Nümfomaan. Osa II | Nymfomaniac. Volume II

Nümfomaani saaga teist poolt vaadates, jõudis mingi hetk minuni parlleelitunnetus Steve McQueen-i üles võetud 'Shame'-iga, mis ka Eesti suurimatelt ekraanidelt on läbi jooksnud. Mõlemas filmis ehitatakse lugu üles sõltuvuse kirjeldamisele, seksisõltuvuse siis. Siit ka paralleel lõpeb. Sügavuselt ja nauditavuselt on need kaks filmi spektri kahes erinevas otsas. Hollywoodi tehasest välja lastuga ei suutnud mitte kuidagi ühist keelt leida, see lihtsakoelisus ja pealiskaudsus ning ettearvatavus oma klisheelisuses, tekitas pigemiti tülgastust. Vana Maailma nägemusega oli, aga risti vastupidi. Rahulik kiht-kihi haaval probleemi olemuseni liikumine mõjub usutavalt, Joe mõjub usutavalt, mäjub päris inimesena, mitte Brandon Sullivani nimelise robotina McQueen-i filmist.

Üks meeldejääavamaid fragmente Nümfomaani teisest osast oli Joe enesega leppimine või ehk hoopis sõltuvusega leppimine, ehk kaader, kus Joe leiab künka tipus kasvamas tormidest räsitud ja paindunud üksiku-üksiku puu, enda puu.

Puu tähendusest veel. Esimeses osas filmist jookseb läbi erinevate peatükkide Joe lähedane suhe oma isaga, kes on ka ainuke hing, kellest Joe päriselt hoolib. Joe isa on üsna tundeline ning õrnahingeline meesterahvas, kontakti oma tütrega saavutab ta läbi ühiste jalutuskäikude loodusesse, parkidesse, metsadesse - jutustades sääl erinevaid lugusi kõigest elavast, tavapäraselt puudest ja mitmet puhku saarest, keda teised puud tema erilisuse pärasts narrisid. Igal juhul juurdub läbi isa, läbi armastuse isa vastu, Joes miskit, miskit mille leiab ta enda puud kohates. 

Üldiselt peab tunnistama, et Von Trier oskab suurepäraselt kirjutada osasi naistele, koheselt meenuvad Antichrist ja Melancholia. Igal juhul jään järgmise ootele.

Idioodid | Idioterne | The Idiots

von Trieri viimatised tegemised nö koondnimetuse 'melanhoolia triloogia' all on olnud vägagi sobilik tee mu tassi. Lemmikuim maitse ilmselt viimatine 'Nümfomaani' saaga. Ehk nii hää, et võtaks veel. Artise kinole tänu, von Trieri päevad pakkusidki härra varajasemat loomet ja kuna täies mahus on nägemata triloogia nimetusega 'kuldsed või ehk parem isegi soojad südamed' ja ka suuremat sorti isu oli 'Idiootide' järgi, sis tuligi programmi. Filmi on ilmselt võimalik tutvustada mitmeti, kuid mingid paralleelid võivad mängima hakata ühtedele kindlasti, palju hiljem tulnud 'Jackass'-i sarjaga, teistele punki kui nähtusega ja kolmandatele hoopis ehk 'soti teemaga'. Ehk sisuliselt, milleks normid, kus on normid, mis on üldse normid?

Seltskond nooremapoolseid keskealisi, otseselt mitte juhututtavad, kuid mitte ka südames sõpru on koondunud liikumise alla, mis vihkab kõike väikekodanlikku ning arvab, et parim viis võitlusse astuda on leida oma sisemine idioot ning viia see sisemine idioot tutvuma vaenlasega välismaailmas. Eredaimaks momentideks olid:

• ühe punti kuuluva härrase igapäeva töö olulisele kliendikohtumisele ilmub kliendi nime all idioodi rollis neidis pundist, tuues kaasa omajagu piinlikke momente;
• ühe mängu raames jäetakse üks 'idioodi' rollis noorhärra täisjoonistatud tsiklisõprade seltskonda hoiule, mäng tipnes olukorraga, kus noorhärra viidi urinaariumisse ja aidati häda kergendada. Pinget momenti jagus, kui sajakahekümne kilose karvane käsi otsis noorhärra pükstest atribuutikat ning suunas pissuaari.

Ootus oli sügavama sisu järgi, kogu kompott jäi pealiskaudseks.

Nümfomaan. Osa I | Nymfomaniac. Volume I

Von Trier on kujunemas Jarmuschi ja Eco ja Õnnepalu kõrval nimeks, kelle tehtu jookseb kohustuslikus korras hinge harimise programmi sisse. Iga korraga isu aiva kasvab, ühes ka tahtmine, kogu loomega põhjalikumalt tutvust teha. Von Trieri käekiri on lummanud mind oma tavapäratusega tavapärases, kui nii saab öelda. Ehk juhtumused või olukorrad, mis meile ette mängitakse polegi miskit erakorraliselt rabavat, kuid kui neisse satuvad hinged, kes ei mängi ühiskondlike kirjutamata või ettekirjutatud reeglite järgi, põrkudes nii üldlevinud normatiividega, normatiividega mis on loodud või tekkinud suuremat sorti massi harmooniliseks koos eksisteerimiseks, säilitamaks püha 'status quo', on tulem raputav. Mulle on jäämas mulje, et see sama 'status quo' sümboliseeribki Von Trier-i jaoks suures osas pealiskaudsust, mõttelodevust või hoopis -argust, sellega kaasnevat sildistamist, vooluga kaasa kulgemist, mida võiks ja peaks härrase arvates aeg-ajalt rohkemal või vähemal määral rappima ja nii ka rapitakse.

