The Legend of Tarzan

Ajatapp lennukis.

Birkebeinerne | Viimane kuningas

'Birkebeinerne' on oma ainese võtnud Norra legendist, kus 1206. aastal võtsid kaks sõdalast ette julgemat sorti retke suuskadel üle lumiste mägede ning soode Renast Lillehammerisse ja edasi veel Trondheimi, et päästa noor, üheaastane, troonipärija Haakon Haakonsson konkureeriva võimupartei surmavast haardeulatusest. Film iseenesest nagu film ikka, sarnase ülesehitusega ja kvaliteediga on tehtud sadu, ses osas ei ole miskit erilist. Üks joon millega kergelt eristutakse on peamiste võitlussteenide viimine suuskadele, mõned momendid olid juba üsnagi dzeimzbondilikud ja mitte väga tõsiselt võetavad, teisalt mitmed võtted puutumatust loodusest ja puudris laskumised lasevad silmal puhata.

Teatavasti korraldatakse sama legendi põhjal Norras ka suusamaratoni Birkebeinerrennet, mille rada ronib Renast Lillehammerisse ja olles üks raskeima profiiliga suusa maratone Euroopas üldse. Olles sel rajal ka ise kulgenud oli filmist äratundmise rõõmu mitmel puhul, kuuskede ja mändidega palistatud metsatee, mis stardist ülesse platoole viib ning teisalt ka platoo. Seos igal juhul mälupildiga tekkis, samas ei julge kindel olla, et just nendest kohtadest said kaadrid ka filmi.

Warcraft - The Beginning

See vaatamine oli täpselt kohe nii hea või halb kui oodata võis, Kõige klassikalisem, kindla peale tehtud ajatapmine, mis millegagi ei üllata. Ilmselgelt näeme ka osasid 6 ja 7 veel samast sarjast. 

Dracula Untold

Üllatavalt talutav lennukifilmi kohta.

Mad Max - Fury Road

Vana hea Mad Max-i uustegemine on võimsalt lahendatud märulifilmi võtmes, tubli kaks tundi järjest hollywoodylikku hea-ja-kurja võitluse tulevärki, madmaxilikus maailmas koos kostüümide, masinapargi ja liivaväljadega. Tuum jääb selle kõige kõrval ilmselgelt tahaplaanile, samas kas on ka mõtet juba kord öeldut üle-nämmutada. Ehk meelelahutuslikuks plaanis päris priima vaatamine.

Layer Cake

Vaese mehe Guy Ritchie film, ehk järjekordne sissevaade briti allilma tegemistesse. Logises kõik - dialoog, lihvimata tegelaskujud, tehtud rollid, taustaks valitud mjusiik, ülesvõtte tehnika, etteaimatav lugu, no kõik. Humoorikas ja hea ajatäide sellegi poolest.

Sin City: A Dame to Kill For

Erinevalt eelnevast, on Sin City jätkuosa 'A Dame to Kill For' säetud 3D kuube, olulist lisandväärtust mu asjatundmatu silm ei osanud igal juhul ses efektis tabada, samas ei olnud ka otseselt häiriv, seega kokkuvõttes filmi seisukohalt mitte oluline nüanss. Sisulises ja vormilises osas oli esimene pool filmist üsnagi eelneva versiooniga ühte jalga käiv ja seega igati ootuspäraselt nauditav antud käekirja austajale. Mingist hetkest, aga toimus pööre. Lugu hakkas venima ning rõhk kaldus liigselt üle vägivaldsusele, kui nii võib antud filmide seeria puhul üldse öelda, ehk kes ja kui palju ja mismoodi suudab laipu valmis vorpida, ehk ses plaanis klassikaline Rodriguez. Samas puudus erisus ja teravus tavapärastest säensetest aktsioonfilmidest, mis teiselt poolt ookeani tehasest regulaarselt väljutatakse. Ehk igavaks kiskus. Ilmselt võis jätta oma jälje seekordne Tarantino puudumine loomisprotsessist.

Teine suurem tilk tõrva puudutab näitlejate valikut ja esitust, otseselt ei tehtud küll nõrka tööd, kuid võrreldes eelnevaga ei ümbritse seda birgaadi 'mind üldse ei huvita teie arvamine' aura, kui välja arvata härrane Mickey Rourke ja teatud mööndustel ka Eva Green ning Rosario Dawson. Teistel jääb karakterit väheks.

