Tuesday, July 9, 2013

Mõnikord on kõik nii selge



Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.
Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.