks ajutine ligipääs oma minevikule, kandub edasi ka vaatajatele ja kokkuvõttes ei suuda külmaks jätta ka kõige kalgimat kuju.

Ärge unustage endalt ja oma lähedastelt küsida: „Mis on Sinu lemmiklugu?”

Free Range

Lõppeks sai ära kaetud ka Veiko Õunpuu hetkel viimatine tegemine - 'Free Range', seda tänu ETV-le, kinno ei läinud vaatama põhimõtteliselt, pean piinlikusega tunnistama. Põhjuseks oli kergemat sorti skepsis, mida loome osas omasin, ehk oli kartus, et film hajub minu jaoks liiga kosmosesse ära ja kontakt jääb seetõttu olematuks, läks aga üllatuslikult vastupidiselt.

Fredi (Lauri Lagle) protest kogu tühise ja vaimuvaese maailma vastu ning eksistensiaalsed vestlused isaga olid igati magusad jälgida, samuti ka üldplaanis olnud konflikt kahe põlvkonna vahel, kus üks on ühiskonna kehtestatud ja vaikimisi täidetavate reeglite- ning mudelitega leppinud ning teine oma uljuses seab need väärtused veel kahtluse alla, kuid lõppeks murdub või lepib või kiidab need siiski heaks. Eriti kenalt sümboliseeris viimast Fredi hilisõhtune külaskäik trolliparki, kus ta ärandas trolli ja kihutas sellega mööda trolliparki ringi, näiliselt küll vabalt, ise roolides ja teekonda valides, kuid sisuliselt siiski kellegi poolt etteseatud liine pidi liikus ka tema sõit. Ilus.

Ilus oli ka Fredi ütlus äiapapale kui viimane luges 'piinatud geeniuse' teksti ette ja püüdis arusaada, kas sellega on võimalik tema tütart ja lapselast ära toita - 'Talupoeg on tuppa lastud!'

Sõnaga, suurepärane tegemine ja vaatamine. Ilmselt jäävad igavesti põrkuma põlvkonnad, kus üks arvab, et järeltulev on sisutühi, kuna ei tee käega katsutavat tulemust ja teine arvab, et eesminev on sisutühi, kuna on ideaalid hüljanud.

Layer Cake

Vaese mehe Guy Ritchie film, ehk järjekordne sissevaade briti allilma tegemistesse. Logises kõik - dialoog, lihvimata tegelaskujud, tehtud rollid, taustaks valitud mjusiik, ülesvõtte tehnika, etteaimatav lugu, no kõik. Humoorikas ja hea ajatäide sellegi poolest.

Gravity | Gravitatsioon

Ära vaadates filmi jäi müstifikatsiooniks, kus ja miks säene tegemine nii palju on äramärkimist väärinud, kuniks selgus, et oleks ikkagi pidanud kaema filmi 3D-s, ses see võlu olla peitunud. Njah, teistkordseks vaatamiseks nüüd vaevalt läheb.

Viivi Luik ja Hedi Rosma - 'Ma olen raamat'

Nagu legend räägib, siis olla legendaarne Ott Urmas tahtnud väga saada Viivi Luike oma jutusaadesse, aga viimane põigelnud alati kõrvale ja lubades tulla kui raamat valmis, mis seal muidu saates tühja kõnelda. Paraku ei jõudnud, aga see aeg Urmase jaoks kunagi kätte. Nüüd ometi sai intervjuu toimuma, mitte küll teleekraanil, vaid raamatuformaadis, nooremapoolse, kuid küpse neidise Hedi Rosma küsimistel ja Viivi Luige vastamistel. Tuleb tunnistada, et puhas nauding oli lugeda kahe niivõrd targa naise, inimese omavahelist lugupidavat vestlust ja isutab juba Viivi Luige 'Varjuteatri' järgi.

Mõned meeldejätmist vajavad ütlemised:

..., et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose ja kus on roose, seal peab olema olnud ka sõnnikut.

Olen tähele pannud, et mõte, mid kusagil oled mõelnud, jääb seotuks mõtlemise kohaga. Kui sul läheb meelest ära, mida sa mõtlesid, mine sinna, kus sa seda mõtlesid. Mõtlemise kohta tagasi minnes võid selle mõtte üles leida.

