Tsuhh, tsuhh, tsuhh...

Tsuhh, tsuhh, tsuhh... on kõige klassikalisem nukuteatri etendus kõige väiksematele, nii 1,5-4 aastastele. Poole tunnine etendus pikaks ei veninud, pea kolme aastasele teatrikaaslasele jagus vaatamist ja põnevust küll ja küll. Oli tuttavaid loomi, oli rong, oli mõni nali, mis talle meeldis. Rongivile oli küll veidi vali osadele väikestest publikumist ja tõi nii kaasa nutulaineid.

Pärast etendust oli võimalik tutvuda nukkude ja veduriga ja kolme Fedinandi aegse näitlejaga, tänase pensionäriga nagu nad ise end tutvustasid - Helle Laas, Are Uder, Riho Tammert.

MacBeth

Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.

Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib.  Lavastuse lehelt:

Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. 

Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere. 

Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi. 

„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.

Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.

Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva. 

Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?

Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.

Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.

Ema

Theatrumis lavastunud Florian Zelleri "Isa" oli vägagi mõjus kogemus nii isiklikus kui näitemängulises plaanis, seega kui Ugalast võttis Tanel Jonas sama näitekirjaniku "Ema" lavastada, tuli minna.

Lühidalt.

On pere, kahe lapsega pere. Ema on varajases nooruses, kahekümnendate alguses, koduseks jäänud ja pühendanud oma elu mehe, tütre ja poja heaolu eest hoolitsemisele, eriti just oma lemmiku - poja heaolu eest hoolitsemisele. Nüüdseks on aga lapsed pesast välja lennanud, poeg leidnud endale kallima ja emaga suhtlemine on unarusse jäänud. Ka mehega pole naisel lähedast suhet, etendusest jäi arusaamatuks, kas see on alati nii olnud või on nad aastate jooksul lahku kasvanud, samas see ei ole otseselt ka loo pealiin. Pealiin on ikkagi ema ja poja omavaheline suhe. Täpsemalt ema võimetus pojast lahti lasta ja lubada tal oma elu elada. Ema ei suuda oma rollist välja tulla ja ennast uuesti leida, defineerida. Tööle minna ei taha, hobisi ei ole, mulje jäi, et sõpru ka väga mitte. On vaid kinnisidee poja näol. 

Iseenesest üsnagi tüüpiline olukord heaolu ühiskondades, arvaks. Seda annaks laval avada küll.

Paraku lavastuslikus plaanis jäi mulle käsitlus arusaamatuks, mitmeid olukordi mängiti uuesti ja uuesti veidi erinevates vaatevinklitest lähtuvalt, kas need olid siis tegelikkus vs ema väljamõeldud maailm või kuidas teised pereliikmed olukorda nägid või võimalikud eluliinid. Ei hammustanud läbi, ega läinud kaasa. 

Sõnaga - jutuainest mul vanematega igal juhul pärast etendust jagus, aga ligiläheast mõjusust Ema võrreldes Isaga ei pakkunud.

Libahunt

Suure tõenäosusega poleks Von Krahli teatri viimaseks etenduseks jääv Kitzbergi klassika - "Libahunt" mulle programmi sattunud, kui mitte hea ristipoeg poleks mind ise esimest korda teatrisse kutsunud ja veel avalikule esikale. Loomulikult tuli minna ;)

Jalakas ning tekstiga abistanud Eelmaa jäid suuresti juba Kitzbergi poolt ettesäetud rajale ning mingit täiesti uut sisulist tõlgendust ei ole otsima mindud, ei teksti, ega sisuga. Ja see ei ole kindlasti etteheide. Näitlejate kõnemaneer on seatud aeglaseks, venivaks, isegi kergelt kohtlaseks kohati ning kui lisada juurde siia veel puine liikumine, siis joonistubki silme ette stereotüüp ajaloolisest orjarahvast eestlastest, väga tabav ja hästi tehtud. Teisalt jällegi on säenset kõnemaneeri jälgida paras piin, ehk siis suurepäraselt tuuma tabatud, aga raske jälgida.

Valgus ning üldisemalt visuaalne pilt on jällegi äärmiselt mõjusalt lahendatud. Eriti meeldis kohe alguses pimedas saalis lavale säetud aknad ning selle taga möllav maru ja välkuv äike. Lisaks siis veel töö kolmel teleri ekraanil, mis olid lavale erinevatesse kohtadesse paigutatud. Kui näitlejad ekraanide taha läksid või siis telefonidega end filmisid, siis lisati sinna visuaalseid elemente juurde või moonutusi nagu ikka videokõnes võimalik teha on. Väga priima lahendus ja lähenemine. Pöial Emer Värk ja Mihhail Makošin.

Osatäitmisi on sedapuhku keeruline hinnata, kuna isiklik sümpaatia kaldus ainukesele vabahingele, võrreldes teistega hea energiaga laval tuiskavale Tiinale (Katariina Tamm), teiste tegelaskujude aeglase soigumisega ei olnud isu kohe kuidagi kaasa minna ja ei oskagi neid seepärast objektiivse nurga alt ka hinnata.

Kokkuvõttes on Ktizbergi "Libahunt" ikkagi rusuv ja raskepärane lugu ja nii ka Von Krahlis lavale toodud, mitte just minu tass teed, kuigi visuaalne pool oli muljetavaldav.

Palle üksi maailmas

Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära. 

Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.

Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.

SERAFIMA+BOGDAN

Õnnestus eelmise aasta tegemata nägemine ikkagi lõppeks ära teha, ehk siis Kolkjal Ivar Põllu lavastatud Šerafima+Bogdan ette võtta. Vahur Afanasjevi romaan, millest lavastus ainest võtab sai loetud kolm aastat tagasi, nii palju kui ma oma mälu julgen usaldada, siis jookseb näidend mööda romaani põhisündmusi ja miskit juurde ei lisa ning ka ei tõlgenda, kui üks monoloog välja arvata, mida ma raamatust meenutada ei suutnud. Loomulikult on tehtud hulgaliselt kärpeid, aga ikkagi venitab kogu kogemuse pikkuseks koos vaheajaga kokku tublid ~4h.

Enne etendust, kavalehelt oli vägagi üllatav lugeda, et Uuel Teatril oli suuri raskusi mängupaiga leidmisel Peipsi äärsetes külades, käidi läbi erinevaid aedasid, rannaäärt, platse, kuid kui läbirääkima asuti, siis selgus, et Eesti teater ei olnud kohalike poolt oodatud Peipsiveerele. Lõppeks õnnestus Kolkjas jutule saada Peipsimaa Külastuskeskusega ja nii jõuti omakorda keskuse parkimiseplatsile ja sealt edasi juba võssa, mis lõppeks andis täiesti ainulaadse lavastusliku võimaluse nii kunstnikule kui lavastajale. Ehk siis Kristiina ja Ivar oskasid neile kätte mängitud kaartidega täiesti imetabase terviku kokku panna, jättes mulje, et täpselt nii nad algusest peale tahtsidki seda teha. Ses osas ikkagi täiesti fenomenaalne õnnestumine!

Ja kiidulauluga peab jätkama, vääääga meeldis etenduses romaani kaheks tükeldamine - Šerafima looks ja Bogdani looks, mis eraldati omavahel võsaga ning mida oli võimalik vaadata alguses Bogdani vaatest ühtepidi jooksvana ja siis Šerafima vaatest teisipidi jookvana või siis vastupidi, olenevalt kumba poole võsa istuma sind säeti. Mind istutati Bogdani poolele algatuseks, mis iseenesest sobitus tükki sisse elamiseks peaaegu ideaalselt. Peaaegu sellepärast, et Andres Mähari Bogdan ei olnud kuidagi ühes noodis minu loetud ja vaimusilma säetud Bogdaniga. nii välistes parameetrites kui ka sisemises põlemises, Mähar kindlasti alt lati ei läinud, aga minu jaoks seal ei olnud seda slaavilikust, rasputinliku müstikat ja särakat sees. Kui silma kinni panen, siis esimesena tuleb mul Bogdanina silme ette kodumaistest näitlejatest hoopis Ago Soots. Jaaaah, vot see oleks olnudki SEE puuduolev kirss kogu kogetus;)

Ilo-Anni Šerafima oli jällegi täpselt kõik see mis minu Šerafimas oli, see põlemine, see kannatamine, see viha, see armastus, see kättemaks, see särts, see plikalikus, see baabalikkus ja kõikse enam - NEED SILMAD! Täiesti imetabaselt tehtud roll ja nii ka teine poolaeg lihtsalt imes endasse ja läks lennates. Äge!

