Tähemängud ja mängutähed

Piibu ja Tuudu teatris teevad noored vana hea Volgi tekstidele ehitatud lõbusaid tähe ja sõnamänge väikestele inimestele. Hoogsalt ja hingega teevad, väikestele inimestele meeldib.

Sisalik

Lepo Sumera loodud "Klaveripala aastast 1981" on siiani mu lemmik kodumaise helilooja loodud klassikaline teos läbiaegade, seda oma imetabase melanhoolse õrna jõulisusega. Olles kuulanud ka teisi Sumera teoseid on köitnud mind ikka tema omanäoline fantaasiaküllane muusika tunnetus, mis jääb pikemaks ajaks kaasa kumama. Just täpselt seda kaasatulevat kuma läksin otsima ka "Sisalik"-ust. Balletist, mille kirjutamist Sumera alustas hoogsalt 1987.a, kuid pöördeliste aegade tõttu jäigi see lõpetamata ning ei jõudnud kunagi lavale. Nüüd tähistamaks 75 aastat Sumera sünnist, kirjutas helilooja Märt-Mattis Lill säilinud käsikirjade ja visandite põhjal balleti lõpuni. Marina Kesler omakorda kaasajastas käsikirja ja seadis koreograafia.

Valmis sai kaasaegne ballett. Lugu viib vaataja kahte paralleelmaailma, ühelt poolt filmivõtete filmilugu ja teisalt filmi kõrval eksisteeriv päris maailm, selle keskmes Sisaliku peaosatäitja Tiina, kelle jaoks kaks maailma kokku kasvavad. Meelde tuli nii Aronofsky "Must luik", kus sündmustik jookseb vägagi sarnast rada pidi. On armastust, on intriigi, on reetmist, on traagikat. 

Marina üllatas mind tekstilise osaga, mis oli sisseloetud Marko Matvere poolt, sõnateatrit balletis ei osanud ma oodata.

Lavakujundus ning kostüümid on Reili Evarti poolt saanud stiilipuhtad ja silma paitavad.

Muusikaline tervik oli hea, aga paraku ei leidnud ma sealt otsitud kaasa kumavat meloodiat seekord, mistõttu ka kogu kogetu jättis eelneva ootuse tõttu kahetise tunde. Kõike nagu oli, samas mitte päris seda mida otsima läksin.

Alice Imedemaal

Teistkordne vaatamine, sedant puhku koos nooremast põlvkonnast kaaslasega. Toimis hästi nii mulle kui ka 4,5 aastasele tirtsule. Kogu etenduse aja olid silmad laval ning tuli palju küsimusi, kes see on ja kus ta läks jne. Suurepärane vaatamine lastega Estonia repertuaaris.

Mure staatuse pärast

Lavastuse aluseks on Alain de Bottoni 2004. aastal ilmunud raamat "Mure staatuse pärast". Alustuseks loetigi ette lõike raamatust - staatuse definitsioon, autori sisuline arusaam, jne. Hetkeks tekkis värelus, ega ometi terve etendus ole üles ehitatud raamatu ette lugemisele. Õnneks siiski mitte.

Raamatu ette lugemine oli vaid sissejuhatuseks, loomaks aluspinnast etendajate põhilisele postulaadile - kõiki inimestevahelisi probleeme on võimalik seletada murega iseenda staatuse pärast kogukonnas või ühiskonnas. Erinevate näidetega nii isiklikust elust kui üldisemas võtmes tõstetegi samm-sammult liha oma postulaadi luudele. Vajutati nii päevakajalistele kui ka ajatutele valupunktidele ühiskonnas, aga ainult korraks ja põgusalt, ühtegi teemasse sügavuti minemata. Tulipunktiks oli - ebaõiglus/ebavõrdsus külvab vägivalda. Kui laval valmisid Molotovi kokteilid ja etendajad tõmbasid maskid pähe, siis mõtlesin, et nüüd oleks küll sümboolne neil astuda Kanuti Gildi uksest välja ja lajatada need kokteilid üle tee oleva hoone seintele, nii kaugele siiski ei mindud.

Sõnaga oli selline kultuuriinimeste ühiskonnakriitiline kammerlik piiksatus, oli hea, mulle meeldis.

