Kotkas 'Eddie' | Eddie the Eagle

Suurepärane meelelahutuslik vaatamine nii spordilembudele kui mitte nii suurtele spordilembudele, sest moraal - kõik meie unistused saavad teoks, kui meil on julgus neid järgida (W.Disney), kehtib igal alal, igal ajal.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Eestlanna Pariisis

Meenuma ei jäänudki muud kui seksistseenid, mis olid sama paljastavad kui araabi prouade burkad, ehk peenelt välja mängitud, peab tunnistama. Kiitust jagan parima meelega ka nii neidisele Mägile kui Moreaule suurepäraselt autentsete osa täitmiste eest. Frankofiilid ja Pariisi lembud saavad tõenäoliselt suurema annuse elamust, aga muidu närb, mis närb, kogu austuse juures härra Raagi vastu.

Wall Street: Money Never Sleeps

Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?

Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.

Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".

Lohetatöveeringuga tüdruk

Samanimelise raamatu põhjal vändatud film, on oma sisemuselt täiesti puhast tõugu dekkar, mis käib juba Agatha Christie ning Conan Doyle poolt teada tuntud, sisse tallatud rada. Tunnisatan, täpselt minu tass teed.

Loo keskmes on seda puhku ühe Rootsi kröösuste suguvõsa preilinast võsuke, kes 16 aastaselt salapärastel asjaoludel, ühel suvisel päeval jäljetult kadunuks jääb. Nüüd 40 aastat hiljem on suguvõsa peal tulnud kange tahtmine ikkagi teada saada, et mis siis toona tema lemmik sugulasega juhtus. Juhtunut palgatakse uurima keskealine, pehme käitumise ning tühmi pilguga ajakirjanik Mikael Blomkvist, kelle teed ristuvad noore, jõulise iseloomuga aruvtinaaskli Lisbethiga. Tänu kellele hakkab ka võigas lugu lahti rulluma.

Lugu on püütud vürtsitada seksuaalse brutaalsusega ning peategelaste soorollide vahetusse seadmisega, kui esmase valiku otstarbekust ma ei suutnud hoomata, filmi sisulise väärtuse tõstmise seisukohalt, siis samas soorollide vahetus, aga pikkis sisse muhedat huumorit. Kasvõi siis Mikaeli püüdlikud vestluse üritused hommikulauas, munapudru ees, pärast tormilist ööd, stiilis - Mis sa täna teed? Läheksime koos kuhugi?

Nohjah, hea oli.

Sherlock Holmes

Arthur Conan Doyle originaal Sherlock Holmesi tegelaskujust, ehk siis kirka ning üdini loogilise mõtlemisega eraklikust härrasmehest, kes on samas ka ekstentriline veidrik ei ole järele jäänud muud kui nimi ja raamatukangelast iseloomustavad klisheed. Tunda on, et Ritchie on vastavalt tellimusele vorpinud juba nii Surmarelvast või Visa Hingest tuttava märulifilmi kangelase. Tuleb tunnistada, et Dr House sarja stenaristid on küll Sherlock Holmesile karakterile tunduvalt paremini pihta saanud kui eelpool toodud härra.

Mind ausalt öeldes kurvastab, et ring on täis saamas ja kõike vana head kulda tuuakse värskes, kommertslikumas vormis kinolinale. Tuli 'Inglorious Basterds' ehk 'Allo, allo', tuleb 'Alice Imedemaal', tuli 'Sherlock Holmes' ehk 'Surmarelv' jne.

Unustades raamatu ja legendaarse venelaste ekraniseeringu, mille eest Vassili Livanov kusjuures brittidelt impeeriumi ordeni teenis kui kinoajaloo parim Sherlock Holmes ja keskendudes ainult filmile, siis suureks üllatuseks oli Ritchie puisus. Just puisus. Vaid pisku eest oli sisse pikituid nii ritchie-like kandvaid, mahlakaid dialooge, kirjuid tegelaskujusid, erakordset kaameratööd ning pöördeliste momentidega lugu. Üllatav. Lugu hargnes suures osas Dan Brownlikult etteaimatavalt, kõike vaatajatele ette nämmutades ning lõppes lubadusega tuua ekraanile ka järg professor Moriarityga, keda kõigi eelduste kohaselt kehastab Sean Connery. Sure bet!

Kiita saab kindlasti Mark Strong kurjuse rollis ning ka muusikaline valik, iirilik keelte tinistamine andis just õiget vunki. Aga jah, ei miskit suurt elamust, pigem ikkagi ajatäide.

Kirjutatakse - http://filmifriik.wordpress.com/2010/01/14/sherlock-holmes/

Kill the Referee

Sõnaga - tellimustöö. UEFA on löönud kohvrid letti, kohtunike maine parandamiseks, mis tegelikult ei olegi nii paha mõte, kuigi kõla on hirmus. Läbimõeldud, effektne, reaalne, professionaalne, liigagi professionaalne kui aus olla, samas emotsionaalselt põhjendetatud töö nn. euroopa kohtunike konsiiliumi poolt. Igaüks peab ju ometi õigustama oma kohta siin päikese all. Päike on ju hea.