Kandvamatest kehadest kogu loos oli veel ka Priit Loogile usaldatud Raimond, kõik sai tehtud jällegi nagu peab, nagu Mäharilgi, aga no olemuselt ei sobitunud nii silutud välimuse ja pehmusega minu jaoks säensesse vägivalduri tüpaaži või siis hoopis ei mänginud ta minu jaoks piisavalt vastikuks Raimondit. Või oli see ka taotluslik ja ettekirjutet'!? Ei tea ju. Igal juhul etenduse kulgedes, hakkasin aina enam mõtisklema, et huvitav oleks näha Mäharit hoopis Raimondit mängimas, seasilmse eestlasena enda väiksust kehtestamas ses väikses maailmas. 

Kokkuvõttes kogu kunstline ja lavastuslik kompott oli suur õnnestumine oma erilisuses ja Ilo-Ann lihtsalt imetabane Šerafimina. Õnnestus teha väga imeline valik suve ainumaks teatrikogemuseks!

Lehman Brothers

Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.

Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.

Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)

Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.

Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu,  kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.

Vurr-vurr vurrkann

On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.

Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.

Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks. 

Kes kardab Virginia Woolfi?

E.Albee klassikust õnnestus nüüd ära näha kolmas variatsioon, mida aegade jooksul Eesti lavalaudadelt pakutud on, seda tänu ERRi digiarhiivile. Kraaps ja kummardus, et kullafond nii kättesaadavaks on tehtud!

Seekord siis jälle Linnateater, aga aastast 1997, Madis Kalmeti taktikepi all. "Kes kardab Virginia Woolfi?" puhul tundub küll, et vahet ei ole mis aastal või kes lavastab või mis nurga alt või mis näitlejatega on see psühhothriller ja mitmekihiline mäng kokku kootud, alati on nauding garanteeritud. 

Ülle Ulla - Marthana oli väga priima, Raivo Trassi - George lahendus oli ajuti suti liialt teatraalne minu jaoks, Piret Kalda - Honey mitte enam suti vaid ikka päris nukulik juba ja Jaan Tätte - Nick oli väga Jaan Tätte ;) Samas kokkumäng toimis, eriti just Ülle ja Raivo vahel, mängiti minu arvates hästi üksteisele alla. 

Vahetult pärast etendust tekkis mõtte välgatus, et miks ei võiks olla just Martha või George roll see kõige-kõigem näitlejatele millest räägitakse, tavapärase Hamleti asemel ;)

Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika

Hendrik Toompere Jr oli julge oma valikus, kui võttis lavastada mitte just tavapärase Draamateatri profiiliga näidendi - leeduka Marius Ivaškevičiuse tänapäevase eepose (4h!), idabloki välja- või sisserändamise (olenevalt vaatenurgast) võludest ja valudest läände, "pudrumägede ja piimajõgede" manu. Lugu on kirja saanud Londoni leedukatest sisserändajate tõesti sündinud lugude põhjal. Tegevustik viib 1990-ndatesse ja jälgib peategelase Beni (Kristo Viiding) heitlust koha eest päikese all Londonis järgneva 15 aasta jooksul, need võitlused on verised ning oma mina lõhkuvad. Erinevad identiteetide põrkumised ning segunemised, enda uuesti defineerimine ning lõpu eel kättemaksu ihast juhitult tehtud avastus tegelikkest sündmustest ja põhjustest. 4h sisse mahub palju, kuid üldises plaanis üllatusi ei ole on kulgemine, mis lõppeb eelpool mainitud üllatusega.

Alice Imedemaal

Lewis Carrolli raamatu ainetel ballettiks Gianluca Schiavoni poolt, tegelaskujud on kõik olemas, suuresti ka lugu ise. Kostüümid olid toredad, muusikaline kujundus Risto Joosti juhtimisel suurepärane ja teisest poolajast läks ka tants rohkem tööle. Etendus on 5+ ja saalis oligi väga palju lapsi, kellele tundus asi päris hästi töötavat.

Rogožin

Linnateatris lavastasid noored Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves klassikate klassikat - Dostojevski "Idioot"-i. Lähenemisenurk samas klassikaline ei olnud, tavapärasest erinevalt asetati loo keskseks tegelaseks hoopis romaanis kõrvaltegelase rollis olev, kuigi vägagi olulises, sünge ja erakordselt kirglik rikka kaupmehe poeg Parfjon Semjonovits Rogožin. 

Nagu lavastajad ise seletasid, siis seda puhku ei otsinud lugu mängukohta, vaid otse vastupidi. Neile pakutud Toom-Kooli 9 hoone saal, oma minevikulisusega, kulunud räämasusega, teatava rusuvusega ja kerge kopitusega, tõukas lavastajaid ise just Rogožini rüppe. Elas ju teatavasti ka Dostojevski Rogožin oma kaupmehest isa suures, sünges ja pimedas ja vähese mööbliga majas. Läks ju ka see maja vägagi kokku Rogožini enda loomusega. 

Lavakujunduslikult Kristjan Suitsu poolt lakke punutud köitepundar, mida erinevates olukordades väga osavasti ära kasutati, andis veelgi raskepärasusele juurde ning sümboliseeris ühtlasi ka seda tunnete kadalippu, mida Rogožin pidi läbi elama. Nii valguse- kui ka muusikaline kujundus täiendas suurepäraselt kogu tervikut. 

Köitest veel. Eriti imetabaselt oli lahendatud lõpus kahe naise Nastasja ja Agalaja omavaheline verbaalne mõõduvõtt köitest kiikedel, kus emotsioonide keema minnes kasvas vastavalt ka kiikumise hoog, mis lõppeks kulmineerus vürsti vahele astumisega ja mõlemalt kiikujalt kätest haaramisega jäädes nii nende kahe tulise armastuse vahele. Mõjusalt lahendatud.

Suures plaanis on Elise Metsanurk dramaturgina jäänud Dostojevski kirjutet' liinile ja keelele truuks, Rogožini peategelaseks asetamine andis võimaluse välja kratsida muidugi suure osa orignaali sisust ning paljudest värvikatest tegelaskujudest. Siinkohal tuleb suuresti kiita Elise valikuid, sest minu jaoks kõik oluline, Rogožini karakterit defineeriv oli olemas. Ainult Totski tegelaskuju kirjutamine ihneks, ülemäära libedaks ja meelaks Nastasjat ihalevaks vanameheks, ei läinud kokku romaaniga ja see jäi mind häirima, kuna Dostojevski kujutas Totskit vägagi väljapeetud ja peene härrana, kes Nastasjat kartis ning üritas teda võimalikult peenetundeliselt noorele Ganjale mehele sokutada. Samas see ebakõla on pigemiti aga minu isiklik probleem, etenduse vaates see miskit ära ei lõhkunud, pigem andis võimaluse Ganja tegelaskuju välja jätta.

