Vend Antigone, ema Oidipus

Vaadates viimaste aastate teatrikülastuste tihedust on selge, et mu suurem teatrilembus on hakanud ära hajuma, ei kisu kuidagi enam saali nii kuis varem. Karikas hakkab ilmselt täis saama. Olen nüüd reeglina lasknud end kaasa vedada kaaslasena või siis valinud programmi hoopis väikestele inimestele, et neile uksi aknaid võlumaailma avada. Päris endale on jäänud väga üksikud juhuslikud ampsud. 

Vend Antigone, ema Oidipus jooksiski nii juhuslikult mingi hetk sisse, lähemalt uurides selgus, et Unt, Ojasoo ja antiiktragöödia, igati isuäratav kooslus. Ampsasin ära.

Hea otsus. Ojasoo ikka oskab mastaabis lahendada. ~5h kõlas paberi peal küll istmikule väljakutsuvalt, kuid tegelikkuses ei saanudki aru kuhu see aeg läks, omavahel ajaliinis põimuvad lood haarasid endasse ja viisid kaasa. Antiik-Kreeka müütidele ja näidenditele kohaselt olid lood ülevoolavad, verised, õpetlikud. Kangelased selgepiirilised ja sirgejoonelised, mängides nii välja ajatud inimeseks olemise teemad - võimuiha, ahnus, armastus, reetmine jne.

Ojasoo, Türnpu ja harfil mänginud Lisanne Rull lõid ugrimugriliku helikeele ja lauluga imelise silla meie kultuuriruumi ja antiikajastu lugudega. Hämmastav kui hästi meie regilaul sobitati oma ürgse jõu ja hillitsetud raevukusega antiikse mütoloogiaga nagu just selle jaoks olekski need lood kunagi loodud. Suurepärane õnnestumine helikujunduses.

Jaanus Vahtra kostüümid ja üldine lavakujundus oli sihitud tooma kauget ja tolmust tänasesse aega, adidase kuldsete triipudega dressid, maadlustrikood, jooga liibukad, nahksaapad jne. Samas pikad valged toogad, kuldne müür laval, kõik see mängis tänapäeva ja kunagise piiril, tahtes jätta muljet, ajas võib muutuda küll väline, aga sisemiselt maadleme me ikka samade pahede ja nõrkuste ja ideaalidega. Äge!

Näitetrupi mängu kooskõla osas pidin aga üllatuma, minu jaoks ei jooksnud kuidagi kokku ülejäänud ansambliga Sukka, Passi, vähemal määral ka Teplenkovi ja Kanguri rollilahendus teiste laval olnute vaibiga. Nad jäid selgelt omanäoliseks ja eraldiseisvaks. Kas lavastaja nägemuses tahtlikult või tahtmata, ei tea, aga jäi kriipima muidu väga õnnestunud tervikut.

MacBeth

Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.

Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib.  Lavastuse lehelt:

Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. 

Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere. 

Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi. 

„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.

Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.

Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva. 

Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?

Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.

Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.

Lehman Brothers

Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.

Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.

Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)

Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.

Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu,  kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.

Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika

Hendrik Toompere Jr oli julge oma valikus, kui võttis lavastada mitte just tavapärase Draamateatri profiiliga näidendi - leeduka Marius Ivaškevičiuse tänapäevase eepose (4h!), idabloki välja- või sisserändamise (olenevalt vaatenurgast) võludest ja valudest läände, "pudrumägede ja piimajõgede" manu. Lugu on kirja saanud Londoni leedukatest sisserändajate tõesti sündinud lugude põhjal. Tegevustik viib 1990-ndatesse ja jälgib peategelase Beni (Kristo Viiding) heitlust koha eest päikese all Londonis järgneva 15 aasta jooksul, need võitlused on verised ning oma mina lõhkuvad. Erinevad identiteetide põrkumised ning segunemised, enda uuesti defineerimine ning lõpu eel kättemaksu ihast juhitult tehtud avastus tegelikkest sündmustest ja põhjustest. 4h sisse mahub palju, kuid üldises plaanis üllatusi ei ole on kulgemine, mis lõppeb eelpool mainitud üllatusega.

