The Otherside Of Hope | Teispool lootust

Mitte küll päris samast klassist kui samast sarjast eelnev Le Havre, kuigi Kaurismäki kasutatud pildikeel ja tekst on samaks jäänud, siis Soome kontekstis olid olukorrad ning dialoogid lihtsalt nii absurdseks viidud, et võimatu oli muhelemata jääda rohkem kui mitmet puhku. Viis kuis Kaurismäki kinnist, kuid äärmiselt hea südamega soomlast välja joonistades avab, on lihtsalt briljantne.

Paterson

Kui märksõnadena õhku visata ameerikalik, provintslus, bussijuhi amet, ülemuse igapäevane hala, kulunud olemisega elamine suburbias, mehe ülalpidamisel elav, ennast kunstis otsiv kaunishing, tehnikavõõristus, õhtutine õlu kohalikus pubis, sõnaga - rutiin, siis esmane arvamine on, et ootamas on kerge depressiivse varjundiga vaatamine.

Jarmusch näeb ja näitab kõike eelnevat aga hoopis teisipidi - võluvana, luues omamoodi oodi igapäevasusele, lihtsalt olemisele, kulgemisele. Nii leitakse veetleva oleva õllelõhnalisena kojutulek pubist või teisest vaatenurgast ei ärrituta pereeelarvet lõhkunud teleturuliku kauba tellimise peale. Filmist saab korraliku posiitvsuse laksu ja peab tunnistama, et takka järgi tuleb mõjusust veel juurde.

Metsikud lood | Relatos salvajes

Ilmselt oleks pidanud ülioptimistlikuse asemel hoopis ettevaatlikuks tegema lõik filmi sünopsisest - „Metsikute lugude” taga peitub üks kõige hullumeelsem ja poliitiliselt ebakorrektsem komöödia, mida te kunagi näinud olete. Sõnaga kinno sai mindud kõrgete ootustega ning kogu filmi kogemust saatis tundmus, et mulle peab see kupatus väga meeldima. Lõppeks meeldiski, kuid eelnev üleskrutitus just kasuks ei tulnud. Lood olid valdavalt klishee maigulised ehk siis mitte eriti originaalsed kui välja arvata 'road rage' lugu, mis tõesti oligi uudne ja humoorikas. Ülejäänud jäid siiski õlakehituse tasemele.

Birkebeinerne | Viimane kuningas

'Birkebeinerne' on oma ainese võtnud Norra legendist, kus 1206. aastal võtsid kaks sõdalast ette julgemat sorti retke suuskadel üle lumiste mägede ning soode Renast Lillehammerisse ja edasi veel Trondheimi, et päästa noor, üheaastane, troonipärija Haakon Haakonsson konkureeriva võimupartei surmavast haardeulatusest. Film iseenesest nagu film ikka, sarnase ülesehitusega ja kvaliteediga on tehtud sadu, ses osas ei ole miskit erilist. Üks joon millega kergelt eristutakse on peamiste võitlussteenide viimine suuskadele, mõned momendid olid juba üsnagi dzeimzbondilikud ja mitte väga tõsiselt võetavad, teisalt mitmed võtted puutumatust loodusest ja puudris laskumised lasevad silmal puhata.

Teatavasti korraldatakse sama legendi põhjal Norras ka suusamaratoni Birkebeinerrennet, mille rada ronib Renast Lillehammerisse ja olles üks raskeima profiiliga suusa maratone Euroopas üldse. Olles sel rajal ka ise kulgenud oli filmist äratundmise rõõmu mitmel puhul, kuuskede ja mändidega palistatud metsatee, mis stardist ülesse platoole viib ning teisalt ka platoo. Seos igal juhul mälupildiga tekkis, samas ei julge kindel olla, et just nendest kohtadest said kaadrid ka filmi.

Kiki, kõik räägivad seksist | Kiki, el amor se hace

Täiesti suurepärane heatuju film, huumor on kerge ja mitte ülepingutatud ning ei lähe ka lappama labaduse suunal. Väga viis vaatamine.

Neoondeemon | The Neon Demon

Vähene dialoog, helitausta voogavus andmas aeglast rütmi ja loomas kulgevat atmosfääri, mõned üksikud ärksamad põrked muidu tüünelt kaasa liikuvas kaamera töös, detailis läbimõeldud taust ja värvid - ehk jällegi enda käekirjale truuks jäädes on Nicolas Winding Refn loonud  täiesti nauditava kesta.

