Showing posts with label no99. Show all posts
Showing posts with label no99. Show all posts

Friday, March 3, 2023

MacBeth


Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.

Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib.  Lavastuse lehelt:


Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. 

Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere. 

Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi. 

„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.


Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.

Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva. 

Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?

Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.

Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.

Thursday, February 1, 2018

NOДВЕНАДЦАТЬ



Sasha Pepeljajev on Eesti teatrimaastikul üks äraütlemata tänuväärne nähtus, pean eelkõike silmas tema lakkamatut tahtmist möllata meie erinevate teatrikoolide noortega ning anda neile koosmängu võimalusi suuretrupilistes tantsulavastustes, mida just liiga palju siinmail minu teatsi ei pakuta. Rõõm oli näha, et 28.lend on pakutu vastu võtnud ja õhinaga kaasa läinud, lavalt õhkus kaasaelama panevat, nooruslikku südikust ning eredat põlemist, mis mulle isiklikus võtmes alati korda läheb. Samas ei täheldanud, et keegi laval olnudest oleks soleerima pääsenud, vaid kogu rohkearvuline trupp säras ühises hingamises. Fantastiline.

Pepeljajevi loome puhul sümpatiseerib mulle ka väga tema üleüldine lavaruumi kasutus - sedant puhku oli tipphetkeks etenduse lõpmistes stseenides neljas veerus ja kolmes reas näitlejate nööri pidi lae alla kerimine, nad jäid sinna rippu nagu õunad, ees värvipangedest trummid, mida lõpuakordidena rütmiliselt taoti. Üldse oli mitmeid nutikaid lahendusi, nagu riidestangede ärakasutamine tantsudes, kas akrobaatikat võimaldava puuna või rehepeksumasinana või külakiigena; või suure kogu lava katva, kuid kerge valge kanga mäng imiteerimaks lumetormi. Ja nii mõndagi veel põnevat. 

Kuigi tantsulised etendused ei ole just tee mida ma oma tassi valaks, siis kompositsioon mis teise poolaja alguses läbi lavapõrandale projitseeritud da Vinci Vitruviuse mehe kujutise, ehk kuldlõike tekitati, kus mööda ringjoonelt tõmmatud telgi kogu trupp techno muusika rütmis pea 12 minutit vaheldumisi marssis ja tantsis oli eepiliselt lahe. Niisamuti oli väga teemasse ka näitlejatele tehtud grimm ning Sergei Illarionovi kostüüümid.

Elamuse mõttes jäi kriipima iseenda tegemata jätmine, et ei tutvunud eelnevalt, etenduse sisuks olnud Aleskander Bloki poeemiga - "Kaksteist", ilmselgelt oleks sellest abi olnud kogu tegevustiku paremal tõlgendamisel. Lavastulikus plaanis oli lükkena kiiduväärt mängida mõnda osa poeemist mitu korda, kuid erinevates võtmetes, erinevate näitlejatega, jätmaks muljet kuivõrd erinevalt võib luulet tõlgendada.

Näitlejatööde osas ei oska üksikuid nimesi välja tuua, kuna tegemist oli niivõrd tugeva ansamblimänguga, kuid üllatas pisut, et hääle poolest jäid enamik noori nõrgaks, mistõttu läks münigi kord isegi tekst kaduma. 

Järjepidevuse huvides panen enda jaoks kirja nimed - Ilo-Ann Saarepera, Sander Roosimägi ja Ingmar Jõela, kelle tegemistel tahaks rohkem silma peal hoida.

Thursday, December 28, 2017

Pööriöö uni


Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Thursday, January 12, 2017

FANTASTIKA


Uue hooaja esimesena no99-s, Kangro ja Ilisoni no44.

Miskit värskset jällegi.

Niisiis. Laval oli püüd elustada päris suhtlus päris inimestega, küsimus-vastus formaadis. Vastaja osas ei astunud üles kodanikud tänavalt, vaid 8 näitlejat mina-rollis. Vähemasti mulje jäi säene, et lavastuslikult pidid vastused olema isikupõhised ja siirad, mitte mõne kujundkliku rolli kesksed. 

Tegelikkuses tehti ikkagi rollid, rollid mida publikum, võib olla, et isegi avalikkus eeldab neilt inimestelt, mis tekitas kergemat sorti tehisliku fooni. Miks? Minu jaoks ei avanud tekst ja esitus inimest tõeliselt, ilmselt küll on selle tundmuse põhjuseks isiklikud eelarvamused, aga ma ei suuda seostada vastuseid-juttu inimesega  nende taga. Jah, mõned lood olid kindlasti välja nopitud isiklikust kogemusest nagu näituseks Maarika Variku juhtum oma naabriga või Helena Pruuli Õhtulehe lugu või Rasmuse vangla lugu, kuid see oli siiski näideldud tegelikkus, sest jäi distants. Arvan, et taotluslik distants, mis oli paeluv ja meeldiv lahend. Teisalt Tiina ette mängitud lugu koerast kaldus rohkem groteski ning lapse lugu juba liialt draamasse, olles juba üsna klisheelikud ning toetades nii tehislikkuse mõtet. Samas, eks kõigil ole oma fassaad ja oma lood, mida imagost lähtuvalt ette kanda.

Eero Epneri täita oli nö suhtluse ülevalhoidja/küsija roll. Peab tunnistama, et nii mitmetki küsimused olid lihtsalt suurepärased, mida võiks või isegi peaks küsima oma lähimate ringkonnas.

Kohe algatuseks küsis Eero hästi publikumilt - kas teatris olles ootate etenduse algust või lõppu? Olen ise juhtunud imestama aeg-ajalt, et etenduse jooksul hoolimata viimase paeluvusest või meeldivusest hakkan mingi hetk teadlikult jälgima ajalist dimensiooni, arvestama, et umbes täspelt nii palju on veel jäänud. Kummastav. 

Tuesday, October 20, 2015

Kõnts



no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:
  • emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
  • vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.
Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Monday, February 9, 2015

Savisaar


Esmane tundmus järjekordsest no99 üritusest olla ühiskonnakriitiline oli pettumus, nüüd joosti küll lati alt läbi. Või siis on meie poliitmaastik muutunud tänaseks juba piisavalt absurditeatri sarnaseks, et võimatu on veel vinti juurde keerata, ehk miskit uut ja värsket ei olnud, rääkimata humoorikusest, vastupidi, kergelt piinlik oli. Kui mitte Kadri Simsoni bashimine, siis teise poolaja alguse Linnari ja Joeli ja noororavate etüüd oli küll miskit Henrik Normanni repertuaarist. Näotu.

