SERAFIMA+BOGDAN

Õnnestus eelmise aasta tegemata nägemine ikkagi lõppeks ära teha, ehk siis Kolkjal Ivar Põllu lavastatud Šerafima+Bogdan ette võtta. Vahur Afanasjevi romaan, millest lavastus ainest võtab sai loetud kolm aastat tagasi, nii palju kui ma oma mälu julgen usaldada, siis jookseb näidend mööda romaani põhisündmusi ja miskit juurde ei lisa ning ka ei tõlgenda, kui üks monoloog välja arvata, mida ma raamatust meenutada ei suutnud. Loomulikult on tehtud hulgaliselt kärpeid, aga ikkagi venitab kogu kogemuse pikkuseks koos vaheajaga kokku tublid ~4h.

Enne etendust, kavalehelt oli vägagi üllatav lugeda, et Uuel Teatril oli suuri raskusi mängupaiga leidmisel Peipsi äärsetes külades, käidi läbi erinevaid aedasid, rannaäärt, platse, kuid kui läbirääkima asuti, siis selgus, et Eesti teater ei olnud kohalike poolt oodatud Peipsiveerele. Lõppeks õnnestus Kolkjas jutule saada Peipsimaa Külastuskeskusega ja nii jõuti omakorda keskuse parkimiseplatsile ja sealt edasi juba võssa, mis lõppeks andis täiesti ainulaadse lavastusliku võimaluse nii kunstnikule kui lavastajale. Ehk siis Kristiina ja Ivar oskasid neile kätte mängitud kaartidega täiesti imetabase terviku kokku panna, jättes mulje, et täpselt nii nad algusest peale tahtsidki seda teha. Ses osas ikkagi täiesti fenomenaalne õnnestumine!

Ja kiidulauluga peab jätkama, vääääga meeldis etenduses romaani kaheks tükeldamine - Šerafima looks ja Bogdani looks, mis eraldati omavahel võsaga ning mida oli võimalik vaadata alguses Bogdani vaatest ühtepidi jooksvana ja siis Šerafima vaatest teisipidi jookvana või siis vastupidi, olenevalt kumba poole võsa istuma sind säeti. Mind istutati Bogdani poolele algatuseks, mis iseenesest sobitus tükki sisse elamiseks peaaegu ideaalselt. Peaaegu sellepärast, et Andres Mähari Bogdan ei olnud kuidagi ühes noodis minu loetud ja vaimusilma säetud Bogdaniga. nii välistes parameetrites kui ka sisemises põlemises, Mähar kindlasti alt lati ei läinud, aga minu jaoks seal ei olnud seda slaavilikust, rasputinliku müstikat ja särakat sees. Kui silma kinni panen, siis esimesena tuleb mul Bogdanina silme ette kodumaistest näitlejatest hoopis Ago Soots. Jaaaah, vot see oleks olnudki SEE puuduolev kirss kogu kogetus;)

Ilo-Anni Šerafima oli jällegi täpselt kõik see mis minu Šerafimas oli, see põlemine, see kannatamine, see viha, see armastus, see kättemaks, see särts, see plikalikus, see baabalikkus ja kõikse enam - NEED SILMAD! Täiesti imetabaselt tehtud roll ja nii ka teine poolaeg lihtsalt imes endasse ja läks lennates. Äge!

Kandvamatest kehadest kogu loos oli veel ka Priit Loogile usaldatud Raimond, kõik sai tehtud jällegi nagu peab, nagu Mäharilgi, aga no olemuselt ei sobitunud nii silutud välimuse ja pehmusega minu jaoks säensesse vägivalduri tüpaaži või siis hoopis ei mänginud ta minu jaoks piisavalt vastikuks Raimondit. Või oli see ka taotluslik ja ettekirjutet'!? Ei tea ju. Igal juhul etenduse kulgedes, hakkasin aina enam mõtisklema, et huvitav oleks näha Mäharit hoopis Raimondit mängimas, seasilmse eestlasena enda väiksust kehtestamas ses väikses maailmas. 

Kokkuvõttes kogu kunstline ja lavastuslik kompott oli suur õnnestumine oma erilisuses ja Ilo-Ann lihtsalt imetabane Šerafimina. Õnnestus teha väga imeline valik suve ainumaks teatrikogemuseks!

Lehman Brothers

Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.

Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.

Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)

Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.

Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu,  kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.

Rogožin

Linnateatris lavastasid noored Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves klassikate klassikat - Dostojevski "Idioot"-i. Lähenemisenurk samas klassikaline ei olnud, tavapärasest erinevalt asetati loo keskseks tegelaseks hoopis romaanis kõrvaltegelase rollis olev, kuigi vägagi olulises, sünge ja erakordselt kirglik rikka kaupmehe poeg Parfjon Semjonovits Rogožin. 

Nagu lavastajad ise seletasid, siis seda puhku ei otsinud lugu mängukohta, vaid otse vastupidi. Neile pakutud Toom-Kooli 9 hoone saal, oma minevikulisusega, kulunud räämasusega, teatava rusuvusega ja kerge kopitusega, tõukas lavastajaid ise just Rogožini rüppe. Elas ju teatavasti ka Dostojevski Rogožin oma kaupmehest isa suures, sünges ja pimedas ja vähese mööbliga majas. Läks ju ka see maja vägagi kokku Rogožini enda loomusega. 

Lavakujunduslikult Kristjan Suitsu poolt lakke punutud köitepundar, mida erinevates olukordades väga osavasti ära kasutati, andis veelgi raskepärasusele juurde ning sümboliseeris ühtlasi ka seda tunnete kadalippu, mida Rogožin pidi läbi elama. Nii valguse- kui ka muusikaline kujundus täiendas suurepäraselt kogu tervikut. 

