Neoondeemon | The Neon Demon

Vähene dialoog, helitausta voogavus andmas aeglast rütmi ja loomas kulgevat atmosfääri, mõned üksikud ärksamad põrked muidu tüünelt kaasa liikuvas kaamera töös, detailis läbimõeldud taust ja värvid - ehk jällegi enda käekirjale truuks jäädes on Nicolas Winding Refn loonud  täiesti nauditava kesta.

Mõtlema jäin piskuks, et kui kahte stereotüüpset modelli Bella Heatcode ja Abbey Lee kehastuses oli ilmselt üsnagi kerge leida, tüdrukud tegid seejuures igati kindla ülesastumise, siis ilmselgelt kõikide poolt naturaalse ilu kehastuse leidmine on missioon võimatu. Ehkki siingi tegi Refn hea valiku, otsustades Elle Fanning-u hapruse kasuks. Kui nimede loopimiseks juba läks siis esilekerkivaim oligi hoopis Jena Malone tegemine, mis jäi domineerima teiste üle. Kummastava tähelepanekuna jäi tunduma, et neidise näojooned on kahtlaselt Ryan Gosling-u sarnased.

The Drop

Üllatavalt hea vaatamine, suurepäraste näitlejatöödega. Tom Hardy, kellest eelnevalt suurt arvamist ei olnud tekkinud, oli filmi pärl.

Funny Games

vonKrahli 'Bloody Mary' oli andis suuna kätte, et vaatamisse tuleks võtta kindlasti ka Michael Hanekese 'Funny Games'. Ühtepidi pidin pettuma, pettuma just 'Bloody Mary'-s kuna esialgne arvamine oli, et antud tegemine on originaallooming, aga näinud ära Hanekese filmi, siis siit on ikka üsna palju inspiratsiooni nopitud kui mitte maha viksitud. Teisipidi oli, aga meel ka väga hea, et selle tegemise sain ära näha, niivõrd sirgejooneline psühhopaatia oli erakordne, mida polegi kinofilmis enne kohanud, tänu millele oli üllatavaid momente - ega ometi nüüd... ja loomulikult nii ka läks. Mingil määral tundus see nii absurd, kuid samas jällegi nii päris, nii psühhopaat tegutsebki. Igal juhul kummardus, tõesti suurepärane vaatamine, kui otsida midagi tavapärasest täitsa erinevat. Haneke on ses suhtes kindla peale minek.

Bloody Mary

vonkrahli teatri 'Bloody Mary'-ga läks sedapsi, et oma ametliku kavas oleku ajal ei hakanud kuskilt kõrva säene tegemine käimas on ja kui lõppeks hakkas, siis oli etendus juba repertuaarist maha kratsitud. Ehk siis hästi .) Lootust hoidis üleval veel ERR, kelle salvestist lubati mingi hetk teleteatri vormis laiemale üldsusele ette mängida, ent mingit ajatärminit ei olnud paika säetud. Seetõttu oli ka augustikuus rõõmustav tõdeda, kui vonkrahli teater vaevus 'Bloody Mary' veelkord mängukavva tagasi võtma, küll lühiajaliselt, aga enamat ju polnudki vaja.

Juhumisi õnnestus niiviisi ajatada kaks psühholoogilist thrillerit ühte nädalasse, Linnateatri 'Aju jaht' ning käesolev, mõlemad seejuures ka veel noorte neidiste lavastused, esimene siis Diana Leesalult ning teine Kertu Moppelilt. Kui senini ei ole ühist keelt õnnestunud viimati nimetatuga leida, siis antud tegemine parandas ka selle vea. Lavastuse muudab ühelt poolt sümpaatseks asjaolu, et see on Kertu enda loomena kirja saanud ja ise lavale toodud, aga otsutav ei ole kindlasti ainuüksi see ise tegemine, vaid peamiselt ikka imetabaselt hästi toimima saanud inimeste vaimsel ja füüsisel terroril põhinev thriller, kus oluliseim ei ole mitte vägivald vägivalla pärast, vaid just psühholoogiline mäng, mille läbi on võimalik inimesi tavapärasest mugavustsoonist ning klisheelisusest välja raputada, suunates spontaansusele ja seeläbi ka lähemale iseendale, muuta inimesed nö ausamaks. See muidugi siin kõlas juba iseenesest rohkem või vähem klisheelikult ja kui aus olla siis kasutati etenduses samuti klisheede vastu võitlemiseks osaliselt klisheesid, aga see on juba tänases päevas ka paratamatu.