Näitlejate osas Simo Andre Kadastu ei veennud mind paraku täielikult Rogožinina, mulle meeldis küll kuidas ta oli lahendanud Rogožini mürgise naeru, kuid suures pildis jäi ta tegemine pehmeks, minu vaimusilmas on Rogožin tunduvalt süngema karakteriga ning kindlameelsem. Eriti arusaamatuks jäi lõpu eel Rogožini kõne vürstiga, sellises olukorras nii igapäevast intonatsiooni kasutada tundus kummastav nii mulle kui teatrikaaslasele, samas kui tahta mõelda siis psühhopaadi üks tunnuseid ongi ebanormaalses olukorras normaalselt käituda. Antud juhul oli see, aga vastuolus ülejäänud etenduses Rogožini kõnelaadiga. 

Peeter Tammaru kolm lühikest kuid eriilmelist rolli oli väga suurepäraselt ja nauditavalt tehtud.

Ujuja

Taasavamise järgsest teatrisuvest jäi siis näppu ainult Märt Piusi debüüt lavastajana, ehk siis Ujuja. 

Meelelahutuslik tegemine tuleb öelda, kui võtta võrdluseks venna Priidu esmane "Gorge Mastromase rituaalne tapmine", siis sügavuse tasandil just väga võrdlusemomenti ei teki. Väljamängitud tegelaskujud on ikka väga šabloonist välja lõigatud.

Tõnise peategelase ujuja Pauli puhul võis mõista, et miskit väga siiru-viirulist ei ole mõtet tippsportlase puhul kokku panna. Samas oleks lootnud, et Tõnis võinuks oma koomiku talenti nii paljut taltsutada, et karakter oleks oma usutavuse säilitanud. Aeg-ajalt lendu lastud iroonilised repliigid, aga lõhkusid ikkagi kogu tervikut. Tõsiselt tahaks näha Tõnist ka ühes tõsises rollis, ilma kellade ja viledeta, loodetavasti Draamateater annab selleks nüüd võimaluse. 

Uku mängitud juristi/manageri/venna roll oli kõikse karikatuursem ja sedasi ka etteaimatavamalt igavaim. Vanakooli treener (Alo Kõrve) oli jällegi lihtne lahendus, Alo mängis selle vähemasti stiilipuhtalt välja. Steffi Pähna füsio tegelaskuju oligi kõikse originaalsem.

Kokkuvõttes jäi vägisi mulje, tegijad väga ei jaga tippspordi nooti, kogu kompott oli äärmiselt lihtsaks kokku pandud, kummstav kuna pundis oli ka Paavo Piik, kes komateist spordist ikka teab, järelikult oli ikkagi taotluslik!?

Felicitas

Lugu on lihtne ja üsnagi läbinämmutatud.

Keskealine, üksteisest väsinud paar (Jan Uuspõld, Liina Olmaru) võtab endale koduabiliseks roboti Felicitase (Riina Maidre).  Ja siis kerkivad üles klassikalised küsimused - keel, kuis algoritmid suudavad allegooriat tõlgendada, armastus - kas robot saab armastada jne jne.

Rollilahendused on samuti väga karikatuurselt tehtud, kui Riina välja arvata, tal õnnestus robot mängida inimlikuks, kuid samas jääda ikkagi robotiks. Lahe.

Titanicu orkester

Torekurb.

Kurb, et ei õnnestunud Tapa vanas raudteejaamas RAAAMi Titanicu Orkestrit oma silmaga kogeda, aga tore on, et ERR annab võimaluse etendust järelegi vaadata ja siin on mida kogeda. 

Algus küll jookseb üsna mittemidagiütlevalt käima, konteksti sissejuhatav joodikluse osa jäi minu jaoks venima ja oleks võinud olla tunduvalt lühem. Samas tasapisi, kiht-kihi haaval hakkas aga tegelaste tekstist selge allegooriline filosoofia välja kooruma ja babahhti läks teemaks.

Reaalsusest eraldumiseks on kolm lihtsakoelist varianti - alkohol, religioon ja pidev tegevus.

Emmanuelle'i jälgedes - ahistamise abc

Suur šketside paraad, kõikvõimalikest ahistamise seonduvatest mänguruumidest. Mõned olid humoorikamad kui teised, aga kokkuvõttes ei läinud minu jaoks tööle.

Ema oli õunapuu

Kui teatrisse kehaliselt kohale minna ei ole võmalik, tuleb vajalik doos kätte saada tele vahendusel. Valikut on pakkumisel omajagu, loosi läks seekord Urmas Lennuki kirjutet' ja Vallo Kirsi lavastet' "Ema oli õunapuu". Lugu tulemisest ja minemisest, kahest vennast ja elust väikeses külas. Väga vahetu ja aus, mõne pisarakiskuja ja sama mitme turtsatusega, on palju ütlemata asju, samas ka hoomatavat hoolivust, mille väljendamisega toime ei tulda. Eriti loomuliku rolli teeb Tanel Ingi Peterina.

Üks meeldejäänud küsimine Peterilt - Mis sitta sa oled söönud, et nii tige oled?

Mobiilsed definitsioonid

Kolmas ülesvõte Tartu Uuelt Teatrilt - Mobiilsed definitsioonid. Kas see oli teater? Minu jaoks ei töödanud paraku küll mitte ühestki asendist.

Odysseia

Tartu Uus Teater tuli välja tõeliselt imelise ideega tuua praegusel ajal, kus paljud on koduarestis, oma mängukavast juba maha läinud etenduste ülesvõtted uuesti vaatamiseks. Iga nädal, täpselt üks, vaatamiseks üle voo kodulehelt. Fantastiline mõte ja suur-suur-suur kraaps ja kummardus Tartu Uue Teatri ees!

Esimesena oli pakkumisel minu jaoks Uue Teatri repertuaarist nägemata 5 aasta tagune Odysseia, vast tuntuim lugu antiiksest Kreekast. Oma lavastuses püsiti loost tuttavatel põhilistel liinidel, mida siis omakorda tänapäevastati ja tartustati ja lühendati. Tegemist oli osalusteatriga, ehk siis tagant järgi nüüd vaadates seda ehedust ja emotsiooni, mis bussidega mööda Tartut ringi sõites ning mööda Raadit rännates siiski läbi ekraani kätte ei saanud, aga siiski ootan juba uue nädala Uue Teatri etendust ;)

Dekameron

Aare Toikka VAT teatrist ja TÜVKA 12.lend võtsid ette kirjandusklassika - G.Boccaccio "Dekameroni", noppides sealt välja endale meelepäraste toonidega lood ning õmblesid sellest kokku kirju virrvarrilise terviku. Valdavas enamuses lugudes oli rõhu asetus ühte või teisipidi seksil, jättes kergelt nii suurteosest mulje kui keskaja Maajast. Toikka oli noortele igal juhul andnud kuhjaga vabadust ja uljust lustimiseks, kogu tükk jooksis ääretult hoogsalt ja kandvaid pause, et mõttega kaasa minna nagu ei tekkinudki, ilmselt polnud see ka eesmärk. Enamjagu karaktereid oli samuti üsna karikatuurses võtmes lahendatud, kindla tahtmisega humoreski teha ja publikumiga nii kontakti leida. Sel korral oligi enamus saalist täidetud keskkooli õpilastega ja kergelt märgatavat elevust oli saalis kohe ka tunda, kirjanduõpetajatel on nii jällegi veidi kergem kohustusliku kirjanduse materjali viia noorteni.

Minu jaoks oli täiesti oivaline jällegi Veiko Tubina loodud etenduse helipilt, ta muusikaline loome on pea alati ülimalt kaasakiskuv, jättes tunde, et ma nagu olen miskit sarnast kuskil varem kuulnud, kuid nagu ei ole ka. Priima.

Lemmik moment oli kindlasti etenduse lõpus südame tuksumise lahendus.

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Priit Pius valis enda lavastaja debüüdiks Linnateatris oma kaasaegse Dennis Kelly, 2013.a Londonis lavale toodud etenduse - 'Gorge Mastromase rituaalne tapmine'. Lugu ise just liiga keeruliseks ja mitmetahuliseks oma ülesehituselt arvata ei saa, küll võib seda nimetada aga kergelt thrillerlikuks moraali pajatuseks. Kui inimesel on oskus ilma silma pilgutamata valetada, ilma igasuguse süümepiinata teisi ära kasutada ja seejuures ka üle laipade minna kui vajadust on, siis kas on piiri mis ta peataks?

