Showing posts with label 8/8 - jumalik. Show all posts
Showing posts with label 8/8 - jumalik. Show all posts

Monday, July 21, 2014

Only lovers left alive | Armastajate igavene elu



Tihti on juhtunud, kui komistan hinge harimise programmiga miskise eriti hunnitu otsa, siis on suur tahtmine öelda ja kirjutada paljut, ning teisalt, öelda ja kirjutada kogetuga samaväärselt hunnitult, mis omakorda ehitab paradoksaalsel kombel barjääri kogetu ja kirjutamise vahele, nii jääbki kirjutis pikemaks ajaks riiulisse ootama paremat aega, mistõttu lõppeks emotsioon hääbub ning tekst kuivab kokku. Seekord siiski mitte, kuigi kogetust on möödunud juba tubli kuu, siis tundmus on endiselt ehedalt värske, isegi tukslev. Ilmselt suuresti tänu põrgulikult heale, melanhoolsele muusikapildile (soundtrack), mille Jim Jarmuschile on loonud Jozef van Wissem ja mis on kaasas käinud minuga viimased viis nädalat. Jarmuschil on imetabaselt tundlik kuuldelis-vaateline närv, tänu millele ta suudab nagu Tarantinogi kududa pildi ja muusika üheks tervikuks, kus helil on mängida sama suur roll kui visuaalil endal, nagu Jozef van Wissem ütles - 

“I know the way [Jarmusch] makes his films is kind of like a musician. He has music in his head when he’s writing a script so it’s more informed by a tonal thing than it is by anything else.”

Üsna sarnaselt on ka Tarantino ise kirjeldanud oma filmide ülesehitamise protsessi loomingulisemat poolt.

Mõtlema nüüd hakates, siis üsna mitmes kirkalt meelde jäänud viimatises filmi kogemuses (nimeliselt siis 'Searching for Sugarman' ja 'The Borken Circle Breakdown' on esimesed, mis meenuvad), on olnud samuti - helistaust ja pilt imehästi sõmbioosi sätitud, ehk hakkab siit omalaadne muster välja kooruma, mille põhjal kogetut hindan.

'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.

Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -

"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."

Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.

Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:

Wednesday, April 2, 2014

Faust



VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.



Friday, February 22, 2013

Tahaks näha roosat elevanti



Polygoniga on kujunenud välja kummastav suhe, äärmusest-äärmusesse. Kas pakutav on suurepäraselt hea või pakutav on üsna õnnetu. 'Tahaks näha roosat elevanti' klassifitseerib ennast kohe kindlasti esimesse kategooriasse. Äärmiselt suur hea meel on, et Piret Jaaksi poolt kirjutet' näidend, mis noppis ka parima lavastuse käsikirja auhinna, mõned hooajad tagasi, lõppeks toodi ka teatrimajja ja toodi just Polygoni teatrimajja. Erakordne käsikiri on leidnud tabava lahenduse laval ning näitlejad ainult täiendavad täiust. Kadri Adamson siiani ei ole olnud just tass teed minule oma töödes, kuid elevandis tehtu avas uued huvitavad küljed. Liisa Pulk seevastu on vägagi tass teed minule, kuid paraku ei ole olnud piisavalt tahtmist Vanemuisesse jõuda. Härrane Rämmeld sobitub oma lavaolemusega perfektselt taotletud rolli. Hooaja parima kandidaat number üks.

Poly:

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk…  
 
“Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks.    Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.

Tuesday, September 25, 2012

Paris, Texas



Wim Wenders on suutnud valmis sepistada täeisti fenomenaalse tüki filmi. Tempo, sõna, teema, näitlejate esitus, muusika kõik kõditavad perfektselt mu maitsemeeli. Käesoleva hooaja parim elamus kohe kindlasti.

Wednesday, June 30, 2010

Kes kardab Virginia Woolfi?


Epp Eespäev, Andrus Vaarik. Kaiff! Käesoleva aasta parim, kohe kindlasti.

Wednesday, November 18, 2009

postUganda



Lugupeetud meesterahvas, armas härra - kui Sul oleks võimalik naksaka eksperimendi korras üks päev oma elust veeta naisena – siis, mida Sa tahaksid PÄRISELT kogeda? Flirtimist? Magusat alistumist võrgutuse survele? Make-up´i ja võrksukki?

Aga äkki hoopis kuupuhastust, tagantseksi, rasedust ja keisrilõiget?

Või näpiksid lihtsalt niisama oma tisse, hüsteeritseksid ning takistaksid oma kana-ajudega poes, rannas ja liikluses asjade loomulikku logistikat?

Ja ilmselt, eelkõige, sooviksid kogetust aru saada nagu mees?!

Täiesti arusaadav.



Kontsert-etendusele ”PostUganda” võid tulla ja veenduda, kuidas Sinu piinlikumadki ja üldistavad eelarvamused naistest ja kaunitest kunstidest, PMS-hüsteeriast ja uuest veevalaja-ajastust tõeks osutuvad ja veel enamgi…



Muidugi, kõik mida Sulle siin NII paljutõotavalt serveeritakse, on üks suur lubadus. Keegi ei saa garanteerida, et see pole kõigest halvasti varjatud eelmäng jõudmaks klisheeni, mida kutsutakse kulminatsiooniks ning mis omal triviaalsel kombel niikuinii lõpuks ära tuleb. Vahel tugevam, vahel nõrgem ja vahel peab teesklemagi. Päris ilma ei jää keegi.



Samas, kallis mees, kui oled juba nii suure osa oma ajast käesoleva teksti läbimiseks kulutanud, leevendab seda kõige paremini ainult põhjani minek, ehk siis kohale tulek, et kogu ürituse pähkel ikkagi kätte saada ja nagu laulusalm ütleb:”Hammusta, Mihkel, katki see pähkel!”



See tähendab, et saalitäituvuse maksimeerimise haardesegmendiks on blonde, brunette ja readhead ning seda nii teen kui mature. See omakorda tähendab, et saalis on palju fertiilses eas ja aktiivsel partneriotsingul, seksuaalselt meeleheitel või lihtsalt vabameelseid naisi.

Meestele sissepääs 2 ühe hinnaga.



”PostUganda” on kontsert-etendus, kus emo võidutseb empaatia üle ja vastupidist teeselda on mõttetu. Kes julgeb üle võlli panna või otse võlli sisse panna, see tahab veel.

Nagu ikka.

my love!