Sisu on aga laval omajagu. Äärmiselt kõditav on jälgida kuis inimesed satuvad segadusse, kui kellegi norme eirav käitumine sätib esimesed tähelepanu keskmesse, kuis tuleks siis reageerida kui kätteõpitud mallid enam ei tööta ning vastaspoolelt võib oodata kõike. Kertu Moppel arvab, et tuleb vaadata endasse, kavalehe intervjuus on tema mõte kenasti sõnasse saanud:

“Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.”

Kairi Kivirähk Müürilehest täiendab seda mõtet suurepäraselt:

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist. Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Tugevale sisulisele poolele ei jää alla ka näitlejate etteaste, psühholoogilise mängu keskmes on 2 paari - Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) ning John (Tõnis Niinemets) ja Albert (Ott Kartau), kuid domineerima A ja O-na jäävad Tõnis ja Tiina ja nende omavaheline lavaline keemia. Maria tegelaskuju lahendus näitab taaskord, kui erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja Tauraite on.

Sõnaga - igatipidi imetabane kogemus.

Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.

Selfless

Keeruline on leida põhjendust, miks ma seda jampsi üldse vaatasin.

Joakim Zander - 'Swimmer'

Lohetätoveeringuga tüdrukuga ühelt riiulilt leitav kvaliteetselt kirjutet' thriller, mis millegi erilisega ei üllata, kuid käest panna ka ei saa ja mõne õhtuga ongi raamat loetud. Ehtrootsiliku templi annavad kohustuslikud elemendid nagu iseseisev ja tugev naiskarakter, homoseksuaalne moslem jne. Ajaviiteks sobilik.

Gone Girl | Kadunud

Viimasel ajal sõitis lausa mitmelt poolt sisse info, et David Fincher-i 'Gone Girl' on üks igati vaatamist väärt tegemine. Tuleb tõde tunnistada, nii ka oli, täpsemalt siis esimene veerand või kolmandik tervikust, olenevalt kui kiiresti võti üles leida. Igal juhul krutiti algselt conandoylelikult või kui mekib rohkem siis agathechristielikult, pinget üles üsna edukalt ja mitte ainult pinget, vaid ka humoreski tuli omajagu kas siis teadlikult või juhuslikult, olenevalt klisheelikkuse tajutavusest.

Hetkest, kui aga võti näpus on, hakkab kogu lugu venima ja mämmutama lahti juba olemasolevat teadmist. Kuniks tuleb klassikaliselt veel vinte juurde keerata, aga need vindid ei pea küll kuidagi, ja kogu film jääb samakoha peale karuselli kombel terve igaviku pöörlema. Igav.

Sõnaga härralt, kes viitsinud teha säensed tagasihoidlikused nagu 'Fight Club' ning 'Seven', siis antud tegemine, nojaaa.... 

Positiivne nope oli kindlasti nimi Gillian Flynn, ehk siis neidis, kes kirjutanud samanimelise raamatu, tuli kohe tubli isu originaaliga lähemalt tutvust teha.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Moon

Põnevamat sortimenti vaatamine.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Celda 211 | Kong 211

Aus film - hecho en Espana!

Sisu:

Oludega tutvumiseks läheb värske vangivalvur Juan juba päev varem oma töökohale. Ootamatu juhuse tõttu tutvustaval ringkäigul leiab Juan end üksinda vangikongist. Läheduses pole ühtki teist töökaaslast ning alanud on vangide mäss. Ainsaks võimaluseks ellu jääda ning vanglast pääseda on kohaneda tekkinud olukorraga ning veenda rahutuste juhti Malamadret, et ka Juan on vanglas karistust kandmas.

Chuck Palahniuk 'Kaklusklubi'

      

Imetabane loome Chuck Palahniukilt.

Ka David Fincher väärib igal juhul kraapsu ja kummardust, et leidis momenti olevat õige 'Kaklusklubi' filmi vormi suruda, kaotamata terakesti ka raamatust pakatavast tempost ja toorest jõust. Vaevalt, et muidu oleks papist kaaned minuni jõudnud, vaevalt muidu oleks ka Palahniuki üldse tõlgitud. 

Filmi enne näinuna jooksevad paratamatult jutustaja, Tyler ning Marla kujutluspildis Nortoni, Pitti, Bonham Carteri näoga, kuid raamat lisas siiski dimensiooni oma nüanssidega, mis filmi ei olnud jõudnud. Filmis on suuresti ikkagi tehtud kompromisse tempo säilitamiseks ning niivõrd järske šüžheeilisi hüppeid ei ole programmi võetud nagu jutustaja käigud erinevates linnades asuvatesse operatsioon 'Mayhem' rakukestesse ning Durdeni ettenägelik elu ülevõtmine. Võrratu materjal.