Etendus algab veidi pikale veniva monoloogiga lugudest Gorge (Märt Pius) varajasest elust, alates tema eostamise momendist kuni varajasse keskikka jõudmiseni. Küsitakse korduvalt kas Gorge õilis ja äärmiselt eetiline käitumine erinevatel momentidel oma elus - koolis tagakiusatud sõbra kõrvale jäämine, teades, et seeläbi ka teda põlgama hakatakse, üheöö suhtest tekkinud raseduse puhul tüdruku abordile minekule survestamisest loobumine, teades, et see lõhub ta suhte oma elukaaslasega, jne, jne, kas selline otsus tuleneb aususest või argusest? Kas see võib olla inimliku nõrkuse, nõrga inimese tunnus, kui pole julgust teha omakasupüüdlikku otsust vaid inimene otsustab kõlbelistest moraalinormidest lähtuvalt ja lepib paratamatusega, mida see otsus endaga kaasa toob? Dennis Kelly narratiivis on Gorge oma aususe vang, mistõttu jõutaksegi järeldusele, et ausus see ongi argus. Mul isiklikult on säense väärastunud järelmiga keeruline suhestuda, kui eelpool toodud episoodid Gorge elust veelkord ette võtta, siis minu hinnangul on tegemist selgelt julgusega mitte argusega, aga samas ma mõistan, et Kelly tahab oma vaatenurgaga seda hinnangut kahtluse alla seada, mis on hea, sest erinevad vaatenurgad rikastavad.

Tunnistan, et minu jaoks oli ikkagi lõppeks pettumus, pettumus just inimlikul tasandil, kui õilishing Gorge viimaks murdus ja oma senised põhimõtted kardinaalselt ümber hindas ning hakkas jõuliselt murdma teed mammona ja võimu manu. Loo mõttes ma mõistan säenset valikut, aga inimlikult on kahju, et Gorge murdus ja oma hinge müüs. Pettumust valmistas ka originaal lavastuse autori valitud stereotüüpne lähenemine - mõjukaks ja rikkaks on võimalik saada ainult läbi manipuleerimise ja valetamise. Tegelikkuses on tõenäosus üsna suur, et säense käitumisega kõrvetad sa näpud tunduvalt varem, enne kui päris tippu jõuad ning teisalt tippu on võimalik jõuda vastupidiselt ka aususe ja empaatiaga.

Kuigi ma lavastuse mõttelaadi ning põhimõtetega ei nõustu, siis ei häirinud see karvavõrdki etenduse nautimist. Priit on lavastanud üldjoontes väga suurepärase hoogsusega, kui alguse monoloog välja jätta, ja kerge põnevusega, mida on igati mõnus jälgida. Rollilahendused on ka väga-väga priimalt tehtud, eriti just Tõnn Lampi Gorge venna karakter Gel, see oli lihtsalt fantastiline - eluhammasrataste vahele jäänud inimese kerge närvilisus, samas kindlameelsus nüüd lõpuks miskit korda saada. Tõnnil tuli see ülihästi välja. Sjuppäär!

Hingede öö

Oppapaaa, see on miskit täiesti imetabast mida Labürintteatriühendus G9, Tartu Uue Teatri abiga Toomemäel Tartu Ülikooli ajaloo muuseumihoones ära teeb. Ons see üldse teater? Klassikalises mõttes kindlasti mitte, ei ole kohakindlat lava, ei ole publikumile ettenähtud istumist, ei ole isegi publikumi, aga on näitlejad, on rollid, on lugu, on lavastus. Ivar Põllu nimetab seda isiklikuks teatriks, ühe õhtu jooksul mängitakse ju ette 40 isikupõhist etendust, mis algavad iga kuue minuti tagant igale külastajale ise ajal ja kohas.

Tegijad ise nimetavad seda aga hoopis ruumirännakuks:

"Hingede öös" avaneb teatripublikul võimalus liikuda peategelasena läbi toomkiriku ruumide, tuhnida iseenda mäluruumis, kohata võõraid ja tuttavaid, aga eelkõige iseend praegu ja minevikus. Romaanist tuttavad stseenid, tunded ja tegelased on teejuhtideks ja abilisteks, kuid lavastuse autorite sõnul pole oluline, kas inimene on varem romaani lugenud. "See on teekond, kus sinuga juhtub erinevaid asju ja sa ei pea seda raamatu kontekstis mõtestama, kui sa ei ole raamatut lugenud. Aga kui oled, siis on super."

Mina ei taha seda kuidagi määratleda ;)

Aga Karl Ristikivi romaani "Hingede öö" otsustasin vahetult enne etendust siiski läbi lugeda, kuna kohustusliku kirjanduse programmis jäi see kooli ajal läbi töötamata. Peab tunnistama, et vaimustust see klassik minus ei tekitanud, nii kirjutamise stiililt (ettetaha vabandav) kui ka sisu osas mis jäi hüplevaks ja ei moodustanud mõistetavat tervikut. Samas nagu eelpool tegijate endi poolt mainitud, siis etendusel osalemiseks ei ole raamatu läbi töötamine kohustuslik, see annab mõnes momendis lihtsalt äratundmise väikese rõõmu.

Etendus algab tegelikult päev varem kui saabub sms tundmatult numbrilt, kus Agnes Rohumaa palub järgmisel päeval ajaliselt punktuaalselt olla Toome kohviku ees Tartus (olenevalt kella ajast võib kohtumisepaik erineda). Minuti pealt täpselt saabub sõnumitooja kirjaga, paberile pandud juhised viivad meid mõlemat Tartu Ülikooli muuseumisse toomkirikus, kus võetakse iga saabuv hing vastu väga familiaarselt nimepidi ja rännak võib alata. 

Lavastus keerleb ja pöörleb suuresti ümber surma. Küsitakse mitmeid filosoofilisi küsimusi nagu:

• kas üks inimene saab teist aidata?
• kas on elu pärast surma?
• kes sa inimesena oled?
• kui saaks ajas tagasi minna kas muudaksid miskit oma elus?

Kõik need küsimused jooksid minu ette üllatuslikult ning tunnetades nende sügavuse raskust, ei suutnud ma kohe puusalt miskit liiga mõistlikku vastu tulistada. Läksin lukku. Vajanuksin pisut rohkem seedimise aega, et sisulisse arutellu laskuda, samas aega siin etenduses pikemaks mõtiskluseks ei anta. Ühte pidi on see hea, tegevustik peabki ju karusellina edasi pöörlema, teisalt aga kahju, oleks ju intellektuaalselt huvitav neil teemadel võõraga veidi pikemalt pingpongitada. Arvan, et mõneti oligi mu eelhäälestus või siis teisalt just eelhäälestuse puudumine viga - ma ei lähtunud mängust, ei rebinud igapäeva olmest ennast piisavalt lahti, ei läinud etteseatud mänguga kaasa, vaid jäin oma tekstis näitlejatega liialt igapäevalisusse pärisellu kinni - tundes huvi nende tegemiste ja keeleoskuse kohta ;)

Takka järgi nüüd tagasi mõeldes oleks mänguilu huvides olnud vast põnevam vestlustesse mingis kindlas rollis sisse minna, aga ilmselt pole mus piisavas koguses spontaansust.