Kogu kupatuse päästsid dekoratsioonid laval, ilmekad kostüümid, suurepärane koor ning loomulikult võrratu Maarika Variku ülesastumine Savisaarena, meeldis, et ta ei läinud libedale otsesele parodeerimise teele, vaid lõi üldisema võimuihaluse karakteri ja kandis raudselt kogu etenduse enda peal ära. Võimas töö Maarika!

Monday, September 22, 2014

Mu naine vihastas


Tandemilt Ojasoo ja Semper jällegi üks suurepärane tegemine, kõige paremas mõttes klassikalisemat sorti no99 tükk, kui nii võib üldse sõnastuda. Ehk siis pajatada kriipivast meid ümbritsevas sotsiaalses ruumis, alati kujundlikult, alati absurdi äärel kõõludes, alati teravalt, alati lavatehniliselt uudselt.

Eredamaiks hetkedeks osutusid:

  • päikesereisil käinute selgelt välja joonistuv käitumismuster nii tegevustes kui jäädvustustes, kõrval vaadates absurdne, kuid inimlikult nii tavapärane;
  • lahedalt sõge või sõgedalt lahe lahendus etenduses ettemängitud stseenid fotokaameraga üles võtta ning kuvada valgel ekraanil tegevustiku kõrval, parimaid neist:
    • kolme ontliku sõbra noorpõlve porteepilt, siis kaks sõpra istuma juba rohkem kulunud võtmes laua taha, mida sümboliseeris valge lina ning üks pudel, eelpool mainitud portreepilt veel taga rippumas;
    • kuidas lavastada enesetappu? Vannitoas lükata tool kummuli ning pildistada vannitoa ust hetkel kui pildistatav üles põrkab, oluline on, et pead peale ei jääks. Briljantne;
    • ja loomulikult sukeldumise lavastamine, fööni ning mullitajatega. Vägev;
    • teine ooper oli veel popkultuurist tuttavate fotode taaslavastamine, kõike just ei suutnud tuvastada ja salvestada, aga meelde jäid Pulp Fictioni kahe püstolitoru stseen, Marat vannist, vististi Kate Mossi üks istuv pilt jne. Igal juhul uhke
Üldisemas plaanis jäi silma uskumatult hea trupi koostoimine ja hoogsus, üks ehedaimaid näiteid on kindlasti nö reibi stseenis korraldatud kontrollitud mürgel, mis jättis kontrollimatu mulje. Ehk näitlejate omavaheline koostöö jättis kindla mulje.

Sõnaga - suurepärane.

Monday, March 24, 2014

Muuseas, ma armastan sind



Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:
  • Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
  • Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?
Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Tuesday, February 25, 2014

Kadunud sõbra juhtum



Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Wednesday, December 11, 2013

Enesetapja



no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.

Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.

'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.

Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.

Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.

Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.

Friday, November 8, 2013

Ilona. Rosetta. Sue



'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Monday, September 17, 2012

Suur õgimine


Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.

Wednesday, August 29, 2012

Iphigéneia Aulises



Ainulaadselt aus võimalus on näitlejatele antud end kehtestada näitlejana - riisutud on enamik abivahendeid - nii muusikaline kui lavaline kujundus, arusaadav kostümeeritus, peitev grimm, mugandatud tekst, on vaid antiik-kreeka eeposlik Euripidese tekst, küll jah eestikeelestatud ja näitleja enda jõud ning meisterlikkus. Puhas näitleja teater. Kolmandast reast oli suurepärane vaatepunkt, jälgimaks, mida üks või teine või kolmas olematute vahenditega suudab lavale jätta. Tulemiks? Silma jäi meenuma eriti suurepäraselt hingstatud Eva Klemets, ilmselgelt Sakala 3 teisel korrusel ta küll ei viibinud, pigemiti soolasest tuulest räsitud sadamalinnas, vaheti enne Trooja sõja algamist. Aus. Usutav. Lihtne. Ja ongi imetabane.

Enne näitemängu ametlikku starti, õnnestus kuulata ka lavastuste dramaturgiat teadvat Eero Epnerit, kes andis aimu, kuivõrd pingutust nõuab nii minimalistlike vahenditega etendus näitlejalt. Tuues ühe näitena välja riimuva teksti ettekandmise, mis surub kindla taktimõõduga rütmis teksti esitama, ka kõikse tublimaid. Uue teadmise võrra rikkamana, jäi muidugi kõrv ja silm koheselt ka jälgima, kes need tublimad on. Ega välja rohkem koorunudki, kui Marika Variku kummastavalt mõjunud tehislikud pausid, hääle vokaalsed kõrgendused, madaldused, kätega žestikuleerimine, aga tal oli jutustaja rollis ka kõikse keerulisem, julgeks arvata. Ülejäänud brigaadist ei suutnud tabada 'tatatatataaa-tatatatataaa' rütmi. 


Tuesday, May 10, 2011

Hirvekütt



Blogger.com otsustas mu täispika arvamise oma regulaarsete hooldustööde juures ära kaotada ja ei hakka ma ka uuesti otsast, seega lisatud saab igati suurepärane arvustus Ivika Sillarilt, kes ka auhindu noppis kui parim kriitik selle kirjatööga.

Ennevanasti kui lavakunstikooli teise korruse aknast vaadata Rüütelkonna hoonepoole, siis oli näha ilusa kahara puu latv, mis just parajalt ulatus üle katuste. See puu kasvas naabrite hoovis. Ühel kevadpäeval on väljas kõva äike, vihma valab ja mina seisan akna all.

Äkki tekib mingi kohutav pinge, mingi seletamatu ärevuse ja õuduse seisund, ma ei saa midagi aru, mul tekib selle puuga mingi müstiline side, veel sekund ja käibkohutav raksatus. Pikne lõi. Tähendab, see oli olnud puu surmakarjatus, aimdus, teadmine või peaaegu et appikarje minu poole, kes ma just sel hetkel temaga seotud olin. Alguses saeti maha pool puud. Ma käisin vaatamas, et ehk ükski oksake annab rohelise lehe. Ei andnud. Siis jäeti järele ainult känd. Lõpuks ka see likvideeriti. Samas kõrval oli lillepeenar, seal kasvasid roosid, krookused ja üks tumedate lehtedega põõsas. Keegi oli pannud mulda ka kartuli ja mõned kenad saialilled. See oli väga sõbralik lillepeenar. Ühel päeval kisti kõik üles ja visati minema. Praegu on seal ainult kivid ja autod. Ei ühtegi rohelist liblet.