Ivanov

Uku Uusbergi Draamateatris lavale toodud Tšehhovi 'Ivanov' oli sisulises plaanis mulle oma üleüldise raskemeelsusega kohati hinge mattev. Vene aadlike kaeblused oma elu olme ja tuleviku osas, pettumine tänases päevas, igapäeva igavlemised ei olnud kuidagi köitvad ja hoopis raskesti seeditav temaatika, mis seadis üsnagi rusuva fooni kogu etendusele.

See eest oli aga näitlejate töö rollilahendustel täiesti fantastililine, iga üks omanäoliselt ja põhjalikult lahendatud. Erakordselt hea oli Harriet Toompere, kelle mängu ei ole ma osanud alati nautida, aga tema kelmikas leskproua Babakina oli väga priima, meelde jääb kindlasti pragmaatilise armastuse käemärgid ;)

Guido Kanguri Pavel Lebedev oli siiras ja hoogne nagu ka Aivar Tomminga krahv Šabelski. Teisel poolajal kui prouad Avdotja Nazarovna (Ita Ever) ja Zinaida Lebedeva (Ülle Kaljuste) mängu astuvad, siis murepilved hetkeks hajuvad ning antakse täiel tuuridel kütet, Ita Everi krõnksul mutil on lahe säde silmis.

Indrek Sammul oli Ivanovina teinud väga huvitava ja eripärase lahenduse oma rollile, säenne katkendlikult mõtlev passiivne-agressivne suhtlusstii sümpatiseerinud kohe üldse, aga rollina peab tunnistama avas suurepäraselt Ivanovi piinatud meelt.

Sõnaga puhas näitetööde ilutulestik suurepärases koosluses.

Pangalaen

Kui klassikalisematest restoranidest leiab ikka a la carte menüüst magustoidu sektsioonist creme brule, siis klassikalise repertuaariga draamateatris peab olema omakorda suuremale massile passiv komöödia. Kunagi oli vast selle ehedaimaks näiteks draamas 'Eesti matus', täna püüdleb samale püünele Katalooniast kohale toodud Jordi Galcerani 'Pangalaen'.

Iseeneses igati põnev leid Toomperelt, kel Galceraniga näib olevat tihedam side tekitatud. Läbiv idee on lool huvitav ja teravmeelne ning teisalt ka koduriiklikku, ühiskondlikku konteksti kenasti sobituv, arvestades mitte nii hiljuti olnud laenubuumi ja sellest omakorda tulenenud masuaega. Lisaks on tekstis karakterid suurepäraselt ja nüansirikkalt välja joonistatud. Viimases ilmselt on oma osa anda olnud ka lavastajal Toomperel. Ehk siis sisuliselt on lugu ülesehitatud kaasahaaravale kõnepoksile raskekkaallastest pangaametniku ning laenu taotleva osava sulleri vahel. Kui esimestes kompavates löökides on aru saada, et mõlemad üritavad lihtsalt oma tavapäraste seeriatega tulemust saavutada siis peagi klaarub, et nii libedalt seekord ei lähe ning tuleb kasutusele võtta oma oskuste laiem spekter. Siin peitusidki minu jaoks kogu etenduse parimad momendid, kui kaks kõva kivi omavahel täies jõus põrkuvad ja sädemeid löövad, need lendu läinud sädemed olid üsnagi nauditav nii kuulata kui vaadata, kaks hiidu kütmas kogu täiega.

Mingist momendist hakkab aga kelm tajuma oma allajäämist ning otsustab viia võitluse uuele tandrile ning üllatuseks lähebki laenuandja esindaja liimile ning uues ning võõras keskkonnas pole tal paraku sullerile enam vastast ja võitlus kaotab oma esialgse sära ning kujuneb pikaks pangaametniku köites tampimiseks selle asemel, et võitlus kiirelt nokaudiga lõpetada, ehk siis hästi alanud škets jääb põhjendamatult venima ja oma vältimatut ja ennustatavat lõppu ootama.

