Kui Nüganeni 'Nimed marmortahvlil' kaotas oma mõjususe tänu tagasihoidlikule kinotehnikale, siis 1944-le ei saa kuidagi seda ette heita. Efektide osas on üks parimaid kodumaiseid filme üldse, mis kunagi tehtud, mistõttu lugu ise jääb kergelt tahaplaanile tiksuma, kuid sellest hoolimata jõuab sõnum pärale. Hästi, hästi kvaliteetselt tehtud, kui nüüd saaks kuidagi need kaks tehtut kokku panna, oleks tulem juba eepiline.
Posts
No comments:
Post a Comment