Mimoosid | Mimosas

Tugev tahtmine oli näha nii Maroko olmet, kui ka Atlase künkaid lähemalt ja täpsemalt. Cannesi filmifestivalilt oli kukkunud filmile ka kriitikutelt äramärkimine medaliga ning isegi Tristan Priimägi hõigatas, et see on nüüd küll väärt vaatamine, mida tuleb kibekähku kaema minna.

Maroko eluolu oli pakkumisel üsna tagasihoidlikult, kuna tegevus toimus kahes ajas ning mitte niipaljut siis tänases päevas, kuigi jah, uuele elule putitatud Mercedese 240d ja 300d mudelid ning liiklus tühermaadel jätsid küll lahedalt apokalüptlise virvenduse, mida tahaks kogeda. Atlase mäestikust sai aga pildi kätte, üsna klibune on teine ja mitte nii kutsuv kui oleks julgenud esiti arvata. Kriitikutega sarnane katarsis jäi paraku aga saavutamata, kuna mitte ei oska säenset pakutud gurmeed vääriliselt hinnata.

Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks

Idioot FM

Kui mõnes teatrimajas võetakse lavastada Dostojevskit, lähevad kõrvad liikuma, kui 'Idioot'-i olen konksus ja kui veel Pepeljajev end tüüri on sättinud, pole muud valikut kui kohal olla. Sedant puhku avanes võimalus väisata lavaka enda ruume Toom-Kooli 4 majas, kuhu varem polegi sisse kiigata põhjust olnud. Seda enam sai nüüd koridorides ringi uitatud ning nuusitud, tutvutud tunniplaanidega, kus silma hakkasid tavapärased ained nagu - vehklemine, tants II, Alexanderi tehnika jne. Üllatav oli pisut tunniplaani intensiivsus, sisuliselt on näitlejaks pürgijad hommikust õhtani koolimajas rakkes, kuigi jah, mõned pikemad augud tulid lõuna ajal ka sisse. Harjutatakse juba teatris töötamise rütmiga? Hommikul proovid, õhtul etendused? Hmm. Igal juhul oli rikastav ja põnev.

'Idioot FM'-il endal on Dostojevski kirjutatuga vaid tinglikud seosed tegelaskujude nimede ning üksikute stseenide näol, valdavalt oli Pepeljajev lähenenud enam kui loominguliselt tekstile. Tegevustik ei olnud raamistatud ühte ruumi kindlale lainepikkusele vaid toimus paralleelselt neljas erinevas ruumis, nii erinevate näiteljate kui lugudega nagu raadioruumis kohane. Raadiokuulajatele oli antud vaba voli ise jaamade vahel kruttida, ehk liikuda ühest ruumist teise, siis kui isutas, nii juhtuski, et läksime teatrikaaslasega juba kohe alguses lahku ning kohtusime etenduse vältel sporaadiliselt mõnes ruumis. Vahelduseks meeldiv värskendus, kuigi kõiki nii hoomata ei olnud võimalik, siis kokkuvõttes see ei hakanud ahistama ega häirima.

Kirkamalt jäid meenuma klaveril ninadega mängitud duett Pärti 'Spiegel im Spiegel'-ist ning lõppvaatusest koerteks kehastunud labradori kombel saba liputav Mõškin ning dobermanni kombel lõrisev Rogožin. Briljantne.

27.lennust jäid esimese kokkupuute pinnalt silma Lauli Otsar ja Risto Vaidla, kuid kogu kompott on veel nii toores ja kaanetamata, et kindlaid lemmikuid välja ei joonistunud. Sellega seonduvalt tõstatus hoopis küsimus, kuis küll vastuvõtukomisjon oskab, suudab teha säense materjali pealt otsustust, et siin on perspektiivi ja siin mitte, kas vaadatakse mingeid kindlaid stereotüüpe, mida on igal juhul teatris vaja, peetakse silmas erinevate teatrite tellimusi või hinnatakse puhast talenti, ja kui viimast, siis kuidas küll?

Maastik mitme kuuga

Jaan Toomik sai maha lõppeks oma esimese täispikaga, lühemaid filme, rääkimata installatsioonidest, on ühelt tuntumalt kodumaiselt kunstnikuhärralt tulnud õite mitu kohe. Esmalt meenub kohe KUMU-s kogetud 'Armulaud', kus läbivaks teemaks nagu nüüdki keskeas mehe suhetega toimetulek, kusjuures mõlemas filmis teeb oma osa, ühes suurema, teises episoodilisema, Alar Sadak, kes Jaani tegemistesse üsna tihti sisse satub. See selleks.

