Tihti on juhtunud, kui komistan hinge harimise programmiga miskise eriti hunnitu otsa, siis on suur tahtmine öelda ja kirjutada paljut, ning teisalt, öelda ja kirjutada kogetuga samaväärselt hunnitult, mis omakorda ehitab paradoksaalsel kombel barjääri kogetu ja kirjutamise vahele, nii jääbki kirjutis pikemaks ajaks riiulisse ootama paremat aega, mistõttu lõppeks emotsioon hääbub ning tekst kuivab kokku. Seekord siiski mitte, kuigi kogetust on möödunud juba tubli kuu, siis tundmus on endiselt ehedalt värske, isegi tukslev. Ilmselt suuresti tänu põrgulikult heale, melanhoolsele muusikapildile (soundtrack), mille Jim Jarmuschile on loonud Jozef van Wissem ja mis on kaasas käinud minuga viimased viis nädalat. Jarmuschil on imetabaselt tundlik kuuldelis-vaateline närv, tänu millele ta suudab nagu Tarantinogi kududa pildi ja muusika üheks tervikuks, kus helil on mängida sama suur roll kui visuaalil endal, nagu Jozef van Wissem ütles -
“I know the way [Jarmusch] makes his films is kind of like a musician.
He has music in his head when he’s writing a script so it’s more
informed by a tonal thing than it is by anything else.”
Üsna sarnaselt on ka Tarantino ise kirjeldanud oma filmide ülesehitamise protsessi loomingulisemat poolt.
Mõtlema nüüd hakates, siis üsna mitmes kirkalt meelde jäänud viimatises filmi kogemuses (nimeliselt siis 'Searching for Sugarman' ja 'The Borken Circle Breakdown' on esimesed, mis meenuvad), on olnud samuti - helistaust ja pilt imehästi sõmbioosi sätitud, ehk hakkab siit omalaadne muster välja kooruma, mille põhjal kogetut hindan.
'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.
Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -
"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."
Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.
Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:
'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.
Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -
"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."
Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.
Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:
Posts