"See, millest inimene räägib, on tegelikult niisama salapärane, kui see, millest ta on otsustanud vaikida. Me võime vaid aimata, mis on nende sõnade või selle vaikuse taga."

Interstellar | Tähtedevaheline

Üsna harva, aga siiski-siiski, tuleb ka uuest maailmast imetabaseid filmielamusi ja juba mitmendat puhku ühelt ja samalt härralt, Christopher Nolanilt (Memento, The Dark Knight, Inception), sedant puhku siis 'Interstellar'-i nimeline. Ametliku klassifikatsiooni järgi küll ulme kategooriasse liigitatud tegemine, kuid sisuliselt siiski sama palju ulme, kui oli suvine Jarmuschi 'Only Lovers Left Alive' vampiirifilm, ehk ulmet pakuti küll, kuid pigemiti taustamaterjaliks, tuum oli ikkagi inimeste vaheline side ja just lapse ja lapsevanema omavaheline tavamõistusega hoomatavaid piire ületav side.

Nolanit on õnnistatud ainulaadse oskusega tuua linale inimloomust kõikse ehedamal ja autentsemal kujul, esimesena meenub kohe kõige puhtama kurjuse kehastus, mida on õnnestunud filmist kogeda - Heath Ledgeri tehtud Jokker 'The Dark Knight'-ist või siis teisalt antud filmi juures, isa  ja tütre side, mis ületab inimteadvusele arusaadavaid tunnetuslikke ja teaduslikult seletatavaid piire, kuid ometi on see miski seal kuskil olemas, mida ei ole võimalik seletada. Just see oligi minu jaoks selle filmi kvintessents ja, noh, tuleb tunnistada ka pisarakiskuja.

Kirkaimalt jäid meenuma esmalt Cooper-i (Matthew McConaughey) lastekasvatuslikud põhimõtted - ruum ja vabadus ja usaldus juba varajases nooruses, mida lastele lahkelt jagati, mitte ümmardamine ja kontroll ja helikopterlik tiirlemine ümber laste. Üheks heaks näiteks on moment kui Cooper lastega kruusateel autoga kooli poole rallis ning masinal juhuslikult rehv purunes, rehvivahetus jäi muidugi perepoja hoolkes, kes peagi aga teatas, et varurehvi on juba kasutusel, Cooperi vastus oli briljantne - 'Mõtle välja midagi, mind ei ole siin Sind igavesti aitamas!'

Teisasena, tegelikult isegi olulisemana, toimus mu senises mõtteviisis väiksemat sorti paradigma muutus, eelnevalt ei olnud lihtsalt mõte ses suunas jooksma saanud, ehk, mis on inimeste võimekus tajuda ja tabada meid tegelikult ümbritsevat nii maal kui suuremas ruumis, ehk me mõistame ja suhtleme ainult endale arusaadavates dimensioonides, mis ei pruugi aga kaugeltki olla ainumad dimensioonid, mis meid tegelikult ümbritsevad. Eriti mõjuv metafoor oli jutuks tulnud sipelgad, kes elutsevad sipelgapesas, mis aga asub otse inimeste ehitatud kiirtee kõrval, palju need sipelgad saavad aru, et nad toimetavad otse kellegi palju intelligentsema loodu kõrval ja palju nad tajuvad mööda sõitvaid sõidukeid, samas kui heitgaasid omavad ka nende elu keskkonnale vägagi konkreetset mõju, huvitav, kas sipelgad mõtlevad, et see on nende eneste süü? Isu äratavad, need mõttekäigud.

Sõnaga film peab olema imetabane kui kisub välja pisara ja samal ajal suudab tuua muutuse mõttemaailma.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus | Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann

Svensk bio gått till hollywoodishen. Ehk rootsi kino on läinud hollywoodi, ehk üsna sisutühi palagan.

Joobnud

Üle mitme aja õnnestus sattuda ka Theatrumisse teatrit kaema, piisavalt pikk auk oli sisse jäänud, sest esimese hooga jäi teatrimaja peauks leidmata ning sisenemine sai toimuma tagaukse kaudu läbi endise Kloostriaida ruumide ja keerdkodade, aga kohale sai ikkagi jõutud.