Teagi, kas antud eksemplari puhul nüüd keskiga just kõikse kesksem osis on, pigem tundub olevat see suurepärane platoo, millelt kirjeldada kulgemist elus laiemalt, lõputut tiksumist ühest ühesugusest päevast teise samasugusesse, ümbritsemas läbi suheterägastike vaid mitte nii eriliste inimeste, mitte nii erilised probleemid või mõttevälgatused või samasugune igapäev. Nagu oleks mitu elu, aga tegelikkuses pole nagu ühtegi. Pole siis imestada, et hägustuma hakkavad reaalsuse ja irreaalsuse piirid. Kõlab jube rusuvalt, aga hämmastaval kombel ei ole seda ühti, kuna tänu rohketele absurdsusele kalduvatele stseenidele ning kiiretele üleminekutele, ei jää selleks nagu mahti, lisaks leidub ka omajagu humoreski kasvõi ses samas absurdsuses või vastupidi mingis tuttavas äratundmises. Olgu see siis lapsevanemalik reaktsioon jalgpalli mängul ja pärastine kohustuslik epistel tagasiteel või kepp keset raba või õine muruniidu aktsioon suburbias või ilmselt enim räägitavaks saav praepanni moment. Väga tõsiselt on keeruline kogu ses virr-varris võtta ka armurõõmu pakkuva Anu (Jaanika Juhanson) küsitud eksistentsiaalseid küsimusi peategelaselt keskealiselt Juhanilt (Hendrik Toompere Jr.):

• Kas sind üldse teeb miskit elus veel õnnelikuks?
• Kas su elus on veel miskit päris?

Neile igavikulistele küsimustele vastust ei anta, ega otsita.

Filmi lõpp saabub meeldivalt järsult, meeldivalt absurdselt, väikese piinlikust tekitava viivitusega ning närima jääva sõnumiga. Väga priima, eriti kui võrrelda viimatist kogetut 'Gone Girl'-iga

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Suur õgimine

Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.

Maja

Polygon teatri Tamur Tohver võttis ette ja põimis osavalt kokku kaks omamoodi vastandlikku näitemängu S.Mrozek 'Pidu' ning J.Fosse 'Keegi tuleb ju ikka'. Kui esimeses, otsib kolmene grupeering koertüüpi inimesi juba paanikasse nihkuvalt pidu ja seltskonda, tungides oma otsinguis sisse tundmatusse majja, siis teises vastupidi otsib kahene grupeering kasstüüpi inimesi rahu ja ühist üksindust, üksildasest majast, eemal suurtest asumitest. Majast kujundubki kokkupuutepunkt kahele täiesti erinevale poolusele. Nii korda mööda, ühte ja teist, stseeni kaupa ette mängides, kasvab lugu sujuvalt üheks tervikuks. Lugedes veel juurde etenduse lehelt, saab suu vett täis -

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“  S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Lavastaja Tamur Tohver :“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”  

Hoolimata ka kenakesest mängupaigast, Kõue mõisa abihoonest, ei hakanud näitemäng kuidagist pelama. Verbaalne suhtlus, dialoog ei omanud piisavat kandvust, mistõttu jäi igati imposantne temaatika kuhugi taamale hõljuma. Kahjuks. Õnneks siiski mitte kõigi jaoks, arvamist Danzumehe blogist.

Elupuu | The Tree of Life

Olen lugenud, et Terrence Malicku kauatehtut kaunikesst näinuid tahetakse lahterdada kahte sahtlisse, esimesse mahutatakse hinged, kes suudavad/tahavad režisööri küsimustemänguga kaasa minna ja/või nautlevad elektilisi ja hüplikke stseene ülesvõtnud kaameratööd. Ja teise sahtlisse kõik ülejäänud. Ilmselgelt satun teise sahtlisse kuna kindlasti ei olnud tegu minu tassi teega.

Sellegi poolest tuleb tunnistada, et Margit Tõnson kirjutas filmist igati tubli kirjatüki La Stradas.

The Future | Tulevik

Miranda July on iseäranis uhkelt ette võtnud, istub ühe korraga nii režissööri, stsenaristi kui ka ühtlasi ühe peaosalise toolil oma filmis. Oma õite sürris, kuid ometi armsas filmis, kus kõik igapäeva normaalne tundub ebanormaalne ning ebanormaalne vastuoksa mõistlik ja inimlik. Erakordselt kontrastelt eristub, igati ühiskonna normidele vastav üksikisa ja armukese tegelaskuju Marshall (David Warshofsky), kõige tavalisem Jüri Harilik kogu oma ihade ja unistustega, tundudes aga loodud keskkonnas pigem võõrkehana, Sophie (Miranda July) ja Jasoni (Hamish Linklater) sepistatud boheemlaslikus, sümbioosses, teineteist täiendavas maailmas. 

Eriliselt nauditavad on nende kahe ühtesammuja omavahelised dialoogid, kus iga öeldud lause omakorda inspireerib teist veelgi vurtsu juurde keerama. Meenuvad - sõnavahetus diivanilt, kus kumbki omast nurgast raaliga toimetades mõne verbaalse torke teeb või kui Sophie teatab Jasonile, et veel on loetud sekundid aega enne kui võrk korterist välja võetakse ja käigu aga viimane kiirelt ära kõige olulisematel lehtedel, Jasoni valikuks osutub kalender ning ühiselt saadakse teada, et käesoleval hooajal saabuvad jõulud laupäeval. Päris pesuehtsad näited võrgustuvast igapäevast igal juhul.