Ukuaru

 

Tartumaal Vooremäe kuplite vahel, imeilusas männimetsas mängiti Veera Saare legendaarset "Ukuaru"-t. Õhtune päike paitas publikumi mõnusalt selja tagant ning mängis laval puude vahel romantiliselt kiirte ja varjudega. Väga äge ja sobilik mängupaik "Ukuaru"-le. 

Kooli aegsest kohustuliku kirjanduse programmist ei juhtunud kahjuks "Ukuaru" minu lugemisse, seega võtsin mõned päevad enne etendust raamatu ette ja peaaegu ühejutiga ka läbi. Imetabane, kuidas Veera Saar on sõnu seadnud ja nii palju sügavust andnud peategelasele Minnale ja tema traagilisele elusaatusele, samas säilitades ikkagi optimistliku noodi erinevalt üdini masendavast "Tõest ja õigusest". Eriline roll on raamatus veel antud metsale, mida Veera Saar erilise tundlikusega on kirjeldanud. Tsiteerimise materjali on kohati üle lehekülje. Ilma liialdamata saan öelda, et olin Minna loost ehk raamatu esimesest poolest vägagi vaimustatud.

Seega ilmselgelt eelhäälestas äsjane lugemisekogemus ka minu ootused etendusele. Urmas Lennuk dramaturgina ja Peep Maasik lavastajana olid küll säilitanud raamatust tuttava sündmustiku, kuid rõhuasetused olid minu jaoks märkimisväärselt muutunud. Meeste rolle, nii Minna isa (Hannes Kaljujärv) kui ka Aksli (Pääru Oja) rolle oli omajagu suuremaks ja positiivsemaks kirjutatud, isa oli hoolivamaks Minna kujundajaks, õpetajaks, eeskujuks säetud ja rohkem teksti antud, raamatus ta suuresti vaid mühatas. Ka Akslile oli rohkem mõjusust ja asjalikkust juurde kirjutatud, lõpus jäi isegi mulje, et poisikesest oli mees saanud. Minna ema ehk eit (Garmen Tabor) oli ka kuidagi pehmem ja mitte nii vile kui raamatus nagu ka Minna (Ursula Ratasepp) ise tegelikult. Selline lahendamine valmistas mulle kerge pettumuse, kuna minu jaoks "Ukuaru" A ja O ongi vägevad terava keelega naised, kes lähevad läbi paksu ja vedela kui vaja. Mehed on rohkem statisti rollis. Lavastatud lugu oli aga harmoonilisem ning võrdsemate rollijaotustega. Kahju. See muutis minu arust väga erilsie loo tavaliseks, üheks paljude sarnaste lugude seas.

Omajagu oli juurde kirjutatud ka näitlejatele tekstilist osa, raamatus oli ajastule kohaselt juttu vähe, rohkem kirjeldatud Minna mõtteid, siin olid aga need mõtted Minna või mõne teise tegelaskuju suhu saanud, mis on ka arusaadav, muidu oleks olnud keeruline konteksti edasi anda. Samas see võttis jällegi ühe mõjuva osise kogu tervikust ära.  

Lausa häiriv oli aga täiesti uue tegelaskuju loomine külajoodiku näol, kas tõesti ei saa suvistel etendustel ilma palaganita? Ikka peab olema sees joodiku nalja!? 

Sõnaga. Väga eriline tekst oli lõppeks üheks tavapäraseks armastuslooks nuditud, mida mängiti küll väga ilusas looduslikus kohas, aga ootus oli siiski peale raamatu lugemist teine.

Ema

Theatrumis lavastunud Florian Zelleri "Isa" oli vägagi mõjus kogemus nii isiklikus kui näitemängulises plaanis, seega kui Ugalast võttis Tanel Jonas sama näitekirjaniku "Ema" lavastada, tuli minna.

Lühidalt.

On pere, kahe lapsega pere. Ema on varajases nooruses, kahekümnendate alguses, koduseks jäänud ja pühendanud oma elu mehe, tütre ja poja heaolu eest hoolitsemisele, eriti just oma lemmiku - poja heaolu eest hoolitsemisele. Nüüdseks on aga lapsed pesast välja lennanud, poeg leidnud endale kallima ja emaga suhtlemine on unarusse jäänud. Ka mehega pole naisel lähedast suhet, etendusest jäi arusaamatuks, kas see on alati nii olnud või on nad aastate jooksul lahku kasvanud, samas see ei ole otseselt ka loo pealiin. Pealiin on ikkagi ema ja poja omavaheline suhe. Täpsemalt ema võimetus pojast lahti lasta ja lubada tal oma elu elada. Ema ei suuda oma rollist välja tulla ja ennast uuesti leida, defineerida. Tööle minna ei taha, hobisi ei ole, mulje jäi, et sõpru ka väga mitte. On vaid kinnisidee poja näol. 