Kui NO99 sügisrepertuaari sigines teatritükk Vietnami sõjast, siis otsustasin endamisi, et mina seda vaatama ei lähe. Milleks mulle Vietnami sõda? Ei ole võimalik ja ega ei peagi kõike vaatama. Hiljem hakkas siiski hing kripeldama ja läksin. Filmistsenaariumi järgi tehtud lavastus. Pealegi Oscari saanud filmi. Ega seda tihti ette ei tule. Teatrisse minnes olin täiesti puhas leht, filmi näinud ei ole, võrrelda pole millegagi. Väga pealiskaudselt uurisin fi lmi režissööri kohta mingitki informatsiooni, võib-olla ülekohtuselt, aga tundus, et tegemist ongi üheainsa filmimehega, kõik eelnev ja hilisem tema elutöös on segane ja õnnestumiste jadana välja ei paistnud. Antud juhul pole sel tähtsust, loomingulise inimese rajad on käänulised igal pool ja ajal.

Selle NO99 lavastuse esimene pool on supermaskuliinne möll. Vaba voolamine. Stseenide tihke ülesehitus ja teineteisesse põimumine mõjub filmilikult, videovõtted- vastupidi - mõjuvad teatraalselt. Selline paradoks, aga miinuseks ei saa seda kuidagi pidada. Stsenaarium on raam, sinna tuleb pilt sisse kloppida. On olemas suhteliselt olustikuline tekst, mis annab põhjuse, ideed ja ideoloogia kuuluvad järgimisele või kummutamisele. NO99 teatrimaja lavakarp on ahne ja kiuslik. Talle ei näi meeldivat alati tekst, mida laval räägitakse ja ta hõljutab muretult selle teksti kuskile ülespoole, lae alla, igatahes mitte publiku suunas. Ka neil kahel etendusel, mida nägin, olid tekstikaod. Sellises olukorras olen muutunud alati väga tigedaks. Imelikul kombel ei häirinud see mind seekord põrmugi, sest sündmuste hullumeelne kappamine anti põhiliselt edasi teiste vahenditega. Täpset teksti asendas täpne intonatsioon, täpsed reaktsioonid, olulise ja ebaolulise eraldasid teineteisest žest, kehakeel ja rütmivaheldus. Käib meeletu sebimine, kes on kes ja mis on mis, ega väga selgeks ei saa. See kõik tuleb hiljem. Laval on näitlejate kollektiivne seisund, kollektiivne looming, mis on adekvaatne tegelaste, see tähendab väikelinna noorukitekamba hingeseisundile, kes püüavad oma argielu raskeid päevi üle värvida, muuta veidi rõõmsamaks, veidi lõbusamaks, ehk ka tuumakamaks. Natuke rohkem sõbrad, natuke vähem sõbrad, igal juhul kas ühe tänava poiste kamp, või ühe tsehhi noortööliste kamp. Proletariaat, internatsionaalne tööloom ja kahuriliha. Mängustiil on rohmakas, kiirustav, mängitakse avatult, lahtiselt, sest valitud variant võltsi ei kannata. Sellise mänguvabaduse ja avatuse kaudu tekib laval usutav tõeluse illusioon, argise elu ehedus ja tähendusrikkus. Päike tõuseb ja sina tõused, päike läheb looja ja sina heidad magama ja järgmisel hommikul algab kõik uuesti. Tempo laval on kõikuv ja hüplev, näitlejate mängu intensiivsus rõhutab sellist eluhetkede täituvustaju, mis on võimalik ainult kahekümnendates eluaastates.

Kunstnikupoolne lahendus on hullumeelne ja riskialdis. Kui raske on näitlejatel kahlata tohutus puutükikeste kuhilas, seda nad muidugi välja ei näita. Jääb mulje, et käkitegu. Saalis hakkas minu ees noor naine väga köhima. Tolm? Kas on? Kui palju?

Vastust ei tea. Aga see lahendus mõjub praegu kui üks täpselt sihitud rusikahoop, tundub ainuvõimalik, originaalne ja mingeid vastulauseid ei tekita. Poodiumi kasutamine mõjub isegi paremini kui “Naftas!”, ta on nagu loomulikumalt kogu tegevusegaseotud, sinna saab ise varjuda, asju peita, ta eraldab ja samaaegselt ühendab lava ja saali ning annab pidevalt võimaluse niiöelda lükata näitleja suurde plaani. Lavastuse teises pooles, pärast naasmist Vietnamist, on kogu see noortekamp fenomenaalselt katkine. Ka need, kes sõjas ei käinud. Midagi on ära uhutud, rebenenud, igaveseks ära kadunud. Nad näevad välja palju vanemad ja kulunumad, kui tegelikult olla võiksid. Puhtast inertsist ja sõpruskondlikule püüdlikkusele toetudes teeseldakse ikka veel nooruslikku uljust, aga sellel teesklusel puudub värv, lõhn ja toon on nukker-kurblik. “Me ju võitsime sõja?” küsib üks neist. Rahvuse osaks jääb alaväärsuskompleks. Mingis reklaamitekstis anti mõista, et lavastuses on sõda vähe, on rohkem kõike seda, mis toimub pärast ja enne. Ma vaidleksin vastu. Sõda, tema ise, on lavastuses sees. Selle inimliku seisundimõistmine ja selle seisundi edastamine saali, kus sõda on muutunud elunormiks, ainsaks võimaluseks eksisteerida, see on lavastuses vägagi sees. See hetk, see lapike maad, siin ja praegu, on minu oma, see on minu katelok, see on minusuits, mida ma ei tõmba, vaid tirin, selg kookus, iga üksikut tõmmet meeleheitlikult nautides (haavatud sõdur haiglas - Kristjan Sarv). Viis lootusetut silmapaari, viis paari kõrvu rippumas telefoni küljes, eluga sidumas ainult see ükskõikne traadijupp. Kas ma saan nad praegu kätte, kas ma jõuan kodusteni?

Kui teatrimaja katus ära lõhkuda ja keset etendust tuleks lava kohal nähtavale tõeline helikopter, siis tunduks see võltsim kui praegune lahendus. Aeglaselt ja ettevaatlikult laskub ülevalt stange koos põlevate prožektoritega, mootorimürin kasvab, helikopter jõnksutab aeglaselt oma saba, nina ripub allapoole, Nick seob end päästevöö külge ja aeglaste jõnksudega tõstetakse ta üles. Illusioon on absoluutne. Selle loovad näitlejate usk, kunstniku teravmeelne mõte pluss nii mõnedki teispool lava, kes töötavad ühise asja nimel.