Peamine põhjus, mis "Hingede öö" kogetu nii imetabaseks teeb on detailideni läbimõeldud ja ajastatud etenduse logistika (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada), mis viib osalejad läbi hulgaliste treppide ja korruste ja ruumide ja erinevate lugude ning äärmiselt efektsed, nutikad ja mitmet puhku üllatavad lahendused, mis ei ole sisse pikitud efektsuse eesmärgil per se, vaid annavad kogu kogemusele vunki juurde põimudes kokku ühtseks tervikuks. Meeldejäävaimad momendid olid:

• seltskonna fotograafi tehtud klõpsaka jõudmine raamitult, musta lindiga perekonnafotode vahele ja sellele eelnenud vaikuse mäng - surnud ju ei räägi reeglina
• lahkunu asemele lamamine ja surnulina all sõit mööda saali ning pastori ärasaatmise sõnad olid väikest viisi mõjusad
• teatrikaaslasega mõnda puhku kohtumine ning talle vee valamine kui ta lauas istus ja oli hetkes, milles olin ise viibinud mõned momendid tagasi
• oma hääle kuulmine lindistuselt
• ametniku Anttiga suhtlemine soome keeles ja naerma ajavalt absurdne olukord koristajaga, hetkeks olin ikka hämmingus, miks Solskjaer, miks nii tubli rahvasportlane, mida, kuidas?
• riidepuul mantli laskumine alla ühes tempos liftiga
• valguse ja varjude mäng toomkiriku müüridel

Sõnaga imetabane kogemus, mis jääb minuga veel pikalt.

Workshop

Ääretult hea meel oli näha, et omajagu aega ootel nimekirjas olnud teater-performance 'Workshop' tuli taas tegemisele Kanuti Gildi SAALis ja oli võimalus nüüd see lõppeks ära kaeda. Etenduse publikumi ei suunatud seekord traditsiooniliselt platvormile toolide rivvi istuma, vaid lavale oli säetud hiigelsuur vineerplaatidest laud, mille ümber oli säetud toolid ning kuna kõik laua äärde ära ei mahtunud, siis oli võimalik istekoht valida ka seina äärde. Ja 'Workshop' võiski alata.

Eero Epner, Juhan Ulfsak, Mart Kangro on koos Maria Arusoo abiga kokku klopsinud töötoa, mis hõlmab endas arvutul hulgal seinast-seina teadmiste, juhiste, soovituste, õpetuste edasi andmist küllaltki hektilises vormis - olgu see puidust laua täpne ja õige tehnikaga saagimine, kontaktivõimetu inimese pärasoole tühjendamisel aitamine, väikelapse unele suigutamine, Konrad Mäe maalide sisuline kontekst omas ajas või mis teha siis kui joobeaste on säene, et magama minnes tabab karussell, ehk kõik käib ringi kui silmad sulgeda, siis aseta aga käelaba voodi kõrvale vastu maad ja saadki karussellilt maha. Äärmiselt praktiline ;)

Viis kuis neid õpetusi publikumile edastati oli pühendunud ja põhjalik, mitte mingil viisil üle võlli humoreski võtmes või kuidagi groteskne, kui Juhani vaarisa ütlemiste soolo välja arvata, samas ei olnud midagi teha, kui järjest uusi teadmisi valingutena tulistati siis tekkis väike absurdi moment sisse ja ajas mitte ainult muigama vaid aeg-ajalt ka turtsatama.

Teisalt pani see ka mõtlema, et sarnast õpetust saab intentsiivselt tegelikult ka päriselus koolitustel, asjalikest artiklitest, juutjuubi videotest või kus iganes kanalist, sõnaga uksest ja aknast tuleb nii kasulikku kui mitte nii kasulikku infot sisse ning just täpselt sama moodi nii hektiliselt, ehk seinast-seina sinna-tänna, ses pidevas voos on keeruline keskenduda üksikasjalikult ühele teemale, et see põhjalikult omandada, mistõttu tekivadki salvestusraskused ning teadmised ei jää meiega. Minu jaoks sümboliseeriski Juhani vaarisa ütlemiste soolo just seda, ehk kui on olukord käes, millal on vaja kuskilt kuuldud teadmisi rakendada, siis ei ole need alati piisavalt kinnistunud vaid on hoopis pudrustunud, mistõttu tegutsetakse fragmentide põhjal või siis üldsegi instiktiivselt, antud juhul siis põhjendades oma valikuid talupoja tarkusega.

Etenduse lõppakordina väljuti õpetuste maailmast ja toodi sisse kunstimaailm, kogu laud mille ümber publikum istus kaeti erinevate pikkuste vertikaalselt säetud puuprussidega ning kustutati taamalt valgus ning mängiti ainult laualampidega helgiga, tekitades nii äärmiselt lahedaid varjumänge, mis taustamuusikaga harmooniliselt kooskõlastusid, väga-väga lahe sümbioos tekkis. 

Ka punase valguse sättimine seintele, kus olid valged lehed punase markeriga tehtud joonistega andis põneva kutsumise efekti. Retsept!

Ära tahan mainida veel Eero Epneri etteaste ja tegelikult mitte ainult antud etenduse kontekstis vaid üleüldiselt, viisis kuis ta kirjutab või räägib lahti oma mõtteid ja seisukohti, need on minu jaoks enamasti selged, lihtsasti ja loogiliselt kulgevad mõttekäigud ning esitatud heas rahulikus tempos, vägagi sugestiivsed, heade piltlike näidetega ning mis oluliseim - valdavalt ka sisukad. Ses mõttes on sarnasusi mu teise suure lemmiku Tõnu Õnnepaluga.

Antud etenduse kontekstis on, aga kõik kolm tegutsemises olevat kutti võrdväärselt head ja nauditavad oma tekstis ja rollis, moodustades suurepärase kombo omakeskis ja pakkudes igati nauditava performance.

Kas te käite siin tihti?

Miskit nii sisutult inetut pole ikka pidanud väga ammu vaatama, oleks siis küsimus ainult minu humoreski maitses, aga kogu saalist oli kosta turtsatust vaid kord või kaks kogu etenduse jooksul., ehk siis kellele ja miks? Ikka väga õnnetu tegemine.

Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse | Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом

Vene Teatri saale on õnnestunud varemgi külastada oma hinge harimise teekonnal, kuid trupiga polnud siiani veel kokkupuudet olnud. Vaba Lava Narva teatrikeskuse ja Vene Teatri ühistöös valminud projekt kustutaks lõppeks ka selle puudujäägi. Moskvast pärit lavastaja Juri Muravitski on võtnud lavastada Poola dramaturgi ja ühiskonnategelase 2006.a kirjutet' näidendi, mis räägib tõestisündinud loo välismaiste omanike rahaahnusest tingitud surmaga juhtunud õnnetusest Poola külmkapi tehases ning lesestunud naise lootusetust ristiretkest õigluse jalule seadmiseks. Tänases isiklikus aegruumis ei tekkinud mul säense klasside omavahelise hõõrumise temaatikaga erilist kontakti.

Samas jällegi lavastulik lahendus mille oli valinud Muravitski päästis päeva. Kogu etenduse kestel kostev leebemat sorti techno muusika annab laheda industriaalse vaibi, selle taustal sammuvad näitlejad sirgejooneliselt lavale, tutvustavad mõne lausega konteksti, võtavad sisse asendi ja hakkavad dialoogi või mõnel juhul ka monoloogi pidades lugu lahti rullima, ise samal ajal tantsu vihtudes. Just tants ongi see, mis erinevaid karaktereid kõikse enam avab. Lese arglik, aga samas tarmukas samm või tehast esindava advokaadi ükskõikne või tehase omaniku üleolev ja mugav samm. Kontseptina igati lahe ja hoogne ja paras ühevaatuseliseks kiireks meelelahutuseks.

Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt

Emajõe Suveteatri eelmise aasta menuktükki 'Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt' mängiti ka käesoleval hooajal Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias. Leitud etendusepaik on täiuslik, kirik ise taamal põhiliseks lavakujunduseks oma valgete kulunud müüride ning kuldsete sibulakuplitega ja vana väsinud trepiga, loob sobivalt vene muinasloo õhustiku.

