Mart Soidro - 'Mürka - pea jagu üle'

Üllatavalt muhe lugemine Mart Soidrolt.

Juba eelnevalt olemasolnud sümpaatia Mürka vastu sai raamatust ainult kinnitust juurde. Mehel oli süda ikka väga õiges kohas, mis ajalehe veergudelt ei pruukinud alati välja paista, samas kogu raamatut läbiv foon oli üdini positiivne, kõigil jagus vaid häid sõnu, nii lähedastel, endisetel meeskonna kaaslastel, kui treeneritel. Kõikse kriitilisem oli vast oma tegemiste vastu Müür ise, eriti mis puudutas nooremas eas antud intervjuusi.

Isiklikus plaanis oli mul vähe teadmist Martini korvpalluriks kujunemise ajast, seega tuli üllatusena Andrise periood, periood kui ta oli koolist välja visatud, NL-i laagreid enam ei olnud ning sisuliselt oli noor talent ripakile jäänud, kellegil ei paistnud teda vaja olevat - keegi mainis veel, et käis samade ketsidega nii väljas kui Andrise treeningutel jättes eluheidiku mulje.  Andrises võttis ta küll oma esimese Eesti karika, kuid perspektiiv korvpallurina oli ikka üsna õhukesel jääl selleks ajaks. Päästis poisi lõppeks minek Rootsi, ära siinsest keskkonnast. Algselt ei plaaninudki Mürka seal maal kossu mängimisega jätkata ja tegi lihttööd, vaid kõrvaliste abiga jõudis ta korvpalli tagasi ja nagu klishee kõlab - ülejäänud on juba ajalugu.

Pelé: Birth of a Legend

Äärmiselt tujuküllase fooniga lugu sama rõõmsameelsest maailma läbi aegade parimast pallivõlurist - Pelest ja tema kui müütilise legendi sünnist. Hää-hää vaatamine.

David Lagercrants - 'I am Zlatan Ibrahimovic'

Kaak Rosengardist, Malmöst, on lõppeks jõudnud oma Euroopa turneega Unitedisse, ideaalis oleks see võinud juhtuda juba aastakümne eest, aga ega nüüdki põhjust nurisemiseks ole, eriti kui esimese kolme mänguga on võrk juba neljal korral sahiseda jõudnud. Ehk siis nüüd tundus paslik olevat Zlatani lugu lähemalt uurida.

Tekst ülesehituselt ning sisult just liiga pretentsioonikas ei ole, kuid voolavuselt muudab vutilembelised hinged kergesti sõltlasteks, kuna annab võimaluse kaeda tippjalgpalliklubide tagatubadesse, kuis on saanud toimuma märkimisväärsed üleminekud ja mis on need plõksud, mis panevad kedagi tiksuma. Ilmselgelt ei pürgi Zlatan absoluutsele tõele, ega ka objektiivsusele, kuid on vägagi avameelne ja ei hoia oma arvamistes end kuidagi tagasi, raputades seal juures ka enda mõningatele "saavutustele" nüüd hiljem takka järgi tuhka peale. Ta teab ise väga hästi, et tema isiksuse teatud tugevalt esile paiskuvad tunnusjooned polariseerivad inimeste arvamist temast, aga ta ei hooli, kuna just nende samade iseloomuomaduste oskuslik ärakasutamine on toonud lõppeks leiva vägagi paksu võikorraga lauale. Kõige selle juures ei võta ta ennast ja kogu ümbritsevat just liiga tõsiselt.

Sõnaga, kõikse paremini iseloomustab nii raamatut kui Zlatanit minu arvamist pidi ütelung samas raamatust:

"You can take a kid out of Rosengård, but you can never take Rosengård out of that kid"

Nii on. Mingeid asju ei pea muutma, olulisim on jääda iseendaks, see kõlks on küll  kulunud, kuid Zlatani tekstis kõlab see siiralt ja endiselt elusalt. See on sõnum, mida ta tahab noortele viia. Jäädes nii ka enamasti pikaks ajaks autogramme jagama, et keegi ilma ei jääks ja end teistsugusena sellepärast ei peaks tundma.

Ja kõige selle juures on tegu fenomenaalse mängijaga, kelle iluväravate kollektsioonile pole tipptasemel kellelgi, mitte kellelgi, midagi vastu panna.

Ashlee Vance - 'Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future'

Kuigi Ashlee Vance käekiri oli esimestel lehtedel üsnagi ebameeldivalt eemaletõukav oma ameerikalikkuse ja enesekesksusega siis õnneks ei kandunud see üle tervele raamatule. Oli palju huvitavat ning veel rohkem on ees, jään edasi 'fännboiks'.

Elon Musk isast:

 

'He's good at making life miserable - thatäs for sure. He can take any situation no matter how good it is and make it bad. He's not happy man. I don't know ... fuck ... I don't know how someone becomes like he is.' 

