Felicitas

Lugu on lihtne ja üsnagi läbinämmutatud.

Keskealine, üksteisest väsinud paar (Jan Uuspõld, Liina Olmaru) võtab endale koduabiliseks roboti Felicitase (Riina Maidre).  Ja siis kerkivad üles klassikalised küsimused - keel, kuis algoritmid suudavad allegooriat tõlgendada, armastus - kas robot saab armastada jne jne.

Rollilahendused on samuti väga karikatuurselt tehtud, kui Riina välja arvata, tal õnnestus robot mängida inimlikuks, kuid samas jääda ikkagi robotiks. Lahe.

Isa

Ei ole väga silma ega kõrva hakanud, et vananemise, eelkõike väärika vananemise, vanemate ja vanavanemate hooldamise ning dementsuse temaatikat väga laialdaselt oleks erinevates meediumites käsitletud siin keeleruumis, rääkimata siis veel teatriludadest. Ometi kaasneb rahvastiku vananemise ning keskmise eluea tõusuga paratamatus - noorem põlv peab vähemal või suuremal määral aina enam hoolitsema hakkama oma eelkäijate eest, kes kunagi omakorda nende enda eest on hoolitsenud, ehk julgen arvata, et tegelikult puudutab see küsimus mingil eluetapil ilmselt enamust meid, mind juba on.

Lähedase inimese samm-sammulist lapsestumist ning teisi dementsusega kaasas käivaid iseärasusi on esiti keeruline mõista ning enese jaoks lahti mõtestada, kuis on see võimalik, et kõbus ja terava mõistusega inimene järsku arvab, et kodu kus ta on viimased aastakümned elanud ei ole enam tema kodu, pakkides aeg-ajalt oma asju kokku, et "päris" koju minna. Püüded selgitada ning tõestada oma kodus viibimist, ei kandnud enamasti mingit vilja, kuna inimesel ei ole enam kuskilt uute infokildude sünteesimiseks ressurssi võtta, jäänud on vaid idee fixe. Parimaks lahendiks kujunes antud juhtudel ühine jalutuskäik ümber maja ja samasse elamisse tagasi tulemine, siis oli jällegi kõik nii nagu peab.

Sääraseid kummastavaid iseärasusi oli mitmeid ja tuli ajaga aiva juurde, tol hetkel omasin arvamist, et need välja löönud eripärad on pigemiti isikupõhised. Olles näinud nüüd ära Theatrumi - 'Isa' ma enam nii ei arva, dementsus on ikkagi üsna sümptomaatiline ja mustrid korduvad inimeselt-inimesele. Mõningad, mis jooksid nii etendusest kui isiklikusts kogemusest läbi:

• juba mainitud elupaiga mitte ära tundmine;
• lähedaste süüdistamine asjade kadumises ja tihti ka kõiges muus halvas;
• raha ära näppamise küsimus;
• ettekujutatavad isikud, kellega vesteldakse;
• hajutine teravus - arvad, et ma ei saa aru, mis toimub.

Näidendi autoriks on noorema poolne Florian Zeller, julgeks arvata, et ilmselt on ta mõne lähedasega sama tee läbi käinud või siis vahetult kõrvalt näinud lähedaste suhteid dementsega, sest etendus on väga ja väga elulähedane. Kindlasti on Maria Peterson suutnud ka väga huvitavalt etenduse lavastada, lastes mängida erinevaid situatsioone nii isa kui tütre vaates, vahe peal etteruttavalt ja siis jällegi tagasi tulles, tekitades nii mälupiltidest eklektilise virr-varri, kus tõelisuse ja väljamõeldiste ja mälestuste vahel navigeerimine ei ole nii üheselt liigitatav õigeks või valeks, aidates nii mõista suurepäraselt dementse maailma kui ka lähedase hooldaja läbielamisi.

