Eesti film on saanud vasakult ja paremalt, ülalt ja alt, võõrastelt ja omadelt, ja eriti omadelt rappida igast võimalikust asendist, aga endiselt teeb ja teeb suurepäraselt, suuresti nagu ka Nullpunktis ülesastuv peamine tegelane Johanneski:
- kodune konflikt, mille keskmeks on maniakaaldepresiivne ema (võrratu sooritus Epp Eespäevalt!);
- sotsiaalne konflikt uues koolis, eliitkoolis, klassieliidiga;
- väärtuskonflikt vanade sõpradega;
- eneseteostuslik konflikt kohaliku muusikamoguliga.
Täiuslik pasatorm, kõik neli olulist nurgakivi inimese elus, kõik vajuvad, üks kiiremini kui teine. Ja ongi nullpunkt, kuis edasi ja kas üldse edasi?
Johannes otsustab alla andmise asemel võidelda ning ükshaaval suudabki upitada kõik nurgakivid tagasi paika ning lisab veel ühe uue, selle kõige olulisema. Pisut naiivne tundus, et noor hing suudab nii lihtsalt ise end üles tõsta ja kehtestada, samas kogu filmi positiivse fooni taustal, miks ka mitte.
Teine usutavuse küsimärgi koht oli noorte poolt filmis kasutatav žargoon, ausalt öeldes kujutan seda ette veel ulmelisemana päriselus, kui filmis oli, filmis tundus see olevat kohati kohitsetud, kuid üldplaanis see kuidagi häirima ei jäänud, sest A ja O olid väga paigas, nii käitumisnormid eliitkoolist kui ka suhted huntidega Lasnas, rääkimata siis lõhkiläinud perest.
Igal juhul on suur rõõm näha, et Eesti filmi tagala täieneb pidevalt ka noorte suurepäraste ja omanäoliste tegijatega, meil oli Martti Helde ja nüüd on ka Mihkel Ulk. Priima.
Järgmisena tuleb siis ette võtta ka Margus Karu romaan.
Posts
No comments:
Post a Comment