Iseenesest üsnagi tüüpiline olukord heaolu ühiskondades, arvaks. Seda annaks laval avada küll.

Paraku lavastuslikus plaanis jäi mulle käsitlus arusaamatuks, mitmeid olukordi mängiti uuesti ja uuesti veidi erinevates vaatevinklitest lähtuvalt, kas need olid siis tegelikkus vs ema väljamõeldud maailm või kuidas teised pereliikmed olukorda nägid või võimalikud eluliinid. Ei hammustanud läbi, ega läinud kaasa. 

Sõnaga - jutuainest mul vanematega igal juhul pärast etendust jagus, aga ligiläheast mõjusust Ema võrreldes Isaga ei pakkunud.

Libahunt

Suure tõenäosusega poleks Von Krahli teatri viimaseks etenduseks jääv Kitzbergi klassika - "Libahunt" mulle programmi sattunud, kui mitte hea ristipoeg poleks mind ise esimest korda teatrisse kutsunud ja veel avalikule esikale. Loomulikult tuli minna ;)

Jalakas ning tekstiga abistanud Eelmaa jäid suuresti juba Kitzbergi poolt ettesäetud rajale ning mingit täiesti uut sisulist tõlgendust ei ole otsima mindud, ei teksti, ega sisuga. Ja see ei ole kindlasti etteheide. Näitlejate kõnemaneer on seatud aeglaseks, venivaks, isegi kergelt kohtlaseks kohati ning kui lisada juurde siia veel puine liikumine, siis joonistubki silme ette stereotüüp ajaloolisest orjarahvast eestlastest, väga tabav ja hästi tehtud. Teisalt jällegi on säenset kõnemaneeri jälgida paras piin, ehk siis suurepäraselt tuuma tabatud, aga raske jälgida.

Valgus ning üldisemalt visuaalne pilt on jällegi äärmiselt mõjusalt lahendatud. Eriti meeldis kohe alguses pimedas saalis lavale säetud aknad ning selle taga möllav maru ja välkuv äike. Lisaks siis veel töö kolmel teleri ekraanil, mis olid lavale erinevatesse kohtadesse paigutatud. Kui näitlejad ekraanide taha läksid või siis telefonidega end filmisid, siis lisati sinna visuaalseid elemente juurde või moonutusi nagu ikka videokõnes võimalik teha on. Väga priima lahendus ja lähenemine. Pöial Emer Värk ja Mihhail Makošin.

Osatäitmisi on sedapuhku keeruline hinnata, kuna isiklik sümpaatia kaldus ainukesele vabahingele, võrreldes teistega hea energiaga laval tuiskavale Tiinale (Katariina Tamm), teiste tegelaskujude aeglase soigumisega ei olnud isu kohe kuidagi kaasa minna ja ei oskagi neid seepärast objektiivse nurga alt ka hinnata.

Kokkuvõttes on Ktizbergi "Libahunt" ikkagi rusuv ja raskepärane lugu ja nii ka Von Krahlis lavale toodud, mitte just minu tass teed, kuigi visuaalne pool oli muljetavaldav.

Palle üksi maailmas

Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära. 

Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.

Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.

Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika

Hendrik Toompere Jr oli julge oma valikus, kui võttis lavastada mitte just tavapärase Draamateatri profiiliga näidendi - leeduka Marius Ivaškevičiuse tänapäevase eepose (4h!), idabloki välja- või sisserändamise (olenevalt vaatenurgast) võludest ja valudest läände, "pudrumägede ja piimajõgede" manu. Lugu on kirja saanud Londoni leedukatest sisserändajate tõesti sündinud lugude põhjal. Tegevustik viib 1990-ndatesse ja jälgib peategelase Beni (Kristo Viiding) heitlust koha eest päikese all Londonis järgneva 15 aasta jooksul, need võitlused on verised ning oma mina lõhkuvad. Erinevad identiteetide põrkumised ning segunemised, enda uuesti defineerimine ning lõpu eel kättemaksu ihast juhitult tehtud avastus tegelikkest sündmustest ja põhjustest. 4h sisse mahub palju, kuid üldises plaanis üllatusi ei ole on kulgemine, mis lõppeb eelpool mainitud üllatusega.