Teine aspekt, mida oli erakordselt hästi tabatud olid erinevad reaktsioonid, mida antud konditsiooniga inimene esile kutsub. Tütre loomulik armastus, hoolivus oma isa vastu ning osaliselt sellest tulenev valulik meeleheide, suutmatuse pärast isale selgeks teha teinekord kõikse lihtsamaidki igapäeva asju. Teisalt tütremees, kes mõjus oma suhtluses isaga jämedana ning väheempaatilisena, kuid arvan, et see tulenes eelkõike tema vähesest kogemusest ja teadmatusest. Ta ei suutnud mõista, et täiskasvanud ja täies elujõus inimese intellektuaalsus on hääbumas, vaid arvas, et tegu on kavala vanainimese manipuleerimisega, mida tegelikult ei saa ka igakord välistada. Samas oli füüsilise ülekohtu stseeni siiski väga valus kõrvalt vaadata.

Mõjusust oli etenduses sõnaga küllaga. Isana üles astunud Lembit Petersoni rollilahendus oli esiti, esimestes stseenides kergelt võõrastav, minu jaoks oli kraadi võrra liiga palju lihtsameelsust ning pudikeelelikku hääletooni, kuid üsna peagi see tundmus hajus, kas siis harjusin mängumaneeriga või võttis Lembit seda mõne tooni võrra alla, ei saanudki aru. Sama kordus ka tütart mänginud Liina Olmaruga, kui jällegi etenduse alguses meeleheites sohvale viskumine tundus liigselt melodramaatiline ja taas, peagi loksus kõik väga loomulikku rütmi ning peab ütlema, et mõlemad peaosalised tegid kokkuvõttes fantastlised rollid ja saavad kindlasti ära märgitud ka sügisestel teatriauhindade jagamisel. Andri Luup, Marius Peterson ja Anneli Tuulik kõrvalosades olid samuti perfektsed, nad ei domineerinud vaid lisasid just näid värve juurde, mida vaja oli. Laura Petersoni roll oli minu jaoks, aga ülemängitud ja ei sobitunud nii hästi kogu pilti.

Kokkuvõttes, oli imetabane elamus ja natuke kahju on isegi, et vaatama pidi seekord Vabalaval, mitte Theatrumi enda intiimsemates ruumides.

Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.

Joobnud

Üle mitme aja õnnestus sattuda ka Theatrumisse teatrit kaema, piisavalt pikk auk oli sisse jäänud, sest esimese hooga jäi teatrimaja peauks leidmata ning sisenemine sai toimuma tagaukse kaudu läbi endise Kloostriaida ruumide ja keerdkodade, aga kohale sai ikkagi jõutud.

Theatrumi 20. jubileumiaasta raames võttis Lembit Peterson lavastada noorema poolset Venemaa nüüdisaegset Ivan Võrõpajavit (sünniaastaga 1974, olgu kindlasti ära mainitud), kelle 'Delhi tants' oli härra jalust niitnud ning suuremat sorti tahtmise tekitanud ka koduvabariigi teatrilembudele pakkuda idabloki hetke üht hetke talenti. Asjaosaliste omavaheliste vestluste käigus jõuti lavastuseni nimetusega 'Joobnud', mis küll polnud Petersoni enda esimene valik nagu ta Delta saates mainis, vaid rohkem Võrõpajevi pakkumine, aga pärast mõnda aega settimisest viimane ikkagi töösse läks.

Esmane, mis etendusel kohe silma hakkas oli rafineeritud must-valgete liikuvate piltide jada, kujutamas reedeõhtase metropoli või miks ka mitte provintsi restorani tänava interjööri ja sarnaseid liikuvaid pilte sai näha terve etenduse vältel, episoodide vahepaladena, suurepäraselt õnnestunud lahendus Sander Põldsaarelt.

Episoodid ise võtsid kirjeldada joobnud kodanike, eranditult kõik tegelaskujud olid terve etenduse vältel joobes, püüdlusi sügavamõttelisteks aruteludeks, püüdlus on ehk liigselt üleolevalt öeldud, sest vestlusest tõepoolest olid sügavamõttelistel teemadel - armastus, truudus, religioon, kultuur, eksistents jne. Läbi joobnud suude oli võimalik lihtsalt korrata samu mõtteid üle ja üle, et need publikumi enam kinnistuksid ja samas olema paralleelselt patroniseeriv, ses osas kavalasti tehtud. Ka mulle jäi meenuma nagu ka Tõnu Pedarule, korrutis - 'Kas kuuled Jumala sosinat oma südames?'