Helirežii suutis enesest mulje jätta. Ta ei suru end peale, ta on vaieldamatu tasakaalustatud koostisosa. Alles hiljuti nägin etendust, kus kõvasti paugutati, püüdes muljet jätta, et tegemist on päris kõva lahinguga. Suitsu oli ka päris palju. Tulemus - naeruväärne papine sebimine, mida pole võimalik tõsiselt võtta. Teises osas on ka esemed kaotanud oma funktsiooni ja väärikuse. Telefon kukub, riputad mantli nagisse, kukub... Ainus tõene heli on poekese uksekell, see heliseb sama tehisrõõmsalt, teretavalt ja kutsuvalt kui enne sõda. Ja just selletõttu on kuidagi eriti kibe ja valus...

Kogu teatri näitetrupp teeb kaasa. Kümme neid on ja kõik on laval. Enamikul on mitu rolli, ühte ja sama rolli dubleerivad seekord kaks näitlejat - Rasmus Kaljujärv ja Jaak Prints, Stoshe on seega kaks. Rasmus Kaljujärve jaoks on see roll nö mööda nahka nagu silitus, kõik tema parimad näitlejaomadused sobivad siia. Eelkõige momentaalne käivitusvõime, hasart, temperament, vahenditus, nakatav energia ja selline rõõmsameelne harakalik poisikeselikkus. Ja isegi tema kui näitleja mitte just kõige vajalikum omadus (milles teda hingepõhjas vahel olen süüdistanud),et ta käivitub 1,5 sekundit enne, kui tegelik põhjus on enesest märkuandnud - isegi kui see omadus oleks enesest seekord märku andnud, isegi siis poleks midagi hullu olnud, sest selle rolli juurde oleks see omadus sobinud. Kaljujärve Stosh on lihtsakoelisem ja heasüdamlikum kui Jaak Printsi Stosh. Jaak Printsi Stoshis on midagi saladuslikku, ta ei tundu alati päris siiras, tal tunduvadolevat mingid kaugemad eesmärgid ja soovid, mida ta ei avalda. Rasmuse Stosh on kergemini lahterdatav, inimene on nagu peo peal, Printsi Stosh mitte, temas on mingi mõistatuslik vimm ja tigedus, mis lahvatades jääb vinduma. Ilmselt on ta küünilisem kui Kaljujärve kangelane, kes plahvatab kergelt ja unustab halva sama kergelt. Ainus, mida võiks Jaak Printsile ette heita, olid mõningased iseenesest väga osavad trikid, mis ei kasvanud aga päris täpselt välja rolliloogikastja kuulusid rohkem publikule määratud soolonumbrite valdkonda.

Kõige muhedam ja heasüdamlikum kambamees on Andres Mähari John. Tal ei ole palju teksti, ta kerkib esile ja siis kaob vaikselt, täidab oma pausikohad asisetegevusega ning vajalikul hetkel tõuseb uuesti esiplaanile. Võiks öelda, et Mähari mäng on musikaalne, sujuv, targalt pedaale tallav. Inimliku koosluse mõttes on sellesse vennaskonda väga vaja sellist lihtsameelset sooja nooti, mis ei lõhu, vaid ühendab. Jüri Krjukov kord kaebles, et kui tema eeslaval loeb monoloogi ja tagalaval keegi sõpradest-näitlejatest, olles kindel, et keegi seda ei märka, laseb end lõdvaks ja toetub hetkeks väsinult dekoratsioonile, et puhata, siis tema eeslaval tajub seda seljaga ja tal on halb mängida. Üks osatäitja on paraku ükskõikne ja väljub lavaatmosfäärist, publik ei pruugi märgata, aga ta tajub. Sellist olukordaNO99 lavastuses ei saa tekkida, kõik on kõigiga seotud, näitlejad saavad mängida ainult üksteist usaldades, teineteisele toetudes ja üksteiselt vastastikku loomeimpulsse haarates. NO99 näitlejad on haaramisvalmid ja valmisolek onkõik.

Naisnäitlejaid on trupis kaks. Stsenaariumis on olemas ka Steveni ema roll, aga see on välja kärbitud. Trupis pole sobivat näitlejannat, pealegi tundus ema olevat tigeda, väiklase ja egotsentrilise iseloomuga inimene, laushea, et välja kärbiti. Inga Salurannal on mitu rolli - hooldusõde, prostituut, Stosh’i tüdruk, Steve’i pruut. Inga Saluranna näitlejaloomuses prevaleerib positiivne naiselik energia, mis lisab osatäitmistele soojust ja sära. Ta on vilkalt kohanenud NO99 nõudmistega ja kuigi tema osalus selles lavastuses oli tekstimahukuselt tagasihoidlik, andis ta oma rollikildudega tubli panuse lavastustervikusse. Tema tugevad küljed on peen vormitaju ja hea maitse. Neid omadusi läheb alati vaja. Mirtel Pohla Linda rollis suudab vältida haletsemist, sentimentaalsust ja kannatamist, milleks oleks põhjusi küllaga. Seda on välditud, tema mäng on karge ja puhas.

Sergo Varese Nick. Kas lavakunstikoolis nii õppivatel kui ka lõpetanutel on omaklišeed ja stambid? Loomulikult on. Üks neist on (tingliku nimetusega muidugi)“mõttetihe tähendusrikkus”. Mõni õpib selle üsna ruttu ära ja võib sellega mõnda aega rahulikult elada ja vaataja ära petta. Kaua ei peta. Väita, et mina ise pole selle äratundmisega kunagi alt läinud, oleks vale. Need miinused, mis ma (kõigehea kõrval) olen Sergo Varesele ette heitnud, on: vahel võib ta “panna soolot”, venitada stseeni välja, seega ei lähtu mitte tervikust, vaid tegeleb eneseeksponeerimisega. Iga näitleja jaoks on ääretult vajalik, et nö piirsituatsioonides suudaks ta kõik oma vaimsed jõud ja varud koondada, suunata ühele teravikule, ühele odaotsale, ja siis see oda sihtmärgi suunas lennutada. Selles suhtes on too mitmetähenduslikkuse stamp hukutav - kui on liiga palju tähendusi, siis ei pääse neist ükski maksvusele. Kas selle taga on vaimne lõtvus või psühhofüüsilised eeldused? Ei oska arvata. Minu suhe Sergo Varese osatäitmisse “Hirvekütis” onkuidagi eriline. Vähemalt minu jaoks enneolematu - kahel erineval etendusel kaks erinevat lahendust. Stsenaariumi järgi peab Nick olema haavatud, kui ta helikopteriga üles vinnatakse. Kas ma ei pannud tähele või polnud tema olukord küllaldase selgusega välja mängitud. See haavatud olek õigustaks ka varianti, miks Mike annab just Nickile eluvõimaluse ja mitte Stevenile. Stsenaariumi järgi Steven päästetakse hoopis puurist, ta ei välju elavana hauast, nagu see oli teatris ja mis, piinlik öelda, oli palju efektsem ning võimalik ainult antud stsenograafilise lahenduse juures. Steven kukub kividele ja tõenäoliselt just selle õnnetuse tõttu amputeeritakse ta jalad. Sellest algabki ju Nicki süükompleks.