Klassikat:

"Võimalik, et enesearendus ei olegi lahendus."

"On hulk asju, mida me armastatud inimeste kohta teada ei taha."

"Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind."

" Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."

"Alles siis, kui oled kaotanud kõik, oled sa vaba ja võid teha ükskõik mida."

"Marla elufilosoofia on, nagu ta ütles, et surra võib iga hetk. Tema elu tragöödia seisneb selles, et ta ei tee seda."

House of Sand and Fog

Eelmisel hooajal Artise kinostki läbi jooksnud 'House of Sand and Fog' jõudis sooja soovitusega üheskoos ka minuni. Ukraina juurtega Vadim Perelman serveerib psühholoogilselt pingestatud thrilleri kahe inimliku elusaatuse vahel. Ühelt poolt Iraanist Ameerikasse põgenenud endine kindral Amir Behrani (Ben Kingsley) oma perega, kelle viimne vara natuke sai uuel mandril kulutatud kommete kohasele tütre pulmapeole. Uues keskkonnas on auväärne mees sunnitud töötama mitmes vahetuses nii teetöödel kui öösiti tanklas, et perele  seisuse vääriline elamine tagada ning uuesti jalad alla saada. Võimaluse saab ta oksjonilt sandikopika eest sundvõõrandatud maja ostes, mida kõpitsedes on tal plaan juba mitmekordse hinnaga edasi müütada. Teiselt poolt astub vastu selle samase sundvõõrandatud maja omanik, pärast abielu lahutust oma eluga ummikusse jooksnud ning riigi õigussüsteemi hammasrataste vahele jäänud Kathy (Jennifer Connelly), kes asub oma maja tagastamise osas võitlusse ühes maakonna politsei ametnikuga.

Thrilleri mõõtu põnevust kütabki üles omatpidi sissekirjutatud vasturääkivus, mis on siis õige, kummal osapoolel on ikkagi õigus, sest tegelikult võib lihtsalt leida moraalset õigustust mõlemale leerile. Siin mängibki või ehk pisut isegi manipuleerib Perelman vaatajaga, kui inimlik poolehoid hakkab kergelt triivima kindrali pere suunas, mängitakse Kathy kasuks välja kaart, kellele isa ehitatud maja näib olevat veel viimane põhjus siin ilmas eksisteerimiseks. Ning siis jälle vastupidi leiab Perelman õigustuse ka Behranile. Ehk siis ehitab Perelman üles imetabase vaatemängu, kus karakterid on kord positiivse, kord negatiivse kangelase rollis ning mõlemal osapoolel on tegelikult õigus. Kuidas siis sel juhul konflikti lahendada?

Siinkohal film ka minu jaoks lõppes, eeljutustus ning probleemi püstitus olid erakordselt nauditavalt ning siinjuures ka lihtsalt välja toodud, kuid pakutud lahendus oli plass, ei väärinud kuidagist seda eelmängu. Filmi keskpaigast steenist kui Kathy kütusetanklas kanistrit täitma asus, oli ettarvata kuhu filmi lõpp tüürima hakkab. Ei saa öelda, et ma olen suuremat sorti õnnelikele lõppudele hääleandja, kuid sedant' puhku ootasin tõepoolest teistsugust, kas just õnnelikku, aga erinevat lõpplahendust kui režissöör pakkus.

Uskumatult briljantse rolliga sai hakkama, aga Ben Kingsley, see allasurutud mõru uhkus, idamaises mehes pulbitseva reavu taltsutamine, samas südamlikkus ning soojus oma lähedaste, kuid ka võõraste vastu ning samas jällegi karmus ning pragmaatilisus. Oli nauditav Kingsley rollli lahendust jälgida. Isegi väga.

Filmi lõppeks jäi mind painama kummaline, põhjendamatult tekkinud järeldus - üks preilina tehti kokkuvõttes süüdlaseks kolme pere lõhkumises. Ebameeldiv tunne jäi, tõenäoliselt ei olnud see küll Perelmani taotlus.