Üheks kulmu kergitama panevaks varjundiks kogu loo juures jäi foon, et pangast võetud laenu nagu ei peakski kunagi tagasi maksma, kogu tants pangas käib ainult raha kättesaamise nimel ning mõlemad osapooled juba nagu arvestaks ette, et nii või naa tagasimaksmist toimuma ei saa. Eestlasena on keeruline säense suhtumisega suhestuda, stereotüüpne oleks arvata, et nii need lõunas peesitavad eurooplased ju mõtlevadki, samas katalaanid sinna riiulile nii väga ju ei sobitu, seega jätab see väike kummastav detail oma pitseri kogu etenduse usutavusele.

Pankuri ja suli duetti on aga Toompere ja Võigemast kaunikesti ereda leegiga põlema saanud. Tuleb tunnistada, et üks nauditavamaid rolle, mis ma üldse kunagi Võigemasti esituses nägema olen juhtunud. Väga mitmetahuliselt välja mängitud, kui petis tundub esmapilgul kahjutu ja lihtsameelne, siis ometi oskab Võigemast välja tuua ka tundmuse vaatajas, et tegemist võib olla äärmiselt pädeva manipulaatoriga ja seejuures on omakorda tundmus, et kelmil õnnestus lihtsalt  lahmides tabada õiget punkti ning lõpliku selgust ses osas mul ei saabugi ja just see mulle tema rollilahenduse juures kõikse enam meeldiski. Toompere teeb oma samuti suurepäraselt ära, kuid mõistmatuks jääb, kas ta mingitel momentidel keeb kergelt üle või millest see tuleneb, et järsku viskab sisse veidi sobimatuid labasusi, mis kogu hoogsat rolli tagasi tõmbavad ja rikuvad, jättes nii kerge maigu manu.

Sõnaga üksikuid sähvakaid sai ning näitlejate hoogsus oli nauditav, kuid samas huumori ilutulestikust jäi asi kaugele.

Hõimud

Ei saa öelda, et just liiga tihti oleks sättinud end sattuma Pärnu mnt. 5 hallist paekivist hoonesse hingehariduslikel eesmärkidel. Mõningased eelnevad kogemused on olnud traumeerivad ja tekitanud teatud eelarvamuse pakutava menüü osas. Kogenud aga suvel Saueaugu teatritalus Pääru Oja hingestatud mängu Ekke Moorina, tuli suurem tahtmine veel ja enam teada saada, kas see oli ühekordne sähvatus või on miskit rohkemat siin peitumas. Sõnaga, Draamateatri mängukava läbi hekseldades jäid silma kriipima enim 'Vennas' ja 'Hõimud', peamiseks mõjutajaks ikka infokild, et just nende kahe ülesastumise eest määrati Päärule eelmisel hooajal Eesti teatri parima meespeaosatäitja auhind. Usaldasin žüriid. Kahe vahel vaagides jäi sedant puhku peale 'Hõimud'-e paeluvam sisu ning hoogsam tempo.

Kohe stardis läkski tempo peale. Lavalt paistis kätte klassikalisele teatrile kohaselt dekoreeritud tuba, kergelt kulunud ja isikupäratud kostüümid, ülienergiline Tiit Sukk, perekeskne suheterägastik ja kirsiks veel välja lennutatud vägisõnad, mis ei sobitunud konteksti ning riivasid kogu olmestiku usaldusväärsust, ehk sisuliselt kogu pott, millega mul on draama puhul kõige keerulisem suhestuda. 