Siia juurde veel ka üks hea kirjeldus Postimehe Kultuuri küljelt:

Vahest reljeefseimana kogu lavastuse teoloogiliste debattide puhul võtab erinevuse kokku tegelane Lourenz (Andri Luup), kõneldes sellest, kuidas inimene rüvetab endas Jumala loomingut seeläbi, et valab end norutamise saatel poriga üle ja kerjab imetlust haletsuse ja komplekside eksponeerimisega nagu Lars von ­Trier, samas kui Issanda tähtsaim sõnum on «Ära põe!».

Olukorras, kus sellist vestlust peab kaks umbjoobes abielupaari, kõlab see muidugi grotesksena, kuid paradoksaalsel kombel toob tõepoolest esile selle verbaalse mõistatuse, miks meie kultuuristereotüüpide paistel võib koguni pihisakrament ja suur osa palveist kõlada pigem lakkamatu enesesüüdistusena.

Näitlejatest jäid meenuma kohe eriti positiivses võtmes Leino Rei, Andri Luup ja Sulev Teppart oma elutruude esitustega, tea kas nüüd antud etenduse kontekstis komplimenteeriv on, aga mõeldud nii küll on, puhas nauding oli nende tehtud kaeda.

Tuvi

Teagi, kust ja mist silma-kõrva jäi. Igal juhul mingist hetkest oli kindel, et Tuvi tuleb kindlasti ära näha nii kaua kui seda veel üldse pakutakse. Vedas. Nõnda banaalselt kui vana ütlus ka ei kõlaks, siis - nii kaua kui suudetakse enda tegemistele vaadata läbi huumori prisma, peaks vaimse tervisega kõik korras olema. Theatrumi duo, Andri Luup-i ja Maria Peterson-i isikus, ei teagi täpsemalt kuis nad oma tööülesandeid jagasid, igal juhul oli koosluse loome tulem kenasti terviklik. Teatri skeenelt selgelt välja joonistuvad stereotüübid olid üksteisega võrreldes kindlapiiriliselt paika seatud, igaüks oli täiesti omamoodi nähtus ning komejantile kohaselt oli igale karakterile veel piisavas koguses vunki juurde keeratud. Priima. Hinnang, et säensed stereotüübid ka tegelikuses teatris eksisteerivad on küll teatrisiseelust kaugel oleva inimese poolt antud, kuid minu jaoks oli see vägagi usutav ehk kujutluspildile vastav. Kas ses naljas on ka tera tõtt, ei oska öelda ja see ei olnudki niivõrd oluline, kuna kõik toimis.

Teistest eredamalt joonistusid välja Liina Olmaru tehtud halli hiirekese Rita-Reeda tegelaskuju, kergelt punetavate silmade, nutuvõruse suu, ebakindla hääletäbri ja miimikaga oli ehe õnnetusehunnik. Puhas nauding kaeda. Kõikse enam siiski üllatas Aarne Soro Ugala teatrist, direktori Vello-Viljari rollis. Üllatus ses mõttes, piinlik küll tunnistada, aga ma polnud varem kuulnud, ega näinud teda kordagi mängimas. Töö oli aga detailideni stiilipuhas, julgeks öelda, et läbi aegade üks meeldejäävamaid rollilahendusi, eriliselt muhe nüanss oli pidev peasolevate mõtete ning tegevuste paljususe väljendumine hüplikus kõnemaneeris, kord siia, kord tänna, kogu aeg kõrges tempos, jooksu sammul. Tõesti imetabane, see groteskne närvilisus. 

Nii kokkuvõttes siis - suurepärane vaatamine.

Kirjeldus etenduse FB lehelt:

"Tuvi" on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

Osades Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

Maarja kuulutamine