Köitest veel. Eriti imetabaselt oli lahendatud lõpus kahe naise Nastasja ja Agalaja omavaheline verbaalne mõõduvõtt köitest kiikedel, kus emotsioonide keema minnes kasvas vastavalt ka kiikumise hoog, mis lõppeks kulmineerus vürsti vahele astumisega ja mõlemalt kiikujalt kätest haaramisega jäädes nii nende kahe tulise armastuse vahele. Mõjusalt lahendatud.

Suures plaanis on Elise Metsanurk dramaturgina jäänud Dostojevski kirjutet' liinile ja keelele truuks, Rogožini peategelaseks asetamine andis võimaluse välja kratsida muidugi suure osa orignaali sisust ning paljudest värvikatest tegelaskujudest. Siinkohal tuleb suuresti kiita Elise valikuid, sest minu jaoks kõik oluline, Rogožini karakterit defineeriv oli olemas. Ainult Totski tegelaskuju kirjutamine ihneks, ülemäära libedaks ja meelaks Nastasjat ihalevaks vanameheks, ei läinud kokku romaaniga ja see jäi mind häirima, kuna Dostojevski kujutas Totskit vägagi väljapeetud ja peene härrana, kes Nastasjat kartis ning üritas teda võimalikult peenetundeliselt noorele Ganjale mehele sokutada. Samas see ebakõla on pigemiti aga minu isiklik probleem, etenduse vaates see miskit ära ei lõhkunud, pigem andis võimaluse Ganja tegelaskuju välja jätta.

Näitlejate osas Simo Andre Kadastu ei veennud mind paraku täielikult Rogožinina, mulle meeldis küll kuidas ta oli lahendanud Rogožini mürgise naeru, kuid suures pildis jäi ta tegemine pehmeks, minu vaimusilmas on Rogožin tunduvalt süngema karakteriga ning kindlameelsem. Eriti arusaamatuks jäi lõpu eel Rogožini kõne vürstiga, sellises olukorras nii igapäevast intonatsiooni kasutada tundus kummastav nii mulle kui teatrikaaslasele, samas kui tahta mõelda siis psühhopaadi üks tunnuseid ongi ebanormaalses olukorras normaalselt käituda. Antud juhul oli see, aga vastuolus ülejäänud etenduses Rogožini kõnelaadiga. 

Peeter Tammaru kolm lühikest kuid eriilmelist rolli oli väga suurepäraselt ja nauditavalt tehtud.

Hingede öö

Oppapaaa, see on miskit täiesti imetabast mida Labürintteatriühendus G9, Tartu Uue Teatri abiga Toomemäel Tartu Ülikooli ajaloo muuseumihoones ära teeb. Ons see üldse teater? Klassikalises mõttes kindlasti mitte, ei ole kohakindlat lava, ei ole publikumile ettenähtud istumist, ei ole isegi publikumi, aga on näitlejad, on rollid, on lugu, on lavastus. Ivar Põllu nimetab seda isiklikuks teatriks, ühe õhtu jooksul mängitakse ju ette 40 isikupõhist etendust, mis algavad iga kuue minuti tagant igale külastajale ise ajal ja kohas.

Tegijad ise nimetavad seda aga hoopis ruumirännakuks:

"Hingede öös" avaneb teatripublikul võimalus liikuda peategelasena läbi toomkiriku ruumide, tuhnida iseenda mäluruumis, kohata võõraid ja tuttavaid, aga eelkõige iseend praegu ja minevikus. Romaanist tuttavad stseenid, tunded ja tegelased on teejuhtideks ja abilisteks, kuid lavastuse autorite sõnul pole oluline, kas inimene on varem romaani lugenud. "See on teekond, kus sinuga juhtub erinevaid asju ja sa ei pea seda raamatu kontekstis mõtestama, kui sa ei ole raamatut lugenud. Aga kui oled, siis on super."

Mina ei taha seda kuidagi määratleda ;)

Aga Karl Ristikivi romaani "Hingede öö" otsustasin vahetult enne etendust siiski läbi lugeda, kuna kohustusliku kirjanduse programmis jäi see kooli ajal läbi töötamata. Peab tunnistama, et vaimustust see klassik minus ei tekitanud, nii kirjutamise stiililt (ettetaha vabandav) kui ka sisu osas mis jäi hüplevaks ja ei moodustanud mõistetavat tervikut. Samas nagu eelpool tegijate endi poolt mainitud, siis etendusel osalemiseks ei ole raamatu läbi töötamine kohustuslik, see annab mõnes momendis lihtsalt äratundmise väikese rõõmu.

Etendus algab tegelikult päev varem kui saabub sms tundmatult numbrilt, kus Agnes Rohumaa palub järgmisel päeval ajaliselt punktuaalselt olla Toome kohviku ees Tartus (olenevalt kella ajast võib kohtumisepaik erineda). Minuti pealt täpselt saabub sõnumitooja kirjaga, paberile pandud juhised viivad meid mõlemat Tartu Ülikooli muuseumisse toomkirikus, kus võetakse iga saabuv hing vastu väga familiaarselt nimepidi ja rännak võib alata. 

Lavastus keerleb ja pöörleb suuresti ümber surma. Küsitakse mitmeid filosoofilisi küsimusi nagu:

• kas üks inimene saab teist aidata?
• kas on elu pärast surma?
• kes sa inimesena oled?
• kui saaks ajas tagasi minna kas muudaksid miskit oma elus?

Kõik need küsimused jooksid minu ette üllatuslikult ning tunnetades nende sügavuse raskust, ei suutnud ma kohe puusalt miskit liiga mõistlikku vastu tulistada. Läksin lukku. Vajanuksin pisut rohkem seedimise aega, et sisulisse arutellu laskuda, samas aega siin etenduses pikemaks mõtiskluseks ei anta. Ühte pidi on see hea, tegevustik peabki ju karusellina edasi pöörlema, teisalt aga kahju, oleks ju intellektuaalselt huvitav neil teemadel võõraga veidi pikemalt pingpongitada. Arvan, et mõneti oligi mu eelhäälestus või siis teisalt just eelhäälestuse puudumine viga - ma ei lähtunud mängust, ei rebinud igapäeva olmest ennast piisavalt lahti, ei läinud etteseatud mänguga kaasa, vaid jäin oma tekstis näitlejatega liialt igapäevalisusse pärisellu kinni - tundes huvi nende tegemiste ja keeleoskuse kohta ;)

Takka järgi nüüd tagasi mõeldes oleks mänguilu huvides olnud vast põnevam vestlustesse mingis kindlas rollis sisse minna, aga ilmselt pole mus piisavas koguses spontaansust.