Theatrumi 20. jubileumiaasta raames võttis Lembit Peterson lavastada noorema poolset Venemaa nüüdisaegset Ivan Võrõpajavit (sünniaastaga 1974, olgu kindlasti ära mainitud), kelle 'Delhi tants' oli härra jalust niitnud ning suuremat sorti tahtmise tekitanud ka koduvabariigi teatrilembudele pakkuda idabloki hetke üht hetke talenti. Asjaosaliste omavaheliste vestluste käigus jõuti lavastuseni nimetusega 'Joobnud', mis küll polnud Petersoni enda esimene valik nagu ta Delta saates mainis, vaid rohkem Võrõpajevi pakkumine, aga pärast mõnda aega settimisest viimane ikkagi töösse läks.

Esmane, mis etendusel kohe silma hakkas oli rafineeritud must-valgete liikuvate piltide jada, kujutamas reedeõhtase metropoli või miks ka mitte provintsi restorani tänava interjööri ja sarnaseid liikuvaid pilte sai näha terve etenduse vältel, episoodide vahepaladena, suurepäraselt õnnestunud lahendus Sander Põldsaarelt.

Episoodid ise võtsid kirjeldada joobnud kodanike, eranditult kõik tegelaskujud olid terve etenduse vältel joobes, püüdlusi sügavamõttelisteks aruteludeks, püüdlus on ehk liigselt üleolevalt öeldud, sest vestlusest tõepoolest olid sügavamõttelistel teemadel - armastus, truudus, religioon, kultuur, eksistents jne. Läbi joobnud suude oli võimalik lihtsalt korrata samu mõtteid üle ja üle, et need publikumi enam kinnistuksid ja samas olema paralleelselt patroniseeriv, ses osas kavalasti tehtud. Ka mulle jäi meenuma nagu ka Tõnu Pedarule, korrutis - 'Kas kuuled Jumala sosinat oma südames?'

Siia juurde veel ka üks hea kirjeldus Postimehe Kultuuri küljelt:

Vahest reljeefseimana kogu lavastuse teoloogiliste debattide puhul võtab erinevuse kokku tegelane Lourenz (Andri Luup), kõneldes sellest, kuidas inimene rüvetab endas Jumala loomingut seeläbi, et valab end norutamise saatel poriga üle ja kerjab imetlust haletsuse ja komplekside eksponeerimisega nagu Lars von ­Trier, samas kui Issanda tähtsaim sõnum on «Ära põe!».

Olukorras, kus sellist vestlust peab kaks umbjoobes abielupaari, kõlab see muidugi grotesksena, kuid paradoksaalsel kombel toob tõepoolest esile selle verbaalse mõistatuse, miks meie kultuuristereotüüpide paistel võib koguni pihisakrament ja suur osa palveist kõlada pigem lakkamatu enesesüüdistusena.

Näitlejatest jäid meenuma kohe eriti positiivses võtmes Leino Rei, Andri Luup ja Sulev Teppart oma elutruude esitustega, tea kas nüüd antud etenduse kontekstis komplimenteeriv on, aga mõeldud nii küll on, puhas nauding oli nende tehtud kaeda.

Moneyball | Eduvalem

Liiga pikalt juba vaatamist nõudvate filmide nimekirjas kopitanud 'Moneyball' sai lõppeks ette võetud ja ära kaetud. Ja väga hea, et sai. Ametliku või pigemiti turundusliku versiooni kohaselt põhineb süzee päriselulistel sündmustel ning eelkõike just Michael Lewise 2003.aastal kirjutet' raamatul - 'Moneyball: The Art of Winning an Unfair Game', reaalsus on aga see, et tegemist on siiski tubli mugandusega ning värvi lisamiseks on omajagu fakte ümber mängitud ning nii mõnestki pärisinimesest joonistatud ebaõiglane pilt, et ikka filmis rohkem konflikti ja draamat jaguks (kokkuvõtvalt ebakõladest filmi ja päriselu vahel saab leida siit). Aga nagu Umberto Eco juba kirjutanud on Baudolinos, siis - “Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.”