Teagi, mis hetkest täpselt, aga ometi juhtus, et etendus hakkas minu jaoks tööle ja väga hästi tööle. Väga toimis Pääru ja Marta Laane tandem, mõlemate rolli üheks osaks oli vaegkuuljaks olemine, mis oli lahendatud oma hääletämbri muutmisega kergelt kähisevaks ja pisut katkendlikuks, olles samas piisavalt kõlav publikumini jõudmiseks. Julgeks arvata, et häälepaelad saavad ses osas rohkem kui korralikud vatid. Pääru tehtu perepoeg oli juba tuttavalt hingestatud ja sügav, kuigi oli tunda sarnasusi nähtud-kogetud Ekke Mooriga, aga seda ma ka osaliselt olin ju otsima tulnud. Niisamuti meeldis väga Marta jõuline kohalolek laval. Tõnu Oja ülesandeks oli mängida sapist, põhimõttekindlat, intellektuaalist pereisa. Tuleb tunnustada vanameistrit, härra on endiselt oma tippvormis. Kaie Mihkelson oli väga õnnestunud valik pereema rolli, ta otsis perekeskset harmooniat ja tasakaalu ja püüdis olla täpselt nii, et kõigil oleks hea olla, vaid korraks toimus pereemas murdumine kui lahvatas temas kirjanikuisiksus, kuid muidu oli üdini emalik nii oma liigutustes kui ka ütlemistes. Just säenset loomulikku emalikkust tõi välja ka mu teatrikaaslane, kes on ka ise juba täiskasvanud laste ema, tundes nii mõneski episoodis ära iseennast. Piret Krummi ja Tiit Sukki teha jäid perepoja ja -tütre rollid ja tehtud nad said, minu maitsemeele jaoks kergelt üle keerme.

Sisu osas oli hea näha lähenemist, kus ei koorunud välja ühte keskset läbinisti positiivset karakterit, kellele peaks vaataja jäägitu poolehoid tingimata kuuluma. Ajapikku ilmnesid kõigil tegelastel oma ilusamad ja mitte nii ilusamad küljed, mida hinnata ja mida laita. Nii inimlik. Nii aus.

Kohati läks sõnalises plaanis ka kõrvalvaatajale meeldivalt teravaks andmiseks, eelkõike hoolitses selle eest pereisa, kel oli kõige ja kõigi kohta kindel arvamine, mis sai esitatud suurelt jaolt kergema või tugevama sarkasmi võtmes ning niivõrd-kuivõrd intellektuaalselt võimalik, et see ikka aadressaadini kindlasti kohale jõuaks. Ühtlasi oli ta rohkem kui uhke kodus valitseva poliitilise ebakorrektsuse üle ja avaldas arvamist, et kõigist ja kõigest võib nalja teha, millele on mul keeruline vastu vaielda. Teisalt pereisa säene isiksus lõi keskkonna peres, kus kõik vaid paugutasid, olles pidevalt valmis end kaitsma uute irooniliste rünnakute vastu, lubamata nii siiral soojusel tekkida, mis lõppeks lõhkus kõige enam just lapsi. Pidevalt tuli olla rusikad püsti, selle asemel, et üksteisele toetust anda, siis kui seda tegelikult vajati. Ainuke, kes nägi ja mõistis ja tajus hinge oli vaegkuuljast perepoeg, vaikija. Tal ei olnud võimalik osaleda neis kiiretes sõnavalangutes, ta sai jälgida ainult ilmeid näos ja nende dünaamikat ajas, suutes nii aru saada, kas on miskit päriselt katki või on tegu järjekordse mänguga. Seejuures, aga ei pandud märkajat ennast tähele, temast läks tähelepanu mööda ja see sõi, ehk see ongi selle loo lihtsustatud uba, mõtlemapanev uba.  

Pereisast lähtuvalt tekkis küsimus - kas peaks äkki kohandama oma isiksust järeltulevast põlvest lähtuvalt, et mitte neid lõhkuda iroonia, sarkasmiga, lasta õrnadel noortel isiksustel koorikut kasvatada. Samas kas peaks niimoodi endaga vastuollu minema? Mnjah. 

