Viimane võllamees

Üks meeldivamaid tahke teatrite suvelavastuste puhul on, et publikumi viiakse tavapärastest saalidest välja ja leitakse uusi põnevaid mängupaiku, mida üldsusele tutvustada. Nii ka Rakvere teatri suvelavastuse puhul, mis viis Tapa-Loobu risti. vanasse Loodi kuivatisse, mis passis vana albioni kolkakõrtsi miljööks ideaalselt. Kuna etenduse läbivaks jooneks oli surmanuhtlus ja timuka amet ja eetika siis tekitas kohanimi Tapa-Loobu kergemat sorti kalambuuri, kas siis ikka tappa või loobuda?

Loo peategelaseks on endine timukas Harry Wade (Raivo E. Tamm), kes nüüdseks on läinud üle pubipidaja ametile ja naudib oma uut rolli ja staatust külajoodikute keskel, pajatades ilmselge rahuldusega aeg ajalt lugusid oma timukatööst. Psühholoogilise draama nõksaka toob sisse Londonist saabunud võõras, kes üllatavalt palju teab Harry viimasest hukkamisest ning tekitab sellega nii esimeses kui teises vaatuses veidi värinat, kuni üsnagi etteaimatava lõpplahenduseni. Ei miskit erilist, ega meeldejäävat.

Huvitavaim oli mängupaigas avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus oli võimalik kohtuda Inglismaa oma aja kuulsamate võllameeste Albert Pierrepointi ja Harry Alleniga, kelle käe läbi hukkus paarikümne aasta jooksul sadu kurjategijaid. Lisaks oli väljapandud külastajatele ka küsitlus - kas peaks surmanuhtlus olema või mitte? Minuga koos etendustväisanute arvates kindlasti peaks, mis on kurb teadmine.

Leping

Originaalis oli Slawomir Mrožek-i 'Leping' pakkumisel Rakvere teatri enda suvises programmis, linna sees Pätsi sahvri pööningul. Õnnetuseks ei õnnestunud, aga istumist sinna kuidagi saada suure publiku huvi tõttu, seega tuli loota parimat, et juhtumisi satutakse gastrollimise raames etendustega külastama ka kilulinna teatrisaale. Läks õnneks. Suuresti tänu imetlusväärsele inimlikule hoolivusele Rakvere teatri turundusspetsialistilt Maarja Kaasikult, õnnestus ka lõppeks 'Leping' programmi sobitada.

Läks tõesti õnneks, endised Rakvere teatri näitlejad Volli Käro ja Märt Avandi pakkusid kohe esimesest hetkest alates imetabaselt hõrku mängu Mrožeki teravamat sorti tekstil. Ei julgeks öelda, et lavalaudadelt õhkab harva siirust ja siirast naudingut tegemise osas, kuid sedant puhku andiski etendusele põhilise fooni kahe mehe, kahepoolne rõõm koos olla ja teha. Ja teinekord polegi rohkem vaja. Rõõm oli eredalt tajutav läbi etenduse viinud hoolivast ja südamlikust partnerlusest, mille üheks näiteks, küll väikeseks, aga seda enam armsaks žestiks oli vanameistri Käro peidetud ning otsiv õrn käepigistus noorema ametivennaga, pärast etenduse lõppu publikumile kummardades. Ilus. Ilus oli ka härra Käro isalik käeselja paitus Avandi põsele, liigsest heldimusest päästis Avandi humoorikalt nurjatu vastu paitus Käro põsele. Kõik see tundus olevat päris, tundus olevat ehe.

Lisada siia juurde ka Mrožeki kirjutet' suurepäraselt terava dialoogi, ühelt poolt rohke sarkasmiga, mis põrmustas inimese väiksust ja kõrkust, kui teisalt oli varjatud inimliku hoolivusega, ja tulebki kokku jällegi üks suurepärane vaatamine klassikalisemat sorti repertuaarist.

Noor Eesti

Rakvere teatri parki ja tiiki ehitati üles juba teist suve järjepanu, suurepärane puitkontruktsioon nii lavaks kui lavaliseks kujunduseks. Eelmine hooaeg pälviti samasega ka konkursil 'Eesti parim puitehitis 2011' kõige esimene koht fassaadilahenduste kategoorias. Näitemäng ise on igati suupärane suvine tükk, mitte just liiga sügavusse laskuv, kuid väga kaugel ka palaganist. Kindlasti ei maksa minna otsima ajaloolist tõde draama vormingus, pigem rõhu asetus seatud humoreskile läbi tuntud kultuurilooliste korüfeede.

Noorhärra Joorits oli Tuglase rollis vägagi püüdlik ja tubli, rõõm oli näha kuis noorem generatsioon tahab hingega hästi teha. Vanemast generatsioonist tegid nii Ülle Lichtfeldt Marie Underina kui Hannes Kaljujärv Ants Laikmaana, aga oma tööd siiski teises kategoorias. Ülimalt nauditav oli silmale vaadata.

