Saun

Hääd sõbrad kutsusid sauna kaema, mõtete ja tegevuste ja piltide ja videode virrvarri, mis peaks sümboliseerima elu sotsiaalmeediumites, selle võltslikust, kuid samas sõltuvust tekitavat. Kütet oli omajagu, sisu mitte nii paljut. Parim pala oli ehk publikumile esitatud küsimus, millele sai mobiilitsi interaktiivselt vastata - kas üks osaleja võiks saada kuuli või mitte. Kui lõppeks kuvatud tulemus oli ka tegelik suhtarv, siis tekitab see pisut hirmu. Järelikult oli saalis suurem osa inimesi, kes anonüümselt on nõus laskma teisel inimesel kuuli saada. Jah, tegu oli mänguga, kuid siiski, minu jaoks hämmastav tulem.

Keelatud filmid | Forbidden Films

Felix Moeller-i dokis välja toodud numbrid natsi Saksamaa filmitööstuse produktiivsuse suhtes, tundusid esiti üllatavad, ehk siis üritasin neid pisutki konteksti seada, aga paraku suurt adekvaatset pilti kuskilt saada ei olegi:

http://blogs.warwick.ac.uk/michaelwalford/entry/nazi_box_office/
http://screenville.blogspot.com/p/world-cinema-stats-index.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Cinema_of_Germany

Eks ta ole igaühe enda otsustada, kui ohtlikud need filmid tänases päevas on ning kui keelatud nad peaksid olema, filmis küsitakse arvamist nii ekspertidelt filminduses ja ajaloos, kui ka tänavalt ja ka siin on sõnavõtud üsnagi polariseerunud.

Tekst KUMU lehelt:

Hans Steinhoffi „Hitlerjunge Quex” (1933), Leni Riefenstahli „Tahte triumf” (1935) ning Veit Harlani „Jud Süß” (1940) ja „Kolberg” (1945) on vaid killuke ligi tuhandest linateosest, mida maailm fašistliku Saksamaa valitsuse range järelvalve all valminud natsionaalsotsialistlike propagandafilmidena teab. Paljud perioodi 1933–1945 linateostest on tänapäevaks leidnud erinevate retrospektiivide ja moodsate meediumite kaudu tee ka suurema publikuni, mõned neist on aga rangelt keelatud ka tänapäeval.

Lavastaja Felix Moelleri uus dokumentaalfilm avab vaatajale ukse arhiividesse, kus neid saladuslikke ja keelatud filme säilitatakse, ning otsib vastust küsimusele, mis teeb ühest 80 aastat tagasi valminud filmist 21. sajandi vaataja jaoks ohtliku relva.

Alive Inside: A Story Of Music And Memory | Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust

KUMU dokk avas uue hooaja suurepärase dokiga, muusika mõjususest dementsuse, parkinsoni ja alzheimeri all kannatavatale. Imeline oli näha, kuis inimene lööb taas õitsema kui kuuleb oma kunagist lemmiklugu või oma ajastu muusikat. Parimaks näiteks oli härrane pildilt, kes muidu istus vanade hooldekodus oma ratastoolis, hõbedane niit suunurgas, kuid kui kõrvaklapid pähe sai ning muusika voolama hakkas, läks silm punni ja laul tuli suhu. Liigutav muundumine.

KUMU lehelt:

Tänavu Sundance’i filmifestivalil publikupreemia pälvinud dokumentaalfilm „Ikkagi elus: lugu muusikast ja mälust” räägib visa sotsiaaltöötaja Dan Coheni püüdest teha vanurite, eelkõige hooldekodude elanike ja nende lähedaste elu ilusamaks. Koos kuulsa neuroloogi ja mitmete bestsellerite autori Oliver Sacksi ning armastatud muusiku Bobby McFerriniga lastakse patsientidele kõrvaklappidest nende kunagist lemmikmuusikat ja meie silme ees ärkavad korraga ellu kunagised mälestused, mis aastatega on jõudnud kustuda. See huumoriga tehtud rännak inimhinge saladuslikesse sügavustesse läbi muusika tervendava mõju on kindlasti üks üllatuslikumaid avastusi möödunud aasta filmimaastikul.

Alzheimer, parkinsonism ja dementsus on tänapäeval vaat et ootuspärased vanadusega kaasnevad haigused. Nende ravi koosneb peaasjalikult medikamentide manustamisest sümptomite raviks. Vastukaaluks püstitatakse filmis väga lihtne hüpotees: muusika on suuresti kasutamata ressurss, aitamaks inimesi, kes on kaotanud neuroloogiliste haiguste tõttu ligipääsu oma mälule ja seeläbi ka isiksusele.