Navaid Farooq, ülikoolikaaslane:

'We  are the kinds of people that can be by ourselves at a party and not feel awkward. Farooq said. We can think to ourselves and not feel socially weird about it'

'What Musk would not tolerate were excuses or the lack of clear plan of attack'

Mart Poom - 'Minu lugu'

Mart Poom on minu jaoks läbi aegade parim ja kõrgeimaile tasemele välja jõudnud eestlasest jalgpallur (kuigi härra Klavan hakkab kandadele jõudma), kelle suhtes oman suurt austust. Mart Poom ei olnud kindlasti kõige talendikam maarjamaa pallur ning kogu edulugu nagu raamatust lugeda võib on mees üles ehitanud  ebamaisele töövõimele ning tahtmisele iga hinna eest läbi lüüa, minnes selle eesmärgi järgi läbi paksusust ja vedelast. Nagu üks tuttav väga tabavalt ütles:

Kui Mart Poomi poleks sellisel kujul olemas, siis oleks Anton Hansen Tammsaare ta kaasajastu jaoks välja mõelnud.

Raamat ise koosneb 78% ulatuses detailsest ülevaatest mängudest, treeningudest ning vigastustest, olles ses suhtes nagu kroonika (mitte see ajakiri), kroonikale mitte kohaselt on sisse juhtunud üllatavalt mitmeid keelelisi apsakaid nimedega nagu näituseks on saanud Southamptonis mänginud Marians Paharsist, Maris Pahars või Arenali juhtfiguurist David Deinist Davis Dean ja need näited ei ole üksikud.

Kindlasti on hea lugemine tippspordi võõrale inimesele või noorsportlasele, mida ikkagi tähendab tippu pürgimine, iseasi, kas Poomi praktikat läbi vigastuste mängimise ja treenimise osas peaks eeskujuks võtma, pigemiti hoopis seda, et kui on põlv puru saab teha ülakeha trenni ning kui õlg, siis jalgadele või siis minna aasta esimesel päeval trenni, et saada nii psühholoogiline eelis konkurentide ees jne. Ses osas on inspireerivat materjali kuhjaga, mida aga ei ole on põnevus ja emotsioon ning teatud tasandil tekib monotoonse teksti lugemisel küsimus, kui õnnelik inimesena Mart üldse on, samas kõrvalvaatajana arvan, et küsimus tuleneb pigem raamatu toimetajast ja ilmselgelt oleks saanud seda lugu ilmekamalt edasi anda.

The Wolf of Wall Street

Üks nõrgemaid tegemisi muidu kivikõvalt duolt Di Caprio ja Scorcese läbi aegade. Ei olnud ei tegu ega nägu, võrdluses siis teiste finantsturgude tegemistesse minevate filmidega. 'Boiler Room' ja 'Margin Call' jäävad ses valdkonnas siiski A-ks ja O-ks.

20 000 Days on Earth

Muhedamata sorti sissevaade ekstsentrikust muusiku- ja kirjamehe Nick Cave elusse ja arvamistesse. Rõõmustav on näha tundliku sotsiaalse närviga kodanikke, kes tajuvad maailma enda ümber ja mõistavad seda, loomulikult enesele omase subjektiivsusega, kuid siiski mõistavad, ning samas ei võta, seda liiga tõsiselt. Väga 'aussielik' suhtumine.

Gary Neville 'RED: My autobiography'

Gary Neville is a Red,

is a Red,

is a Red!

Gary Neville is a Red,

he hates Scousers!

 

Järjekordne MUFC-iga seonduv kirjutis leidis oma tee lugemisse, sedant puhku e-raamatusse raamituna härrase Gary Neville arvamine oma jalgpalluri elust Old Traffordil. Ei saa just sõnada, et vanim Neville-dest langeks samasse kategooriasse kahe lemmikuima Eric-u või Roy-ga, kuid teisalt peab tunnistama ja tunnustama 'Gazza' pühendumust ja lojaalsust Unitedile, mis väljendus kadestamistväärse intensiivsusega murul ning seda kogu karjääri vältel ainult ühe klubi värvides. Räägitakse legendi - kui Gary olnud sõlminud Unitediga noores eas 7 aastase lepingu, mis kergitas nii mõnedki kulmud, küsimusega - 'Miks?', siis olla isa Neville Neville tavatsenud vastata - 'Sest nad ei andnud meile 10 aastat!' Säenset pühendumust on tänases päevas keeruline tippjalgpallist enam leida.

