Surnuaiavahi tütar

 

Sünopsis ütleb Katrin Lauri filmile järgmist -

Lucia (8, Kerttu-Killu Grenman) elab ühes Eesti alevikus lustilist ja ulakat Pipi-Pikksuka elu. Tüdruku isa Kaido (35, Rain Simmul) on surnuaiavaht, kes putitab vabal ajal töökojas vanu autosid või käib ümbruskonnas ehitustöödel, kui mõne tööotsa leiab. Ema Maria (37, Maria Avdjushko) kaotas aasta tagasi töö külapoe müüjana ja sest ajast saadik ta joob ning peab teiste omasugustega pidu. Lucia armastab oma vanemaid, pealegi on sellise elu eelis piiramatu vabadus, mida tüdruk täiel rinnal kasutab. On aga ka puudusi - Lucia silmade läbi näeme me filmis "Surnuaiavahi tütar" üht osa tänapäeva Eesti elust.

Olukord muutub, kui kooliaasta lõpul tuleb kooli uus õpetaja, Mets (Eva Klemets), kes otsustab, et selliste hinnetega last järgmisse klassi viia ei saa ning näeb peagi ära ka olukorra Lucia kodus. Õpetaja Metsal on õigus, kui ta ütleb, et selliste vanemate juures on last ohtlik elada lasta.

Enne kui mingeid konkreetseid samme astuda jõutakse, kutsuvad Soome surnuaiavahid oma Eesti kolleege endile nädalaks ajaks külla ja nii juhtubki, et surnuaiavahi pere satub nädalaks ajaks Soome, kus nad võtab enda juurde elama naiskirikuõpetaja Sirpa (50, Ulla Reinikainen).

See nädal muudab kõigi pereliikmete elu tagasipöördumatult...

Kuigi sünopsis räägib Luciast kui Pipilikust plikast, siis mulle seostus ta esmaselt hoopis pigem  Peeter Simmi filmi Arabellaga. Miks? Raske sõnastada, tundmus jäi mul selline, just see otsekohene ja kamandav kõnemaneer, mis eredaimalt lõi välja stseenis, kus Maria ning Lucia, pidid üheskoos vara hommikul Haapsalu sotsiaalametisse ilmuma, kuid Maria juhtus eelmisel õhtul jällegi pummelungitama. Hommikul oli Lucia see, kes ema voodist üles kupatama asus ja lõpuks see tal ka õnneks läks. Haapsallu jõuti siiski hilinemistega, Maria vedas vaevu jalgu järgi sotsiaalameti koridori mööda, proua Tuvi kabineti poole taarudes ning nii kamandaski Lucia ta isutma ära ning asjatas ise edasi. 

Leides Tuvi kabineti ukselt tundmatu näo, rehmas: "Kes sa oled?"

"Ma töötan suvel siin" - oli hämmeldunud vastus.

"Kus Tuvi on? Meil oli kokkusaamine kokku lepitud!" - nõudis Lucia.

"Te jäite hiljaks, Tuvi sõitis Tallinna." - kergelt ärritatud tooniga.

"Millal ta tagasi tuleb?" - jäi Lucia nõudlikuks.

"Homme."

"Selge, me tuleme homme siis tagasi!"

Emale - "Maria lähme!"

Umbes, täpselt nii see vestlus aset leidis.

Teise sarnasusena tükkis esile mõlema tüdruku armastus oma ema-isa vastu, kuigi viimased ei olnud just mustervanemad, ehk siis näitlikustamiseks katke filmist kui Sirpa teeb ettepaneku Luciale enda juurde Soome elama tulla, nii kauaks kui vanemad omale jalad uuesti alla saavad, jääb Lucia resoluutseks, tema ootab oma vanemad ära ja nii ongi.

Need olid kaks nüanssi, kuid ka välimuselt on need kaks filmiplikat üllatavalt sarnased ja hoomatavaid sarnasusi on veelgi nagu ka erinevusi.

Huvitavaid mõtteid ja arutlust pakub ka tsitronkollane blogi, eriti just Lucia küsimuse - "Kas sul kedagi on, meest või last või kedagi?" lahkamine. Ära märkida tasub ka leitud seos tegelaskujude nimede vahel -

http://en.wikipedia.org/wiki/L%C3%BAcia_Santos. 

Meeldiv ajakasutus igal juhul