Mõtlema jäin piskuks, et kui kahte stereotüüpset modelli Bella Heatcode ja Abbey Lee kehastuses oli ilmselt üsnagi kerge leida, tüdrukud tegid seejuures igati kindla ülesastumise, siis ilmselgelt kõikide poolt naturaalse ilu kehastuse leidmine on missioon võimatu. Ehkki siingi tegi Refn hea valiku, otsustades Elle Fanning-u hapruse kasuks. Kui nimede loopimiseks juba läks siis esilekerkivaim oligi hoopis Jena Malone tegemine, mis jäi domineerima teiste üle. Kummastava tähelepanekuna jäi tunduma, et neidise näojooned on kahtlaselt Ryan Gosling-u sarnased.

Pentsik Puhkus | Ma Loute

Kohutaaav!

Roukli

Hooandja rahastuse kogunud Veiko Õunpuu piblistlik rännak oli stilistikalt vormiliselt ühelt poolt lahedalt toores – just oma kaamera hüppavusega, eriefektide primitiivsusega kui ka olustiku askeetlikusega, teisalt kogu see toorus oli väga väljapeetult ning tundlikult välja joonistuv, mängides nii kahe äärmuse piiril ja jättes tugeva sarkastilise maigu manu.

Sisu osas jäi mulje, et kulgeti piblistika ja apokalüpsise radadel, võib olla ka kuskil mujal, mida ma hoomata ei suutnud. Igal juhul jäi see kulg minu nupule kaugeks ja arusaamatuks.

Ülesastuvate näitlejate plejaad oli koduvabariigi kontekstis rohkem kui esinduslik, Õunpuul oli õnnestunud ka rollid väga selgepiiriliselt paika sättida, mis andis suurepärase võimaluse kõigil särada. Kedagi eriliselt välja tooma ei hakka, nauditavad olid kõik.

Sipelgapesa

Vladimir Loginovilt hästi üles leitud ja purki pandud lugu, mõne katke juures on imestamist kuis see nii loomulikult kõrvaljälgijana on suudetud üles võtta. Sõnaga suurepärane vaatamine.

Dokumentaalfilm SIPELGAPESA on kogum lühinovelle meestest, kes tegutsevad Lasnamäe hiiglasliku Nõukogudeaegse garaažikompleksi lõpututes boksides. Hoone, mis esialgsete plaanide kohaselt oli loodud masinate hoidmiseks, kasvatas aja jooksul enda külge kõikvõimalikke asutusi ja teenuseid. Paljudel neist pole autodega enam mingit pistmist. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi - täielik sipelgapesa. Nõukogude ajast säilinud hiiglaslik hoone on hakanud elama oma hingeelu, olles teiseks koduks ligi 700-le mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Hoone on meeste jaoks omamoodi salajane meesteklubi, kus nad saavad elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Film on valminud koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga, arendatud Nordisk Pitching foorumil ning Docu Talents From the East programmis Karlovy Vary filmifestivali raames.

Toriseja | Mielensäpahoittaja

Ülelahenaabrilt Dome Karukoskilt üllatavalt korraliku humoreskiga tegemine, parimad palad olid:

• Ford Escort ja kliendikaart - S-korti;
• ristsõnu peab lahendama alati hariliku pliiatsiga, et saaks ära kustutada ja teine kord jälle lahendada;
• vana härrasmehe räägitud vana soome murrak, briljantne.

Vehkleja

Eesti filmiproduduktiooni tase aiva kerkib iga filmiga, kui lähtuda filmide vormilisest kvaliteedist, Vehkleja on ses osas ehedaks näiteks. Antud eksemplari režii ja operaatori töö tegid küll naabrid põhjast, kuid kõik muu on kodumaine ja hästi tehtud kodumaine.

1944

Kui Nüganeni 'Nimed marmortahvlil' kaotas oma mõjususe tänu tagasihoidlikule kinotehnikale, siis 1944-le ei saa kuidagi seda ette heita. Efektide osas on üks parimaid kodumaiseid filme üldse, mis kunagi tehtud, mistõttu lugu ise jääb kergelt tahaplaanile tiksuma, kuid sellest hoolimata jõuab sõnum pärale. Hästi, hästi kvaliteetselt tehtud, kui nüüd saaks kuidagi need kaks tehtut kokku panna, oleks tulem juba eepiline.