Peamine põhjus, mis "Hingede öö" kogetu nii imetabaseks teeb on detailideni läbimõeldud ja ajastatud etenduse logistika (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada), mis viib osalejad läbi hulgaliste treppide ja korruste ja ruumide ja erinevate lugude ning äärmiselt efektsed, nutikad ja mitmet puhku üllatavad lahendused, mis ei ole sisse pikitud efektsuse eesmärgil per se, vaid annavad kogu kogemusele vunki juurde põimudes kokku ühtseks tervikuks. Meeldejäävaimad momendid olid:

• seltskonna fotograafi tehtud klõpsaka jõudmine raamitult, musta lindiga perekonnafotode vahele ja sellele eelnenud vaikuse mäng - surnud ju ei räägi reeglina
• lahkunu asemele lamamine ja surnulina all sõit mööda saali ning pastori ärasaatmise sõnad olid väikest viisi mõjusad
• teatrikaaslasega mõnda puhku kohtumine ning talle vee valamine kui ta lauas istus ja oli hetkes, milles olin ise viibinud mõned momendid tagasi
• oma hääle kuulmine lindistuselt
• ametniku Anttiga suhtlemine soome keeles ja naerma ajavalt absurdne olukord koristajaga, hetkeks olin ikka hämmingus, miks Solskjaer, miks nii tubli rahvasportlane, mida, kuidas?
• riidepuul mantli laskumine alla ühes tempos liftiga
• valguse ja varjude mäng toomkiriku müüridel

Sõnaga imetabane kogemus, mis jääb minuga veel pikalt.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

AV Maria

Teater nimega Kelm oli senini jäänud minu jaoks tundmatuks suuruseks, niisamuti nagu lavastajana Karl Koppelmaa, niisamuti nagu näitlejana Andres Puustusmaa, isegi Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALI polnud varem oma jalgu sisse saanud. Piinlik ei ole, pigem hea meel, et sai kõik ühekorraga ära kaetud.

Etendust Kanuti Gildi baar/riietehoid/eesruumis oodates oli üllatust omajagu, kui ei suunatudki publikumi tavapärase kardina alt läbi isteplatvormidele, vaid kutsuti hoopis kõrvalruumi koridori, kust viis ajahambast puretud uks meid hämarasse pisemasse ruumi, pisemasse siis teatrisaali mõõtkavas, ainuüksi tooliridasidki oli vast ainult 6 siia ära mahutatud, kui õigesti nüüd meenub. Väikesele lavale oli kenasti säetud boheemlaslikult või veidi isegi pomsilikult korratu tuba, mis oli tuugalt täis lugematul hulgal väiksemat ja suuremat, olulisemat ja tegelikult rohkem isegi mitteolulist kola, moodustades vana rebenenud tapeediga ja kohatu auguga seinas väga laheda kulunud ning väsinud terviku. Säene olustik on minu nõrkus, ehk siis lavale loodud õhkkond tundus juba ette soodne.

Lugu ise hakkab lahti kerima üsnagi rahulikus tempos, toas ärkab narivoodis noorema poolne neidis (Lauli Otsar) ja hakkab tasapisi igapäevasi hommikusi toimetusi toimetama, mõne aja pärast toa teisest nurgast ajab end üles vanem meesterahvas (Andres Puustusmaa). Peagi saab selgeks, et tegemist on isa ja tütrega ning mingil kummastaval põhjusel on nad vabatahtlikult toas lõksus, ega saa sealt lahkuda ja nii juba 20 ja pool aastat. Ja ei, tegemist ei ole mingistki nurgast verepilastuse radadele kalduva looga. Vastupidi, isa ja tütre suhe on ilus ja siiras, armastav. Kuigi on selgelt tunda, et tütar on sellisest elust frustreerunud ning ootab muutust, samas ei tiku ta seda kuidagi ise esile kutsuma, vaid on passiiv-agressiisvselt ootavas seisundis. Isa olemisest on keeruline tema tegelikku tahtmist välja lugeda - ühelt poolt ta nagu tahtmatult tahaks, et see olukord lõppeks ja tütar saaks toast välja ja välisilmaga tutvuma, teisalt aga kammitseb teda hirm muutusele ja kõige rohkem hirm tütart kaotada. Säene kahevahel olek ja sisemine enesega võitlus muudab isa kohati üsna hajameelseks, kogu see inimese seisund ja olek on äraütlemata imetabaselt Andres Puustusmaa poolt tabatud ja samaväärselt loomutruult rolli edasikantud, ses plaanis täiesti fantastiline näitlejatöö.

Esimene etenduse poolaeg kobestabki läbi isa-tütre dialoogi ning kergelt kohatute, kuid äärmiselt humoorikate uudisdiktori etteloetud kirjandusklassika vahepaladega pinnast teisele poolajale. Teine poolaeg algab aga korraliku tulevärgiga kui mängu astub kolmas tegelaskuju härra rott (Markus Truup) ja esimese poolaja päriselulisusest saab muinasjutt, millel on siiski tugev kontakt tegeliku maailmaga. Hämmastavalt hea näidendi on Karl Koppelmaa kokku kirjutanud ja sama suurepäraselt ka lavastanud, lugu hoiab peenelt tasakaalu nii fantaasia kui päriselu vahel, olles samas nii kaasakiskuvalt põnev nagu üks väga hea psühholoogiline triller olema peabki. Markus Truupi tehtud rott mängib just täpselt samamoodi piiri peal, tõsiduse ja absurdsuse. Tema energia ja rotilik liikumine on oma loomalikus loomulikkuses turtsatama panevad, samas on ta esitatud tekstis ka sügavust ja samas ka koheselt absurdi, kokkuvõttes kukub välja igal juhul väga kaasakiskuvalt.