Tea, mis nüüd Jarmuschiga mul lahti on, aga igal juhul õnnestus mul härrat korduvalt näha filmis baaris istumas oma turri kammitud halgevalli pea ja bakkidega. Kummastav, sest minu teada, ta filmis tegev ei olnud.

Sin City

Uus ekraniseering Frank Milleri koomiksist Sin City on just värskelt jõudnud kodumaisesse kinolevisse, seega enne kui tormata kaema, tundus olevat paslik kord veel 2005.a väljalase üle vaadata. Isegi teistkordne kohtumine pakkus elamuse, Frank Miller-il, Robert Rodiguez-il ja härrasel Qunentin Tarantinol on sõgedalt hästi õnnestunud tuua koomiksiklik ülesehitus läbi minimalistlike nagu joonistatud kaadrite filmilinale, samuti see läbiv süngus ning teisalt selgelt väljajoonistuvad kangelased. Vägev.  Miks mitte pakkuda samale triole proovida kätt Gotham City kangelasega .)

Igal juhul plaan on ka uusim pakutav ära proovida, kuigi erilist heaks kiitu pole ei publikumilt ega kriitikutelt viimasele just tulnud.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Valhalla Rising

Nicolas Winding Refn jättis 'Drive'-ga niivõrd kutsuva mulje, et sai proovitud ka varasemat loomet 'Valhalla Rising'-u vormis. Tundlikku kaameratööd ning toorust oli küllaga, muud suurt silma paraku ei jäänud.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

The Dark Knight Rises

Julgen tunnistada siiralt, et suurepäraseks klassifitseerub film ainult põhjusel, et nahkhiirmehe tegemised on korda läinud juba liiga pikka aega, seega subjektiivset objektiivsust on võimatu säilitada, ehk siis hinnang taandub objektiivsele subjektiivsusele. Ega sisus ja kestas, miskit märkismiseväärset antud eksemplaril enamat tegelikult olnudki, võrreldes Kevin Nolani triloogia eelnevate töötlustega. Enam kui kenasti olid kõik kolm välja mängitud, eriti just kui võrdluseks sääda Joel Schumacheri tilulilutamine vahe pealsel perioodil. Tagasi olid süngusega kaetud, mõtet kaasahaarav süžee, mis nii omane kulunud kaantega kriminullidele, tugevasti esilemängitud karakter, hirm ja kahestumine, kõik oluline, mis kumab läbi nii koomiksist, joonisfilmidest kui Burtoni esimestest katsestustest suurel ekraanil. Seda enam kahju on tõdemusel, et kombinatsiooni Bale ja Nolan enam vaevalt koos saab näha samat projekti jätkamas.

Kaks huvitavamat fakti veel:

Only days before the role of Batman was cast, eight actors were asked to audition for the part. The actors were Christian Bale, Joshua Jackson, Eion Bailey, Hugh Dancy, Billy Crudup, Cillian Murphy, Henry Cavill and Jake Gyllenhaal. While Bale won the part, Christopher Nolan liked Murphy's audition so much, he cast him as Dr. Jonathan Crane/The Scarecrow. Part of the audition process involved the actors wearing a Batman mask and an old mask used by Val Kilmer in Batman Forever was brought out of storage for this purpose.

Due to his part in The Machinist (aka The Machinist), Christian Bale was vastly underweight (about 120 pounds on his 6 foot+ frame) when he was under consideration for the part. After being cast, he was told to become as "big as you could be" by Christopher Nolan. Bale underwent a dietary and exercise regimen and ending up weighing about 220 pounds (about 40 pounds above his normal weight). It was decided that Bale had became too large (friends of his on the film's crew dubbed him "Fatman") and he quickly shed about 20 pounds to have leaner, more muscular frame. 

