Isuri eepos

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi koostegemisel valminud projekt 'Tokerjad' oli niivõrd imetabane kogetu mõned hooajad tagasi, et kui kõrva hakkas, et sama duo taaskord ühiselt ette võtab ja teeb ja veel isuri temaatikal, rääkimata siis raba ja kellaaja eksootikast, siis ei olnud variantigi, et ma sest projektist kõrvale jääksin.

Etenduse alguseag oli säetud tavapäratult varajasele hommikutunnile, kella viiele, mistõttu tundus ka mõistlik olevat juba eelmine õhtu Vargamäele kohale toimetuda ning oma hütt, ettevalmistatud telklaagris püsti lüüa ning äratus sättida kella neljale. Telgist hommikul välja murdes oli veidi üllatuslikult juba üsna valge, ehk päike oli juba tõusmas. Pooletunnine matk etenduse paika Kodru raba äärde oli ideaalselt ergastav, et unerammestusel lasta endast välja voolata. Hommikutundidel mängitava teatri juures ongi üks tubli pluss just aeg, etendusele minnes oled puhtam leht, ei võta tervet eelnenud päeva kaasa, kas siis tööd või peret või miskit kolmandat, oled ise rohkem kohal ja sees, meeled on tunduvalt vastuvõtlikumad võrreldes õhtuste etendustega linnamelus.

 

Nagu ka Tokerjates siis ka Isuri eepose puhul oli muusikaline kompositsioon väga priima, jällegi oli sisse toodud koor, kammerkoor, sedant puhku Voces Musicales, kandmaks ette Veljo Tormise ja Mart Saare loomet. Metsaveerel laulva koori auravad hääled läbi tõusva päikese prisma kosutasid hinge nagu ka raba tagant mustades frakkides tulek lavapaika metsatukas oli mõjus. Suurimaks üllatajaks minu jaoks oli Jaak Lutsoja akordionil, tuleb tunnistada, et ei ole just suurim lõõtsalemb, aga kuis Jaak suutis üles tõmmata akordionil parimaid kitarririffe meenutavaid võnkeid, oli kaiff. Oma osa selles oli ka akordionile säetud võimendusel, tulemus oli igal juhul väga priima.

Muusika kõrvale, mis oli mängitava juures esmane, oli säetud ka etendusliku osa, mis koosnes üheksast erinevast müütilisest katkest/killust isurite muistenditest, mis olid omavahel üsna hüplikus siduses ja ühtset lavastusterviklikku narratiivi ei hoidnud, samas ei olnud see ka minu arusaamist mööda eesmärk omaette, vaid antud katkendid omasid täienduslikku rolli helilisele pildile. Samal põhjusel jäi ka üsna eeskujuliku näitlejate nimekirja tehtav kergelt tahaplaanile, kuna karakterite välja toomisse väga ei panustata, kaktendist katkendisse võisid viimased isegi erineda. Ega ka näitlejad publikumiga kontakti otsinud, liiguti enamasti pilk maas oma kinganinadele suunatult või siis vastupidi kaugusesse, mis jäi sümboliseerima isuri rahva allasurutust ning hääbumist.

Samas jällegi õnnestus Kübbaril ikkagi silma paista, kui miskit välja tuua, siis jäi meenuma episood põgeneva hullunud naisena, kuis ta koperdas kännu või kivi taha ja dramaatiliselt kukkus, see oli nii ehtkübbarlikult absurdselt välja mängitud. Kübbar on üsna erakordne nähtus Eesti teatris. Teisalt mis meenuma jäid veel - olid vanaeitede nägudega riidest kotid, mida teatud stseenides peas kanti ning samal ajal ka vanaeidelikke poose sisse võeti, erilist talenti ses osas omas Lauri Kaldoja. Väga priima lüke igal juhul.

Kui etenduse alguses pakuti turgutavat teed, võis ehk olla põdrasammal, siis etenduse lõpetuseks oli ka traditsiooniliselt toekam eine hernepudru formaadis. Väga viks igal juhul.