Kristus elab Siberis

Arbo Tammiksaare ning Jaak Kilmi dokumentaal viib sügavale Siberi taigasse, Päikeselinna, vissarioonlaste elamistesse-tegemistesse. Kitsamalt vaadatakse sisse ühe konkreetse pere idülli ja peatutakse just laste kasvamisel ses usklikkus kogukonnas. Moraaliks minu jaoks oli, et oma eas on ikkagi lapsed olenemata keskkonnast üsna sarnased oma olemuselt, sarnaste huvide ja rõõmudega ja riidude ja ootustega, drastilist erinevust ei ole. Arvan, et erinevus on selles, mis pagas saab kaasa võetud ülejäänud ellu. Kui vissrioonlased lähtuvad oma usus laste kasvatamisel headusest ja avatusest ja suurest sõbralikkusest ning nagu perevanemad ka ise ütlevad, soojus ja sõbralikkus on see mida nad tahavad oma lastele kaasa anda, arvan, et nad on vägagi õigel teel ses osas. Kõditav oleks näha jätkuosa filmile, nii +20 aasta pärast, kuis nad siis meenutavad oma kasvamist ning milliseks natuurideks on filmis etteaste teinud lapsed kujunenud.

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus | Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann

Svensk bio gått till hollywoodishen. Ehk rootsi kino on läinud hollywoodi, ehk üsna sisutühi palagan.

null. punkt

Eesti film on saanud vasakult ja paremalt, ülalt ja alt, võõrastelt ja omadelt, ja eriti omadelt rappida igast võimalikust asendist, aga endiselt teeb ja teeb suurepäraselt, suuresti nagu ka Nullpunktis ülesastuv peamine tegelane Johanneski:

• kodune konflikt, mille keskmeks on maniakaaldepresiivne ema (võrratu sooritus Epp Eespäevalt!);
• sotsiaalne konflikt uues koolis, eliitkoolis, klassieliidiga;
• väärtuskonflikt vanade sõpradega;
• eneseteostuslik konflikt kohaliku muusikamoguliga.

Täiuslik pasatorm, kõik neli olulist nurgakivi inimese elus, kõik vajuvad, üks kiiremini kui teine. Ja ongi nullpunkt, kuis edasi ja kas üldse edasi?

Johannes otsustab alla andmise asemel võidelda ning ükshaaval suudabki upitada kõik nurgakivid tagasi paika ning lisab veel ühe uue, selle kõige olulisema. Pisut naiivne tundus, et noor hing suudab nii lihtsalt ise end üles tõsta ja kehtestada, samas kogu filmi positiivse fooni taustal, miks ka mitte. 

Teine usutavuse küsimärgi koht oli noorte poolt filmis kasutatav žargoon, ausalt öeldes kujutan seda ette veel ulmelisemana päriselus, kui filmis oli, filmis tundus see olevat kohati kohitsetud, kuid üldplaanis see kuidagi häirima ei jäänud, sest A ja O olid väga paigas, nii käitumisnormid eliitkoolist kui ka suhted huntidega Lasnas, rääkimata siis lõhkiläinud perest.

Igal juhul on suur rõõm näha, et Eesti filmi tagala täieneb pidevalt ka noorte suurepäraste ja omanäoliste tegijatega, meil oli Martti Helde ja nüüd on ka Mihkel Ulk. Priima.

Järgmisena tuleb siis ette võtta ka Margus Karu romaan.

Augusti tuuled | Ventos de Agosto

Hää võimalus astuda kolm sammu tagasi ning nautida aja ja elu kulgu kordi kordi aeglasemas rütmis.

Maastik mitme kuuga

Jaan Toomik sai maha lõppeks oma esimese täispikaga, lühemaid filme, rääkimata installatsioonidest, on ühelt tuntumalt kodumaiselt kunstnikuhärralt tulnud õite mitu kohe. Esmalt meenub kohe KUMU-s kogetud 'Armulaud', kus läbivaks teemaks nagu nüüdki keskeas mehe suhetega toimetulek, kusjuures mõlemas filmis teeb oma osa, ühes suurema, teises episoodilisema, Alar Sadak, kes Jaani tegemistesse üsna tihti sisse satub. See selleks.

