Noor Eesti

Rakvere teatri parki ja tiiki ehitati üles juba teist suve järjepanu, suurepärane puitkontruktsioon nii lavaks kui lavaliseks kujunduseks. Eelmine hooaeg pälviti samasega ka konkursil 'Eesti parim puitehitis 2011' kõige esimene koht fassaadilahenduste kategoorias. Näitemäng ise on igati suupärane suvine tükk, mitte just liiga sügavusse laskuv, kuid väga kaugel ka palaganist. Kindlasti ei maksa minna otsima ajaloolist tõde draama vormingus, pigem rõhu asetus seatud humoreskile läbi tuntud kultuurilooliste korüfeede.

Noorhärra Joorits oli Tuglase rollis vägagi püüdlik ja tubli, rõõm oli näha kuis noorem generatsioon tahab hingega hästi teha. Vanemast generatsioonist tegid nii Ülle Lichtfeldt Marie Underina kui Hannes Kaljujärv Ants Laikmaana, aga oma tööd siiski teises kategoorias. Ülimalt nauditav oli silmale vaadata.

Eredama sähvakana jäi meenuma härrasele Tuglasele tehtud märkus - olevat teine nimelt ideaalnaise otsinguil ja seejuures tõrjuvat kõik teised eemale. Huvitav lähenemine.

The Intouchables

Sama lihtsustatud sisuga filme kui 'The Intouchables' on tulnud Ameerika mandrilt riiulite kaupa enamasti  Lawrence Martini nimelise härraga peaosas. Must, valge mees; rikas, vaene; terve, puudega, ehk vastandid sätitatakse üksteisest sõltuvusse ning antakse agu. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamisega, aga 'Made in Hollywood' puhul poleks see film mu menüüsse mahutunud. Aga Prantsuse filmikooli ning mulle täiesti tundmatute härraste Olivier Nakache, Eric Toledano peale hakkasid kõrvad iseenesest liikuma. Ning killeriks sai jällegi muidugi trailer:

Ja põhjusega sedant puhku. Säenset sorti filmide puhul taandub kõik kahe näitleja omavahelisele keemiale ja härrased François Cluzet, Omar Sy mängivad oma lausa briljantselt välja. Eriti kuldne on jõulise Drissi roll. Varrukast raputatakse nii mustemat kui valgemat sorti huumorit, naisperele sobilikus koguses ka sentimentaalsust, mõned igavikulised mõtted ning lihtne ja lööv kompott ongi olemas. Elus peab olema mänguilu ja Intouchables pakub õite hea süstlatäie seda.

Pisut kummastav oli, et ei Artis, ega Sõprus osanud filmi üles noppida vaid hoopiski Superkinod.

Dokma - dokumentalistika magistrid

Rohkelt rahvastatud ning õhupuuduses vaevlevas Sõpruses õnnestus ära näha BFM-i selle hooaja magistrite toodang dokumentalistika vallas. Nähtud sai viiest neli.

Meelde jäid Antsla proua Kati oma fruktluse ning kõnepruugiga filmist 'Viis Nostalgiale'. Igati lõbusas võtmes üles võetud 'Kosmos' oma kunstirühmituse elutervete plikadega ja kaks muhedat kosmonauti - Aleksei Leonov ja Georgi Gretško. Sündmustik leidis oma aseme provintsilinnas Põltsamaal, kus omal ajal toodeti suure kodumaa kosmonautidele tuubimarmelaadi ja muud head ning paremat, lisaks väikene pisiasi, et Gagarini nimeline kodanik omas omal ajal ka arvestavat osa kinnisvara ses samas linnas.

Sügavaima jälje jättis Anniken Haldna projekt 'Miks sa abiellud'. Lugu kolmest verinoorest abielupaarist vanuses 20-24 eluaastat. Otsiti, lahati, seletati, näidati, ilma valehäbita, siiralt ja ausalt. Igati priima. Lõppeks jäi tundmus, et Eestis jagub ikka oma osa kindlameelseid naisi, kes mökud ära võtavad ja vanus siin rolli ei mängi. Ilmselgelt oli näha, et teema on filmitegijale korda läinud ja seda oli nauditavalt ka väljendatud. Teine kordki.