Üks äratundmise moment tekkis ka vendade omavahelises suhtes, vanema vennana on võimalik võtta alateadlik vastutus noorema ees, võib olla täpsem oleks isegi öelda lapsevanemlik vastutus ja hoolitsus, millega kaasneb omakorda ka vanemlik raskus vennast lõppeks lahti lasta ja lubada tal ise oma tiibade siru ulatust proovida.

Sõnaga hing sai suurepäraselt haritud mitmes võtmes, kraaps ja kummardus ning loogilise jätkuna tuleb nüüd ette võtta siis Vennas.

Varesele valu

Linnateatri ja Draamateatri kahasse tehtud projekti või siis tegelikult Paavo Piiki ning Mari-Liis Lille kahasse tehtud projekti üks pooltest ('Harakale haigus') oli piisavalt mõjus, et isutas kaema minna ka teist poolikut Draamateatris. Temaatika pöörleb siingi depressiooni ümber, andmaks aimdust meie ümber olevate kodanike tegelikust argipäevast, painavast edukultusest, töönarkomaaniast ning lapsepõlvest kaasa võetud taagast. Just viimasele oli 'Varesele valu'-s rohkesti eetriaega antud, teagi kui täpselt Mari-Liis ja Paavo need kaks etendust kokku kudusid, palju panustas Mari-Liis Draamateatri tükki ning palju Paavo Linnateatri omasse, kuid 'Harakale haigus'-est ei jäänud meenuma niivõrd tugev rõhuasetus varasemast noorusest lahtiharutamata pundardest. Enamus neid lugusid jooksid pisut üllatavalt sama algpõhjuse juurde - isa ja tavaliselt joodikisa juurde. Üllatav ei ole põhjus ise, vaid sama põhjuse kordumine loost-loosse, uuesti ja uuesti. Huvitav oleks teada, kas see oli nüüd teadlik esiletõstmine või kogu lugude arvust nii mitmed viivadki reaalselt selle sama tõdemuse juurde. Erandlikuks looks oli ses võtmes ühe Hendrik Kalmeti ettemängitud lugu, kus noort IT-s töötavat rüütlit muserdas rutiin ning päevast-päeva korduvad mustrid nii enda tegevuses kui nägudes, mida näed, kui uudistes mida loed, otsid nagu narkomaan midagi uut, kuid ükski doos ei ole piisavat tugev enam, et murda monotoonset tooni ning pakkuda miskit uut ja värsket, kõik on juba olnud ja tuttav. See oli ka ainum lugu, kus leidsin teatavat ärtundmise rõõmu.

Näitelejate osas jäid tegelikult seisud samaks, mis 'Harakale haigus' puhul, nii hingestatuse kui usutavuse osas olid isiklikud lemmikud Kalmet ja Ratasepp. Teiste osas oli minu jaoks liiga palju teatrit.

Varastatud oranž jalgratas

Sisuliselt aasta hiljem õnnestus ära näha ka Mika Keräneni kirjutet' ja jällegi Ingo Vihmari lasvastet' esimene tegemine, kui ajalises teljes liikuda. Võrreldes eelnevaga ei olnud säenset hoogsust ja emotsiooni enam tunda ja nii paistis ka sihtgrupp arvavat, ehk kilkeid ning pingilt hüppeid oli sedant' puhku nagu vähem.

Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

Aabitsa Kukk

Kukke Aabitsast on juba üsna mitu aega pakutud Draamateatri lavalt, esmakordselt juba aastal 2004, seda küll jah, Tartust, Lutsu Teatrimajast, aga sest ajast saadik on etendus olnud Tõnu Oja ainuesituses vähem või rohkem regulaarsel pakkumisel Otsa tänava ning Pärnu mnt nurgal. Imestust tekitab Ojas pulbitsev tahtmine ja jõud ka 8 aastat hiljem mängida samat tükki endise pühendumusega, kuna saalist küll allahindluse või tüdimuse märke ei olnud võimalik tuvastada. Kas tõesti on karakter niivõrd köitev endiselt Ojale või tulus teatrile või tulus Ojale, igal juhul publikumile kindlasti piisavalt köitev, kuna Maalisaali istumised olid ka sel teisipäeval viimseni hõivatud. Tõenäoliselt kõike kolme ja võrdselt, samas kui esimest, siis kuulaks huviga põhjendusi mehelt endalt.