Black Swan

Väljakäidud veksel filmi vaatamise osas ning tärkav huvi Natalie Portmani kui näitleja vastu, kahekesi viisidki mind kinno, seda puhku siis Hobujaama. Ja hea on, et viisid. Tegelikult oli põhjuseid isegi rohkem, filmi tegevustiku keerlemine, mulle nii tundmatu, kuid samas intrigeeriva žanri kui balleti ümber ning Darren Aronofsky režisöörina.  Kelle pakutust on mul silma hakanud siiani filme kaks - Pi ning Reqiuem for a dream, mõlemad kohe eriti suurepärased elamused.

Nii ka seekord. Enim muljet avaldas, Aronofsky oskus siduda üheks tervikuks nii mitu erinevat lugu, samas jättes  tõlgendamise võimaluse puhtalt vaatajale. Esmane lugu koorub välja kahe naise vaatevinklist, teist põlve, noore balletitantsija Nina (Natalie Portman) ning tema üksikvanemast ema Erica (Barbara Hershey) vahel. Erica on endine balletitantsija, kes enda öeldu kohaselt  nooruses tehtud "vea" tõttu, lasi  puruneda elu unistusel, loobudes tantsija karjäärist balletis ning tehes valiku oma enda tütre kasvatamisele pühendumise kasuks. Ja see painab vaest naist niivõrd, et kogu järgneva elu on ta panustanud oma tütre suunamisele ning suureks tantsijaks saamise püüdluste toetamisele. Tütar Nina, püüdes olla oma emale ideaalne laps (tõenäoliselt on ta ema kannatused ja etteheitva suhtumise ära tajunud juba varajases nooruses) võtabki ema unistuse omaks ning pühendub balletile jäägitult. Nii üheti, ei suuda aduda ema, et liiatise pühendumusega tütrele, on ta ära lämmatanud viimase isiksuseks kujunemise ning teisalt ei mõista ka tütar, et ta ei ela enda elu vaid ema unistust. Ja see unistus paneb tüdruku lukku, ta jääb oma fantaasiasse kinni. Ema, tütart sulevad end kahekesi muust maailmast. Nende omavahelist suhet ning igapäevase elu suhtlemist iseloomustab enim rusuv pinge, mis tuleneb mõlemapoolsest hirmust eksimsie ees. Eksimise ees pahandada ema, eksimise ees ebaõnnestuda ema ning juhendajana. Igal juhul on kõik hämaralt sünges korteris filmitud stseenid täis varjatud naiste vahelist ängi, mis lõpeks kriibivad Nina noort hinge sedavõrd, et närvilisusest tulenev enese kratsimine kasvab üle juba hirmust ning enesehaletsusest tulenevateks fantaasiateks, millele ainult lisab ekspotensiaalselt hoogu saadud unistuste roll 'Luikede Järves' ning tänu viimasele peale pressiv nii öelda päriselu, mis tüdruku jaoks vindi lõplikult üle keerab.

Teisalt avanes ka huvitav paralleel klassikalisest juhtimisteooriast, kui New Yorki väikse balletiteatri trupijuht Thomas (Vincent Cassell) jõuab paratamatult arusaamiseni, kus teatri jätkuva tegutsemise huvides tuleb läbi viia verevahetus. Senine esinumber Beth (Winona Ryder) tuleb asendada. Ehk sisuliselt on tegu ühe kõige raskema ülesandega üldse millega juhil tuleb silmitsi seista - kõikse pealt ära tabada õige moment muutuseks, teisalt olla piisavalt tugev ning pragmaatiline seni edu taganud mudeli vahetuseks ning kolmandaks leida uus ja värske tulemine, mis suudaks vähemalt samu tippe vallutada mis vana, aga loodetavalt veel enamgi. Filmis arvab Thomas aja õige olevat senise esitantsija teenetest loobumiseks, on aru saada, et otsus on küpsenud juba õige mitu aega mehe peas, kuna noorte talentide hulgast on tal imetabane tantsija sirgunud, seda Nina isikus, keda hoiab tagasi vaid tema kammitsetud isiksus ning olematu karisma (nii tundub, et loeb olukorda Thomas). Tüdruku avamiseks toob ta truppi uue värske looduslapse Lily (Mila Kunis), kes vastandub igas elemendis ontlikule ning kohitsetud Ninale, lootes niiviisi läbi otsese konkurentsi tagada parim tulem lõppkokkuvõttes teatrile. Teisalt krutib ta ise igal võimalusel Ninat end avama, välja tulema oma lukustunud minast, näitama oma tõelist paleust ning läbi sellle jõudma oma unistuseni Jah, meetodid kuidas ta tüdrukuga manipuleerib, tekitavad õigustatud küsimuse, kas eesmärk ikkagi pühitseb alati abinõu. Antud juhul kaldun arvamusele, et pigem pühitseb, kuna lõppeks õis, mis on pikalt oodanud, avanebki ja annab jumalikku etenduse. Stseen, kus Nina musta luike tantsinuna jookseb lavalt Thomas suudlema, näitamaks oma vabanemist ning järgnev Thomas kohmetus ja samas pilgust kumav siiras hea meel Nina üle, raputasid temalt maha küünilisuse rüü ning aitasid paista hoopis helgemas valguses. Arvan tõsimeeli, et Thomas ei olnud teadlik neidise siseelust ning millisesse kuristikku ta oma tegevusega Nina paisanud oli.

