Kaksikõed | Twin Sisters

Riin Eensalu DocPointi lehelt:

2003. aastal leiti Hiinas pappkarbist mahajäetud kaksikõed. Nad viidi lastekodusse ja nagu seal tihti juhtub, pandi valmis läände adopteerimiseks. Administratsioon otsustas, et parem oleks nad eraldada ja kaksikuteks olemist varjata. Ühe õe lapsendas Ameerika pere ning teise Norra. Juhuse kaudu avastasid värsked vanemad aga, et lapsed - Mia ja Aleksandra - on ju kaksikud. See pani nad raske valiku ette. Juhtunule aga polnud võimalik enam tagasikäiku anda ning nii ongi üks õdedest kasvamas üles Sacramentos, Californias ning teine maalilises Norra väikekülas. Pered aga jäid omavahel suhtlema ning kui kaheksa-aastane Ameerika-Mia sõidab vanematega Norra-Aleksandra juurde, tuleb välja, et kuigi üles kasvanud diametraalselt erinevates tingimustes ja kultuurikeskkonnas, on selgelt näha nende sarnasus olemuses ja käitumises ning side nende vahel kasvab üha sügavamaks. Nad ei mõista küll teineteise keelt, aga nad teavad, et teiselpool maakera elab keegi, kes on tegelikult sinu kõige lähedasem inimene, kes on sinuga nõnda sarnane, et isegi pildi pealt on raske endal ütelda kumb on kumb.

 

 

Liv & Ingmar

Ilusa mälestuse on Liv joonistanud oma heast sõbrast. Väärib tutvumist.

Teksti docpointi lehelt:

See on viis dekaadi kestnud aegadetaguse armastuse lugu, mille sisuks on suured tunded. 42 aastat koostööd, 12 mängufilmi ja sõprus, mis sidus igaveseks näitlejanna Liv Ulmanni ja maailmakuulsa filmirežissööri Ingmar Bergmanni. See film on armastusest, üksindusest, suurest valust ja suurtest tunnetest läbi targa naise silmade, millest on igaühel midagi õppida. See on lugu kahest üksikust hingest, kes otsisid oma teist poolt.

Liv oli Ingmarist 20 aastat noorem, kui nende armastus, mis oli täis kirge, kirjavahetusi ja tänaseks ehk ununenud armastust, lõkkele lõi. “Meie armastus pärines üksindusest, mida me mõlemad tundsime,” ütleb Liv oma elu meenutades. Film avab nii nende suhte kui sellele järgneva aja, mil neid sidus vaid koostöö. Samas kirjeldab naine ausalt perioodi, mil nad elasid koos ning mil mees muutus kontrollivaks ja Livi sõnul sai nende kodust tema jaoks justkui vangla. Neil on ühine tütar, kuid filmis ütleb Liv ausalt, et hoolimata armastusest sai ta aru, et tema tütre isa vajab võimalust elada oma elu üksinda.

Vestlused tõsistel teemadel

Giedrė Beinoriūtė on suutnud väiksed inimesed tõesti kenasti lahti teha ja avameelitsema kutsuda.

Teksti docpointi lehelt:

Alguses pole midagi. On ainult tühi ruum, vastu kajavad seinad ja kaamera. Kaamera taga on aga inimene, ja objektiivi ette astuvad ühekaupa lapsed. Järsku koorub sellest tühjusest midagi täiesti erilist. Rezhisööril on haruldane võime panna need lapsed rääkima elust täpselt nii nagu nemad seda näevad – rikkumatuna retoorikast, muljest, igasugustest muudest sotsiaalsetest filtritest. Teemadeks on armastus, suhted, üksindus ja perega ning lähedastega seotud ootused. Igaühel on jutustada oma lugu ja kohati on kõige hoolimatumalt pillatud lausekatke taga peidus kõige sügavam probleem.