Etendus ise algab märkamatult ja omajagu varem ametlikust algusajast kui kaks frakis vanemat härrasmeest suunduvad kirikuaeda puidust õigeusu riste maasse lööma. Olles mõnekümne jagu riste püsti saanud mehed kaovad ning etendus saab ametliku alguse. Lavale jõuab koos orkestriga vaevaliselt pentsik matuserongkäik - kolm õde (vürstitar, kangur ja kokk) ja nende ema Baba Riga, kõik liikumas nii põduralt nagu oleks juba rohkem kui mõned sendid surmale võlga. Orkester kääksutab oma pille samuti väsinult ja noote venitades ja aeg-ajalt üldse mööda mängides. Väga suurepäraselt huumorisse säetud algus, mis kruvis ka edasise ootused üles. Paraku esimene poolaeg aga enamaga ei üllatunud, vaid hoopis vajus kuidagi ära. Järgnev huumor oli pigem kummastav ja mingil hetkel isegi kohatu. Arusaamatult magedaks kujunes teevalamise rituaalist kusemisenali. No milleks!? Igal juhul pani pead vangutama ja osutama, et klassikaline Dvinjaninovi lüke, mis on hämmastav kuna polegi vist ühtegi Dvinjaninovi tükki varem näinud. Naljakas oli endal hiljem lugeda, et lavastajaks oli hoopis Kaili Viidas. Kummastav mille põhjal see paralleel mulle pähe joonistus.

Teine poolaeg aga jooksis tüki uuesti kenasti käima. Kolm õde jutustasid muinasjuttu omas võtmes, esiti küll Puškini algtekstile kohaselt värsivormis, kuid lisades omapoolset vürtsi teravmeelsete kommentaaride ning tausta kirjeldustega. Kus Puškini tekst otsa sai, rääkisid õed mahlakalt juurde, mis siis nende eludest tegelikult edasi sai. See tekst on Ott Kiluskil igati hästi humoreski keeratud ja väga nauditav. Kolm mutti kütsid igal juhul uskumatu hooga ja oli näha, et nautisid igat momenti laval. Kui sõna osades olid vürstitarina - Marika Barabanštšikova, kangurina - Karin Tammaru ja kokana Terje Pennie, siis muldvana Baba Rigat, kes sõna küll ei saanud, aga oli igati pildis mängis Ingrid Isotamm. Arvestades akrobaatikat ja küürus liikumist, mida Ingrid tegi olin kuni etenduse lõpuni veendunud, et tegu on tegelikult mõne noore poisi või neidisega, kes tegeleb igapäevaselt iluvõimlemisega. Need poosid ja asendid, vau! Tõeline vanamuti krõnks.

Mowgli

Musta Kasti lahendus 'Mowgli'-st on fantastilise energiaga hoogne ja lõbus suvine tükk eelkõike väikestele inimestele. Mängitakse Põlvamaal, Maanteemuuseumi vahetus läheduses, ühel metsa veersel künkal, mis on väga nutikalt ja ehedalt looduslikuks lavaks kujundatud. Varasematele saabujatele pakutakse võimalust osaleda lühildases matkas (~32 minutit) läbi Tilleoru maastikukaitseala, mis viib lõppeks etendusepaika. Kui on autoga pikemat aega lõunasse loksutud siis aitab matk läbi ürgse metsa viia juba džunglilugude meeleollu. Vanad väärikad puud, mis varjavad päikest, Ahja jõe äärne tihe võsarägastik ja kirsina tordil, vahetult enne etenduspaika, džungli loomade ja lindude kiledad huiked, möirged, häälitused. Väga priima mõte ja lahendus, mis viib sujuvalt enne etenduse algust juba vastavasse meelelaadi. Huvitav oli sel jalutusel jälgida ka kuis noorem põlvkond neile häältele reageeris, eks esmaselt ikka järgi matkides, kuid mingi aja pärast hakkas juba küsimusi sadama, et kas tulevad need hääled kõlaritest või kes neid hääli ikkagi teevad ;)

Etendus jookseb lahti üsnagi Kiplingi originaalteose järgi, kuigi lavastaja Birgit Landberg on seda osaliselt lühemaks kratsinud, samas kõik peamised tegelased on ikkagi pildis ning etenduse kese keerleb nagu raamatuski Shere-Khani ja Mowgli omavahelise heitluse ümber. Kiplingi kirjutisest ei meenu mulle ainult, kas Mowgli oli ka seal nagu etenduseski üsnagi upsakas ja eneseteadlik ja kohati isegi lapsikult ülbe või on siin lavastaja koos näitlejaga vinte meelega veel juurde keeranud, et nii lugu õpetlikumaks muuta. On kuis on, häirivaks see igal juhul kuidagi ei osutunud. 

Kui suurepärast lava sättimist looduslikku olustikku juba mainisin, siis ära mainimist väärivad ka toredad kostüümid. Mowgli koos teiste inimestega on ainukesed, kelle ihu näha on, kõiki loomtegelasi katab nahana liibuv riie ja pikemakarvalistel on ka karvkatet riideribadega lisatud. Madu Kaa-le on veel lisaks antud ehituspoest saadavad ventilatsioonitorud, täpselt sama lahendus nagu Pepeljajevi etenduses 'Mees kes teadis ussisõnu'. Toimis hästi.

Kõikse enam meeldis, aga mulle kuis oli säetud Jaanika Tammaru poolt loomade liikumine, karu Baloo petlikult aeglane loivamine, kavalalt kassilikult liikuv panter Bagheera, täiesti kaootilises liikumises ahvirahvas oma endimetlevate lauludega ning minu lemmikud - hämmingus hirved, ma pole kunagi nii täpselt ja humoorikalt tehtud hirvi varem teatrilaval näinud. Täiesti kuldne lahendus.

Kokkuvõttes täiesti suurepärane vaatamine. Noorem põlvkond kiitis samuti etenduse mitte ainult heaks, vaid väga-väga-väääääääga meeldis heaks. Etenduse paigast ära sõites nägime veel tee ääres parkla poole suunduvat Karl Edgar Tammi, kes oli endiselt Shere Khani kostüümis, üks noorem härra meie seltskonnast pidas vajalikuks autoakna alla lasta ja hüüda - "Nägemist tiiger! Sa oleks peaagu võitnud Mowglit!"

Nii tore kui kõikidele tegelastele ikka kaasa elatakse ;)

Kirvetüü

Tekst etenduse kodulehelt annab hea ülevaate:

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. 

Lugu rullitakse lahti küll 1990-ndate Eesti ühes väikeses setu külas, kuid arvestades lavastuses välja joonistuvat olustikku ning värvikaid, kuid siiski kindla tüpaažiga tegelaskujusi ei ole see üldse mitte kohapõhine lugu, üks-ühele sarnaseid või ligilähedasi sündmusi leidis aset sel ajastul ilmselt kümnetes ja kümnetes eripaikades üle meie kalli kodumaa. Ehk ses plaanis oli lavastus rohkem ajastut avav ja kirjeldav sündmuste seire, millest otseselt mingit tuuma minu jaoks välja ei koorunud. Meeldis, et tekst oli mahlakas ja terav, et ei oldud võõbatud 1990-ndaid ilusamaks kui need tegelikult olid ja teisipidi ei naernud etendus ka seda valusat etappi meie riigi ajaloos välja, ega olnud ka mingi nurga alt tänsest hetkest vaadates üleolev, ega hinnangut andev. Oli aus ja andis vaatajale endale võimaluse hinnangute andmiseks, kui üldse peab hinnanguid andma.

Äratuntavad paralleelid hakkasid jooksma mul peas mõni aasta tagasi kinolinal jooksnud Triin Ruumeti filmiga "Päevad, mis ajasid segadusse", mis samuti kirjeldab sama ajastut üsna sarnases võtmes, samuti ühest põlvkonnast lähtuvalt kuid ka teisi kaasates. Huvitaval kombel ei olnud see ainum paralleel, etenduse lõpplahendus tõi meelde kevadel loetud Vahur Afanasjevi "Bogdan ja Serafima", mõlema lõppakord oli säene popkornilik kodukootud hollivuuud, mis kogu elamust kraadi võrra alla kruvis.