Kolmas paralleel, mis tekkis oli seotud Luikede Järve kahe liiniga. Üks liin oli klassikaline etendus, teiisalt hakkasin mõtlema, kas mitte ei võiks arvata, et Nina oli valge luik ja tema alterego osaliselt Lily isikus (sähvatus Fight Clubi Tyler Durdenist), osaliselt fantaasia teisik must luik, ema nõiduse Ninale seadnud õela võluri rollis ning Thomas päästva printsi Siegfriedina. See paralleel kisub, aga juba liialt abstraktseks.

Igal juhul fantastiliselt üles võetud film, mis tekitas mitmetisi tundeid ning mõtteid. Esiti pani mind imestama kino kavva seatud märge K14, kuid tõepoolest kõik see hullumiseni viinud inimese kahestumine oli nii mõnigi kord üsna õõvastavas vormis vaatajani toodud.   

Minu ootus Natalie Portmani kui näitleja osas sai igal juhul igati õigustatud, see oli tema film ning ta tegi fantastiliselt võrratu rolli. Füüsiliselt oli viinud oma keha, keha hoiakud, liikumised, painduvuse, maneerid täiuslikkuseni, mida võib üldse mitte balletikooliga näitlejalt oodata.  Samas oli roll ka väljamängitud ehe ebakindluse, hirmunu, perfektsionisti musternäidis. Just eriti neis näoilmeis. Igat pidi õnnestunud ja kiitust väärt. 

Ka Aronofsky režiile saab ainult kiitust jagada, just nimelt hallutsinatsioonide või fantaasiate õnnestunud kujutamine, kui Nina jookseb ema tuppa ja näeb kõiki joonistusi tema üle naermas või ülal toodud peegli stseen või kui Nina tõmbab oma näpult naha või ka Lily ja peegli stseen. Ehk siis suurepäraselt on õnnestunud reaalsuse ja fantaasia maailma sidumine, ei ole liialt eputatud vaid õigel ajal, õiges kohas. Teisalt, aga film feilib näitlejaile kirjutatud teksti osas ning osatiselt ka liigse lihtsustatuse pärast. Pean ka tunnistama, et film tekitas lõppeks minus rusuva ja raske meeleolu, mis mulle ei meeldinud, seega sai ka hinnangut punkti võrra kärbitud.

Kuid jah, ilus on lahkuda oma unistuses.

127h

Danny Boyle oma repertuaariga on juba ennegi mul menüüsse jõudnud, on olnud nii Trainspotting, kui The Beach, kui ka Slumdog Millionaire, nähtud, tehtud ja nüüd siis 127 tundi samuti. Kõik meeldivad kogemused, lemmikuna teistest ees siiski Di Caprio ja The Beach. Ikkagi uljus, seiklus ja imetabane annus loodust, aga kohe järgmisena vast ongi juba 127 tundi. Ja pole ka imestada, põhilised komponendid on kahe filmi vahel  praktiliselt samad - noore kuti egoistlik seiklusjanu, näilik kuulikindlus, väljakooruv kohustuslik õpetussõna, vapustavalt üles võetud kaadrid loodusest ja kõik see meeldivalt heas tempos. Just heas tempos, Boyle ei anna kordagi võimalust filmil venima jääda, kui siis ehk minu isiklikust vaatevinklist oleks võinud ju nürida taskunoaga nokitsemise stseenid olla pisut lühemad, kuid üldises plaanis pigem mitte. Ning James Franco teeb jällegi usutava rolli, sobides ideaalselt muretult iroonilist, samas kainelt kalkuleerivat, adrenalaliini maiast seikluskütti mängima. Sobis.

Ja üksi metsa minnes, tasub oma plaanidest märk maha jätta.

Chinese roulette