Sõnaga kõik oli väga priima ja elamusena imetabane.

Üks parimaid momente oli televiisorist etteloetud 'Oddüsseia' lühike ümberjutustus, uudistele omase monotoonse tooniga. Kuld.

Mees, kes teadis ussisõnu

Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.

Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"

Kummi T

Koheselt peale Kummi T vaatamist süvenes mus arvamine, et vonKrahl võiks tunduvalt tihedamini võtta tegemisele nooremale publikumile mõeldud etendusi. Praegused kolm kogetut - Käbekärp, vonKrahli muinasjutud ja nüüdne on olnud kõik väga-väga hääd elamused, aga eriti just viimane. Etendus oli niivõrd hoogne ja laiapõhjaliselt hää rumala huumoriga, et sobitus absoluutselt kõikidele vanusegruppidele - nii noortele mürsikutele kui ka eakamatele seenioritele. Etendusel minu kõrval istunud vanem daam naeris igal juhul südamest, võiks öelda et isegi laginal, päris mitmet puhku ja pidas vajalikuks enda kõrval istunud noorema põlve esindajalt ka üks hetk vabandust paluda, et ta nii kõvasti naerab, aga etendus olevat lihtsalt nii naljakas ja pole midagi öelda, tal oli vägagi õigus ;)

Humoorikaim hetk minu jaoks oli vaieldamatult - aednike Günnari ja Gaymori kahekõne rosaariumis, näitlikustamiseks lause -

"Günnnäääär, Günnnäääär, kas ma võiksin oma karukellad sinna sinu peenrasse istutada."

Pisut allapoole vööd, aga samas nii kahemõtteliselt mänguline ja sobilik just antud stseeni konteksti.

Kõike momente poleks mõtet vast välja tooma hakata, aga andressõbraliku kõhukuse ja ütlemisega kehkaõps väärib veel kindlasti ära mainimist. Sõnaga humoreski pealt tagasi ei hoitud ning kui lavale lasta lustima Tõnis Niinemets ja Priit Pius, siis teisiti ei saakski. Lisaks laval olnud Ott Kartau ning Kait Kall annavad oma eripäraste karakteritega kogu loole vaid vunki juurde.

Ses osas on ikkagi väga tänuväärne, et Priit Võigemast on Ole Lund Kinkegaardi raamatu - "Kummi Tarzan" ainese üles noppinud ning nii suurepärasesse vormi osanud valada. Huvitavalt kombel on see raamat mulle süžheeliselt ka üsna hästi meelde jäänud nooremast east, millal seda loetud sai, kuigi tol ajal see lemmik just ei olnud. Võimalik, et raamat ei tundunud lihtsalt nii naljakas võrreldes nüüdse kogetuga, kuna lõbusa teksti taga toimus ikkagi ühe väikese poisi, Ivan Olseni, ebaaus kiusamine. Eks Võigemast natuke vajutanud ka selle lavastusega ühelt poolt kergelt koolikiusamise temaatikale, kuigi kogu etendusest humoori foonil jääb see tahaplaanile, alltooniks küll, aga pigemeti tahaplaanile.

Sõnaga. Ei juhtu just tihti kui nii noorem kui vanem põlvkond, ühel meelel millestki nii vaimustuses on. Igal juhul on mul hea meel, et on võtta nooremaid sõpru kellega koos teatrit väisata, saab ka säensd lapsemeelsemad tükid valehäbita ära vaadata ;)

BB ilmub öösel

EV100 raames säeti Eesti Etendusasutuste Liidu eestvõttel Eestis tegutsevatele teatritele ülesandeks paari kaupa lahendada üks kümnend vabariigi saja aastasest ajaloost, koodnimega - 'Sajandi lugu'. Ühe paarina sattusid loosi tahtel kokku loomingulised kollektiivid vonKrahli teatrist ja Tartu Uuest Teatrist ning kümnendi liisuks tõmmati neile ränkrasked '40-ndad. Julgen arvata, et loosirattast tulnud paarilisega olid ilmselt mõlemad osapooled vägagi rahul, samas jällegi kümnendi rusuvus ning äng meie ajaloos ei olnud kindlasti lihtsamat sorti väljakutse. Teisalt mängis jällegi telg Tallinn-Tartu ning küüditamise temaatika kätte suurepärase raamistiku, millest isuga ka kinni haarati ning oivaline teostusvorm leiti.

Etendus algas orienteeruvalt samal ajal kahes erinevas paigas, Tallinna Balti Jaamas ja Tartu vaksalis, mõlema linna publikumile jaotati perroonil pileti vastu kätte kõrvaklapid ja suunati koos tavareisijatega liinirongile. Kui esiti mängis klappidest vaid kerget muusikat, siis nii kui rong paigalt nõksatas algas Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng. Kogu etendus jooksis küll ühes kümnendis, kuid hüples kahe teema vahel, ühelt poolt ajastukohased tegelikud ning fiktiivsed sündmused, teisalt aga Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" tegevustik. Kuuldemängus oli niisamuti segamini põimitud mälestused, millist mõju omas teine ilmasõda, sellega kaasnenud okupatsioon ning küüditamine siinsetele inimestele, mida rääkisid peamiselt vonKrahli teatri ning lavaka lavajõud ning teisalt katkendeid eelpool mainitud Mati Undi romaani kangelaste omavahelistest vestlustest. Lugude omavaheline haakuvus oli olemas läbi erinevate vaatenurkade, kuis keegi seda kohutavat kümendit tunnetas ning koges. Kogu kuuldemängu osa andis suurepärase häälestuse ning fooni terveks etenduseks.