Etendusest kõikse suurema elamuse pakkus Kammivabriku sündmuskeskusesse ehitatud ajastutruude ja uskumatult detailiderohke lavakujundus. Mulje jäi, et lava oli oma 40m pikk ja nii olid erinevad olustikud - pood, mets, erinevad tegalaskujude elamised, kuurid jne kõik lavale ära mahutatud. Ja ikkagi see väikeste detailide paljusus oli pahvistav. Iir Hermeliin on fantastilise tulemuse saavutanud. Vau!

Kammivabriku kõrged laed ja suur ruum oli samas liigsuureks ampsuks helivõluritele, kui juba seto keelt oli kohati keeruline täielikult mõista ja tabada siis kahjuks kadus hajuti tekst täiesti ära ja polnud muhvigi kuulda, ega aru saada mida räägiti, pea täielikult läks kaduma laste tekst, millest on ikka päris kahju.

Näitlejatest tegi jällegi väga priima rolli külajoodik Mürkana Veiko Porkanen, väga meeldis, et ta suutis hoida terve etenduse vältel ühtlast joobes joont, ega libastunud kordagi labasuse koorel, teha tüüpilisi joodikunalju. Lisaks oli tegelaskuju mängitud veidi nukraks ja heatahtlikuks, õnnetuks hingeks, kes on jäänud ajastuhammasrataste vahele. Noissss.

Üllatuse pakkus, aga hoogsa poeomaniku ning ärimehena Margus Jaanovits, säense "lähme ja teeme"  suhtumisega hakkaja uue aja ettevõtja, kel samas säilinud nõukaaja kombestik. Väga hästi lahendatud roll.

Kokkuvõttes oli kogu kompott suurepärane.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

Südames sündinud

Tervise Arengu Instituut on vedada võtnud äärmiselt suurepärase sotsiaalprojekti, kogunud kokku mitmeid päriselulisi lugusid siitsamast meie Eestist, meie oma inimestest, kes on avanud omad  südamed ning vastu võtnud oma koju, oma perre kasulapse(d). Kasuvanemate lugusid on jutustama säetud näitlejad - Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, kuid hääle vahendusel kuuleme ka laste enda arvamisi lapsendamisega kaasakäivatest keerdkäikudest.

Lavakujunduslikult on kõik äärmiselt minimalistlik, on tool, on lugu ja on jutustaja. Jutustaja tüpaažid olid üsna stereotüüpsed valitud, teagi kas neil oli seost ka päriseluga või olid need rohkem väljamõeldud. Ega vahet olegi. Olulisem oli sõnum ja sõnum oli mõjus, eriti hingepugevad ja südamlikud olid Külli tehtud rollid. Loodetavasti julgustab see dokumentaallavastus rohkem inimesi lapsendamise teed minema kui neil selleks võimalus on, sest ükski laps ei peaks ilma vanema armastuseta kasvama!

Лебединое озеро | Luikede järv

Kohting numbriga 3, Tšaikovski imelise balleti 'Luikede järv'-ega, sedan't puhku mitte enam koduses Estonias vaid naaberlinnas St. Peterburgis, Aleksandri teatris. Tuleb tunnistada, et juba teatrisaal iseeneses oli väikene elamus, kokku kuus tasandit publikumile, parter + 5 rõdu korrust, sisekujunduses andis põhilist tooni punane samet, ehitud kuldsete ornamentidega ning laest rippumas hiiglaslik kristalllühter, samas oli säilinud piisavalt palju avarust ja õhulisust, et ei tekkinud raskuse tunnet, mis tavapäraselt sarnase interjööriga kaasneb, siia olustikku sobitus see kõik kui valatult.

Eks publikum tulebki osaliselt ka saali kaema, kuigi esmaselt ikka ballettiklassikat Luikede järve, ses plaanis on ikka ehedamast ehedam turistitoode, aga seejuures tõesti suurepäraselt tehtud.

Tantsukunsti vallas pole endiselt minu puhul mingitki arenguhüpet toimunud, seega ei oska ega taha hinnangut tantsijatele ja seadele anda. Teatri kaaskond küll arvas, et hüpped siin teatris olid ikka kraadi võrra kõrgemad ja puhtamad. Ei osanud tõesti märgata. Huvitaval kombel märkasin küll aga, et kõik luiged olid üsnagi sentimeetri pealt ühepikkused valitud, ilmselt siin teatrites valikut jagub ja konkurentsi tingimused ei halasta. Teise tähelepanekuna jäi silma või tegelikult pigem kõrva, et teatud hüpete puhul oli selgelt kuulda lavapõrandal mütsatusi, mida ma Estonia kogemustest küll ei mäletanud, naljakal kombel olid korduvad müts-ja-müts-ja-müts isegi kergelt häirivad.

Aga kokkuvõttes igati suurepärane elamus.

AV Maria

Teater nimega Kelm oli senini jäänud minu jaoks tundmatuks suuruseks, niisamuti nagu lavastajana Karl Koppelmaa, niisamuti nagu näitlejana Andres Puustusmaa, isegi Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALI polnud varem oma jalgu sisse saanud. Piinlik ei ole, pigem hea meel, et sai kõik ühekorraga ära kaetud.

Etendust Kanuti Gildi baar/riietehoid/eesruumis oodates oli üllatust omajagu, kui ei suunatudki publikumi tavapärase kardina alt läbi isteplatvormidele, vaid kutsuti hoopis kõrvalruumi koridori, kust viis ajahambast puretud uks meid hämarasse pisemasse ruumi, pisemasse siis teatrisaali mõõtkavas, ainuüksi tooliridasidki oli vast ainult 6 siia ära mahutatud, kui õigesti nüüd meenub. Väikesele lavale oli kenasti säetud boheemlaslikult või veidi isegi pomsilikult korratu tuba, mis oli tuugalt täis lugematul hulgal väiksemat ja suuremat, olulisemat ja tegelikult rohkem isegi mitteolulist kola, moodustades vana rebenenud tapeediga ja kohatu auguga seinas väga laheda kulunud ning väsinud terviku. Säene olustik on minu nõrkus, ehk siis lavale loodud õhkkond tundus juba ette soodne.

Lugu ise hakkab lahti kerima üsnagi rahulikus tempos, toas ärkab narivoodis noorema poolne neidis (Lauli Otsar) ja hakkab tasapisi igapäevasi hommikusi toimetusi toimetama, mõne aja pärast toa teisest nurgast ajab end üles vanem meesterahvas (Andres Puustusmaa). Peagi saab selgeks, et tegemist on isa ja tütrega ning mingil kummastaval põhjusel on nad vabatahtlikult toas lõksus, ega saa sealt lahkuda ja nii juba 20 ja pool aastat. Ja ei, tegemist ei ole mingistki nurgast verepilastuse radadele kalduva looga. Vastupidi, isa ja tütre suhe on ilus ja siiras, armastav. Kuigi on selgelt tunda, et tütar on sellisest elust frustreerunud ning ootab muutust, samas ei tiku ta seda kuidagi ise esile kutsuma, vaid on passiiv-agressiisvselt ootavas seisundis. Isa olemisest on keeruline tema tegelikku tahtmist välja lugeda - ühelt poolt ta nagu tahtmatult tahaks, et see olukord lõppeks ja tütar saaks toast välja ja välisilmaga tutvuma, teisalt aga kammitseb teda hirm muutusele ja kõige rohkem hirm tütart kaotada. Säene kahevahel olek ja sisemine enesega võitlus muudab isa kohati üsna hajameelseks, kogu see inimese seisund ja olek on äraütlemata imetabaselt Andres Puustusmaa poolt tabatud ja samaväärselt loomutruult rolli edasikantud, ses plaanis täiesti fantastiline näitlejatöö.