Monoetendused žanrina just liiga tihti mul menüüsse sattunud ei ole, mitte, et miskit vastumeelset oleks, vaid pigem pole kõrva/silma hakanud miskit ampsatavat. On olnudki Nisa ja Ürgmees, kui hetkel meenutada ja nüüd siis veel ka Kukk ja episoodid Rasmusest Opi vahendusel. Näitlejale on ilmselgelt suuremat sorti pingutus mängida ette ihuüksi ettekirjutet' lugu. Nõuab tublit annet osata olla hea jutuvestja, viia looga kaasa, sättides ja valides nii sõnu, kui kruttides tempot, ilmekalt ja veenvalt pakkuda kuulaja(te)le elamust. Kordades suuremat annet nõuab mu meelest rullida, aga lugu lahti piltlikult näideldes, ehk puhtalt individuaalsest andest ning võimekusest kujundada ja täita aeg ja ruum, vaid ainuüksi iseendaga ja viia lugu oma ette mänguga teis(t)e inimesteni. Aravan, et vähe on näitlejaid, kes seda suudavad, kuid Oja on kindlasti üks neist vähestest, kes suudab ka ainuisikuliselt laval olles kontakti publikumiga tekitada.

Oja puhul jäi silma keskendunud ning veenev rollis olek, kindel sõna, kindel pilk, kuid kohe peale etendust, aplausi ajal oli see läinud, kadunud. Pilk jooksis mööda igat saali nurka ringi ja otsis pelgupaika, leides enamasti selle põrandas. Kõne oli vaiksema poolne ning kergelt katkendlik. Mus tekitab hämmastust, et inimesed, kes rollis või kõnes suudavad olla äärmiselt veenvad siis oma tegelikus olemuses ei pruugi nad seda olla mitte. Eks nimetatakse seda oskuseks rolli sisse minna ja välja tulla, kuid minu jaoks on siin sisse kirjutatud konflikt oma tegeliku olemuse ja lavalaudadel oleva olemuse vahel, ma ei pea siinkohal silmis erinevat sorti tegelaskujusid vaid just juure tasandil isikulisi omadusi. Ehk siis ses mõttes on teatud näitlejad pidevas konflikti seisundis? Kui kurnav see inimesele olla võib? Või ongi mitu mina? Huvitav.

Etendusest veel. Kivirähki teksti on siiani alati olnud lihtne ja naudeldav lugeda, Aabitsa Kukk-es kasutusel olnud kohitsetud lastele teinekord õpetatav kõnepruuk, kus on teemasid ja asju millest rääkida ei ole sünnis ning teisalt ka mittekivirähkilikult igavalt üles ehitatud laused, tekitasid võõristust. Mõistan, et antud loo konteksti olid need teatud mõttes isegi sobivad, kuid samas oleks läheneda saanud ka kindlasti vabamas vormis. Ehk sõnalises plaanis nautlemise momente ei tekkinud, kui välja arvata tsitaadid Kuke Aabitsast nagu legendaarne:

Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab.

Üheksa sõnaga - Oja oli imetabaselt hea, lugu ja sõna sugugi mitte.

Augustikuu

Mul on õnnestunud enda jaoks positsioneerida Draamateater kodumaisel teatrimaastikul teiste suurte kõrval, kui kõige klassikalisem teater üldse ja seda igas mõttes. Klassikaline on paekivist võimas teatrihoone, klassikaline on saali kujundus - võimsate lühtrite ning bordoopunaste rõdude ning parteri ning loožidega, klassikaline on publikum pruunis- või hallis ülikonnas ja pidulikus kleidis või kostüümis, klassikalised on mängitavad draamad, kas kodumaisemad või välismaisemad, klassikaline on ka märkimisväärsete näitlejate piltide sein esimese korruse. Kõik on klassikaliselt omavahel harmoonilises sümbioosis.