Ehk tõde tõeks, lugu ise on paeluv, kuigi jah, inetu, et seda on tehtud ka päris inimeste renomee arvelt.

Paeluvaks tegi vaatamise filmi A ja O, Brad Pitti poolt meeldivalt ekstsentriliseks mängitud Billy Beane, tõesti võimsalt tehtud. Tea, kas oma osa ses rolli tegemises mängis ka Brad Pitti enda suur tahtmine filmi teha, niivõrd suur, et ka rahastuse leidmise võttis ta osaliselt enda peale. Välja kukkus igal juhul imetabaselt. Kasvõi linalt kangastuv Beane lõpmatu energiline intensiivsus absoluutselt kõiges mida ette võttis või siis juba 'Fight Club'-ist tuttav tylerdurdenlik kehahoiak, liikumine, olek ja loomulik eluterve humoresk või hoopiski suhtumine - kõik või mitte midagi, ehk tarmukus minna lõpuni, ükskõik millise lõpuni, oma ideega. Sõnaga, seda filmi tasub vaadata juba puhtalt Brad Pitti pärast.

Äärmiselt kahju, et 'Moneyball' sattus just samale aastale, kui 'The Artist' ja nii jäi Bradil parima meesosa Oscar noppimata, kokku kandideeris film kuues kategoorias ja üllatuslikult, vähemasti minu jaoks jäi nullile. Kahju.

Üks sobilik ütelung veel Billy Beane-lt - 'I hate losing more than I want to win. And there is a difference!'

null. punkt

Eesti film on saanud vasakult ja paremalt, ülalt ja alt, võõrastelt ja omadelt, ja eriti omadelt rappida igast võimalikust asendist, aga endiselt teeb ja teeb suurepäraselt, suuresti nagu ka Nullpunktis ülesastuv peamine tegelane Johanneski:

• kodune konflikt, mille keskmeks on maniakaaldepresiivne ema (võrratu sooritus Epp Eespäevalt!);
• sotsiaalne konflikt uues koolis, eliitkoolis, klassieliidiga;
• väärtuskonflikt vanade sõpradega;
• eneseteostuslik konflikt kohaliku muusikamoguliga.

Täiuslik pasatorm, kõik neli olulist nurgakivi inimese elus, kõik vajuvad, üks kiiremini kui teine. Ja ongi nullpunkt, kuis edasi ja kas üldse edasi?

Johannes otsustab alla andmise asemel võidelda ning ükshaaval suudabki upitada kõik nurgakivid tagasi paika ning lisab veel ühe uue, selle kõige olulisema. Pisut naiivne tundus, et noor hing suudab nii lihtsalt ise end üles tõsta ja kehtestada, samas kogu filmi positiivse fooni taustal, miks ka mitte. 

Teine usutavuse küsimärgi koht oli noorte poolt filmis kasutatav žargoon, ausalt öeldes kujutan seda ette veel ulmelisemana päriselus, kui filmis oli, filmis tundus see olevat kohati kohitsetud, kuid üldplaanis see kuidagi häirima ei jäänud, sest A ja O olid väga paigas, nii käitumisnormid eliitkoolist kui ka suhted huntidega Lasnas, rääkimata siis lõhkiläinud perest.

Igal juhul on suur rõõm näha, et Eesti filmi tagala täieneb pidevalt ka noorte suurepäraste ja omanäoliste tegijatega, meil oli Martti Helde ja nüüd on ka Mihkel Ulk. Priima.

Järgmisena tuleb siis ette võtta ka Margus Karu romaan.

The Wolf of Wall Street

Üks nõrgemaid tegemisi muidu kivikõvalt duolt Di Caprio ja Scorcese läbi aegade. Ei olnud ei tegu ega nägu, võrdluses siis teiste finantsturgude tegemistesse minevate filmidega. 'Boiler Room' ja 'Margin Call' jäävad ses valdkonnas siiski A-ks ja O-ks.

Rein Raud - 'Pisiasjad mis omavad tähtsust'

Cocky bastards those Raud brothers!

Ehk kogu raamatu lühijuttude virr-varri kohale jäi hõljuma enda vaimsusest vägal heal arvamisel olevast vaimust, kui põhjendatud see on, on ilmselt iga vaimu enda otsustada.