Talent, eeldused, ega õnn ei olnud igal juhul Gary puhul kindlasti need komponendid, mis tegid temast pikaaegse Unitedi ja vana albiooni koonduse paremkaitsja, vaid ainuüksi suur vaev ja tahtmine läbi lüüa oma lapsepõlve lemmiksatsis. Sama ülestunnistus on leitav ka raamatust. Töökus ning võitlusvaim, olid tema trumbid. Väljakul tuli anda endast kõik ja veel enam. Ehk nii ei üllata kui Gary loeb oma lapsep'lve suurimaks iidoliks samasugust tööhobu nagu 'Captain Marvel' ehk legendaarset Bryan Robson-it ja hilisemast ajast oleks olnud selleks Royston ise.

 

Samasuguse pühendumuse ning põhjalikkuse detailile ning emotsionaalse intensiivsuse on vanem Neville kaasa võtnud ka Sky telekanali 'Match of the Day' programmi kommentaatori-analüütiku rolli. Ja enamat polegi vaja, et olla hetkel tunnustatuim nö 'pundit', koduses keelepruugis ei olegi head vastet veel välja pakutud. Neville kommentaare mängu nüanssidele tasub juutjuubistki otsida, on vägagi nauditav materjal. Eelkõike just need teravalt huvitavad kommenteerimised, viisidki otsuseni raamat lugemisse võtta.

 

Paraku suuremat sorti üllatusi, seal hulgas ka paljastusi ei õnnestunud üles noppida, pikaaegsele klubi poolehoidjale, ühte või teist kanalit pidi on nii ehk naa suurem osa teavet juba avalikus vormis kohale jõudnud. Samas ühte-koma-teist uut või teisalt paralleeli endaga siiski pakuti. Näituseks:

• Neville kirjeldas eredalt oma vanaema põikpäisust - sünnituse järgselt olla haiglas sisse astunud palatisse õde ja lugenud 'Neville? Oi milline kena nimi poisslapsele!' Samas toas olnud vanaema õde oli karanud püsti ja hüüatanud 'Eiei. Neville on ta perenimi, Neville Neville, nii küll ei lähe.' Vanaema, aga ei jäänud vastust võlga - 'Miks mitte Neville Neville? Ma panen oma pojale sellise nime nagu ise tahan!' Ja siit siis ka nimi Neville Neville. Gary ise arvas, et oma jonnakuse ja põikpäisuse on ta pärinudki oma vanaemalt. Siit tekkis ka paralleel enda päris elust, just isepäisuse tasandil.
• Paralleel number kaks tekkis kui Gary võrdles enda ja venna Phili iseloomu, nähes ennast kui lühikese sütikuga kamandavat vanemat venda, Phili aga kui rahulikumat, muretut nooremat venda, kes saab kõigiga alati hästi läbi. No siin pole samuti vaja võtta joonlauda, et paralleeli tõmmata.
• Gary olla hommikuinimene nagu ta isagi, motoks olevat lausa lause - 'Attack the Day!', erinevalt Becks-ist kui puhtama kujulisest õhtuinimesetõust, ometi ei seganud see erisus neil tihti tuba jagada nii klubi kui rahvuskoondise tasandil.
• Siis teadmine, et Keanol oli Unitedi karjääri viimastel aastatel madalaim rasvaprotsent põhikoosseisu mängijadest ning ühtlasi tegeles Royston samuti joogaga ning jälgis täpselt oma toitumist, seejuures tehes veel intensiivset tööd jõusaalis. Neville hinnang oli järgmine - 'He'd become humanmachine'.
• Kolm kommentaari veel Keanost:
• 'Roy being Roy, there was no embarrassment about that. He was willing to live by the sword and die by it. He’d said his piece, he’d got it off his chest, and he’d take the consequences, however drastic.' (Neville kommentaar meeskondlikule koosviibimisele Fergie kontoris, kui vaadati täiskoosseisus üle legendaarsed Roy Keane kommentaarid 2005.a mängule Middlesborough-ga (1:3 kaotus) MUTV-s)
• But perhaps his greatest gift was to create a standard of performance which demanded the very best from his team. You would look at him busting a gut and feel that you’d be betraying him if you didn’t give everything yourself.
• It’s only because it is so rare to find anyone in football willing to speak his mind.

Kathleen Tracy 'Sacha Baron Cohen: From Cambridge to Kazakhstan'

Üsna igavalt kirjapandud peavoolu toodang uelsi juurtega rikkast perest pärit juudipoisist, kel taskus Cambridge ajaloo diploma tööga juutide panusest ameerika maa inimõiguste liikumiste juures, laiemale üldsusele rohkem tuntud kui Ali G, Borat, Brüno ja Aladeen.