Nii ka täpselt oodatule klassifitseerus Priit Pedajase ettevõetud Tracy Letts-i peredraama 'Augustikuu', kõik eelpool nimetet' komponendid olid nii kohal kui paigas. Pingelised ema-tütar-õde suhted, aastakümneid kiivalt hoitud saladused, surm, hülgamine ja nii ehk veel edasi ja edasi. Ei miskit rabavat siin lühtrite all. Ja nii oligi hea, isegi väga hea, kuna Pedajas oli rõhunud oma tugevaimale trumbile, oma trupile. Suur osa Draamateatri raskekahurväest oli lavale paigutatud ja andsid võimsa kogupaugu. Kõikse pealt astus Pedajas ise lavale - lühikeses cameo-s, jättes mulje, et loeb, endale ise ette kirjutatud teksti kaasavõetud paberipatakalt, pisut koomilise varjundi jättis, meenutades etenduseproovi.

Ain Lutsepp oli seda puhku see jokker, kes üllatuslikult end pildile mängis. Ma ei suudagi kindlalt väita, kas see oli igati sümpaatne tegelaskuju või hoopis tema meisterlikkus näitlejana, igal juhul äärmiselt nauditav oli jälgida heatahtlikult tögava hoiakuga vanaonu. Tunnistan, tõesti ootasin päris mitmel puhul, et ta juba kiiremini tagasi lavale tuleks. Polegi Lutsepa puhul varemiti sellist tundmust kogenud.

Etenduse maa ja sool olid siiski kaks võimast naist Eesti teatris Ülle Kaljuste ning Ita Ever. Sõnad on liigsed, nad olid mõlemad võrdselt fenomenaalsed ses tükis.

Boulgakoff

Draamateatri lehelt:

Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge
(kõik külalisena)

Osades: Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi (külalisena).

Näidend “Boulgakoff” on fantaasia kirjanik Mihhail Bulgakovi mõningate eluseikade ainetel. Tegevus toimub 1930. aastate Moskvas, suve palavatel päevadel. Selles loos on kirjanik ja tema loomistung, unistus vabast maailmast, nõukogude tegelikkus, kõikemärkava isevalitseja Stalini kapriisid ja tema telefonikõned, avaldamiskeelud, üleöö kaduvad inimesed, öine paadisõit Moskva jõel, siseringi puhastused, valge vein ja rusikasse pigistatud käes voolav kalamari, kihutamine päikeseloojangusse... Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...

Lisaks kirjanik Boulgakoffile tegutsevad näidendis tema naine Sidonija Sergejevna, sünge parteikirjanik Faddejev, lõbus filosoof Pasha Popov, kirjanik Tolstoi, kirjanik Fock, tundmatu Blondiin. Tegelaskonda kuulub ka Stalin – veenvalt mõjuva telefonihäälena, kuigi sõnum pole arusaadav.

BOULGAKOFF: Mind ei avaldata, mind ei lavastata, mind ei loeta ega kuulda. Aga ma kirjutan, Faddei. See on minu isiklik, imperaatori antud privileeg. Mul on luba kirjutada ausat teksti. Vastutasuks ma ei avalda midagi.

 

Kui kaks eelnevat Draamateatri külastust - Pedro Paramo ning komejanti, mille nime ma ei suuda koheselt  meenutada, sai tunnistatud kogemustena fopaadeks, siis nüüdne kogetu Draamateatris läks jällegi igati täkkesse. Margus Kasterpalu lavastus viis mahedalt  ning sujuvalt endaga kaasa, viis ajas tagasi, viis kujutlustes suvisesse Moskvasse, viis Bulgakovi  kirjutet' 'Meister ja Margarita' radadele, viis suurepärase elamuseni. Lemmikuks kujunes kindlasti etenduse katke kus Bulgakov (Toompere jr)  koos armastatud Sidonijaga (Palmiste) kiiguvad ilmatumal suurel lühtril üle lava, kujutades endas nii üle Moskva lendavat Meistrit ja Margaritat (pilt ülal). Võimas. 

