Interstellar | Tähtedevaheline

Üsna harva, aga siiski-siiski, tuleb ka uuest maailmast imetabaseid filmielamusi ja juba mitmendat puhku ühelt ja samalt härralt, Christopher Nolanilt (Memento, The Dark Knight, Inception), sedant puhku siis 'Interstellar'-i nimeline. Ametliku klassifikatsiooni järgi küll ulme kategooriasse liigitatud tegemine, kuid sisuliselt siiski sama palju ulme, kui oli suvine Jarmuschi 'Only Lovers Left Alive' vampiirifilm, ehk ulmet pakuti küll, kuid pigemiti taustamaterjaliks, tuum oli ikkagi inimeste vaheline side ja just lapse ja lapsevanema omavaheline tavamõistusega hoomatavaid piire ületav side.

Nolanit on õnnistatud ainulaadse oskusega tuua linale inimloomust kõikse ehedamal ja autentsemal kujul, esimesena meenub kohe kõige puhtama kurjuse kehastus, mida on õnnestunud filmist kogeda - Heath Ledgeri tehtud Jokker 'The Dark Knight'-ist või siis teisalt antud filmi juures, isa  ja tütre side, mis ületab inimteadvusele arusaadavaid tunnetuslikke ja teaduslikult seletatavaid piire, kuid ometi on see miski seal kuskil olemas, mida ei ole võimalik seletada. Just see oligi minu jaoks selle filmi kvintessents ja, noh, tuleb tunnistada ka pisarakiskuja.

Kirkaimalt jäid meenuma esmalt Cooper-i (Matthew McConaughey) lastekasvatuslikud põhimõtted - ruum ja vabadus ja usaldus juba varajases nooruses, mida lastele lahkelt jagati, mitte ümmardamine ja kontroll ja helikopterlik tiirlemine ümber laste. Üheks heaks näiteks on moment kui Cooper lastega kruusateel autoga kooli poole rallis ning masinal juhuslikult rehv purunes, rehvivahetus jäi muidugi perepoja hoolkes, kes peagi aga teatas, et varurehvi on juba kasutusel, Cooperi vastus oli briljantne - 'Mõtle välja midagi, mind ei ole siin Sind igavesti aitamas!'

Teisasena, tegelikult isegi olulisemana, toimus mu senises mõtteviisis väiksemat sorti paradigma muutus, eelnevalt ei olnud lihtsalt mõte ses suunas jooksma saanud, ehk, mis on inimeste võimekus tajuda ja tabada meid tegelikult ümbritsevat nii maal kui suuremas ruumis, ehk me mõistame ja suhtleme ainult endale arusaadavates dimensioonides, mis ei pruugi aga kaugeltki olla ainumad dimensioonid, mis meid tegelikult ümbritsevad. Eriti mõjuv metafoor oli jutuks tulnud sipelgad, kes elutsevad sipelgapesas, mis aga asub otse inimeste ehitatud kiirtee kõrval, palju need sipelgad saavad aru, et nad toimetavad otse kellegi palju intelligentsema loodu kõrval ja palju nad tajuvad mööda sõitvaid sõidukeid, samas kui heitgaasid omavad ka nende elu keskkonnale vägagi konkreetset mõju, huvitav, kas sipelgad mõtlevad, et see on nende eneste süü? Isu äratavad, need mõttekäigud.

Sõnaga film peab olema imetabane kui kisub välja pisara ja samal ajal suudab tuua muutuse mõttemaailma.