Umberto Eco 'How to travel with salmon'

Härrase Eco esseedekogumikuga teistkordne tutvumine, esimesel korral oli pakkumisel 'Minipäevik'. Kuigi teravust jagub, siis ajamaik on ikkagi sellel hilisemal väljaandel manu, ehk suurem osa lugudest on 1980-ndatest. Üllataval kombel ka huumor ja iroonia aastatega muutub. Samas reisul olles hea lihtne vahepala lugemiseks. Parimad peatükid:

How to Travel with Salmon

How to Replace a Driver's Licence

How it Begins and How it Ends

How to Justify a Private Library

Umberto Eco 'Baudolino'

“Lying about the future produces history.” – Umberto Eco

Klassikaline Eco romaan - pikk, detailine, aeglase algusega. Sisse on pikitud fakte ajaloost ja samas hulgaliselt lugu utreerivaid väljamõelduid seiku ning ei puudu ka läbi sarkasmi prisma välja toodud mõtteterad. Kangelaseks on keskaja põhja Itaalia pööbliperest pärit Baudolino, kelle talendiks on imetabane võime kõiki inimkeeli omandada vaid lühiajalise kuulamise põhjal ning teisalt oskus luisata kokku kõige uskumatumaid lugusid. Omadused, mis veensid Saksa-Rooma keisririigi jumalust Frederick Barbarossat, teda oma kaaskonda võtma ning nii need seiklemised alguse said.

Endale noppimiseks tundus sobilik, romaani läbiv toon ajaloost ja tõest - kui usaldusväärseks võib lugeda kirjasõnaks saanud ajalugu, palju on seal tõde, palju on seal üksikisikute või väiksemata huvigruppide oma agendat või mis rolli nad üldse mängivad ajaloo ja/või legendide kujundamsiel, andmete avaldamisel või vastupidi peitmisel, tehes seda siis teadmatult või teadlikult. Erilise tähelepanuga on kaetud kiriku nii öelda reliikviate nagu ristija sääreluu, päästja surilina, kellegi varbaküüs jne jne kujunemise/tekkelugusid.

Meenub Churchilli ütlus 'Ajalugu kirjutavad võitjad', ehk siis teada tuntud tõdemus, kuid Ecol õnnestub see vägagi punaseks ja puiduseks kirjutada. Näituseks, viimases lõigus -

“Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.” Seeing the wisdom in this, the historian nonetheless laments the loss of a beautiful story; but the blind man assures him that one day, sooner or later, a greater liar than them all will restore the tale. 

Juttu oli siis loost, mida Baudolino oli vestnud ajaloolasele, Niketasele.

Pikema ja eeskujulikuma kokkuvõtva sõna leiab Allen B. Ruchilt.

Umberto Eco 'Minipäevik'

Umberto Eco, mu lemmik, on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks. Ei olnud minu aeg ja minu ruum. Õnnepalu on seks puhukus kenasti kirjutanud -  'Kas olete märganud, kui "loetamatud" on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused?' (Sirp, 28.01.11, Baudelaire'i apokriiva).

Tagakaas kirjutab järgnevat:

Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.

Umberto Eco - Critical Reading

1. kodanikud kriitikud mõtlevad alatihti tekste impreteerides üle, otsides seoseid mida ei pruugi eksisteeridagi;


2. raamatu kirjutamine on nagu malemäng. lõpp on enamasti teada, kuid kunagi ei tea ette kuidas sinna jõuad;


3. roosi nimest teada raamatukogupidaja pime jorge oli lihtsalt algne nali ecolt, millest arenes edasi kogu ülejäänud raamatu tegevus ning alles romaani lõpuks kujunes temast mõrvar;


4. ei maksa analüüsida naudinguid tuleb nautida naudinguid (raamatuid);


5. mitte üle mõelda;


6. elumõtet või tõde ei ole mõtet otsida, sest intepretatsioone on liialt palju, ei tea kunagi mis valguses on keegi midagi kirjutanud.