Carlos Castaneda 'Don Juani õpetused'

Carlos Castaneda jõudis minuni juba mitmeid setmeid aastaid tagasi, keskkooli klassides, kui hea klassivennast sõber arvas vastava lektüüri olevat tuntavalt mõistlikuma lugemiseks, kui õpetaja poolt pakutava, tema kiitvatest hinnangudest jäigi mulle arusaam, et see raamat lihtsalt tuleb läbi lugeda. Mõtteks aga  tol hetkel see jäigi. Alles nüüd, mullu detsembris tuli raamat, Rahva Raamatu kaupluses taas minu juurde ning ühes me ka poest rõõmsalt lahkusime.

Kuid jah, nagu ikka on igal asjal oma aeg ja koht. Don Juani õpetuste aeg ja koht jäi ilmselgelt minu jaoks  aja järku keskkoolis - selja sirgu ajamise aega, protsessimise aega, otsimise aega. Täna enam raamat ei rääkinud minuga. Ehk siis elamus oleks olnud kordades teine kui raamat oleks aataid tagasi siiski mu juurde jõudnud, nüüd oli lihtsalt meeldiv aega veeta.

Üks mõte jäi mind saatma raamatust siiski. Tarkuseni, tulemuseni jõudmisel tuleb alistada teele, järjepanu tulevad raskused:

- hirm;

- selgus;

- jõud;

- vanadus.

Kasvamise, õppimise teele asutakse tihti sihiga lõigata vilju mille järgi on sisemiselt tekkinud või väliselt tekitatud iha. Lootus seatakse suurtele tasudele, mis samas kunagi ei pruugi materialiseeruda, kuna kodanikul puudub arusaam kohale jõudmise teekonna raskustest. Neid raskusi on, ning need raskused tulevad järjepanu. Kõikse pealt siis hirm. Hirm selle ees kui adutakse millist pingutust ning ka tagajärgi toob kaasa vilja noppimine. Hirmu trotsides ning samm-sammult lähenedes viljale saabub järgmine takistus - selgus, kiirustamine ehk liigne enesekindlus, et valitud tee on just see ainuõige mis lõpuks viibki loodetud tulemuseni. Tähelepanu hajub ning võimust võtab ülbus, kindel teadmine, mistõttu raiutakse otse edasi tempokalt, samas pööramata tähelepanu pisematele või suurematele detailidele. Kannatlikkust, ainult kannatlikust. Läbi kannatlikkuse jõutakse jõuni, ehk siis tegeliku eesmärgini. Ning jõudu tuleb osata käsitleda, suunata just õigel ajal, õiges kohas. Viimasena aga saabub vanadus, ehk siis aeg, mis on antud jõu käsitlemiseks, ehk siis kuidas inimene oskab osaks saanud jõudu realiseerida.

Nii tõepoolest.