Alice Imedemaal

Lewis Carrolli raamatu ainetel ballettiks Gianluca Schiavoni poolt, tegelaskujud on kõik olemas, suuresti ka lugu ise. Kostüümid olid toredad, muusikaline kujundus Risto Joosti juhtimisel suurepärane ja teisest poolajast läks ka tants rohkem tööle. Etendus on 5+ ja saalis oligi väga palju lapsi, kellele tundus asi päris hästi töötavat.

Ujuja

Taasavamise järgsest teatrisuvest jäi siis näppu ainult Märt Piusi debüüt lavastajana, ehk siis Ujuja. 

Meelelahutuslik tegemine tuleb öelda, kui võtta võrdluseks venna Priidu esmane "Gorge Mastromase rituaalne tapmine", siis sügavuse tasandil just väga võrdlusemomenti ei teki. Väljamängitud tegelaskujud on ikka väga šabloonist välja lõigatud.

Tõnise peategelase ujuja Pauli puhul võis mõista, et miskit väga siiru-viirulist ei ole mõtet tippsportlase puhul kokku panna. Samas oleks lootnud, et Tõnis võinuks oma koomiku talenti nii paljut taltsutada, et karakter oleks oma usutavuse säilitanud. Aeg-ajalt lendu lastud iroonilised repliigid, aga lõhkusid ikkagi kogu tervikut. Tõsiselt tahaks näha Tõnist ka ühes tõsises rollis, ilma kellade ja viledeta, loodetavasti Draamateater annab selleks nüüd võimaluse. 

Uku mängitud juristi/manageri/venna roll oli kõikse karikatuursem ja sedasi ka etteaimatavamalt igavaim. Vanakooli treener (Alo Kõrve) oli jällegi lihtne lahendus, Alo mängis selle vähemasti stiilipuhtalt välja. Steffi Pähna füsio tegelaskuju oligi kõikse originaalsem.

Kokkuvõttes jäi vägisi mulje, tegijad väga ei jaga tippspordi nooti, kogu kompott oli äärmiselt lihtsaks kokku pandud, kummstav kuna pundis oli ka Paavo Piik, kes komateist spordist ikka teab, järelikult oli ikkagi taotluslik!?

Felicitas

Lugu on lihtne ja üsnagi läbinämmutatud.

Keskealine, üksteisest väsinud paar (Jan Uuspõld, Liina Olmaru) võtab endale koduabiliseks roboti Felicitase (Riina Maidre).  Ja siis kerkivad üles klassikalised küsimused - keel, kuis algoritmid suudavad allegooriat tõlgendada, armastus - kas robot saab armastada jne jne.

Rollilahendused on samuti väga karikatuurselt tehtud, kui Riina välja arvata, tal õnnestus robot mängida inimlikuks, kuid samas jääda ikkagi robotiks. Lahe.

Dekameron

Aare Toikka VAT teatrist ja TÜVKA 12.lend võtsid ette kirjandusklassika - G.Boccaccio "Dekameroni", noppides sealt välja endale meelepäraste toonidega lood ning õmblesid sellest kokku kirju virrvarrilise terviku. Valdavas enamuses lugudes oli rõhu asetus ühte või teisipidi seksil, jättes kergelt nii suurteosest mulje kui keskaja Maajast. Toikka oli noortele igal juhul andnud kuhjaga vabadust ja uljust lustimiseks, kogu tükk jooksis ääretult hoogsalt ja kandvaid pause, et mõttega kaasa minna nagu ei tekkinudki, ilmselt polnud see ka eesmärk. Enamjagu karaktereid oli samuti üsna karikatuurses võtmes lahendatud, kindla tahtmisega humoreski teha ja publikumiga nii kontakti leida. Sel korral oligi enamus saalist täidetud keskkooli õpilastega ja kergelt märgatavat elevust oli saalis kohe ka tunda, kirjanduõpetajatel on nii jällegi veidi kergem kohustusliku kirjanduse materjali viia noorteni.

Minu jaoks oli täiesti oivaline jällegi Veiko Tubina loodud etenduse helipilt, ta muusikaline loome on pea alati ülimalt kaasakiskuv, jättes tunde, et ma nagu olen miskit sarnast kuskil varem kuulnud, kuid nagu ei ole ka. Priima.

