45 339 km² raba

Selstkondliku Endla teatri külastuse egiidi all õnnestus ära näha veel üks Laura Metsa lavastatud tükk - 45 339 km² raba. Seekordne oli siis autorilavastus mis tehtud kahasse koos Andra Teedega. Juba esmasel kohtumisel Laura lavastatud 'See asi' etendusega, sümpatiseeris mulle tema lavastajalik käekiri - eriti just need selgelt tuntavad sotsiaalkriitilised noodid, mis meenutavad kergelt no99 algusaastaid, kuid samas ka värskus, omanäolisus ja julgus erinevaid lahendusi proovida ja seda kõike klassikalisema repertuaariga teatris nagu Endla. Ses osas läheb tunnustus ka Ingomar Vihmarile, kes on julgenud noorele neidisele anda vabamad käed oma ideede teostuseks. Kindlasti võiks olla Laura lavastuste kogu tervikus olla rohkem rafineeritust ning lihvitust ja kvaliteeti, kuid küllap see kõik veel tuleb, algus on igal juhul paljutõotav.

Antud etendus on liigitatud tegijate endi poolt dokumentaallavastuseks, kuna alusmaterjaliks on võetud väljaspool kodumaad elavate eestlaste seas läbi viidud uuring - mis neid on riigist välja viinud, kas nad plaanivad tagasitulemist, mille järgi igatsust tunnevad jne jne. Saadud vastuse põhjal on üles ehitatud erinevad omavahel sõltumatud lood nö enimlevinud profiilidest, sidusaineks vahepalad nii ajaloost kui läinute väljahõigatud kodumaistest igatsustest jne. 

Isiklikus plaanis oli paeluv kuulata/vaadata kuis äraminejad siiajääjaid hindavad ning teisalt siiajääjate hinnanguid enda kohta omakorda hindavad. Huvitaval kombel kumas läbi lugudest kerge vastandumine ning enda õigustmine äramineku osas, mis tekitas mus veidi kummastust - milleks selline kaitsepositsioon!? Igaüks teeb elus oma valiku ja teiste arvamus ei peaks siin väga korda minema. Vastandumise emotsiooni võimendas ka lavalahendusena sein, mis jagas teatrisaali kaheks sh ka publikumi, ehk mäng toimus mõlemal pool seina, aga oli kosta näha läbi video mõlemale poole.

Igal juhul oli põnev ning õpetlik erinevate tüpaažide mõtteid kuulata, andis kindlasti parema mõistmise äraminejatest, olgu see siis üle lahe läinud kalevipoeg või haridust taganõudev tudeng või elunautija palmisaarel. Ei mõista mina, miks peaks nende inimeste valikuid hukkamõistma. Kuigi lavastuslik moraal oli, et kui kõik ära lähevad siis viimane võiks vähemalt tuled lennujaamas kustutada ning las siis raba vohab siinmail ja minu arust miks ka mitte ...

Näitetöödest tegid sedapuhku tugevama partii mehed, eriti meeldejäävad olid jällegi Meelis Rämmeldi lahendused, aina rohkem ja rohkem on hakanud tema mäng mulle meeldima.

See asi

Endla ja 'See asi'.

Piinlikult pikka aega polegi jõudnud teatrit kaema väljapoole kivilinna teatrisaale, viga sai nüüd lõppeks parandatud väljasõiduga suvepealinna, rändamaks mööda Pärnu teatrimaja treppe, koridore.

Mitut head sõna oli kõrv ja silm kinni püüdnud Laura Metsa lavastusest ja tuleb tunnistada, et säene publikumi liikuma panemine on täitsa tore lähenemine. Antud etenduse puhul oleks hing, aga tahtnud mõnes mängupaigas, mõnes hetkes veel kauem viibida, ehk liikumist sai veidi liiga palju minu isikliku maitse jaoks, aga kontseptsioonina väga suurepärane leid!

Sisulisema plaanis miskit erakordset ei tunnetanud, erinevad lood küll põimusid kenasti lõppeks üheks tervikuks, kuid kaasa võtmisväärset suurt ei leidnud.

Näitlejatest olid mõjuvaimad ja ühtemoodi nauditavad Karpovid Liis ja Sten ning kõikse meeldejäävamad rollilahendused tegi Meelis Rämmeld, juba nende kolme pärast on tahtmine peagi Pärnut taas külastada.

Mees kes teadis ussisõnu

Ei olnud kohe ühti minu tass teed, see Endla komejant Johannes Veski moodi. Kuigi suuresti hoiti Kivirähki ette kirjutet' joont, vaid Leemeti ja Pärtli omavaheline kakelung ning Leemeti käik ussikuninga juurde, olid need juhtumused, mulle meenuvatest, mis välja jäetud olid. Küllap oli veel, kuid põhilised raamatust tuttavad sündmused ning tegelased jõudsid siiski lavale. Ühes ühtlases voos ning ühte või teist sündmust esile tõstmata.

Veski arvas paremaks eristada erinevaid põlvkondi nagu inimahve, metsas elavad ussisõnateadjaid, külarahvast ning Leemeti vanaisa läbi erinevalt kõnelavate murrakute, mistõttu oli külarahva ning Leemeti tekstist ainukesena võimalik selgelt ja üheselt aru saada. Ussisõna lausujate puhul, aga läks tänu pudikeelele pahatihti sõnum kaduma, hoolimata tõsisest pingutusest kaasa mõelda ja mõista. Kas tõesti ei pidanudki aru saama?

Näitlejate tööde kohta ei ole mul miskit kehva öelda, kuid teisalt ei tõusnud ka keegi säravalt esile. Kuid kunstnik Pille Taela minimalistlik lähenemine oli sümpaatne.

Kergelt haakub Pärnu teatri külastus veel Rakveres kogetuga, mul on pisut piinlik kui publikumi, seejuures  valdavalt keskealist kontingenti naerutatakse näppu üksteisele perse toppides ürgset tantsu tantsides ning teisalt allapoole vööd humoreskid. Kummastav, aga rahvale meeldis. Minugi kõrval pugistas proua 50ndates naerda. Kas provintslike teatrite komejantide eripära?

Pettumus.

Kivisildniku arvamamine Sirbis.