Nii kui rong jõudis Tapale sai otsa ka nö heliteater, mispeale kamandati kogu publikum perroonile, kuna lõuna suunalt tuleval rongil läheb Tapale jõudmisega rohkem aega kui kivilinnast, siis oli vaja see aeg kuidagiviisi ära täita, seega võtsid juhtimise üle Henrik Kalmet ning Maarja Mitt. Humoreski võtmes pakuti publikumile võimalust osaleda eepilise Eesti filmi massistseenides, rahva sekka olid veel end sättinud Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend ning Maarja Jakobson, kes aeg ajalt lavastaja Henrikuga dialoogi sattusid. Antud lahendus, küll etenduse ülejäänud sisuga liiga palju ühist osa ei omanud, kui välja arvata viimane stseen - Henriku fantastiliselt välja mängitud Konstatin Päts teise korruse rõdult oma rahvale kõnelemas, kuid vahepalana oli igati lõbusalt lahendatud.

Edasine rullus lahti juba Tapa vaksalihoones, mis oli omakorda lavastatud Ivar Põllu poolt, enne seda aga oli veel vaheaeg, mille jooksul oli jooksul jagati teatrikülastajatele hernesuppi, anti näppu leivakäär ning tee. See väike paus andis hea võimaluse ahmida sisse raudteejaama ajaloolist õhustikku - vanad puidust vaksalipingid, võimsad sambad, kõrged laed, lahti koorunud värvi ribad, kerge rõskus, kõrged vanad uksed ja aknad - lihtsalt fantastiline. Kogu selle imetlemise käigus ei pannudki tähele, kui saali olid vaikselt imbunud Stalini ja Hitleri tegelaskujud ja etendus jätkuski nende omavahelise vestlusega ajast ja olust ning piiride jagamisest. Mõjus. Väga mõjus.
Edasi liiguti juba katkend katkendi kaupa ühest raudteejaama ruumist teise, mängiti vaheldumisi romaani sündmustikku kuis Brecht oma kaaskonnaga Soome oli pagemas, koos ajalooliste ja poliitiliste kildudega sama aja Eestist nagu näituseks Pätsi kirja kirjutamine, vangistuse momendid ning Maksim Undi tegelaskuju, kohati oldi ajalugu igal juhul vägagi loominguliselt tõlgendatud. Siia juurde veel Libahundi temaatikat ning peenelt ja humoorikalt lahendatud sõjaaja moeshow, mille kostüümid olid äraütlemata stiilsed. Viimases saalis mängiti ette etenduse lõppakord, kui Brecht oli oma kaaskonnaga jõudnud lõpuks Soome, Ella Woulijoki juurde ning seal kasesalus peegeldas oma tundmusi.

Sõnaga kokkuvõttes kõik toimis elamuse mõttes imetabaselt hästi!

Lisanüansina meeldis väga ka mitmetähenduslik kava esileht, kus BB oli kirjutet Eesti 100 sümbolitega 18 18. Nutikas.

Täiuslikud võõrad | Perfetti Sconosciuti

Üllatav leid Itaalia kinost - Paolo Genovese-lt.

4 lapsepõlve aegset parimat sõpra ning nende kaasad, seltskond kel omavahel saladusi justkui ei oleks. Ühisel õhtusöögil otsustatakse proovida mängu, kus kõigil tuleb asetada telefon lauale ning ning vastata sisstulevatele kõnedele ja sõnumitele ja kirjadele kõigi nähes. Mõttena tore, kuid praktikas kipub enamasti siiski teadmatus olema õndsus, sest nagu Nathan Jessep (A Few Good Men) ütles - "You can't handle the truth!"

Toredam on elada mullis kui absoluutses tões.

Isa

Ei ole väga silma ega kõrva hakanud, et vananemise, eelkõike väärika vananemise, vanemate ja vanavanemate hooldamise ning dementsuse temaatikat väga laialdaselt oleks erinevates meediumites käsitletud siin keeleruumis, rääkimata siis veel teatriludadest. Ometi kaasneb rahvastiku vananemise ning keskmise eluea tõusuga paratamatus - noorem põlv peab vähemal või suuremal määral aina enam hoolitsema hakkama oma eelkäijate eest, kes kunagi omakorda nende enda eest on hoolitsenud, ehk julgen arvata, et tegelikult puudutab see küsimus mingil eluetapil ilmselt enamust meid, mind juba on.

Lähedase inimese samm-sammulist lapsestumist ning teisi dementsusega kaasas käivaid iseärasusi on esiti keeruline mõista ning enese jaoks lahti mõtestada, kuis on see võimalik, et kõbus ja terava mõistusega inimene järsku arvab, et kodu kus ta on viimased aastakümned elanud ei ole enam tema kodu, pakkides aeg-ajalt oma asju kokku, et "päris" koju minna. Püüded selgitada ning tõestada oma kodus viibimist, ei kandnud enamasti mingit vilja, kuna inimesel ei ole enam kuskilt uute infokildude sünteesimiseks ressurssi võtta, jäänud on vaid idee fixe. Parimaks lahendiks kujunes antud juhtudel ühine jalutuskäik ümber maja ja samasse elamisse tagasi tulemine, siis oli jällegi kõik nii nagu peab.

Sääraseid kummastavaid iseärasusi oli mitmeid ja tuli ajaga aiva juurde, tol hetkel omasin arvamist, et need välja löönud eripärad on pigemiti isikupõhised. Olles näinud nüüd ära Theatrumi - 'Isa' ma enam nii ei arva, dementsus on ikkagi üsna sümptomaatiline ja mustrid korduvad inimeselt-inimesele. Mõningad, mis jooksid nii etendusest kui isiklikusts kogemusest läbi:

• juba mainitud elupaiga mitte ära tundmine;
• lähedaste süüdistamine asjade kadumises ja tihti ka kõiges muus halvas;
• raha ära näppamise küsimus;
• ettekujutatavad isikud, kellega vesteldakse;
• hajutine teravus - arvad, et ma ei saa aru, mis toimub.

