Pentsik Puhkus | Ma Loute

Kohutaaav!

Selfless

Keeruline on leida põhjendust, miks ma seda jampsi üldse vaatasin.

Häbi | Shame

Tublit tahtmist ja pingutust nõuab, et softkoorist pisut peenem süzhee mingitki usaldusväärsust nopiks, rääkimata kaasahaaravusest.

Carey Mulligani esitatud Sinatra haljas 'New York, New York' on ka ainus katke, mis meenuma jääb -

Living without money

 

Ei olegi suurt tahtmist miskit öelda filmi kohta nimetusega 'Living without money' kui projekti mõte on 'show me the money', kui et päris kohutav. On ikka suur erinevus kas energia ja siht on seatud idee elluviimisele või lastakse liugu furooril, mis ideega kaasas käib.

Enda jaoks jõudsin tõdemuseni, et köitev on kuulata selge sõnumi, karismaatilisi ning huvitavaid hingi,  kuid antud juhul jäid kõik kolm nõuet täitmata.

The Road

  

Hallis toonis, halli sisu, hallide osatäitmistega John Hillcoati film, apokalüptilisest tuumatalve maailmast, kus isa poega üritavad elu natukest sees hoida, mitte metsistudes ning poisi ema soovitusel murdes ikka lõuna poole, läbi laastunud riigi.

Ei mõte, nutused ja ebakindlad tegelaskujud, ühenäoline näitlejatöö - ei leidnud mitte kohe konktakti. Küll omaks tahtmist ses mahajäetud maailmas ringi traalida nii kuu või kaks ja siis tagasi turvalisse täna päeva pöörduda.

Mees kes teadis ussisõnu

Ei olnud kohe ühti minu tass teed, see Endla komejant Johannes Veski moodi. Kuigi suuresti hoiti Kivirähki ette kirjutet' joont, vaid Leemeti ja Pärtli omavaheline kakelung ning Leemeti käik ussikuninga juurde, olid need juhtumused, mulle meenuvatest, mis välja jäetud olid. Küllap oli veel, kuid põhilised raamatust tuttavad sündmused ning tegelased jõudsid siiski lavale. Ühes ühtlases voos ning ühte või teist sündmust esile tõstmata.

Veski arvas paremaks eristada erinevaid põlvkondi nagu inimahve, metsas elavad ussisõnateadjaid, külarahvast ning Leemeti vanaisa läbi erinevalt kõnelavate murrakute, mistõttu oli külarahva ning Leemeti tekstist ainukesena võimalik selgelt ja üheselt aru saada. Ussisõna lausujate puhul, aga läks tänu pudikeelele pahatihti sõnum kaduma, hoolimata tõsisest pingutusest kaasa mõelda ja mõista. Kas tõesti ei pidanudki aru saama?

Näitlejate tööde kohta ei ole mul miskit kehva öelda, kuid teisalt ei tõusnud ka keegi säravalt esile. Kuid kunstnik Pille Taela minimalistlik lähenemine oli sümpaatne.

Kergelt haakub Pärnu teatri külastus veel Rakveres kogetuga, mul on pisut piinlik kui publikumi, seejuures  valdavalt keskealist kontingenti naerutatakse näppu üksteisele perse toppides ürgset tantsu tantsides ning teisalt allapoole vööd humoreskid. Kummastav, aga rahvale meeldis. Minugi kõrval pugistas proua 50ndates naerda. Kas provintslike teatrite komejantide eripära?

Pettumus.

Kivisildniku arvamamine Sirbis.

Meie kangelased

Niivõrd jahmatavalt originaalse algakordiga etendust ei tule mul esiti kohe ettegi. Ja ega ei tulegi. Vaimustav lahendus ning veel vaimustavamalt meeldejääva muusikalise kujundusega. Kaiffilt tehtud, isegi imetabaselt võiks öelda. Seda enam on kahju tõdeda, et sellega piirdusidki minu jaoks kogu etenduse kõrghetked.

Edasised momendid olid juba piinavad, kohe füüsiliselt piinavad. Peale raputavat algust marssis kogu trupp lava ühte nurka sätitud puuri ja sinna nad kükkima jäidki, nii minutiks 20. Muusikaliste numbritega, mis mängisid lahti iga näitleja rolli vaadeldavas etenduses, no hästi. Hästi oleks olnud mu kaelal, kui mitte poleks olnud me piletid publikumis täpselt vastasnurgas. Eks. 

Ja rohkem mul öelda polegi.

Või kui siis osatäitjadest. Eelmaa ande austajate hulka ma  ennast lugeda ei saa nii ka Raagi. kui ka Ermeli. Samas jällegi Tõnn Lamp oli värskendavalt hea, võimalik, et määravaks sai eluterve huumoriga küüniku roll, kellega kontakti leidmine osutus üllatavalt lihtsaks. Võib olla tõesti. Epp Eespäev, aga paelus, mind paelus oma kahe ristipõiki vastandliku rolliga, mis Linnateater on pakkunud. Ühelt poolt rändtteatri tohlakas, tahumatu ning laia kondiga peretütar, teisalt kõrgseltskondlik, peenelt manipuleeriv diiva Martha, Virginia Woolfist. Kostüüm ja grimm tegid muidugi oma töö, aga oli ergastav kontrast. Anu Lampi puhul peab tõdema, et niivõrd harva ta end ilmutab tänasel päeval lavalaudadel, siis jäiäb tahes tahtmata pilk ja just ikka kõrv temale pidama. Oli nauditav. Nii hääles kui pildis. Vaarik Andrus ei üllatanud, ega talle ka võimalust antud, lihtsakoelise ning joobnud karakteri on ta nii ehk naa juba legendiks mänginud, leib ja või see talle. Isegi nukraks tegi veidi.

Et siis kokkuvõttes ei olnud kohe üldse tassis mulle mokka mööda sisu, tõdesin ja esmakorselt oma teatrikarjääri jooksul, lahkusin juba poolajal.

Wall Street: Money Never Sleeps

Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?

Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.

Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".

Onu Tomi Onnike

Ametlikult esimene NO99 tükk, mis mulle tõsiselt vastu karva hakkas. Ei pugenud mitte kohe see maskeraad mulle naha vahele, ei puudutanud mind kuidagi, jäin vaid kõrvalt seirajaks. Meelde jäi ainult positiivses võtmes kõikide osatäitjate järgemööda jutustaja rollist läbikäik, deklameerides lõike 'Onu Tomi onnikesest' ja ehk ka lõpuvideo projitseerimine valgele linale, liigutades kaamerat linale lähemale, tekitades nii fokuseerimise efekti, aga seep oli ka kõik.

Pedro Paramo