Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu

Rahvateatri projekte polejuba õite mitu aega programmi sattunud, sestap oligi üsna hea meel kui sain kutsungi Kundast, kaema kohaliku Ranna-Viru rahvateatri tükki „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“. Lavastuse on kokku kirjutanud Olavi Ruitlane ning oma sisult on tegu ajaloolise fiktsiooniga, tähendusega, et ajalooliste sündmuste ning nimedega käiakse ümber loominguliselt ning piinliku täpsusega ei ole mõtet kronoloogiliselt ega ka faktiliselt näpuga järge ajada. Lugu on üdini rahvalik. On kohustuslik ilus armastuslugu, on pilamist, on alati rahvast naerutavat groteski, on ajalugu, on laulu, on tantsu, ei oskagi klassikalisemat rahvalikku suvelavastust ette kujutada.

Etendusest endast enam jäi mõjuma mängupaik, Kunda mõisakompleks - võimas neljal liivakivist sambal seisev peahoone, millel katuse puudumisel loodus puude ja võsa kujul vohab kasvada ja lõhub aegamisi inimtethut, kuigi hoonel on tänaseks eraomanik, siis tema jõud sellest ehitisest üle ei käi ning nii see väärikas mõis tasahilju hääbub.

Meeldiva üllatusena võttis pärast etendust kohalik ajaloolane Uno Trumm inimesed kokku ja tegi ümbruskonnas veel ~1h giidimatka, tutvustades Kunda jõge, mõisaga seonduvata ajalugu, käisime kolme erineva otstarbega veskit kaemas ja saime teada, miks eestlane üldsegi kartulit sööb. Põhjus oli minu jaoks üllatav, kuid samas lihtne ja proosaline, nimelt kunagi tahetud piiritusetootmise protsessi parendada nii käidi välja reegel, et kes suudab toorainest rohkem piiritust välja pressida, saab piirituse pealt paremat hinda, ses osas polnud aga vili kõikse parem tooraine ning nii kohalikud mõisnikud läinudki üle kartuli peale ja kui kartuli peale juba ülemindi, siis nii see ka põllumajandus kultuurina koduvabariigis ka juurdus.

Sõnaga oli elamus, mitte küll nii palju etenduse perspektiivist, kuid kogu kompott oli väga ehe, oli näha kuis kohalik kogukond oli pingutanud, alates siis laval tantsivast kohalikust tantsutrupist ja laulvast laulukoorist ja etlevast rahvateatrist ning jätkates kohalikku aiasaadusi ja muud toodangut pakkuvate talumeestega enne etendust ja vaheajal, juba mainitud giidituurist, isegi hobene koos peremehega oli toodud naabritalust etteastet tegema, lisaks puudus veel tavapärane turvakontroll, etendusele võis saabuda igast ilmakaarest, alles tribüünile istuma minnes küsisid kaks nooremaohtu näitsikut piletit. Väga ehe kogukondlik tegemine!