Näidendi autoriks on noorema poolne Florian Zeller, julgeks arvata, et ilmselt on ta mõne lähedasega sama tee läbi käinud või siis vahetult kõrvalt näinud lähedaste suhteid dementsega, sest etendus on väga ja väga elulähedane. Kindlasti on Maria Peterson suutnud ka väga huvitavalt etenduse lavastada, lastes mängida erinevaid situatsioone nii isa kui tütre vaates, vahe peal etteruttavalt ja siis jällegi tagasi tulles, tekitades nii mälupiltidest eklektilise virr-varri, kus tõelisuse ja väljamõeldiste ja mälestuste vahel navigeerimine ei ole nii üheselt liigitatav õigeks või valeks, aidates nii mõista suurepäraselt dementse maailma kui ka lähedase hooldaja läbielamisi.

Teine aspekt, mida oli erakordselt hästi tabatud olid erinevad reaktsioonid, mida antud konditsiooniga inimene esile kutsub. Tütre loomulik armastus, hoolivus oma isa vastu ning osaliselt sellest tulenev valulik meeleheide, suutmatuse pärast isale selgeks teha teinekord kõikse lihtsamaidki igapäeva asju. Teisalt tütremees, kes mõjus oma suhtluses isaga jämedana ning väheempaatilisena, kuid arvan, et see tulenes eelkõike tema vähesest kogemusest ja teadmatusest. Ta ei suutnud mõista, et täiskasvanud ja täies elujõus inimese intellektuaalsus on hääbumas, vaid arvas, et tegu on kavala vanainimese manipuleerimisega, mida tegelikult ei saa ka igakord välistada. Samas oli füüsilise ülekohtu stseeni siiski väga valus kõrvalt vaadata.

Mõjusust oli etenduses sõnaga küllaga. Isana üles astunud Lembit Petersoni rollilahendus oli esiti, esimestes stseenides kergelt võõrastav, minu jaoks oli kraadi võrra liiga palju lihtsameelsust ning pudikeelelikku hääletooni, kuid üsna peagi see tundmus hajus, kas siis harjusin mängumaneeriga või võttis Lembit seda mõne tooni võrra alla, ei saanudki aru. Sama kordus ka tütart mänginud Liina Olmaruga, kui jällegi etenduse alguses meeleheites sohvale viskumine tundus liigselt melodramaatiline ja taas, peagi loksus kõik väga loomulikku rütmi ning peab ütlema, et mõlemad peaosalised tegid kokkuvõttes fantastlised rollid ja saavad kindlasti ära märgitud ka sügisestel teatriauhindade jagamisel. Andri Luup, Marius Peterson ja Anneli Tuulik kõrvalosades olid samuti perfektsed, nad ei domineerinud vaid lisasid just näid värve juurde, mida vaja oli. Laura Petersoni roll oli minu jaoks, aga ülemängitud ja ei sobitunud nii hästi kogu pilti.

Kokkuvõttes, oli imetabane elamus ja natuke kahju on isegi, et vaatama pidi seekord Vabalaval, mitte Theatrumi enda intiimsemates ruumides.

Douglas Adams - 'The Restaurant at the End of the Universe'

Kohtumine numbriga kaks, sedant' puhku siis Douglas Adamsi ja juba tuttavate Arthur Denti, Ford Perfecti ja Zaphod Beeblebrox-iga ja seiklused universumis võivad jätkuda. Teises osas on ehk üllatusmomenti vähem, kuid absurdi ja humoreski osas ei jää küll kuidagi esimesele kirjutisele kuidagi alla. 

Juba algus oli birljantne:

“The story so far: In the beginning the Universe was created. This has made a lot of people very angry and been widely regarded as a bad move.” 

“There is a theory which states that if ever anyone discovers exactly what the Universe is for and why it is here, it will instantly disappear and be replaced by something even more bizarre and inexplicable. 

There is another theory which states that this has already happened.”

Kirkamad hetked kuuluvad:

• universumi isale ja tema arvamistele;
• restoranis ennast eineks pakkunud veisele;
• teadmisele kuidas sai tegelikult elu planeedil maa alguse;

Ja mõningased ütelused:

“It is worth repeating at this point the theories that Ford had come up with, on his first encounter with human beings, to account for their peculiar habit of continually stating and restating the very very obvious, as in "It's a nice day," or "You're very tall," or "So this is it, we're going to die."

His first theory was that if human beings didn't keep exercising their lips, their mouths probably shriveled up.

After a few months of observation he had come up with a second theory, which was this--"If human beings don't keep exercising their lips, their brains start working.”

“Your God person puts an apple tree in the middle of a garden and says, do what you like, guys, oh, but don't eat the apple. Surprise surprise, they eat it and he leaps out from behind a bush shouting "Gotcha". It wouldn't have made any difference if they hadn't eaten it.'

'Why not?'

'Because if you're dealing with somebody who has the sort of mentality which likes leaving hats on the pavement with bricks under them you know perfectly well they won't give up. They'll get you in the end.” 

“Would you like to see the menu?" he said, "or would you like meet the Dish of the Day?"

...

“Good evening,” it lowed and sat back heavily on its haunches, “I am the main Dish of the Day. May I interest you in parts of my body?” 

Harper Lee 'Tappa laulurästast'

Ametlik sõna raamatupoodide lehtedelt:

Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

Lugemine oli tõepoolest mõjus, kuid eelpool mainitet' rassiprobleemid ning klasside vahelised lahkhelid ei olnud mõjususe põhjusteks, pigemiti jäid need minu jaoks tervet lugu läbivaks alltooniks. Mõjus oli inimlik tasand ja viis, kuis üksik vanadusele kalduv isa, oma kahte last, varateismelist noorsanti ja poisilikku 7-8 aastast tirtsu, niivõrd mõistvalt ja targalt ja usaldavalt kasvatas, et see oli lausa hirmutav, mis kõrgustesse lapsevanemalikus vaates latt viidi.