Vietnami haigla. Esimene variant. Nick on kaotanud mälu. Ta lihtsalt ei saa paljudest asjadest aru. Ta on süüdimatu sõjaohver. Ta saadetakse koju kui haige inimene. Normaalse ja mittenormaalse vahe on hetketi õhkõrn. Sergo Vares mängis olemuslikult süüdimatut inimest. Sama stseeni teine variant: Sergo Varese Nick teeskleb. Tal ei ole mälukaotust. Ta teeskleb teadlikult arsti ees, et pääseda haiglast, et pääseda nendest kohutavatest sõjaõudustest, lõplikust sandistumisest või surmast. Edasine tee. Prostituudid. Vabatahtlik, surmapõlglik tohutute rahade teenimine vene ruletiga jäledas kihlveo- või mängupõrgus, ei teagi, kuidas seda õigemini nimetada. Vabatahtlik mittenaasmine koju. Miks ta seda teeb? Kui ta esimest korda sellesse asutusse sisse astub, nägin ainult näitleja selga, sinna pole mitte midagi parata, ma ei oska selle hetke kohta midagi vähegi arukat öelda, kuivõrd kindlameelne või abitu see otsus võis üldse olla. Stsenaariumis viibib samas ruumis ka Mike, teatris on see arusaadavatel põhjustel ärajäetud. Jumal küll, kui ka Mike, siis peab see tõmme olema möödapääsmatu, ligikleepuv nagu haigus. Mis saab edasi? Kuidas näitleja oma rolli edasi juhib? Ta teeb seda loogiliselt, mitte eksides erinevate variantide võimalikele komistuskividele. Mis toimub viis minutit enne surma? Esimene variant: näeb Mike’i, alguses üldse ei taipa, kes tema ees seisab, mingi unesegane, hägune hingelineseisund. Ta ärkab alles sõna juures “puud”, tekivad mingid assotsiatsioonid, tasaab lõpuks aru, kes tema ees istub, et see on Mike, sõber, kes on talle järeletulnud. Teine variant (ülimalt loogiline ja põhjendatud): ta saab silmapilkselt aru, mis on mis ja kes on kes. Aga meie ees on seekord kalestunud, elusalt surnudinimene, inimloom, kes ise sellest väga hästi aru saab. Lõplik surm on peaaegu et enesetapp, vähemalt soovitud surm. Kas need justnagu ebatäpsed mänguvariandid(oma sisemise loogikaga ju!) olid näitleja enesekatsetused, lavastajapoolne juhendamine või segapuder minu peas? Igal juhul andis Sergo Varesmulle mõtteainet ja puremist nii mõnekski ajaks ja ma olen talle selle eest tänulik. Ja küllap kõik see kokku on Andrei Hvostovi poolt kavalehel ära toodud PTSD (Posttraumatic Stress Disorder) sümptom nr. 1 - süü (miks mina elan, kui minuseltsimehed on hukkunud?) ja sellest tulenevalt iseenda karistamine. Kellele ta saadab raha? Jalutule Stevenile.

Kristjan Sarv on nii pikk, et kui ta ka ennast varjata püüaks või püütaks teda varjata, siis paistab ta ikka välja. Nii ka siin. Tal ei ole palju teksti, aga ta on näitlejana kogu aeg kohal ja selles tublis kambakeses nimetuse all “Oi kui toredad kutid me oleme!” on tal oma asendamatu roll mängida. Ta töötab kui kirjavahemärk, kui pidevalt korduv refrään oma muhedate rõvetsevate soolodega. Lisab sellise koduse, tsipa ajuvaba, aga omamoodi südamliku ja heatahtliku noodi ühisesse melusse. Õudne stseen on tal bordellis, kus ülejäänud klientidel on veel mingigi reaalsustaju jäägid säilinud. Kristjan Sarve mängitud tegelasele ei ole midagi jäänud, ei selles kohas ega siin ilmas, ta vajab ainult kadu, iseendale, kogumaailmale. Vaimse tömbistumise absoluut.

Ega ei saa nüüd küll niimoodi, et trupis on kõik näitlejad ühevanused. See viga on parandatud Gert Raudsepa lisandumisega NO99 näitlejate koosseisu ja temanaasmisega oma kodulinna Tallinnasse. “Hirvekütis” on tal rolle palju: joomahullisa (eriti hea oli stseen, kus ta hakkas iseennast lavalt minema lohistama), sõdur, kes on rohkem purjus sõjast kui viskist, sünge vietnamlane, õigeusklike preester, jesuiitlik prantslane Julien jne. Huvitavana tundus ka arst sõjaväehaiglast. Stsenaariumijärgi paistis, et arstil tekib mingi side patsiendiga, Nickiga, et ta tahab Nicki aidata. Stsenaariumis on tekst: “Me peame ta siit välja saama”. (Võimalik alltekst: siin ta hukkub, tema jaoks on parem, kui ta koju viiakse). Gert Raudsepaarstil inimlikud jooned puudusid, ta oli ületöötanud, üliväsinud, oma arstikohust korrektselt, professionaalselt täitev inimene, kes ka ise võib poole tunni pärast kokku kukkuda. Tema tekst kõlas: “Me peame ta siit välja saatma!” Üks “t” täht on juures, aga kogu stseenile annab see teise suunitluse. Mitte halvema, aga teistsuguse. Aga võib-olla see teistsugusus olenes minu kõrvakuulmisest või näiteks saali kehvapoolsest akustikast.