Lemmik moment oli kindlasti etenduse lõpus südame tuksumise lahendus.

Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt

Emajõe Suveteatri eelmise aasta menuktükki 'Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt' mängiti ka käesoleval hooajal Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias. Leitud etendusepaik on täiuslik, kirik ise taamal põhiliseks lavakujunduseks oma valgete kulunud müüride ning kuldsete sibulakuplitega ja vana väsinud trepiga, loob sobivalt vene muinasloo õhustiku.

Etendus ise algab märkamatult ja omajagu varem ametlikust algusajast kui kaks frakis vanemat härrasmeest suunduvad kirikuaeda puidust õigeusu riste maasse lööma. Olles mõnekümne jagu riste püsti saanud mehed kaovad ning etendus saab ametliku alguse. Lavale jõuab koos orkestriga vaevaliselt pentsik matuserongkäik - kolm õde (vürstitar, kangur ja kokk) ja nende ema Baba Riga, kõik liikumas nii põduralt nagu oleks juba rohkem kui mõned sendid surmale võlga. Orkester kääksutab oma pille samuti väsinult ja noote venitades ja aeg-ajalt üldse mööda mängides. Väga suurepäraselt huumorisse säetud algus, mis kruvis ka edasise ootused üles. Paraku esimene poolaeg aga enamaga ei üllatunud, vaid hoopis vajus kuidagi ära. Järgnev huumor oli pigem kummastav ja mingil hetkel isegi kohatu. Arusaamatult magedaks kujunes teevalamise rituaalist kusemisenali. No milleks!? Igal juhul pani pead vangutama ja osutama, et klassikaline Dvinjaninovi lüke, mis on hämmastav kuna polegi vist ühtegi Dvinjaninovi tükki varem näinud. Naljakas oli endal hiljem lugeda, et lavastajaks oli hoopis Kaili Viidas. Kummastav mille põhjal see paralleel mulle pähe joonistus.

Teine poolaeg aga jooksis tüki uuesti kenasti käima. Kolm õde jutustasid muinasjuttu omas võtmes, esiti küll Puškini algtekstile kohaselt värsivormis, kuid lisades omapoolset vürtsi teravmeelsete kommentaaride ning tausta kirjeldustega. Kus Puškini tekst otsa sai, rääkisid õed mahlakalt juurde, mis siis nende eludest tegelikult edasi sai. See tekst on Ott Kiluskil igati hästi humoreski keeratud ja väga nauditav. Kolm mutti kütsid igal juhul uskumatu hooga ja oli näha, et nautisid igat momenti laval. Kui sõna osades olid vürstitarina - Marika Barabanštšikova, kangurina - Karin Tammaru ja kokana Terje Pennie, siis muldvana Baba Rigat, kes sõna küll ei saanud, aga oli igati pildis mängis Ingrid Isotamm. Arvestades akrobaatikat ja küürus liikumist, mida Ingrid tegi olin kuni etenduse lõpuni veendunud, et tegu on tegelikult mõne noore poisi või neidisega, kes tegeleb igapäevaselt iluvõimlemisega. Need poosid ja asendid, vau! Tõeline vanamuti krõnks.

Südames sündinud

Tervise Arengu Instituut on vedada võtnud äärmiselt suurepärase sotsiaalprojekti, kogunud kokku mitmeid päriselulisi lugusid siitsamast meie Eestist, meie oma inimestest, kes on avanud omad  südamed ning vastu võtnud oma koju, oma perre kasulapse(d). Kasuvanemate lugusid on jutustama säetud näitlejad - Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, kuid hääle vahendusel kuuleme ka laste enda arvamisi lapsendamisega kaasakäivatest keerdkäikudest.

Lavakujunduslikult on kõik äärmiselt minimalistlik, on tool, on lugu ja on jutustaja. Jutustaja tüpaažid olid üsna stereotüüpsed valitud, teagi kas neil oli seost ka päriseluga või olid need rohkem väljamõeldud. Ega vahet olegi. Olulisem oli sõnum ja sõnum oli mõjus, eriti hingepugevad ja südamlikud olid Külli tehtud rollid. Loodetavasti julgustab see dokumentaallavastus rohkem inimesi lapsendamise teed minema kui neil selleks võimalus on, sest ükski laps ei peaks ilma vanema armastuseta kasvama!