Esimene etenduse poolaeg kobestabki läbi isa-tütre dialoogi ning kergelt kohatute, kuid äärmiselt humoorikate uudisdiktori etteloetud kirjandusklassika vahepaladega pinnast teisele poolajale. Teine poolaeg algab aga korraliku tulevärgiga kui mängu astub kolmas tegelaskuju härra rott (Markus Truup) ja esimese poolaja päriselulisusest saab muinasjutt, millel on siiski tugev kontakt tegeliku maailmaga. Hämmastavalt hea näidendi on Karl Koppelmaa kokku kirjutanud ja sama suurepäraselt ka lavastanud, lugu hoiab peenelt tasakaalu nii fantaasia kui päriselu vahel, olles samas nii kaasakiskuvalt põnev nagu üks väga hea psühholoogiline triller olema peabki. Markus Truupi tehtud rott mängib just täpselt samamoodi piiri peal, tõsiduse ja absurdsuse. Tema energia ja rotilik liikumine on oma loomalikus loomulikkuses turtsatama panevad, samas on ta esitatud tekstis ka sügavust ja samas ka koheselt absurdi, kokkuvõttes kukub välja igal juhul väga kaasakiskuvalt.

Sõnaga kõik oli väga priima ja elamusena imetabane.

Üks parimaid momente oli televiisorist etteloetud 'Oddüsseia' lühike ümberjutustus, uudistele omase monotoonse tooniga. Kuld.

Kalevipoeg

Vanamuine ja Kalevipoeg. Karl Laumets otsustas oma lavastaja debüüdil need kaks Eesti mütoloogia tegelaskuju omavahel lõppeks kokku viia, ehk siis Kalevipoja teksti Vanemuises lavale tuua. Hästi tehtud. Sai veel teatriliidult selle hooaja  (2018.a) parima lavastuse preemiagi. Tore kui ei peljata säenseid eestluse idenditeediga seotuid tüvitekste ette võtta ja neile uusi vorminguid anda. Veelgi toredam on seejuures kui suudetakse olla ka väljakutse väärilised ja etteseatud kõrgest latist varuga üle saada. Kolm tugrikut lähevad veel Karlile julguse eest jääda algupärase värsivormi juurde, mis võiks esmaemotsiooni põhjal tunduda raskesti jälgitav ning väsitav, aga hoopis vastupidi andsid värsid kogu etendusele just sobiva muistse ajastu fooni.

Tekstist veel, sisulise poole pealt. Kangelase kuvand, mis joonistub välja Kreutzwaldi kokku kirjutet' eeposest ei tekita küll ausalt öeldes minus mingit uhkusetunnet, pigem hoopis piinlikkust. Ei saa uhkust tunda sangari üle, kelle mõtlematusest tulenevad äkkvihahood ja kättemaksusööstud ja praalimisepuhangud lõpevad üldiselt traagiliste tagajärgedega nii tema kaasteeliste kui ka tema enda jaoks. Jõudu jagub, aga oidu väga mitte. Ses osas oss, mis oss. Samas ega rahvuseepost ka enam välja ei vaheta, tekst on tekst.

Üllatusena tuli, et nii mitmed teada tuntud kõnekäänud on samuti Kalevipojast pärit:

Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes

Ülemaks kui hõbevara,

Kallimaks kui kullakoormad

Tuleb tarkus tunnistada;

Tänasida toimetusi
ära viska homse varna

Ära hõiska enne õhtud,
Kiida varem päeva käiki 

Sarvist härga seutakse,
sõnast meesta sõlmitakse 

Võlg on vanast võõra oma

Etendus algas Anu Lampi loetud jutustaja rolliga, kummastaval kombel rääkis ta esiti nõnda vaikselt, et kolmandast reast tuli teksti tabamiseks kõvasti kõrva teritada ja osa sõnu läks ikkagi kaduma. Teagi, kas oli tegu taotusliku lähenemisega, et saada kogu saali tähelepanu luues hiirvaikus ja valmisolek etenduseks. Igal juhul etenduse edenedes Anu häälejõud aiva kasvas ja enam arusaamisega muret ei olnud.

Rollide osas tegi huvitaima lahenduse Piret Laurimaa, ühelt poolt Lindana, tema tedrekanalik äkiline pea liigutamine oli lõbus ja erakordselt tabav. Teisalt põrgupiigana, ühtlasi oli see ka kogu etenduse humoorikaim hetk, põrgupiigade (Piret Krumm, Piret Laurimaa ja Marika Barabanštšikova) halamine oma raskest elust põrgus, kus Piret Krumm võttis nutujoru üles, olles eriti täpselt üle võlli minemise piiril ning Piret Laurimaa toetas igat riimi omapoolse kaasa koogutamise või ohkimisega. Kogu tekst oli nii perfektselt sünki viidud ja jaburalt naljakas, et turtsatasin tahtmatult. Väga lahe!

Karel Kuntseli tehtud tuuslar oma tuult meenutava liikumisega ning lömitavate ja kavalate ilmetega oli samuti väga hästi tehtud. Riho Kütsari rollid olid minu jaoks ülemängitud, et teha rahvale komejanti ja seega väga ei toiminud, eriti silma jäi üks hoogne lavalt ära marssimine. Milleks selline rõhuasetus!? 

Lavastaja Laumets oli endale jätnud Kalevipoja rolli, huvitav otsus mängida ise nii peaosa kui ka lavastada. Vaadates vaheajal reklaampostreid siis pole samas säene praktika Vanemuises üldsegi mitte erakordne Kirvetüü ja Persona puhul teeb Ain Mäeots samuti nii lavastaja kui näitelja tööd, Naiste kooli puhul aga Priit Sandberg. Laumets teeb ausalt ka Kalevipoja ära, ainult tema kõhetu kehakuju ja ja mitte kõige selgem hääletämber ei lähe mitte Kalevipoja tüpaažiga kokku.

Lavakujunduslikult domineerisid süngemad toonid ning püstiaetud hööveldamata lauad sobisid ideaalselt erinevaid olustikke metsa, ahelaid, võsa, merd jne taustana toonitama.

Kokkuvõttes oli kogu kompott igati suurepärane.

Ivanov

Uku Uusbergi Draamateatris lavale toodud Tšehhovi 'Ivanov' oli sisulises plaanis mulle oma üleüldise raskemeelsusega kohati hinge mattev. Vene aadlike kaeblused oma elu olme ja tuleviku osas, pettumine tänases päevas, igapäeva igavlemised ei olnud kuidagi köitvad ja hoopis raskesti seeditav temaatika, mis seadis üsnagi rusuva fooni kogu etendusele.

See eest oli aga näitlejate töö rollilahendustel täiesti fantastililine, iga üks omanäoliselt ja põhjalikult lahendatud. Erakordselt hea oli Harriet Toompere, kelle mängu ei ole ma osanud alati nautida, aga tema kelmikas leskproua Babakina oli väga priima, meelde jääb kindlasti pragmaatilise armastuse käemärgid ;)

Guido Kanguri Pavel Lebedev oli siiras ja hoogne nagu ka Aivar Tomminga krahv Šabelski. Teisel poolajal kui prouad Avdotja Nazarovna (Ita Ever) ja Zinaida Lebedeva (Ülle Kaljuste) mängu astuvad, siis murepilved hetkeks hajuvad ning antakse täiel tuuridel kütet, Ita Everi krõnksul mutil on lahe säde silmis.

Indrek Sammul oli Ivanovina teinud väga huvitava ja eripärase lahenduse oma rollile, säenne katkendlikult mõtlev passiivne-agressivne suhtlusstii sümpatiseerinud kohe üldse, aga rollina peab tunnistama avas suurepäraselt Ivanovi piinatud meelt.

Sõnaga puhas näitetööde ilutulestik suurepärases koosluses.

Mees, kes teadis ussisõnu

Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.

Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"