Kirvetüü

Tekst etenduse kodulehelt annab hea ülevaate:

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. 

Lugu rullitakse lahti küll 1990-ndate Eesti ühes väikeses setu külas, kuid arvestades lavastuses välja joonistuvat olustikku ning värvikaid, kuid siiski kindla tüpaažiga tegelaskujusi ei ole see üldse mitte kohapõhine lugu, üks-ühele sarnaseid või ligilähedasi sündmusi leidis aset sel ajastul ilmselt kümnetes ja kümnetes eripaikades üle meie kalli kodumaa. Ehk ses plaanis oli lavastus rohkem ajastut avav ja kirjeldav sündmuste seire, millest otseselt mingit tuuma minu jaoks välja ei koorunud. Meeldis, et tekst oli mahlakas ja terav, et ei oldud võõbatud 1990-ndaid ilusamaks kui need tegelikult olid ja teisipidi ei naernud etendus ka seda valusat etappi meie riigi ajaloos välja, ega olnud ka mingi nurga alt tänsest hetkest vaadates üleolev, ega hinnangut andev. Oli aus ja andis vaatajale endale võimaluse hinnangute andmiseks, kui üldse peab hinnanguid andma.

Äratuntavad paralleelid hakkasid jooksma mul peas mõni aasta tagasi kinolinal jooksnud Triin Ruumeti filmiga "Päevad, mis ajasid segadusse", mis samuti kirjeldab sama ajastut üsna sarnases võtmes, samuti ühest põlvkonnast lähtuvalt kuid ka teisi kaasates. Huvitaval kombel ei olnud see ainum paralleel, etenduse lõpplahendus tõi meelde kevadel loetud Vahur Afanasjevi "Bogdan ja Serafima", mõlema lõppakord oli säene popkornilik kodukootud hollivuuud, mis kogu elamust kraadi võrra alla kruvis.

Etendusest kõikse suurema elamuse pakkus Kammivabriku sündmuskeskusesse ehitatud ajastutruude ja uskumatult detailiderohke lavakujundus. Mulje jäi, et lava oli oma 40m pikk ja nii olid erinevad olustikud - pood, mets, erinevad tegalaskujude elamised, kuurid jne kõik lavale ära mahutatud. Ja ikkagi see väikeste detailide paljusus oli pahvistav. Iir Hermeliin on fantastilise tulemuse saavutanud. Vau!

Kammivabriku kõrged laed ja suur ruum oli samas liigsuureks ampsuks helivõluritele, kui juba seto keelt oli kohati keeruline täielikult mõista ja tabada siis kahjuks kadus hajuti tekst täiesti ära ja polnud muhvigi kuulda, ega aru saada mida räägiti, pea täielikult läks kaduma laste tekst, millest on ikka päris kahju.

Näitlejatest tegi jällegi väga priima rolli külajoodik Mürkana Veiko Porkanen, väga meeldis, et ta suutis hoida terve etenduse vältel ühtlast joobes joont, ega libastunud kordagi labasuse koorel, teha tüüpilisi joodikunalju. Lisaks oli tegelaskuju mängitud veidi nukraks ja heatahtlikuks, õnnetuks hingeks, kes on jäänud ajastuhammasrataste vahele. Noissss.

Üllatuse pakkus, aga hoogsa poeomaniku ning ärimehena Margus Jaanovits, säense "lähme ja teeme"  suhtumisega hakkaja uue aja ettevõtja, kel samas säilinud nõukaaja kombestik. Väga hästi lahendatud roll.

Kokkuvõttes oli kogu kompott suurepärane.

Kalevipoeg

Vanamuine ja Kalevipoeg. Karl Laumets otsustas oma lavastaja debüüdil need kaks Eesti mütoloogia tegelaskuju omavahel lõppeks kokku viia, ehk siis Kalevipoja teksti Vanemuises lavale tuua. Hästi tehtud. Sai veel teatriliidult selle hooaja  (2018.a) parima lavastuse preemiagi. Tore kui ei peljata säenseid eestluse idenditeediga seotuid tüvitekste ette võtta ja neile uusi vorminguid anda. Veelgi toredam on seejuures kui suudetakse olla ka väljakutse väärilised ja etteseatud kõrgest latist varuga üle saada. Kolm tugrikut lähevad veel Karlile julguse eest jääda algupärase värsivormi juurde, mis võiks esmaemotsiooni põhjal tunduda raskesti jälgitav ning väsitav, aga hoopis vastupidi andsid värsid kogu etendusele just sobiva muistse ajastu fooni.