Elagu mis põletab

Adamson-Eric-u muuseumis tuli ette kandmisele Peeter Jalaka ning Katariina Unti juhendatud 27. lennu ja Anu Lampi ühistööna valminud tempokas kunsti- ja kultuurilooline lavastus Eesti kunstielu tärkamisest eelmise sajandi algusaastatel. Etendus keskendus oma kiires ülelennus neile sündmustele ja nimedele, kes panid aluse päris oma Eesti kunstile, milline oli nende mõttemaailm ja arvamine kunstist ja sellest kes on õige kunstnik ja kuidas selleks saada. Rajad olid mõneti erinevad kuid põhiline telg joonistus välja Tartu ja Pariisi vahel.

Tekst oli äärmiselt tihe ja faktirohke, mille salvestamisega tekkis kohati raskusi, kuna kõikse aeg tulistati aina uut materjali peale jättes nii olematu aja talletuseks, aga eks see räägi rohkem mu enda teadmiste pagasist kunstiajaloo vallas.

Näitlejate osas ei ole miskit öelda, jällegi oli esiplaanil Ester Kuntu, jällegi väga hea tegemine, kuigi minu nähtud rollid on siiani olnud omajagu sarnaseid jooni omavad, siis tuleb tal see näitlemise asi kuidagi eriliselt loomulikult ja pingutamata.

Viimasena tahaksin veel ära mainida, et Jakob Teppo klaverimäng oli väga-väga priima.

Don Quijote

Mõtlema hakata siis on VAT teatrist tasapisi vaikselt kujunenud tänaseks päevaks üks mu lemmikteatreid, mida külastada. Mõneti tuleb see tundmus mulle endale üllatusena, samas viimane kord pilonkse ostma ajendas just nimelt isu VAT teatri järgi, tahtmne kogeda nende hoogsat füüsilist mängu, ülimalt leidlikku lavalist kujundust ja kostümeeritust ning mis mulle ehk kõikse rohkem meeldib VAT teatri juures - lõbusat mängulisust. Sümpaatne on, et ei läheneta lavastustele alati surmtõsiselt, vaid pigemiti eneseiroonia võtmes lustakalt, samas laskumata palagani, mis minu silmis näitab teatri ja sellega seotud isikute taset. Ehk siis Don Quijote ei valinud ma etenduse enda pärast, vaid pigemiti just mida eelnev kogetu nagu Tsaar Saltaan, Faust ning Aadam ja Eeva pakkunud on ja tahtmise pärast uuesti sama meeleliigutust kogeda, polegi täheldanud, et oleks eelnevalt selt pinnalt teatrikülastust otsustanud.

Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.

Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.

Üllatas pisut, et etendusesse oli pikitud omajagu kahemõttelist vulgaarsust, mis küll otseselt foonile ei tõusnud ja seeläbi ei läinud ka lappama. Arvestades, et lavastuse üks peamisi sihtrühmasi on kooliõpilased, ka seekord oli klass põhikooli ealisi publikumis, siis oleks huvitav teada, kuis nad sellisesse kahemõttelisusesse suhtuvad ning kuidas tajuvad. Paraku ei tekkinud võimalust seda noortelt uurida.

Kuigi lavastus keris ja keris üldsielt üsna rahulikus rütmis, siis lõpplahendused saabusid kuidagi ootamatult ning läbi oligi see hää kogemus.

Peks Mõisatallis

On näha, et EV100 on innustanud nii suuremaid kui väiksemaid rühmitusi vabatahtlikult või poolvabatahtlikult looma tagasi- ja edasivaateid, kodumaa eilsest, tänansest ja homsest päevast, et lahti mõtestada seda va eestlust. Suur osa tehtud töödest on pikitud aga üsna lühikesse ajatelge - eelmisse ja käesolevasse teatrihooaega, mistõttu pole imestada, et mingid motiivid ja lahendused ka korduma kipuvad. Näituseks võib võtta kasvõi viimati nähtud Musta Kasti - 'Peks Mõistallis', mille osas võib leida mitmeid ühisjooni Tartu Uue Teatri - 'Praktilise Eesti Ajalooga' nagu:

• hoogsat läbisõitu aegade algusest tänapäeva, peatusteks valides humoreskist lähtuvaid šketse ajaloost;
• kodukootud muusikapaladest kokkuklopsitud helikujundust, ühelt poolt Justament teisalt poolt laiem kodumaiste viiside spekter;
• eelmisest lähtuvalt antakse ka näitlejatele võimalus lustida laulu ning tantsuga;
• eriti kummastava kokkusattumusena oli mõlemal etendusel seinakujundused lahendatud kriidi kritseldustega.