Teagi, kas antud eksemplari puhul nüüd keskiga just kõikse kesksem osis on, pigem tundub olevat see suurepärane platoo, millelt kirjeldada kulgemist elus laiemalt, lõputut tiksumist ühest ühesugusest päevast teise samasugusesse, ümbritsemas läbi suheterägastike vaid mitte nii eriliste inimeste, mitte nii erilised probleemid või mõttevälgatused või samasugune igapäev. Nagu oleks mitu elu, aga tegelikkuses pole nagu ühtegi. Pole siis imestada, et hägustuma hakkavad reaalsuse ja irreaalsuse piirid. Kõlab jube rusuvalt, aga hämmastaval kombel ei ole seda ühti, kuna tänu rohketele absurdsusele kalduvatele stseenidele ning kiiretele üleminekutele, ei jää selleks nagu mahti, lisaks leidub ka omajagu humoreski kasvõi ses samas absurdsuses või vastupidi mingis tuttavas äratundmises. Olgu see siis lapsevanemalik reaktsioon jalgpalli mängul ja pärastine kohustuslik epistel tagasiteel või kepp keset raba või õine muruniidu aktsioon suburbias või ilmselt enim räägitavaks saav praepanni moment. Väga tõsiselt on keeruline kogu ses virr-varris võtta ka armurõõmu pakkuva Anu (Jaanika Juhanson) küsitud eksistentsiaalseid küsimusi peategelaselt keskealiselt Juhanilt (Hendrik Toompere Jr.):

• Kas sind üldse teeb miskit elus veel õnnelikuks?
• Kas su elus on veel miskit päris?

Neile igavikulistele küsimustele vastust ei anta, ega otsita.

Filmi lõpp saabub meeldivalt järsult, meeldivalt absurdselt, väikese piinlikust tekitava viivitusega ning närima jääva sõnumiga. Väga priima, eriti kui võrrelda viimatist kogetut 'Gone Girl'-iga

Venus Karusnahas | La Vénus à la fourrure

Tänaseks juba 81. aastane vanameister Roman Polanski pakub oma uusimas suurepärast minimalismi - on vaid üks ruum, kulunud ja rõske teatrisaal ning on kaks eriapalgelist karakterit, rohkelt meeldivalt teravat dialoogi ning mängulist edasi-tagasi põrgatamist nii võimu kui ka soorollidega. Seda siis valdavas osas, suurepärasust siis, nii 9/10 kogukestvusest. 

Teisalt, kuna film põhineb David Ivesi samanimelisele näidendile, mis omakorda põhineb Leopold von Sacher-Masochi samanimelisele romaanile - siis tegevustiku ja dialoogi pinnapealne kiht tegeleb sadomassohistliku temaatikaga, kus jah loomulikult on võim alati esiplaanil. Pean tunnistama aga, et see algpõhjus mind oluliselt ei köitnud ja kaasa ei vedanud, vaid jäi virvendama kui provokatsioon mängule, provokatsioon, millega üks karakter teise avas.

Teine tõrvatilk leidus veel, tea kas vanameister on omas eas õrnunenud või tahtis hoopis peenelt vastu laksata kriitikutele, kes on süüdistanud vanahärra loomingut eelnevalt šovinismis ja takka pihta veel ka seksismis. Igal juhul naise iseteadlikuse ja õiguste tihe rõhutamine, mitmel korral läbi mehe alandamise oli neli vinti üle keerme minu jaoks, eriti groteskseks läks filmilõpp ses osas kui jõuti jumalikkuseni. Aga võib olla oli see, hoopis kummardus, lömitamiseks ei tahaks seda siiski nimetada, oma tänase naise (Emmanuelle Seigner) ees, kes puhtjuhuslikult ka filmis Wanda rolli ihaldas ja mängis. Tea. Igal juhul ei läinud käima.

Fading Gigolo | Gigolo maski all

Usutav ja soe ja kergelt ka humoorikas käesilitamise film. Hea, ei enamat.

Oli kord üks mets | Il était une forêt

Harivamat sorti sissevaade vihmametsa arengutsüklitele, fauna ja flora omavahelisele võitlusele ja koostööle. Kaasa võtan teadmise, et 8 sajandit on aeg kui vihmamets suudab end nullist taastada endisaegsesse hiilgusse ning läbi tuhandete aastate evolutsiooni käigus on käinud võitlus röövikute ja taimede vahel, mille tulemuseks on sadu erinevaid taime ning libilikaliike.