Mike (Tambet Tuisk), tegelik nimi arvatavasti Mihhail Vronski, on grupi liider. Tegelastevene päritolu selles lavastuses ei määra suurt midagi, see fakt lavastajahuviorbiiti ei kuulu. Tambet Tuisu Mike on ilmselgete juhiomadustega, intelligentne, raudkülma närvikavaga. Mees kes on võimeline vastu võtma otsuseid ja nende eest ka vastutama. Tema puhul on arusaadav, miks ta sõtta läheb, väikese provintsilinna vabrikutöölisena on tal liiga vähe väljavaateid arenguks, ta vajab väljakutseid ja neid peaks küllaga andma sõda Vietnamis, millest tal esialgu veeligasugune ettekujutus puudub. Tõenäoliselt peaks ta istuma kõrgkooli auditooriumis ja murdma oma ajusid mingite kõrgtehnoloogiliste probleemide kallal. Aga seda pole saatus talle andnud. See Mike on kogu lavastuse mootor. Võib tunduda, et siin on mingi vastuolu, sest küllaltki suure osa oma rollist mängib Tuisk tikksirgena, liikumatu näo ja teraskülmade silmadega. Asi selles, et Tambet Tuisul on näitlejaomadus, mis antud vähestele. Selgitava näitena jutustaksin ühest inglise mustanahalisest neegerjooksjast. Tema nimi oli Linford Christie. Distants100. Ta oli ülivitaalne, pidas kaua vastu ja võttis võistlustest osa ka siis, kui temaealised olid juba ammu alla andnud. Võistlus. Start. Christie kukub. Ta jäi jooksurajale lamama, kõhuli, lõug maa küljes kinni. Ja siis ta tõstab lõua ja vaatab oma rada. On tajutav, et ta ei vaata kaaslaste selgasid, ta vaatab oma rada, seda tühja ruumi, kus ta oleks pidanud olema. Ta mõõtis rada pika pilguga ja sellest jäi mulje, et ta jookseb. Ta oli niivõrd tahtejõuliselt kontsentreeritud liikumisele, jooksule, edasiminekule, et tekkis illusioon, et see maaslamav inimene jookseb.

Tahaksin väita, et Tambet Tuisu staatilisuses on tihtipeale sama kvaliteediga kontsentratsioon ja kirgas pingeväli, oma vaimuenergiaga tõmbab ta kaasa kõikpartnerid ja on võimeline dikteerima kogu stseeni tonaalsuse. Ja kuigi see Mike tundub vahel ülbe, on temas terve mõistuse hääl, tahtejõulised omadused ja sõbra eest kas või surmaminemise valmidus suurem kui ta kaaslastel. Tapmisest ei saa tema jaoks vaimse või majandusliku rahulolu allikat. Sõjast naasnuna läheb jahile ning laseb sihtmärgist mööda, õhku, meelega. Ja küsib ilusa loomakäest “Oled rahul?”. Ja see ilus terve loom, peaaegu et poseerides videolindil, on väga rahul.

Risto Kübara Steven otsib esimeses osas puutepunkti maaga, et püsti seista. Tema vedada on nö nooruse teema, nooruki eneseotsimise ja mitteleidmiserõõmud ja valud. Ta on pidevas erutusseisundis, kobrutab seest ja väljast, tahab nagu hüpata üle oma varju, üle oma piiride, olla suurem ja mõjuvam, kui tegelikult on. Ta on pidevalt hüppevalmis, meeleheitlik, kahtlev, haavatav jaometi nii võluv oma poisikeselikus elamisetuhinas. Selles pidevas kobrutamises on näitlejal raske mitte kasutada hüsteerilisi noote, tekst ju lausa lükkab selles suunas. Risto Kübar väldib seda. Ta ei ole hüsteeriline, ta mängib noort meest, kes on võimeline nutma. Risto Kübara Steven ei nuta laval, aga on aimatav, et taon selleks võimeline. Risto Kübar demonstreeris oma raskes rollis oskust võtta see kõige kõrgem traagiline noot, võtta see noot näilise pingutuseta ja paisata siis emotsioon üles, kõrgele, lae alla, kus tal on palju vaba ruumi lennata ja meile meelde jääda. Kõige mehelikum oli Risto Kübara Steven siis, kui tal ei olnud enam jalgu. Kõigist põrgutuledest läbikäinuna oli noorukist saanud täiskasvanudmees, tasakaalustunud, paratamatusega leppinud ja ometi eluvõimeline. Mõtlen viimast stseeni, kus näitlejal teksti ei olnud. Tulemus seda hinnatavam.

Mis maailmast iial ei kao? Tarakanid. Vaesed ja õnnetud. Sõjad. Türannid ja türanniaihalejad. Kuuskümmend aastat peale maailmasõja lõppu on uuesti käibel noortejõugud (mitte ainult Saksamaal ja Venemaal, isegi Rootsis), kellel rusikadsügelevad. Isaste mõõt on täis. Tahaks kaifida. Tahaks lüüa. Ega ise hästi ka eitea, mis suunas just. Kui lühike on inimlooma mälu. Kas tõesti jälle üks põlvkondvõi riik vajab sõdimist enesekehtestamise ja psühhoteraapia eesmärgil? Milleks see Euroopa Liit loodi? Kas see on meelest läinud? Selleks, et ei sünniks uut sõda. Et riikide vahel tekiks vastastikune majanduslik sõltuvus, et sõda poleks mitte ihaldatav ja kasulik, vaid oleks hukutav ja kahjulik. Vastastikusest kisklemisest hullunud, väsinud ja nüristunud Euroopa vajas tookord rahu. Ta vajab seda ka praegu. Kas see on võimalik? Maailm on praegu kurjem kui kümme aastat tagasi. Kas on võimalik mittesõpradega kokku leppida? Teha arukaid, kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid? Sõda jääb inimesesse sisse. Ta ei välju sealt iial. Ma töötasin televisioonis koos paljude Eesti Laskurkorpuse meestega. Vanaraadiomaja puhvet. Istub mu kolleeg laua taga ja joob viina. Mul on teda hädasti vaja. Istun maha, seletan. Ta tõstab pidevalt klaasi. Ma tõesti ei öelnud midagi, aga võib-olla pilk oli etteheitev. Ta ühmas: “Mu sõbrad said surma”. Sain aru, et ta mõtleb lahingut Velikije Luki all, oli seda kunagi maininud. Ega need mehed oma suud eriti ei paotanud. Mu kolleeg leinas, ta mälestas mingit kindlat kuupäeva, millest mina midagi ei teadnud. Ma sain aru ja jätsin ta üksinda. Ei tea. Ehk tulevikusõdades võitlevad vastastikku robotid. Kui siis veel midagi ikka alles on. “Hirveküti” esimesel etendusel istus minu ees trobikond hallidepeadega mehi. Nad olid tulnud koos oma naistega. Peale etendust tõusis publiksaalis püsti. Nende meeste pead olid ikka väga-väga hallid. Võib-olla olid nad sõjamehed, võib-olla mitte. Teisel etendusel olid saalis ülekaalus noored mehed. Minu meelest oli neid kordi rohkem, kui meie harjumuspärases publikupildis näha võib.

Kui ütlen, et “Hirvekütt” on oluline lavastus, mingil määral hoiatav lavastus, siis seda on vähe öeldud. Ta on mälu avardav. Mälu taastootev. Kõigist NO99 lavastustest(kõiki pole näinud) on ta mulle kõige lähedasem. Sest see lavastus on sündinud elu nimel. Pühendatud kõigele elavale. Elu on püha, teda ei tohi puutuda.