Aga avati ka minu tuhm silm, võrdlusmomendiks pakuti seda puhku ometi nn. euroopa kohtunike absoluutset koorekihti (loe maailma), ilus. Isegi, vägagi ilus. Ja siis kodumaa. Ja minu jaoks püant - me olemegi samas kohas kus on ülejäänud Euroopa. Tippkohtunike taseme poolest siis. Ja see on minu jaoks hirmutav. Olla tänases päevas meie kohtunike tasemega võrdväärses lauas Euroopa eliidiga. Ilus koht kus olla. Isegi hirm kaunis. Kas võiks teha ennatliku järelduse, et jalgpalli arbiitri amet ei oma nagu Eestiski ka suures Euroopas erilist prežtiiži. Kas kuskil üldse omab? Kahtlustan, et mitte. Ei seal, ei siin. Ei kuskil. On ainult erandid, on meil Tohver, on neil Rosetti, oli meil Tutk, oli neil Collina, mitte et nad oleksid parimad, ei oska hinnata, aga mis neil on, on karisma, on isiksus. Üksikud näited siiski - kole lugu on, et nad on vähemuses. Aga nohjah.

Igatahes. Mina olen poolt. Muutuste poolt.

Kirjutatakse:
http://emmaste.wordpress.com/2009/12/02/kill-the-referee/>

Looking for Eric

http://www.imdb.com/title/tt1242545/

Püha Tõnu kiusamine

Ninja Robot ütles kõik ära http://filmifriik.wordpress.com/2009/10/18/puha-tonu-kiusamine/ :

Eesti 2009
lavastaja Veiko Õunpuu
osades Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

Ausalt öeldes on mul antud filmist rääkides suur kiusatus minna ohutut teed ja rääkida assotsiatsioonidest, mis tekkisid antud filmi vaadates. Kõik silma ja kõrvu jäänud filmikriitikud ja filmiblogijad ja filmijaurajad on justkui kokku leppinud, et antud teose puhul tuleb rääkida seosetest, mis filmi puhul tekkisid. Visake ise kirjutistele silm peale ja panete tähele, et eranditult kõik räägivad Bergmanist, Lynchist ja teiste tipplavatajte tööde ja Õunpuu filmi sarnasustest. Olgugi, et endalgi tekkis ka väga meelevaldseid seoseid (näiteks filmi esimene pooltund meenutas mulle Kusturicalikku janti kaamoslikus võtmes), siis mul tekkis antud filmiga ränk probleem. Ei teagi, kas asi on mitu piiratuses, rumaluses, kitsas silmaringis või massimeedia poolt ära tuhmistatud mõtlemises, aga Püha Tõnu kiusamine jäi mulle lihtsalt kaugeks ja film ei suutnud minuga dialoogi astuda (või pigem mina ei suutnud filmiga dialoogi astuda).
Mulle meeldib, kui asjad on selged ja sümbolid lihtsad. Sestap olid filmi I ja II peatükk mulle vägagi meelepärased ja Õunpuu sammus Mati Undi kirjutistele vändatud filmide tuttavat rada. Inimesed, kes ei hooli üksteisest (matuserongkäik, mis jätkab rahulikult oma teekonda, ilma et pööraks tähelepanu avariile); mammonakultus (Ulfsaki mängitud külajorss tuleb Tõnu juurde: “Mu sõber sai just surma, oh, mitme liitrine mootor su autol on?”); kõledates majades tühja elu elav kõrgklass, kes hoolib ainult oma Bentlyst ja piisavalt suurest kasumimarginaalist jne. Kogu selle, ka meid iga päev ümbritseva tühjuse, keskel on Tõnu, kellel tekivad eksitsentisaalsed probleemid. Loogiline ja lihtne ja põnev. Aga kõik järgnev hüplevad tempos, ebareaalsuse ja reaalsuse piirimail liikunud kaos mulle nii mokkamööda polnud. Areneva loo asemel nägin mina paigaltammumist ja fragmentide kinolinale ilmumist.
Samas visuaalselt oli asi põnev, seda küll. Õunpuul on väga isikupärane ja äratuntav, võiks isegi öelda maailmaklassiline, käekiri. Kõik alates võttapaikadest lõpetades valguse ja varjudega on perfekstuseni viimistletud. Ja muidugi need näitlejad… kuigi kõik peale Eelmaa tegid väga episoodilised rollid, suudeti sageli ainult ühe etteastega teha väga meeldejäävad ja tugevad esitused. Veidi rohkem, kui paar minutit, sai pildis olla ka Kurkova ja ma ei saa ütlema jätta, et ta on potensiaalselt maailma ilusaim naine.
Niisiis: visuaalselt filigraanne, sisult ja ülesehituselt minu jaoks (tsiteerides Andres Laasikut) “liiga udu”.