Mõlemad etendused on võtnud läheneda eestlusele sooja iroonia võtmest, kui üldse siis õite pehmelt vajutanud ka ühiskondlikele konnasilmadele, mitte päris nii otse ja sirgelt kui 'Tujurikkuja' kuigi huvitaval kombel leidus siingi kattuvusi ja äratundmiserõõmu nagu näituseks kultussarja 'Õnne 13' pilamine või kannatuste naeruvääristamine või ühiskonnakriitiline räpp. Etenduses võttis räpi osa enda kanda Jaanika Tammaru ja hästi tegi, vägagi hästi, oli üks meeldejäävamaid ja nauditavaimaid hetki kogu lavastusest, aga mitte ainult vahvalt ja uudselt oldi lähenetud ka:

• Balti keti stseenile, kus põrkuma olid säetud introvertsus ja rullnoklus;
• Eesti rahva iibele läbi sünnitamiseakrobaatika, Jaanika saab hakkama hämmastavate jõu- ja ilunumbritega;
• tore leid oli sääskede kui ühe suurima nuhtluse mängu toomine;
• nii tundeküllast ja jõulist üksteise nüpeldamist pole küll varem teatris näinud;
• mullast täpsemalt küll turbast areen omas nii sümboolset ajaloolist tähendust kui andis kogu lavastusele mängupinna ja aluse, mis kandis kogu etendust. Fantastiline mõte!;
• etenduse lõppeks lavale kergitatud kääbas nagu ütlemaks meile, et kõik see taak, mis on olnud võiks jääda ning võiks nüüd värskelt lehelt inimestena edasi minna. 

Sõnaga oli korralik kütmine algusest lõpuni, kus hingetõmbamiseks pause polnud jäetud, humoreski poolega oli nii ja naa, kõigega ei suutnud alati kaasa minna - mõned momendid läksid alla poole vööd ning mõned olid juba varasemalt läbi käinud. Eriti häirivaks kujunes lavastuse algloona ette mängitud Ruja - 'Eesti muld ja Eesti süda', kurvaks teeb, et nii ilusat lugu võetakse mängida jälle ja jälle ja jälle ja jälle, lörtsides nii emotsionaalset pinget, mida see lugu kannab.

Etenduse järgselt selgus toreda üllatusena, et olime sattunud korra peale, kui peale korduvaid aplause oli võimalik osaleda ka vestlusringis noorte näitlejate ja lavastajaga, mida kureeris Postimehe kultuuritoimetuse juhataja, teatrikriitik Heili Sirbits. Pani kergelt kulmu kergitama, et ta alustas vestlust seisukohaga, et tegemist oli käesoleva hooaja kindlasti parima etendusega ning kahtlemata peab see saama ära märgitud ka teatriauhindade jagamisel ning siis uuris juba saali jäänud publikumilt, et mis te arvate. No säene avang tõmbas diskussiooni paraku üsna nulli alguses, võttis aega enne kui esialgsest kohmetusest üle saadi. Igal juhul oli äärmiselt huvitav kuulata kuis lavastaja ja näitlejad avasid etendust ja kuis publikumis olevad noored mõtestasid nähtut. Eriti meeldis ühe neidise sõnastatud mõte - tegelikult on täitsa võimalik olla eestlane ja samal ajal ka salliv.

Väga priima!

„...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...”

Eelnevad kaks kohtumist Eva Kolditsa ja Anne Türnpu lavastajatandemiga on olnud igati hinge paitavad, eriti imetabane kogemus oli Anijas mängitud Tokerjad, kuid ka Isuri eepos oli kõigiti meeldejääv kogemus, justnimelt on mõlemal juhul olnud eelkõike tegemist kogemusega kui tavapärase teatrietendusega. Mõlemal juhul oli leitud lavastuse mängimiseks tugeva ajaloolise hõnguga paik looduse rüpes, ühe puhul algas etendus hämariku ajal ning teisel juhul vastupidi koiduvalguses, mõlemal juhul oli temaatikaks sajandi või enama tagune väikerahva olme, kui nii võib öelda, mõlemal juhul mängis etenduse juures suurt rolli taustamuusika ning koorilaul ja lisaks pakuti ka mõlema lavastuse lõpetuseks publikule tubli pala hamba alla.

