'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha.
Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.
Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.
Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".
Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.
Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.
Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.
Sõnaga imetabane elamus.
Posts