Eredama sähvakana jäi meenuma härrasele Tuglasele tehtud märkus - olevat teine nimelt ideaalnaise otsinguil ja seejuures tõrjuvat kõik teised eemale. Huvitav lähenemine.

39 astet

Arvan, et tegu võis olla mu teadliku elu esmase kokkupuutega Rakvere Teatri majas, Rakvere Teatri etendusega. Kuigi nii maja kui ka teatrit on ka eelnevalt konsumeeritud, isegi korduvalt, siis jah, mitte ei suuda sellist kooslust varasemast ajast meenutada. Igal juhul oli plaan võtta menüüsse miskit kergemat, miskit komejanti, ning 39 astet, tundus sobivat lühikese tutvumise järel arvustustega, kui valatult.

Kati Kivitar oli võtnud vaevaks lavastada klassikalise, Broadway ning West Endi lavalaudadelt tuntud, kiire tempolise spioonikomöödia, mida on ka härrane Hitchkock filmi versioonina suurtel ekraanidel publikumile nähtavaks teinud. Sõnaga tükk, mis on naerutanud juba miljoneid ja miljoneid vaatajaid üle mitme kontinenti. Mind aga ei naerutanud.  Kohe mitte ei naerutanud. Esmalt mõtlesin, et minus ja ajas ja kohas ja emotsioonis on küsimus, kuid ei, ka mu pinginaabrid ei läinud etendusega kaasa, ja ka ülejäänud tajutav osa saalist oli komejanti kohta liigagi tasane.

 

Ei suutnud ma leida klassikalise komöödiaga kontakti ja ei võlunud ka lavastuslik lähenemine, ega mängitud osad. Kuigi, kuigi kui keadgi välja tuua, siis Peeter Rästas, tema tõesti tahtis laval olla, silmad särasid ning ta kohe nautis oma mängu olles erinevates rollides. Teised lavale ilmunud jäid aga tuimaks, kaasa arvan siin ka Saaremäe, mis mind veidi ennast igati üllatas. Võimalik, et mina olin roidunud ja näitlejad olid roidunud, igal juhul suurt me üksteisele pakkuda ei suutnud seda puhku.

Tagasi tulles teatrist tabasin end mõttelt, kui palju on tegelikult väike- ning provintsiteatritel, ja provintsi sõna ei ole siin kuidagi halvustavas tähenduses, vaid vastupidi romantilises, tegutsemise vabadust antud oma repertuaari valikul ja kui palju dikteerib otsuseid tegelikult publikum. Täpsemalt siis arvatav publikum, ehk siis kodanikkond kes peaksid täitma nii saalid kui teatri eelarve read. Palju siin otsustusprotessis kuulatakse näitlejat, lavastajat, teatrijuhti ning kes lõpuks teab, mis sunnib mind kui pööblit piletit ostma ja teatritreppe kulutama. Liiga keeruline, eriti kui arvestada sisse veel nii lavastajate kui näitlejate loomingulisus ning eneseteostusepüüd. Vastust ma ei tea, aga nukraks teeb kui jääb tunne, et tehakse miskit ainult tegemise pärast, mitte kirega.

Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale

Tuleb häbis tunnistada, et tegemist on mu teadliku elu esimese otsese kokkupuutega Rakvere Teatri repertuaariga. On küll nähtud telelavastusi kui ka episoodiliselt näitlejaid erinevates rollides, kuid puhas etenduse kogemus oli siiski esmakordne. Ja seda puhku siis veel no99 seinte vahel.

Üllar Saaremäe lavastuses rullub elu ja surma teema lahti kogu oma trööstituses. 10 aastane poiss Oscar on raskelt haige, ta põeb vähki. Elada on antud veel viimased 12 päeva. Tema viimaste elupäevade päikseks kujuneb, aga haiglaõest haldjas Roosamamma, keda poiss jäägitult usaldama õpib. Tänu väljamõeldud mängule, leiab Roosamamma võimaluse anda klutile elust kiirkursus, nii nagu 10 aastane elu ise näeb. Tänu sellele väiksele nipile, aitab ta aga tegelikult rahu leida nii poisi vanematel kui ka kutil endal. Loo temaatika on küll iseenesest rusuv ja nukker, kuid lavastatud naivistlikult lõbusas võtmes, unustamata siinkohal ka olulisi elutõdesi, mis kipuvad meil igapäevaselt ununema. Ses suhtes hea värskendus töönädalasse.

Ines Aru oli oma rollis kohe eriti numpsu, temast kohe õhkus seda vanema inimese südamesoojust ning jäägitut elutarkust. Iga kord kui ta lavale hõljus täitus kogu saal rahustava auraga, eriti mahe. Ka Üllar Saaremäe oli aus, mängides 10 aastase rolli ehedalt välja, kuid siiski Üllari füsioloogia, eriti hääletämber ei jäta just veenvat väikse väeti kluti muljet.

Kaas võtan Ines Aru sõnad - tundmatut ei maksa karta!

P.S Danzumehe arvustus.