Mõjusamgi veel oli kuis lapsed säensele lähenemisele vastasid, puhtaima siiruse ja usaldusega, seda oli ilus, väga ilus lugeda. Ilmselgelt aitas kaasa ka, et lugu on kirja saanud just selle sama 7-8 aastase tirtsu kirjelduses, kuis tema elu tajub ja see oli liigutav. Liigutav, kuid samas ka füüsiliselt hingemattev ja rusuv. Mind jäi vaevama küsimus, kuis ja kas üldse on võimalik mitte lämmatada noortes inimestes pulbitsevat idealismi?

Raamatus oli mitmeid momente, kuid eriliselt jääb meenuma üks ütelung: "Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid."

See mõte tekitas mul koheselt paralleeli mu enda vanaemaga, kes varajasest noorusest peale on mulle sama tõde korranud ja korranud, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis võib raamatust leida teisigi paralleele advokaat Finchi ja vanaema kasvatuslikes meetodites, mis pani mõtlema, et eakamad inimesed tabavad pahatihti lastega läbikäimise nooti paremini kui nooremad.

Daniel Kahneman - 'Kiire ja aeglane mõtlemine'

Äärmiselt kasulik lugemine, mõistmaks kuis inimloomuse otsustusprotsess detailis toimib ja kas alati intuitsiooni põhjal otsustatu on siiski ka parim valik. Teema on selgelt pulkadeks lahti võetud ning näidete ning eluliste eksperimentidega ilmestatud. Raamat on nii hea, et leiab kindlasti tee ka minu riiulile.

Valikuliselt mõningad paremaid nopped:

"Kindel viis panna inimesi uskuma valet on seda sageli korrata, sest tuttavlikkust ei ole lihtne tõest eristada."

"Alan: intelligentne-töökas-impulsiivne-kriitiline-kangekaelne-kade

Ben: kade-kangekaelne-kriitiline-impulsiivne-töökas-intelligentne

Nimekirjas eespool olevad iseloomujooned muudavad hilisemate iseloomujoonte tähendust, mistõttu peate Alanit meeldivamaks inimeseks kui Ben-i. Seda nimetatakse haloefektiks."

"Inimesed ülehindavad ebatõenäoliste südnmuste tõenäosust ning annavad oma otsustes ebatõenäolistele sündmustele liiga suure kaalu."

"Kui konkreetseid tõendeid ei anta, kasutatakse eeltõenäosust õigesti; väärtusetute tõendite saamisel eeltõenäosust eiratakse."

"Kui asjad läehvasd halvasti, aga te suudate meenutada, et kaalusite enne otsustamist tõsiselt kahetsuse võimalust, siis kogete seda tõenäoliselt vähem."

"Küllastunud sissetulekutasemest kõrgemal võite osta rohkem nauditavaid kogemusi, kuid kaotate osa oma võimest nautida vähemkulukaid."

"On olukordi, kus inimesed hindavad mingi kategooria sagedust või sündmuse tõenäosust kerguse põhjal, millega näited või sündmused meelde tulevad."

"Meeldejäävas näites näitas Robyn Dawes, et abielu stabiilsus on hästi prognoositav valemi abil: seksuaalvahekordade sagedus miinus tülide sagedus."

"Enne teema arutamist, tuleks paluda kõigil komitee liikmetel kirjutada oma seisukohast väga lühike kokkuvõte. See toiming kasutab ära grupi teadmiste ja arvamuste paljususe väärtuse. Avatud arutelu tava annab liiga suure kaalud nende arvamusele, kes räägivad esimestena ja enesekindlalt, nii et teised kipuvad nende järgi joonduma."

"Pre-mortem analüüs - kui organisatsioon on peaaegu jõudnud tähtsale otsusele, kuid pole formaalset otsust veel langetatnud, soovitab Gary Klein kutsuda otsusegakursis olevad inimesed lühikesele nõupidamisele. Koosoleku juhatab sisse lühike kõne: "Kujutlege, et vahepeal on möödunud aasta. Me oleme plaani selle praegusel kujul ellu viinud. Tulemuseks oli katastroof. Palun kirjutage viie kuni kümne minuti jooksul lühidalt sellest katastroofist.""

"As Kahneman points out, humans can be blind to the obvious and blind to our blindness. To make this point he references an experiment and book titled Invisible Gorilla, created by Chritopher Chabris and Daniel Simons. In the experiment, three players wearing white outfits pass a basketball around at the same time that a group of players wearing black outfits pass around a separate basketball. The anomaly in the experiment occurs when someone in a full-sized gorilla outfit goes prancing through the scene for nine full seconds. To the surprise of many, about half of the experiment observers do not see the gorilla. In addition, the gorilla-blind observers deny the existence of the large, furry animal when confronted with recorded evidence."

Lisaks lugemist:

Robyn Dawes-i - "The Robust Beauty of Improper Linear Modelsin Decision Making"

Paul E. Meehl - "Clinical Versus Statistical Prediction: A Theoretical Analysis and a Review of the Evidence"

The Curios Case of Benjamin Button

Päris kummastav, et nii hea kraam, nii suurepäraste näitlejate ning muinasjutulise sooja looga jõudis alles Tallinn-Riia bussiliinil minuni. Imetabaselt hea vaatamine.

Bloody Mary

vonkrahli teatri 'Bloody Mary'-ga läks sedapsi, et oma ametliku kavas oleku ajal ei hakanud kuskilt kõrva säene tegemine käimas on ja kui lõppeks hakkas, siis oli etendus juba repertuaarist maha kratsitud. Ehk siis hästi .) Lootust hoidis üleval veel ERR, kelle salvestist lubati mingi hetk teleteatri vormis laiemale üldsusele ette mängida, ent mingit ajatärminit ei olnud paika säetud. Seetõttu oli ka augustikuus rõõmustav tõdeda, kui vonkrahli teater vaevus 'Bloody Mary' veelkord mängukavva tagasi võtma, küll lühiajaliselt, aga enamat ju polnudki vaja.

