Kui mõnes teatrimajas võetakse lavastada Dostojevskit, lähevad kõrvad liikuma, kui 'Idioot'-i olen konksus ja kui veel Pepeljajev end tüüri on sättinud, pole muud valikut kui kohal olla. Sedant puhku avanes võimalus väisata lavaka enda ruume Toom-Kooli 4 majas, kuhu varem polegi sisse kiigata põhjust olnud. Seda enam sai nüüd koridorides ringi uitatud ning nuusitud, tutvutud tunniplaanidega, kus silma hakkasid tavapärased ained nagu - vehklemine, tants II, Alexanderi tehnika jne. Üllatav oli pisut tunniplaani intensiivsus, sisuliselt on näitlejaks pürgijad hommikust õhtani koolimajas rakkes, kuigi jah, mõned pikemad augud tulid lõuna ajal ka sisse. Harjutatakse juba teatris töötamise rütmiga? Hommikul proovid, õhtul etendused? Hmm. Igal juhul oli rikastav ja põnev.
'Idioot FM'-il endal on Dostojevski kirjutatuga vaid tinglikud seosed tegelaskujude nimede ning üksikute stseenide näol, valdavalt oli Pepeljajev lähenenud enam kui loominguliselt tekstile. Tegevustik ei olnud raamistatud ühte ruumi kindlale lainepikkusele vaid toimus paralleelselt neljas erinevas ruumis, nii erinevate näiteljate kui lugudega nagu raadioruumis kohane. Raadiokuulajatele oli antud vaba voli ise jaamade vahel kruttida, ehk liikuda ühest ruumist teise, siis kui isutas, nii juhtuski, et läksime teatrikaaslasega juba kohe alguses lahku ning kohtusime etenduse vältel sporaadiliselt mõnes ruumis. Vahelduseks meeldiv värskendus, kuigi kõiki nii hoomata ei olnud võimalik, siis kokkuvõttes see ei hakanud ahistama ega häirima.
Kirkamalt jäid meenuma klaveril ninadega mängitud duett Pärti 'Spiegel im Spiegel'-ist ning lõppvaatusest koerteks kehastunud labradori kombel saba liputav Mõškin ning dobermanni kombel lõrisev Rogožin. Briljantne.
27.lennust jäid esimese kokkupuute pinnalt silma Lauli Otsar ja Risto Vaidla, kuid kogu kompott on veel nii toores ja kaanetamata, et kindlaid lemmikuid välja ei joonistunud. Sellega seonduvalt tõstatus hoopis küsimus, kuis küll vastuvõtukomisjon oskab, suudab teha säense materjali pealt otsustust, et siin on perspektiivi ja siin mitte, kas vaadatakse mingeid kindlaid stereotüüpe, mida on igal juhul teatris vaja, peetakse silmas erinevate teatrite tellimusi või hinnatakse puhast talenti, ja kui viimast, siis kuidas küll?
Posts
No comments:
Post a Comment