Ta on ülim, mis meile antud on. Stsenaariumi järgi film lõpeb baaris. NO99 teatri laval on haud. Matused. Noored mehed matavad oma sõpra, kes sõjast tagasi ei jõudnud. Ühel matuselisel pole jalgu. Stsenaariumi järgi laulavad nad üht hoopis teistsugust laulu, helikujundaja Toomas Lunge on aga valinud laulu “God Bless America, Land that I love”. Ja seal nad tropis seisavad ja vaikselt laulavad. Publikust keegi vist ei tea, aga mina mäletan, et nad on seal Mihhail ja vististi ka Aleksandr ja Stepan. Nikanor maa all. Nad laulavad tasa ja laul kõlab kokku ja ei kõla ka. Lein. Midagi on siinebaloomulikku. Püüdlik alandlikkus. Orjameelsus. Kohustuslik armastus. Ja ka midagi mõistetavat ja lugupidamisväärivat oma stoilisuses. Elu ja elamise paratamatus. Mitmetasandilisus. Ei midagi otse. Püüa mõista. Ise ja üksinda.
NO99st käin ma iga päev mööda. Kord näen, et teise korruse aknast ulatub väljapikk läbipaistev toru, kus tugeva surve all lendlevad üles-alla puutükikesed. Suurkuhi on neid juba õuel. Ma saan kohe aru, et need kõik on minu tuttavad “Hirveküti” lavastusest. Ülevalt vaatab minu peale kõrvaklappidega tööline. Vaatab kahtlustavalt. Kui ta ära on läinud, pistan käe hunnikusse. See on pehme ja soe. Puu on niisugune materjal, et on ka surnult soe. Ma pistan ühe tükikese taskusse.

Thursday, March 31, 2011

The Rise and Fall of Estonia

 

Ojasoo ja Semperi sõnutsi sai siis tegu olema Eesti sarja lugude ('Nafta', 'GEP', 'Kuidas seletada pilte surnud jänesele?', 'Ühtne Eesti') viienda ning ühtlasi ka epiloogi märkiva etendusega või projektiga või .... Ei oskagi ühese nimetuse alla neid spektaakleid liigitada (või siis just, vist ikkagi sai). Ja hea ongi, et läbi sai. Miks? Tunnistan tõde - viimase lavastuse valguses jäi painama mulje, et ega täna väga laialdase kõlapinnaga ühiskonna kriitilist enam väga välja pigista. Tuli viimased lahtised otsad veel kinni sõlmida, lahtised otsad, mis eelnevatesse tükkidesse mitte ära ei mahtunud. Grande finale oli siiski ära tehtud eelmise - 'Ühtse Eesti'-ga, mis oma mastaapsusega lainetas ka töö-, peo-, eine-, saunalaudadele, kus tavapäraselt teatri temaatikal sõna võetud ei ole. Isiklikuks lemmikuks sest tsüklist kujunes siiski GEP, miskit nii vahetut ja värsket, mis mind tol hetkel raputas, kui nüüd meenutama jääda, siis tegelikult  just GEP mind teatri juurde tõigi. GEP ja varajane keskiga, siis.

Aga tükist. Tükk meenutas kaootilises järjestuses šketside sarja, kus ühendavaks sillaks said hajuti korduvad tegelased, läbiv nukrameelne äng ning igati kenasti sobituv muusikaline seade. Lugusi oli nii eilsest, tänasest kui homsest, eredaimalt jääb meenuma sisse loetud jutustus heinalistest, soldatist, Saksa sinelist, armastusest ja lasust. Kriipiv, kriipiv just oma tüüpilisuses, küll ja küll on veel peresid, kel on samaseid või tihedamini ka kurvemaid lugusid jutustada. Mõjus.
Teisalt jäid meenuma ka barokiajastule kohaselt riietatud 'neidiste', Risto Kübari ning Tambet Tuiski isiku saabumine kõrge lennuga, keskmiselt ilusama, ambitsioonika, intelligentse neidise, keskklinna pisukesse mööbliajakirjast välja lõigatud näitlikku korterisse, ettevalmistama ühist õhtu finaali Sauna tänava lokaalis. Külastust saatis ühtlane, läbitungiv undamine - 'tubli, tubli, sa oled nii tubli, kuidas sa jõuad? Mina küll ei jõua. Sa ole nii tubli-tubli. Oi, kas sa oled alla võtnud?'. Jällegi, tüüpiline? Igal juhul tase.

Šketside kõrval pajatas lavastus mulle ühest inimeseks olemise tahust - rahulolematusest, hirmust paigal tammumise, leppimise ees, vajaduses olla pidevas liikumises. Sihtide saavutamisel on olemas inimloomal valmisolek kannatusteks ja tihti juhtub, et needsamad piinad ja nendesamade piinate ületamine pakubki  seda va kõikse suuremat rahulolu, isegi suuremat kui eesmärgi enda saavutamine. Ikka piitsaga, läbi rahvuste, läbi aja, läbi ruumi, kui ei piitsuta võõras, äsan ise - 'kes kannatab, see kaua elab' ju. Klishee.
Eks hirmsaim moment saabub siis kui siht saab saavutatud, kas kannatused olid sihti siiski väärt? Kuhu nüüd edasi? Tunduma jäi, et sama küsimuse esitasid ka Semper ja Ojasoo. Klishee.
Ojasoost ja Semperist ja no99 trupist veel. Lausa vapustav on olnud meie ühine teekond siiani, mind on alati hämmastanud ja võlunud no99 teatri vormilised lahendused, esitusviis, kuidas suudetakse sisulised küsimused mänguliselt, lihtsalt, humoorikalt vaatajani tuua. Ehk siis piinlikel, ositi mahavaigitudel, ositi häirivatel teemadel rääkimine lihtsas, irooniliselt utreeritud võtmes. Kokkuvõtvalt siis no99 omane karakteririkkus.
Ka sedant puhku oli sisu ja lahkamist küllaga, kuid vormi jäi tsipake väheseks, halliks jäi kõik pakutu, ei olnud sähvatust, ei olnud üllatust, ega hämmeldust. Erandina siin reas on küll kaameratöö, rõõmustavalt uudne kogemus.

Koha valik osutus üllatlikult fopaaks. 
Rida nr. 8, oli hoopis tükis ekraani äärseim rida Sakala keskuse kontserdimajas. Mitte just mugav silmale ja kõhule jälgimiseks. Ei osanud kuidagist ka oodata detsembri kuus pileteid soetades, raske õppust võtta.

Tekst etenduse lehelt.