Juhumisi õnnestus niiviisi ajatada kaks psühholoogilist thrillerit ühte nädalasse, Linnateatri 'Aju jaht' ning käesolev, mõlemad seejuures ka veel noorte neidiste lavastused, esimene siis Diana Leesalult ning teine Kertu Moppelilt. Kui senini ei ole ühist keelt õnnestunud viimati nimetatuga leida, siis antud tegemine parandas ka selle vea. Lavastuse muudab ühelt poolt sümpaatseks asjaolu, et see on Kertu enda loomena kirja saanud ja ise lavale toodud, aga otsutav ei ole kindlasti ainuüksi see ise tegemine, vaid peamiselt ikka imetabaselt hästi toimima saanud inimeste vaimsel ja füüsisel terroril põhinev thriller, kus oluliseim ei ole mitte vägivald vägivalla pärast, vaid just psühholoogiline mäng, mille läbi on võimalik inimesi tavapärasest mugavustsoonist ning klisheelisusest välja raputada, suunates spontaansusele ja seeläbi ka lähemale iseendale, muuta inimesed nö ausamaks. See muidugi siin kõlas juba iseenesest rohkem või vähem klisheelikult ja kui aus olla siis kasutati etenduses samuti klisheede vastu võitlemiseks osaliselt klisheesid, aga see on juba tänases päevas ka paratamatu.

Sisu on aga laval omajagu. Äärmiselt kõditav on jälgida kuis inimesed satuvad segadusse, kui kellegi norme eirav käitumine sätib esimesed tähelepanu keskmesse, kuis tuleks siis reageerida kui kätteõpitud mallid enam ei tööta ning vastaspoolelt võib oodata kõike. Kertu Moppel arvab, et tuleb vaadata endasse, kavalehe intervjuus on tema mõte kenasti sõnasse saanud:

“Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.”

Kairi Kivirähk Müürilehest täiendab seda mõtet suurepäraselt:

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist. Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Tugevale sisulisele poolele ei jää alla ka näitlejate etteaste, psühholoogilise mängu keskmes on 2 paari - Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) ning John (Tõnis Niinemets) ja Albert (Ott Kartau), kuid domineerima A ja O-na jäävad Tõnis ja Tiina ja nende omavaheline lavaline keemia. Maria tegelaskuju lahendus näitab taaskord, kui erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja Tauraite on.

Sõnaga - igatipidi imetabane kogemus.

Mati Unt - 'Sügisball'

Mati Unti 'Sügisball'-i puhul tuleb esmane paralleel kohe Chuck Palahniuk-i 'Fight Club'-iga, mitte süžhee sarnasuse osas, kuigi ka sealt on võimalik leida ühisosa, vaid pigemiti tarbimisliku kogemuse osas. Nimelt sai kõikse pealt mõlemal juhul enne ära kaetud film, mis oli noh, nii imetabane ja sinna juurde hiljem loetud raamat, mis oli noh, nii ka suurepärane kogemus. Mõlemalt juhul ei oldud lähtutud raamatu ja filmi puhul üks-ühele sündmustikust, vaid kajastatud oli olustik ja karakterid, kuigi jah 'Fight Club' jälgis ehk rohkem ikkagi ka raamatu tüviteksti. Aga säene paralleel mul siiski jäi.

Mati Unti 'Sügisball'-i tegevustik toimub erinevalt filmist küll Lasnamäe asemel Mustamäel, kuid sel pisidetailil suuremat vahet ei ole, kuna samahästi võiks see lugu lahti kerida ükskõik millises sarnases urbanistlikus paneelehitiste asumis. Koht ei oma tähtsust, tähtsust omavad inimesed, kes on säensesse keskkonda kokku elama pressitud ja need lood ja karakterid, mida Unt suudab lahti kirjutada on valdavalt sisemiselt kergelt ekstsentrilised, kuid teisalt väljast paistvalt nii tavalised. Üksteisest väga erinevad, kuid kõiki ühendab üks - üksindus. Lemmikuimateks tegelasteks kujunesid šveitser Theo ning juuksur August Kask.

Sõnaga äga priima.

See raamat peab olema riiulist alati võtta.

 

Douglas Adams - 'The Hitchhiker's Guide to the Galaxy'

See sattus küll nüüd olevat briljantne lugemine, 1979.a kirjutet' sci-fi absurdikas, mis suudab ka tänasel päeval olla niivõrd teravalt tabav ja humoorikas oli mulle suuremat sorti üllatus, igati meeldiv üllatus.

Muiata sai rohkem kui ühes kohas ning ilmselt on olnud raamat inspiratsiooniks paljudele, kuis muidu seletada näituseks raamatus kirjeldatud 'babel fish'-i (paabeli kala?), mille kõrva sättimisel on võimalik aru saada kogu universumis kõneldud keeltest, juhtumisi oli üks menukaimaid võrgus olevaid tõlkelehti enne google translate tulekut samuti babelfish.com.

Ja loomulikult on vastuseks 42 .)

Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.

Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus) | Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)

Alejandro González Iñárritu on hämmastav talent, teeb vähe ja kui teeb teeb nii, et on ka tehtud, ses osas näen sarnanemist härrase Jarmucshiga, kuigi käekiri on kahel mehel ikkagi väga erinev. Erinev, aga mõlemal imetabane. 

Olen aru saanud, et tavapäraselt mulle väga kiires rütmis liikuvad pildid ja hüplik tekst ei sobitu, kuid Lindmehe kontekstis oli säene kakofoonia igati kohane ja vajalik, vajalik näitlikustamaks või muigamaks või hoopis kurvastamaks meelelahutus maailmas täna valitseva tempo ning reeglistiku üle.

Sõnaga - elamus.