Vääramatu Jõud | Force Majeure

'Force Majeure' on äärest-ääreni, üdini rootsilikult kokku õmmeldud tegemine, niivõrd kui mu isiklikus vaimusilmas vähegi olla saab, samamoodi nagu kartulipudru ja lihapallid nagu Astrid Lindgreni lasteraamatud nagu Volvo nagu IKEA, nagu kõik jutud. Klassikaline keskklassi tüüppere, töös elav pereisa, nääps idülli ihkav trofeenaine, kaks last, poeg ja tütar, kelle nimi üllatuslikult ei olegi Tom ja Annika, suusapuhkusel Alpides. Kogu komplekt on nii ülevõlli normaalne, et sunnib tahtmatult muigama ja see on ainult taust, ka sündmused, mis lahti rulluvad lähevad samas võtmes edasi, mistõttu ei tahaksgi filmi draamaks tembeldada, vaid pigemiti jätab hõljuv peen eneseiroonia mulje komöödiafilmist. Päriselulisest komöödiast, kus naeruvääristatavaks on heaolu ühiskonna näilik problemaatika ning absurdi hõngulised, samuti näilikud lahendused neile samadele probleemidele, mitte miski ei tundu päris ning mitte miski lõppeks ei muutu.

Ühena küsimustest, mis õhku visatakse on mehe ja isa roll tänases heaoluühiskonna ruumis, ühelt poolt geneetilisse koodi sissekirjutatud ootus füüsises tugevamale sugupoolele on, et ta peab endiselt ürgmehelikult käituma eluliselt kriitilistes olukordades, teisalt igapäevas on ootus pigem õrnusel ja mõistvusel ja võrdsusel, filmi pereisa toob peale ühte komistust mõlemad rollid hiilgavalt koju ära. Isiklikus arusaamises liigitus eriliselt absurdi valdkonda isa argumentatsioon peale näilise katastroofi läbi elamist koos perega, ehk väita jah kallis, sina nägid antud juhtumis minu käitumist nii, mina, aga hoopis naa ja see on täeisti okei, lepime kokku, et meil on erinevad nägmused ning lähme edasi - let's agree to disagree ja ongi lool punkt. Absurd.

Absurdi liigitus ka pereisa nõudmine laskuda alla uttu mattunud suusanõlvast, kuna tema on perepea ja tema otsustab ja pere peab juhti usaldama, õnnetul kombel jäi igal juhul laskumisel mingi hetk pereema maha ülejäänud pundist ning ei vastanud ka ühelegile hüüdele. Hämmastama pani pereisa otsus jätta lapsed üksinda olematu nähtavusega suusanõlvale ning minna pereema otsima, üsna väiksed lapsed siis. Kummastav otsus, kuniks mõnekümne sekundi pärast saabus isa võidukalt ema süles laste ette, jään kahtlustama, et tegu oli vanemate poolse kokkulepitud teatriga, tõestamaks isa võimekust noorema põlvkonna silmes. 

Viimastes stseenides anti seni peksa saanud meessoole andeks ning mõlemad said end kenasti rehabiliteerida, rollid loksutati jälle paika.