Joobnud

Üle mitme aja õnnestus sattuda ka Theatrumisse teatrit kaema, piisavalt pikk auk oli sisse jäänud, sest esimese hooga jäi teatrimaja peauks leidmata ning sisenemine sai toimuma tagaukse kaudu läbi endise Kloostriaida ruumide ja keerdkodade, aga kohale sai ikkagi jõutud.

Theatrumi 20. jubileumiaasta raames võttis Lembit Peterson lavastada noorema poolset Venemaa nüüdisaegset Ivan Võrõpajavit (sünniaastaga 1974, olgu kindlasti ära mainitud), kelle 'Delhi tants' oli härra jalust niitnud ning suuremat sorti tahtmise tekitanud ka koduvabariigi teatrilembudele pakkuda idabloki hetke üht hetke talenti. Asjaosaliste omavaheliste vestluste käigus jõuti lavastuseni nimetusega 'Joobnud', mis küll polnud Petersoni enda esimene valik nagu ta Delta saates mainis, vaid rohkem Võrõpajevi pakkumine, aga pärast mõnda aega settimisest viimane ikkagi töösse läks.

Esmane, mis etendusel kohe silma hakkas oli rafineeritud must-valgete liikuvate piltide jada, kujutamas reedeõhtase metropoli või miks ka mitte provintsi restorani tänava interjööri ja sarnaseid liikuvaid pilte sai näha terve etenduse vältel, episoodide vahepaladena, suurepäraselt õnnestunud lahendus Sander Põldsaarelt.

Episoodid ise võtsid kirjeldada joobnud kodanike, eranditult kõik tegelaskujud olid terve etenduse vältel joobes, püüdlusi sügavamõttelisteks aruteludeks, püüdlus on ehk liigselt üleolevalt öeldud, sest vestlusest tõepoolest olid sügavamõttelistel teemadel - armastus, truudus, religioon, kultuur, eksistents jne. Läbi joobnud suude oli võimalik lihtsalt korrata samu mõtteid üle ja üle, et need publikumi enam kinnistuksid ja samas olema paralleelselt patroniseeriv, ses osas kavalasti tehtud. Ka mulle jäi meenuma nagu ka Tõnu Pedarule, korrutis - 'Kas kuuled Jumala sosinat oma südames?'

Siia juurde veel ka üks hea kirjeldus Postimehe Kultuuri küljelt:

Vahest reljeefseimana kogu lavastuse teoloogiliste debattide puhul võtab erinevuse kokku tegelane Lourenz (Andri Luup), kõneldes sellest, kuidas inimene rüvetab endas Jumala loomingut seeläbi, et valab end norutamise saatel poriga üle ja kerjab imetlust haletsuse ja komplekside eksponeerimisega nagu Lars von ­Trier, samas kui Issanda tähtsaim sõnum on «Ära põe!».

Olukorras, kus sellist vestlust peab kaks umbjoobes abielupaari, kõlab see muidugi grotesksena, kuid paradoksaalsel kombel toob tõepoolest esile selle verbaalse mõistatuse, miks meie kultuuristereotüüpide paistel võib koguni pihisakrament ja suur osa palveist kõlada pigem lakkamatu enesesüüdistusena.

Näitlejatest jäid meenuma kohe eriti positiivses võtmes Leino Rei, Andri Luup ja Sulev Teppart oma elutruude esitustega, tea kas nüüd antud etenduse kontekstis komplimenteeriv on, aga mõeldud nii küll on, puhas nauding oli nende tehtud kaeda.