The Drive | Ohtlik sõit

Uue kogemuse võrra rikkam. Film ise ei meeldinud, kuid tohutult meeldis, kuis tehtud oli. Igati väljapeetult ning stiilipuhtalt nii tempos, helis, pildis, dialoogis kui kõiges muuski. Rertohõng ja olengi liimil. Neeonvärvides tiitrid, elektrooniline mjusiik, ajastukohased aksessuaarid ei ole taaskord just minu tass teed, kuid raibert vapustavalt hästi välja mängitud oli see kompott Nicolas Winding Refnilt. Kraaps ja kummardus.

Menüsse sai lisatud  nüüd ka Valhalla Rising samalt härralt.

The Hurt Locker

Üsna närb ja sisutu sõjafilm. Üsna kaugele jääb mu parimast kogemusest 'Black Hawk Down'-i kõrval. Kui Kathryn Bigelow poolt oli paradigmaks seatud sõda kui sõltuvus ning kuis kodanikud sõdalased otsivad aina  suuremat ja suuremat ja suuremat doosi, siis vormiliselt oli see küll üsna igavalt vaatajani toodud. Kõige nauditavam hetk kestis filmis nii minutit 9-12, mis võttis jälgida rühma snaipri ning rühmaülema, kes oli snaipri abilise rollis, kannatlikust ja siirast pühendumust, olles Iraagi palaval tühermaal, kõige kuumemal ja kuivemal  suvepäeval varitsuse ohvriks langenud ja end kaitsepositsioonidele sisseseadnuna, passimas terve päeva ainiti oma sihtmärgi poole, nii tundi 8, nägu kuivetunud ja liivane, huuled villis. Õnnestunud kaadrid. 

Kokkuvõtvalt siiski ei miskit elamust andvat. 6-st Oscarist ei hakka rääkimagi. Ju oli sõjafilmi kord.

RED

Lääneranniku vorstitsehhides on toimunud märkimisväärne standardiseerimine, ametlikult  jäetakse küll mulje valiku mitmekesisuset poodides, maitse elamuse suhtes, aga valiku tegemisel vahet ei ole. Ehk siis järjekordne naerutaja, mis on köitev esimesed 15 minutit ja siis vaibub, et uuesti tõusta nii nagu tsükkel ikka toimiib, kuid paraku jäigi mulle ainult need esimesed 15 minutit.

Või siis on juba kõrges vanuses paratamatu ainevahetuse aeglustumine tinginud olukorra, kus enam  naljalt tervet latti vorsti sisse ei vohmi, ilma hilisemate kahetsusteata. Ehk siis tunda on, et kõhu  saab täis ka paljalt treileireid tarbides, kõik kõige teravam huumor ja tegevustik on mõnda minutisse ära pressitud ja harvad on juhused, kus pearoog suudab üllatada.

Lühifilmid ja  treilerid, jah palun.

Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.

Punane elavhõbe

Puustusmaa 'Punane elavhõbe' klassifitseerub kummalisel kombel minu jaoks ühte ja samma kategooriasse filmiga 'Lammas all paremas nurgas', kuigi jah, erinevas ajas ning erinevas vormis. Ehk siis mõlemal juhul on tegemist mõnusalt suupärase kodumaise põnevikuga, mida just liiga tihti siinsel kinomaastikul ei kohta. Võib täitsa võrrelda elamuse mõttes hollywoodi tööstuse toodanguga, kuid vurtsu lisab just tegevustiku toimuvus meie enda omas kultuuriruumis. Nii lavastus, kui kaameratöö tekitasid ühtse põnevikule omase tempoga terviku, ei olnud tühja-tähja nämmutamist. Näitlejate ansambli valik ning esitus vaid täiendas kenasti kogupilti, eredamad kiired olid Ulfsaki mängitud pätt Reps, kes jäi läbi filmi nii öelda heaks tegelaskujuks, kellele kaasa elada kui Sarve mängitud ehe rets Korba, just sellistena ongi jäänud mulle meelde 90ndate kaagid. Ääretult kõva roll, kummardus.

Kummardust väärib ka lõppakord - nii nagu oli kiire ka film, nii ka lõpp. Väga eeskujulik. Just steen kus, Avandi Sander läheb arestimajja andestust otsima oma tegudele ja seda Repsi käest, vastab viimane retooriliselt - 'Kas sa palvetada oskad? Marju (Repsi väljavalitu, kes ta läbi Sandri reetis) võib õpetada sind!' Klassika!