Teisena tooksin kindlasti välja Toomas Lunge võrratult hästi ajastusse ning konteksti sobiva helilise kujunduse, koos legendaarse Akvariumi muusikalise pala - 'Kuldne Linn', mis tõi meelde koheselt Jääääre sama loo esituse augusti kuisest Pärnu linnast, Kuursaali hoovist. Mõlemal juhul igati meelt ülendav kogemus.

Näitlejate osas tuleb ära mainida, et tavapäraselt on mul raske mõista Toompere jr enda lavastatud näidendeid, kuid nüüd juba kahel etendusel näitlejana, on ta mänginud igati eeskujulikud, hingestatud ning eriti just põhjalikud rollid, mis väärivad igati tunnustamist. Ka Merle Palmiste ei ole just kõige suupärasem mulle siiani olnud, kuid Sidonijat mängima sobis ta kui valatult, oma elutruu naiselikkusega.

Igati kiiduväärt elamus ja satun kindlasti ka edaspidi Draamateatrisse.

Pedro Paramo

Uljas Neitsi

Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Maria Klenskaja, Ragne Pekarev tegid tööd, Taavi Teplenkovi visioonil seda puhku. Kõik noodid olid leidnud oma rea - ainult istu, rebi õlu ja naudi, va uusrikkast mauk. Elu ju ongi lihtne, peabki olema. Mõistan. Isegi liiga hästi mõistan. Kuid siiski, küsimus sulle Taavi, miks? Ometi sa ei pea ju olema nii läbinähtavate paralleelidega draamateatri tüüpjant. Kindlasti mitte. Rahal on ka teisi värve. On.

Mõtteid tekkis veel mitu. Kas tõesti draamateater mannutab isiksusi? Tõnu Aav? Tõnu Kark? Maria Avdjushko? Tõnu Oja? Mait Malmsten? Lembit Ulfsak? Maria Klenskaja? Miks mitte ka Jan Uuspõld? Näitlejad. Tead ju. Tunned ju kõiki. Puhas kuld lavakast, ütlen mina. Kuid nimeta mulle nüüd üks etendus nendega draamast. Just täpselt.

Nüüd ongi mitu. Mõtteid siis. Hämmeldun endiselt. Teatris, kinos, õues, duši all ja veel ja veel. Kuidas võib ometi olla nii lihtne, teha huumorit. Algatuseks tuleb leida spetaaklile põhjus. Põhjus leitud on šüzhee juba lihtne. Vaja on purjakil olekus tegelaskuju. Ja sul on hitt. Ei ole oluline kas tegelaskuju on elukutseline alkoholist, teismelisusest ennast otsiv preilina, meditsiiniline idioot, naabrikass, vanur või kolmesuve näinud tatikas. Tähtis on joove. Ja kohe on rõõmu kui palju. Kas see siis ongi siis sulle ja mulle äratundmisrõõm? Eestlase alkoholismus? Ma tõesti loodan, et mitte. Kuid nii vast on. Päris hirmus tunne tekib kohe. Siit ka ettepanek. Ära toeta seda paska, ära naera purjus inimeste, ära naera purjus loomade pihta. See ei ole naljakas, see on kurb. Isegi päris kole võiks öelda.

Nummer kolm. Mõttetera tulevastele lapsevanematele. Nime järeltulevatele põlvedele otsi surnuaiast või Kivirähkist. Margarhita, Brunhild, Leemet, Joosep, Muna Ott, Õuna Endel. Karista või õnnista. Sinu võsuke, sinu valik.

Arvamus Sirpist.