Kuigi nüüd vaadatud etendusele oli võetud kolmandaks lavastajaks juurde ka Mart Koldits, siis pea täielikult vastas ka käesolev tükk eelpool kirjeldatud mustrile, ainukese erandiga, et seda ei mängitud sedan't puhku enam esialgses etenduse paigas Hageris, vaid Tartu ERM-is. Mul on äärmiselt kahju enda pärast, et mul ei õnnestunud seda etendust vaatama jõuda just Hagerisse, kuna tundsin, et ERM-i teatrisaaali seinad ei andnud edasi seda hõngu ja algupärasuse kogemust nagu andis Anija mõis ja Kodru raba ja ilmselt oleks andnud ka Hageri vennastekoguduse palvemaja, ehk tunnetasin, et see miski on puudu ja nii ei läinud pakutav täies koguses minu jaoks tööle. Raskepoolne oli paraku suhestuda vanakeelse regilaulu ning jutustuste ning tantsumängudega.

Tore oli, aga tore on alati näha noori säense innu ning põlemisega laval mängimas. Kogu laval käinud punt oli mõnusalt energiseeritud ning kogu kõrvadega etenduses sees ja järeleandmisi ei tehtud üheksi regilaulus, ega tantsus. Väga kaiff. Dateerimise huvides peaks ära märkima, et see oli nüüd siis minu esmane tutvus 28.lennuga, huvitavamaid isiksusi juba kerkis esile siitki, kuid tahaks näha neid mängimas mõnes sõna põhisemas lavastuses, et arvamist välja kujundada.

Eriti ilus väike üllatus saabus aga pärast etendust, palitusabas oodates, kui näitleja tidrikud tulid lauldes riietusruumist ning istusid kivipinkidele laulma kuniks külastajarahvas riietus ning vaikselt pimedasse ja vihmasesse öhhe kadus ja mitte ainult tüdrikid vaid ka poisid olid laulmas, aga juba väljas ERM-i väljapääsu juures. Väga lahe, väga-väga lahe mõte ja teostus!

Praktiline Eesti Ajalugu

Tartu Uus Teater pakkus muusikali. Muusikalid ei ole kohe üldse minu tass teed. Samas Ivar Põllu lähenemised on alati olnud omanäolised ja kaldunud meeldivuse osas äärmusest-äärmusesse, kas siis on olnud imetabaselt hääd või vastupidi üsnagi närbid. Lootus imelisele ja tõmme Tartu suunal kohe isutab aeg-ajalt riskima, kui ka küla pealt veel kostus nii mõndagi kiitvat etenduse kohta oli panus tehtud ning pilonkisd soetatud.

Ja hää oli.

Terviklikus plaanis jättis 'Praktiline Eesti Ajalugu' kergelt palagani mulje - kiiretempoline sketšist-sketši galopp läbi inimajaloo alguse kuni Eesti riigi tänapäeva, vahepaladeks saatmas Odd Hugo soome humppalikud seaded Kukerpillide loomest. Palagan kõige paremas ning soojemas mõttes, sest kogu lähenemine oli lavale säetud ning ette mängitud säenses muhedalt nöökivas eneseiroonia võtmes, et pani tahtmatult mõnusalt kaasa muigama. Julgekski lugeda selle etenduse eripäraks positivismi, mida naljalt meie teatritest pole leidnud, tavapäraselt on eestlaslik eneseirioonia olnud veidi õel või halvustav või paremal juhul üleolev, siin aga õhkus tögamise käigus lausa soojust ja seda oli väga tore kogeda. 

Kirssideks tordil kujunesid etendusel: mustale seinale kriidiga joonistamine, kujutamaks erinevaid inimkonna evolutsiooni etappe ning teisalt telekokanduse pilamine Ann Ideoni esituses, mis tipnes vabariigi aastapäeval külalistele lakkumiseks serveeritud rändrahnuga. No see viimane ehk ei olnudki enam nii soe tögamine, vaid juba teravam kriitikanool ;) Ehk nagu mu vanaema tavatses öelda - igas naljas on terake tõtt.