Tekstist veel, sisulise poole pealt. Kangelase kuvand, mis joonistub välja Kreutzwaldi kokku kirjutet' eeposest ei tekita küll ausalt öeldes minus mingit uhkusetunnet, pigem hoopis piinlikkust. Ei saa uhkust tunda sangari üle, kelle mõtlematusest tulenevad äkkvihahood ja kättemaksusööstud ja praalimisepuhangud lõpevad üldiselt traagiliste tagajärgedega nii tema kaasteeliste kui ka tema enda jaoks. Jõudu jagub, aga oidu väga mitte. Ses osas oss, mis oss. Samas ega rahvuseepost ka enam välja ei vaheta, tekst on tekst.

Üllatusena tuli, et nii mitmed teada tuntud kõnekäänud on samuti Kalevipojast pärit:

Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes

Ülemaks kui hõbevara,

Kallimaks kui kullakoormad

Tuleb tarkus tunnistada;

Tänasida toimetusi
ära viska homse varna

Ära hõiska enne õhtud,
Kiida varem päeva käiki 

Sarvist härga seutakse,
sõnast meesta sõlmitakse 

Võlg on vanast võõra oma

Etendus algas Anu Lampi loetud jutustaja rolliga, kummastaval kombel rääkis ta esiti nõnda vaikselt, et kolmandast reast tuli teksti tabamiseks kõvasti kõrva teritada ja osa sõnu läks ikkagi kaduma. Teagi, kas oli tegu taotusliku lähenemisega, et saada kogu saali tähelepanu luues hiirvaikus ja valmisolek etenduseks. Igal juhul etenduse edenedes Anu häälejõud aiva kasvas ja enam arusaamisega muret ei olnud.

Rollide osas tegi huvitaima lahenduse Piret Laurimaa, ühelt poolt Lindana, tema tedrekanalik äkiline pea liigutamine oli lõbus ja erakordselt tabav. Teisalt põrgupiigana, ühtlasi oli see ka kogu etenduse humoorikaim hetk, põrgupiigade (Piret Krumm, Piret Laurimaa ja Marika Barabanštšikova) halamine oma raskest elust põrgus, kus Piret Krumm võttis nutujoru üles, olles eriti täpselt üle võlli minemise piiril ning Piret Laurimaa toetas igat riimi omapoolse kaasa koogutamise või ohkimisega. Kogu tekst oli nii perfektselt sünki viidud ja jaburalt naljakas, et turtsatasin tahtmatult. Väga lahe!

Karel Kuntseli tehtud tuuslar oma tuult meenutava liikumisega ning lömitavate ja kavalate ilmetega oli samuti väga hästi tehtud. Riho Kütsari rollid olid minu jaoks ülemängitud, et teha rahvale komejanti ja seega väga ei toiminud, eriti silma jäi üks hoogne lavalt ära marssimine. Milleks selline rõhuasetus!? 

Lavastaja Laumets oli endale jätnud Kalevipoja rolli, huvitav otsus mängida ise nii peaosa kui ka lavastada. Vaadates vaheajal reklaampostreid siis pole samas säene praktika Vanemuises üldsegi mitte erakordne Kirvetüü ja Persona puhul teeb Ain Mäeots samuti nii lavastaja kui näitelja tööd, Naiste kooli puhul aga Priit Sandberg. Laumets teeb ausalt ka Kalevipoja ära, ainult tema kõhetu kehakuju ja ja mitte kõige selgem hääletämber ei lähe mitte Kalevipoja tüpaažiga kokku.

Lavakujunduslikult domineerisid süngemad toonid ning püstiaetud hööveldamata lauad sobisid ideaalselt erinevaid olustikke metsa, ahelaid, võsa, merd jne taustana toonitama.

Kokkuvõttes oli kogu kompott igati suurepärane.

Mees, kes teadis ussisõnu

Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.

Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"

Lotte Kosmonaut

 Närb, mis närb. Oli tunda raha lõhna.