Philippe Auclair 'Cantona: The Rebel Who Would Be King'

Eric Daniel Pierre Cantona nimelise härra kohta on juba jõutud õige mitu autobiograafilist kogumikku välja anda, siinjuures pole ta ühegi teosega otsest koostööd ise olnud nõus tegema, vaid pigemiti andnud vaid nõusoleku ilmutamiseks. Võrgust leitud hinnangute väitel siiani ilmunuist parim on Philippe Auclairi kirjapandu, Ericu kasvamisest ja tegemistest nii enne Old Traffordile saabumist, kui ka juba kuninga seisusesse tõusmisest Manchesteris, kuid kahjuks vähe sõnastust Stretford Endi ikooni pärastistest tegemistest peale jalgpalluri ameti maha panemist. Loo kirjapanija näol on tegemist prantslasest kirjatsuraga, kes kajastab tänini inglise jalgpalli 'France Football'-i nimelisele ajakirjas, mida loetakse ühtlasi üheks maailma prestiižheimaks. Seal hulgas on võtnud trükis vaevaks anda välja ka tänaseks juba ilma (esiti ainult vana-maailma) parima palluri tiitlit - Ballon d'Or-i. See aga selleks.

Auclairi kirjapandu tugevaim külg joonistubki välja härrase enda taustast - ühelt poolt Cantonaga jagatud rahvusest ning teisalt, veelgi et olulisemast - aegade jooksul välja kujunenud ajakirjaniku suhetevõrgustikust kohalikul Prantsuse vutimaastikul. Eelnevast tulenevalt on Ericu lapsepõlv, mürsiku iga ja kogu karjäär Prantsusmaal vägagi põhjalikult ning ilusasti välja joonistatud ning lahti üritatud murda ka niivõrd vastuoluliseks isiksuseks kujunemise lugu. Üritatud, sest Eric ise ei nõustunud raamatu osas koostööd tegema, kui täpsem olla, siis pigemiti Phillippe aimates ette Ericu vastust ei vaevunud ka küsima. Ainest on võetud trükistele või muudele meediumitele antud intervjuudest, letti võetud endisi kooliõpetajaid, treenereid, meeskonnakaaslasi, sõpru, väidetavalt kokku üle 200 intervjuu, kuid ei isa, vendade, ega ka naise, lastega ole juttu pikemalt kui üldse tehtud, mis jätab loetust välise vaatluse mulje ja kuigi sügavale minna ei ole olnud võimalik. Lugemist uue ja huvitava võtmes jagub aga küllaga, kirjapanija on osanud tohutust materjali hulgast välja sõeluda oma selge nägemuse, mis minu subjektiivsuses tundub ka igati objektiivne olevat. Teiseks tuleb tunnistada, täitsa kaasakiskuvalt jutustavalt on ka sisu paberile vormitud. Vähemasti kuni Cantona Inglismaa karjääri alguseni, millest alates muutub jutustus tuntavalt kuivemaks, mis on lihtsasti põhjendatav jällegi härra taustaga, mis seotud enam Prantsusmaaga kui vana Albioniga.

Uueks teadmiseks kujunes:

• Cantona emapoolsete juurte pärinemine Katalooniast ja isapoolsete Sardiiniast, olles ise läbinisti 'Marseillais', kõikse pealt marseillane ja alles siis prantslane;
• jahinduse hobi lähimate sõprade ringis;
• vaimustus kaasaegsemat sorti kunstist, isiklikud ekperimenteerimised molberti ja pintsili ja fotodega;
• äärmiselt tagasihoidlik šampanje lembus ajas ja ruumis kus, saarerahva kohalik jalgpallurite kogukond ilmus nii treeningutele kui platsile jääknähtudega pigem regulaarselt kui erandlikult;
• harukordselt suur lugemus nii kaasaegsest kui klassikalisest kirjandusest, nii filosoofiast kui poeesiast.

Härra ütelusi läbi aegade:

"There is nothing more stupid than a footballer who pretends to be more indispensable than the ball. Rather than run with the ball, make the ball do the work, give it and look quickly. Look around quickly and you will be the best."
Albert to Eric

"As soon as I walked, I played football. My parents have told me: as soon as I saw a ball, I played with it. This is something I have in me ... Maybe, on the day I caressed a ball for the very first time, the sun was shining, people were happy, and it made me feel like playing football. All my life, I'll try to capture that moment again."

"A footballer isn't allowed to be crazy. And that is regrattable." [] "You must have strength to be crazy!"

"I have this passion inside that I can't handle. It's like a fire inside which has to get out and which you let out. Sometimes it wants to get out and do harm. I do myself harm. It worries me when I do harm, especially to others. But I can't be what I am without these other things to my character."

"I'm so proud the fans still sing my name, but I fear tomorrow they will stop. I fear it because I love it. And everything you love, you fear you will lose."

"Leaving a club is like leaving a woman. When you have nothing left to say, you go."
After leaving Leeds United

"I'm proud of what I achieved there, but life on memories is not much of a life."
After leaving Manchester United