Arbo Tammiksaare ning Jaak Kilmi dokumentaal viib sügavale Siberi taigasse, Päikeselinna, vissarioonlaste elamistesse-tegemistesse. Kitsamalt vaadatakse sisse ühe konkreetse pere idülli ja peatutakse just laste kasvamisel ses usklikkus kogukonnas. Moraaliks minu jaoks oli, et oma eas on ikkagi lapsed olenemata keskkonnast üsna sarnased oma olemuselt, sarnaste huvide ja rõõmudega ja riidude ja ootustega, drastilist erinevust ei ole. Arvan, et erinevus on selles, mis pagas saab kaasa võetud ülejäänud ellu. Kui vissrioonlased lähtuvad oma usus laste kasvatamisel headusest ja avatusest ja suurest sõbralikkusest ning nagu perevanemad ka ise ütlevad, soojus ja sõbralikkus on see mida nad tahavad oma lastele kaasa anda, arvan, et nad on vägagi õigel teel ses osas. Kõditav oleks näha jätkuosa filmile, nii +20 aasta pärast, kuis nad siis meenutavad oma kasvamist ning milliseks natuurideks on filmis etteaste teinud lapsed kujunenud.
Posts
No comments:
Post a Comment