Von Trier-il on ses suhtes imetabane oskus mitte kratsida üksnes säense äärmuslikkuse välispinda, vaid tungida sirgejooneliselt selle olemusse ning kirjeldada eksreemumit jõhkralt, ilma igasuguse valehäbita nii nagu ta oma olemuses võiks olla. Samal ajal kaldumata ülistamise libedale teele. Ütlemata, et ekstreemsus on uus normaalsus, vaid hoopis, et ekstreemsus on üks võimalik paralleelsus. Just see kõrvaltvaatajale näiline objektiivsus, muudabki Von Trier-i loodu usutavaks, nii mõnigi kord küll ka küüniliseks ja jõhkraks, kuid alati oma ainulaadsuses ning eheduses usutavaks. Nii on ka mehe viimatise, Nümfomaani saagaga.

Filmi sai kokku lausa kaks, kuna Von Trier ise ei leidnud võimalust materjali veel rohkem tavapärase filmi kestvuse formaati lõikumiseks, siis saeti keskelt pooleks ja nii tuligi kaks osa, samale filmile ja ongi parem. Sest iga lugu kaheksast, mida Joe (Charlotte Gainsbourg) jutustab oma elust, avab kiht kihi haaval kujunemislugu sõtuvusest, millega Joe peab hakkama saama. Seligman-i (Stellan Skarsgard) näol leiab Joe endale tänuväärse kuulaja, kes jutustustele vahele segamistega lisab aeg-ajalt mõne põneva paralleeli või nüansi. No näituseks - kasutatakse lendõngedel (fly-fishing) söödaks enamasti putukate vastseid, mida nimetatakse bioloogia terminoloogias ka nümfideks, ehk siis nümfid, kes landivad mehi, paralleelina Joe loole meeste püüdmisest rongis. Või paralleel seksist ja polüfooniast või Fibonacci numbrid ja neid kõrvalepõikeid oli omajagu.

 

Mõjuvaim moment neist lugudest oli Joe tõdemus, et mingist hetkest ta lihtsalt kaotas võime armastust tunda, armastada, klõps ja oli läinud ning enam ta seda oma edasises elus üles leida ei suutnud, ega ka lõppeks väga ihanud. Olulisemaks sai iha rahuldamine.

 

Ilus ütlelung filmist, Joe-lt - Perhaps the only difference between me and other people is that I've always demanded more from the sunset.

Melancholia | Melanhoolia

Lars von Trieri uusim on õite kaunike. Just vormilt kaunike. Juba sissejuhatavad kaadrid on rabavalt mõjuvad - imetabaselt üles võetud, harmoniseeritult ning võimsalt krutitud-sätitud ja imeliselt, pisut ängistavasse Wagneri helitausta, sobitatud. Võimas. Pilt ja heli ise näitlikustab kõikse paremini:

Juba Antikristusest tuttav vontierilik filmi ülesehitus, mis meenutab pigem kirjandusteost kui filmi, oma sissejuhatuse ning selgelt eristuvate peatükkidega, toimib suurepäraselt ka Melanhoolia puhul. Sissejuhatus on piisavalt kaasahaarav ja mõjus, et raputab kõik kinno kaasavõetud emotsioonid, mõtted, tunded ning viib vaataja kenasti filmi rütmi, meeleollu, olustikku kaasa, sujuvalt ühele lainele, ühte aega ja ruumi pildiga. Igati kiiduväärt võte, mis hõlbustab filmi sisenemist.

Peatükke oli sedant puhku kokku kaks. Esimese peatüki taustaks oli seatud peretütre Justine (Kirsten Dunst) pulmapidu väljavalituga, kelle tegelaskuju nähtamatusele osutab pisidetail, et kangelase nimigi on jõudnud juba ununeda. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei andnud von Trier ühelegile meesisikust tegelaskujule võimalust positiivselt pildile jääda, kui just Justine õe Claire (Charlotte Gainsbourg) väike poeg Leo (Cameron Spurr) kõrvale jätta, keda on raske milleski süüdistada. Kuid igal meeskarakteril joonistusid selgelt välja klassikalised mehelikud nõrkused, küll matslikkus ülemuse näol, küll mökulikkus tulevase abikaasa näol, küll rumalus ülemuse assistendi näol, küll liiderlikkus isa näol ning argpükslikkus õemehe näol. Ehk sedant puhku oli naiste kord särada, nagu ka eriala ekspertide arvamistest on mällu kumama jäänud. Ettekirjutatud keerulised, kuid kirkad karakterid andsid erakordselt hea võimaluse nii Dunstil, Gainsbourgil kuid eriliselt Charlotte Rampling-il ema Gabyna hiilata.

Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.

Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.

Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.

Sirpist kaks meeldejäävat kirjatükki:

'Melanhoolia' täiskuuööl
Õhtumaa allakäik Trieri moodi