Tuesday, February 22, 2011

Võtame uuesti



Juhtumisi ning mind ennast üllatades sattus hinge harimise programmi teine komejant kohe järjepanu, seda puhku no99 trupilt ning tandemilt Ojasoo, Semper. Siinkohal ei jää muud üle kui pean ennast kordama taas, kuid tõepoolest nii on - Ojasoo ning Semper oskavad kruttida õigeid nuppe , mis kaheksal juhul üheksast tagab tõelise elamuse mulle teatrisaalis. Kindel kvaliteedimärk, võin julgelt väita.


Lühidalt etendusest siis endast - säene klassikaline situatsiooni absurdikas, uste ning ühe siduva komponendiga  (sedant' puhku taldrek sardiinidega) ning aina enam üles kruviva tempoga. Meenutades kergelt veel Vanalinnastuudio päevade repertuaari, kuid siiski no99-le omase lähenemise ning äratuntava stiiliga. Esimene vaatus oli üles ehitatud rändteatri (jälle rändteater!) lavastuse peaproovina lava eest vaadatuna, teine vaatus, aga juba lava tagant ning veelkord ka eest mängituna, aina ja aina tempot juurde kruvides ning vindile keermeid lisades. Tunnistan, et ei tulegi ette nagu oleks sattunud ühte etendust korda kolm kokku vaatama ,)

Rõõmustav oli taaskogeda no-s, seda va ootamatuse ja üllatuse tunnet, kus arvad olnud tajuvat juba huumorikillu ära ning jääd ootama järgmist kildu/episoodi ning ei oska kuidagist oodata, et täiesti tühjast suudetakse samale huumorikillule iikagi veel siiski üks vint juurde keerata. Nii klassikaline võte küll, kuid toimivana lausa hindamatu ning ääretult nauditav, juhul kui jah, on suutmist kaasa minna. Mul õnnestus ja sügav kummardus, kraaps ning tänud.


Osatäitjadest üllatas mind seda puhku Risto Kübar, utreeritult kohmetu, kuid õrna naisellikusega -oma inspitsienti rollis, oli tase omaette. Sobides kui valatult etenduse üldise fooni ning rütmiga. Suurepärane valik ja veel suurepärasem rolli lahendus. Tiina Tauraite meenutas oma väljanägemiselt ja kõnepruugilt alghetkedel vägagi Anne Paluveri, siit ka üks paralleele Vanalinnastuudioga, kuid etenduse edenedes see mulje hajus tasapisi. Tambet mängis nagu juba tavaks saanud oma kvaliteedi jällegi välja, latti millimeetritki langetamata. Arvan, et tänasel päeval, mulle silmajäänudest ,üks professionaalsemaid näitlejaid, kui mitte professionaalseim. Kõrvale julgeksin tuua veel Malmsteini, olgu roll, lavastus missugune need kutid teevad alati oma ära. Suurima üllatusena, aga tabasin end jälgimas Eva Klemetsi lausa säravat mängu, mis pani mind siiralt imestama - miks pole ta varem mulle silma tikkunud. Vapustav kuidas ta suutis nii tugevas ansamblis ikkagi etendusele just enda võimuka pitseri jätta ja kõige elavamalt mällu sööbida. No99 etenduste tugevus on alati olnud minu jaoks ansamblimäng, kus soliste kerkib esile harva, kuid sedant' puhku oli tegemist Eva Klemetsi soologa.

Jah, imetabaselt hästi vormitud lihtsakoeline komejant, mida mul vaja oligi.

Wednesday, October 27, 2010

No74 (Untitled)



Ambitsioonikas ettevõtmine.
Psühhedeelia, eeskujuliku muusika valkuga.

Esimene poolaeg 8/3, tegelaskujude, steenide virrvarr ei lasknud ühtsel tervikul tekkida - ei saanud kontakti
Teine poolaeg 8/6, saabus selgus.

Piibli epistlite lugemine oli esimesel pooajal võõristav ning ühtlasi arusaamatu motiiviga.
Teisel poolajal saabus mõistmine, et tegu võiks olla nö. tänapäevase Jeesus Kristusega, Jesus Christ Superstariga, geeniusest muusikuga. Viited nagu:
- hallid trussikud niudevööna;
- lõpusteenides laipa pesevad ema ning peategelase suurim austaja;
- kuju nukrameelsus ja tõdemus, et isiklikest pingutustest hoolimata muhvigi  siin ilmas muutuma ei saa;
- varajane isiklik arusaam, kõik on juba tehtud ja enam ei ole midagi teha, et inimsugu õpetada, ometi tahtis inimlik ahnus veel oma tükki saada, nii politsei, produtsent kui ka lipakas. 
- saiamees oma punases kuues lükkas ta tegudele. 

Liiga lihtne käsitlus? Võib olla tõesti.

Üldmuljena oli ebamugav orienteeruda liigmitmete avatud teemaarenduste keskel, palju oli lihvitud ning suur tähelepanu seatud pisidetailidele, kuid seda va siduvat ühisosa tuli ikka etenduse teise pooleni oodata. Liigselt palju oli sahmerdamist, mis ei lasknud omakorda karakteritelt selgelt välja kujuneda (taotluslik?),  näitlejad said nirud võimalused end välja mängida. Jaak Printsi peavoolu trendikalt tüüpiline produtsenti kuju oli see ainus, mis meelde jäi. Risto Kübar sobis küll füsioloogiliselt piinatud geeniuse rolli, kuid mitte oma näitlejaomadustelt. No tõesti.

Väikekodanlus ja inimkonna tühisus toodi esile sissejuhatava nõudepesuga ning lõpetava põranda küürimise ning kodukoristamise piinliku monoloogiga. Ning päris lõpetuseks lasti publik üle linnusitaga.

Friday, May 7, 2010

Ühtne Eesti



Arvamist on saanud rohkem kui küll. Mõned meeldejäävamad:


Veel meenub:

"Nad tõstsid mähkmete käibemaksu 20% peale ning ajakirjanduse käibemaksu jätsid 9% peale, kuigi seal on kordades rohkem sitta!" (No99)

Andres Mähari persesaatmise monoloog.
Jaak Printsi häälemurre valmiskooli lõppakordidel ja valimiskooli klipid: 1, 2, 3, 4 1/2, 4 2/2, 5, 6 1/2, 6 2/2.
Almer Jansu tantsustuudio lendlevad haldjad.
Klaköörid.

Lõpusõnum - Te olete vabad!

Wednesday, February 17, 2010

Praht, linn ja surm



Hindan rahuldavaks ainult näitlejatööde poolest. Üldiselt jääb minu jaoks kvaliteedimärgiks Ojasoo või Ojasoo/Semper kooslus. Toompere jr. (Kommunisti surm), Õunpuu ja Sarv (Rambo) pole leidnud teed mu maitsekaardile.