Ametlikult klassifitseerub film küll kui draama, kuid oli julgustav kuulda publikumist vähemasti veel ühe kodaniku turtsatusi.

Gilgameš ehk igaviku nupp

Meenuma jäi eelkõige viimased paatoslikud katked näitemängust kui Kultuurikatla kõrge lae alla kerkisid riidepuudele sätitud hinged, ehk siis särgid, pintsakud, kleidid, tiireldes ja mängeldes varjudega, mis tekkisid võimsale paekivi seinale, alt suunatud õrnate valgusvihtudega. Kõike seda kaunist saatmas, vonKrahli teatritrupi kindlad naishääled, laulmas pastoraali või ma vähemalt arvan, et pastoraal võiks nii küll väga hästi kõlada.

Juhtumisi õnnestus ka kinni püüda see pastoraal - Alison Kraussi - Down in the River to Pray

Ja loomulikult õhku täis pumbatud Humbaba ning jumalate bassein ning jumalataride linnuhääled. Kaunis hästi kukkus välja.

Stalker

Suvisel hooajal sai õite palju kultust sisse ahmitud kui nüüd ajas tagasi vaadata - Castaneda, Palahniuk, Jarmuchit ning nüüd kõikse viimasena sai tutvust sobitatud Tarkovsky loome tuntuimaga - Stalkeriga, sedant puhku kinos Sõprus. Registeeritud sai koduses kilulinnas üles võetud - must-valged, trööstitud, tööstuslinna kaadrid, mis vastandusid värviliselt lootusrikka looduse võtetega, ehk siis Tsooniga. Tsooniga kus füüsikareeglid enam ei kehti ning asub müstiline tuba, kus inimhingede sügavaimas sopis peituv salasoov pidavat täituma. Pikemat lugemist leiab juba asjakohasest wikist.

Esmase tutvuse käigus pakkus naudingut kõikse enam äärmiselt loominguline ning vabameelne kaameratöö ning ülekrutitud tindised värvitoonid. Kõikide allegooriate tabamiseks peaks aga kokku leppima uue kohtamise aja, kuna kõike hoomata juba esmasel kohtingul on antud juhtumi puhul ilmselgelt võimatu, seega järgmise korrani. Praegu jäi film pisut kaugeks.

Chuck Palahniuk 'Kaklusklubi'

      

Imetabane loome Chuck Palahniukilt.

Ka David Fincher väärib igal juhul kraapsu ja kummardust, et leidis momenti olevat õige 'Kaklusklubi' filmi vormi suruda, kaotamata terakesti ka raamatust pakatavast tempost ja toorest jõust. Vaevalt, et muidu oleks papist kaaned minuni jõudnud, vaevalt muidu oleks ka Palahniuki üldse tõlgitud. 

Filmi enne näinuna jooksevad paratamatult jutustaja, Tyler ning Marla kujutluspildis Nortoni, Pitti, Bonham Carteri näoga, kuid raamat lisas siiski dimensiooni oma nüanssidega, mis filmi ei olnud jõudnud. Filmis on suuresti ikkagi tehtud kompromisse tempo säilitamiseks ning niivõrd järske šüžheeilisi hüppeid ei ole programmi võetud nagu jutustaja käigud erinevates linnades asuvatesse operatsioon 'Mayhem' rakukestesse ning Durdeni ettenägelik elu ülevõtmine. Võrratu materjal.

Klassikat:

"Võimalik, et enesearendus ei olegi lahendus."

"On hulk asju, mida me armastatud inimeste kohta teada ei taha."

"Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind."

" Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."

"Alles siis, kui oled kaotanud kõik, oled sa vaba ja võid teha ükskõik mida."

"Marla elufilosoofia on, nagu ta ütles, et surra võib iga hetk. Tema elu tragöödia seisneb selles, et ta ei tee seda."

Taevalaul

        

 Mati Küti kaks ja pool aastat valminud nukufilmi 'Taevalaul', premeeriti auväärse tiitiliga - parim Eesti film aastal 2010. Filmikriitikutele ning tõsistele gurmaanidele oli tegemist tõesti suurepärase šedöövriga, kuid mitte minu maitsemeelele. Liiga kosmosesse läks. Ülo Kriguli muusikaline seade seevastu pakkus jällegi elamuse.

Read sünopsisest: 

Ood kõigile lennutahtelistele. Kas on võimalik Kuul ära käia ühe hingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljon Rainiga. See pole pelgalt postiljoni rännak Kuule. See on filosoofiline teekond läbi aja ning ajastute, läbi inimeste ja nende iseloomude, läbi mõtete ning kujutlusvõime.