Mustamäe armastus

Tuleb tunnistada, et eeltöö jäi tegemata minnes Polygoni vaatama 'Mustamäe armastust', teadsin küll, et noored mängivad ja mängivad Valtonit ja Unti, aga et mängisid lapsed tuli ikkagi üllatusena. Tublisti mängisid, kohe kindlasti, eriti üks noorhärra pintsakus jäi kohe eriti võimsalt oma tundlikuse ja julgusega end avada silma. Ja kontseptuualselt algne vastuvõtt ja võileivad ja etenduse järkjärguline avamine olid mõjusad. Tubli tegemine ja palju edu!

Tahaks näha roosat elevanti

Polygoniga on kujunenud välja kummastav suhe, äärmusest-äärmusesse. Kas pakutav on suurepäraselt hea või pakutav on üsna õnnetu. 'Tahaks näha roosat elevanti' klassifitseerib ennast kohe kindlasti esimesse kategooriasse. Äärmiselt suur hea meel on, et Piret Jaaksi poolt kirjutet' näidend, mis noppis ka parima lavastuse käsikirja auhinna, mõned hooajad tagasi, lõppeks toodi ka teatrimajja ja toodi just Polygoni teatrimajja. Erakordne käsikiri on leidnud tabava lahenduse laval ning näitlejad ainult täiendavad täiust. Kadri Adamson siiani ei ole olnud just tass teed minule oma töödes, kuid elevandis tehtu avas uued huvitavad küljed. Liisa Pulk seevastu on vägagi tass teed minule, kuid paraku ei ole olnud piisavalt tahtmist Vanemuisesse jõuda. Härrane Rämmeld sobitub oma lavaolemusega perfektselt taotletud rolli. Hooaja parima kandidaat number üks.

Poly:

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk…  

 

“Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks.    Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.

Maja

Polygon teatri Tamur Tohver võttis ette ja põimis osavalt kokku kaks omamoodi vastandlikku näitemängu S.Mrozek 'Pidu' ning J.Fosse 'Keegi tuleb ju ikka'. Kui esimeses, otsib kolmene grupeering koertüüpi inimesi juba paanikasse nihkuvalt pidu ja seltskonda, tungides oma otsinguis sisse tundmatusse majja, siis teises vastupidi otsib kahene grupeering kasstüüpi inimesi rahu ja ühist üksindust, üksildasest majast, eemal suurtest asumitest. Majast kujundubki kokkupuutepunkt kahele täiesti erinevale poolusele. Nii korda mööda, ühte ja teist, stseeni kaupa ette mängides, kasvab lugu sujuvalt üheks tervikuks. Lugedes veel juurde etenduse lehelt, saab suu vett täis -

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“  S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Lavastaja Tamur Tohver :“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”  

Hoolimata ka kenakesest mängupaigast, Kõue mõisa abihoonest, ei hakanud näitemäng kuidagist pelama. Verbaalne suhtlus, dialoog ei omanud piisavat kandvust, mistõttu jäi igati imposantne temaatika kuhugi taamale hõljuma. Kahjuks. Õnneks siiski mitte kõigi jaoks, arvamist Danzumehe blogist.

Külmapildid