“Vestlused tõsistel teemadel” ei ole narratiivne film klassikalises mõttes, aga suudab pinget hoida kogu filmi vältel. Minimalistlikust esteetikast saab relv, mis annab kogu jõu kätte pisimalegi detailile nendes südamlikult siirastes kõnelustes. Ilus, habras ja väga veenev dokk, mille õnnestumise taga on autori julgus valida säärane laad, ning oskus panna oma väikesed vestluspartnerid rääkima asjadest, millest nad kohati rääkida ei taha.

Püha Raamatu Vari | Shadow Of the Holy Book | Pyhän Kirjan Varjo

Intrigeeriv teema, kuid üsna õnnetu teostus. Türkmenistan muidugi jääb imede maaks.

5 katkist kaamerat | 5 broken cameras

Käesoleva hooaja DocPointi valik ülemäära suupäraseks sedant' puhku ei osutunud, kuid '5 katkist kaamerat' oli amps, millele oli võimatu 'ei' öelda. Ei juhtu just liiga tihti, et oleks võimalik kaeda Lähis-Ida konflikti palestiinlaste vaatevinklist lähtuvalt, veel enam siis dokumentaali vormis. Kuigi tõsi ta on, liigset objektiivsust just siit loota ei maksnud, kuid teisalt päris propagandaks ei saa filmi samuti kuidagi tituleerida. Pigemiti on tegu ühe väiksema Palestiina küla, nimeliselt Bil'ini, ses elavate inimeste ning pealetungivate juudi uusasunduste tundmuste ja arusaamade kirjeldusega, mis on suuresti ülekantav kogu konfliktile.

Dokumentaal on üles võetud ühelt poolt rindejoont ning ega iisraeliitidele seejuures ka suuremat sõna õigust filmis anta, põhjendamaks oma tegusi. Seda enam panevad imestama kaks seika, kõikse pealt on käesolev teos filmilevisse jõudnud suures osas tänu Iisraeli enda rahastusele ning filmi kaasautoriks on palestiina poisi Emad Burnati kõrval juudipoiss Guy David, kelle osalus küll kallutatuse seisukohast nähtavat jälge filmile ei jäta. Ja teisalt ülesvõetud juhtum, kus peategelasest kaameramees raskesti vigastada saab - ei toimetata teda mitte kiiremas korras kohalikku Palestiina raviasutusse, vaid hoopiski maailmatasemel kliinikusse Tel Avivis. Kas siinpuhul oli mängus juba kaasautori Davidi enda käsi või mitte, otseselt  filmist ei selgu. Ehk siis kas härra oli seks momendiks juba filmiga end sidunud või mitte, ei tahaks oma suures skepsises mitte uskuda, et konfliktis kannatada saanud palestiinlasi reeglipäraselt just Iisraelis ravitakse.

Igal juhul on Emad viie aasta jooksul, viie kaameraga linti saanud omamoodi ajaloolise kroonika juudi asunduse sihikindlast pealetungist tänastele Palestiina aladele. Emad alustab filmimist perre neljanda pojana sündinud Gibreeli esimesest eluaastast ja jälgib kuis ümbritsev vägivald ning ülekohus poja kasvamisele oma pitseri jätab. Küsitavaks jäi minu jaoks, vanemlik mõistlikkus, kui Emad pidas paremaks poega viia vaatama meeleavaldajate ning Iisraeli sõdalaste omavahelisi veriseid konflikte, mis nii mõnigi kord lõppesid ühepoolse tulistamisega. Pole siis imestada, et Gibreeli esimsed sõnad olid 'ema' ja 'isa' asemel hoopiski 'padrun' ja 'armee ning hiljem, kui lähedasi pekstakse ning vangistatakse ning ei pääse ka surmast, küsib see sama mõne aastane Gabriil siiralt - 'aga isa, miks sa sõdureid ise ei tapa, kui nemad meid ründavad?'. Ja ega isal head vastust võtta ole.

'5 katkist kaamerat' annab igal juhul suurepärase kiire sissevaate konflikti igapäeva ning iseloomustab, seda sajandeid kestnud käärivat vägivalda, millele ei pruugigi lõppu tulla, kuna mõned probleemid ongi lahendamatud.