Režissöör Michael Rossato-Bennett, kelle jaoks on see ka ühtlasi esimene täispikk film, järgneb Cohenile erinevatesse hooldekodudesse, et olla millegi imelise tunnistajaks – aastaid apaatsed ja erinevate vaeguste käes kannatanud vanurid sünnivad justkui uuesti ja seda lihtsalt tänu i-podist esitatud lemmikmuusikale.

Eeldatav põhjus, miks dokumentaal publiku heakskiidu pälvinud on, peitub nendes ehedates ja siirastes natuurides, kes oma lemmiklugu kuuldes laulma ja tantsima hakkavad. Nauding, mille tingib siiski kahjuks ajutine ligipääs oma minevikule, kandub edasi ka vaatajatele ja kokkuvõttes ei suuda külmaks jätta ka kõige kalgimat kuju.

Ärge unustage endalt ja oma lähedastelt küsida: „Mis on Sinu lemmiklugu?”

Grizzly Man

Timothy Treadwillil on õnnestunud kaaderdada mõned üsnagi kuldsed kaadrid ürgsest Alaskast. Näituseks, moment kui Timothy tutvustab tagaplaanil toimetavat võimast isagrislit kui oma suurt sõpra ning samal ajal silkavad üle niidu ka kaks rebast, kes suures uudishimus tulevad tutvust tegema Timothy ning kaameraga. Või teise momendina üsnagi lähedalt üles võetud kahe võika isagrisli võitlusest territooriumi ning paaritusõiguse pärast, teeb domineerivam pool järsku sõna otses mõttes põhjad. Neid kaadreid jagus omajagu. Aga need kaadrid olid kõik Timothy Treadwilli omad.

Werner Herzogi kaadrid kuulusid, aga Timothy Treadwilli kui persooni lahti muukimiseks. Aus olles, siis miskit paeluvat nüüd küll pinnale ei tõusnud, kui vaid teadmine, et tegemist oli üsna lihtsameelse indiviidiga ja mitte seepärast, et ta grislidega koos otsustas suvi veeta, vaid pigemiti kuis ta seda ise põhjendas ning kuis ta väljendus ülesvõetud kaadrites.

Vestlused tõsistel teemadel

Giedrė Beinoriūtė on suutnud väiksed inimesed tõesti kenasti lahti teha ja avameelitsema kutsuda.

Teksti docpointi lehelt:

Alguses pole midagi. On ainult tühi ruum, vastu kajavad seinad ja kaamera. Kaamera taga on aga inimene, ja objektiivi ette astuvad ühekaupa lapsed. Järsku koorub sellest tühjusest midagi täiesti erilist. Rezhisööril on haruldane võime panna need lapsed rääkima elust täpselt nii nagu nemad seda näevad – rikkumatuna retoorikast, muljest, igasugustest muudest sotsiaalsetest filtritest. Teemadeks on armastus, suhted, üksindus ja perega ning lähedastega seotud ootused. Igaühel on jutustada oma lugu ja kohati on kõige hoolimatumalt pillatud lausekatke taga peidus kõige sügavam probleem.

“Vestlused tõsistel teemadel” ei ole narratiivne film klassikalises mõttes, aga suudab pinget hoida kogu filmi vältel. Minimalistlikust esteetikast saab relv, mis annab kogu jõu kätte pisimalegi detailile nendes südamlikult siirastes kõnelustes. Ilus, habras ja väga veenev dokk, mille õnnestumise taga on autori julgus valida säärane laad, ning oskus panna oma väikesed vestluspartnerid rääkima asjadest, millest nad kohati rääkida ei taha.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Hea elu | The Good Life

Jutustus kahest Taani neidisest, emast-tütrest Beckmannist, kel sünnist saati oli hõbelusikas suus, ehk varanduslikus plaanis kõik ja natuke rohkem. Villad, teenijad, automobiilid, sohvrid, dineed, isiklikud kokad, peod, kostüümid, kunst, ehted jne, jne. Luksus igas hetkes. Vara allikaks aastakümnete kaupa akumuleeritud kinnisvara, tehased ning investeeringud, mis tootsid igapäevaseid käibevahendeid ehk klassikaline rantjee mudel.

Paraku juhtus aastakümme tagasi sisse mõni päris hapu finantstehing, juurde veel poliitilise korralduse muutus ning olematu haridus finantsvaradega ümberkäimisel ning oligi kõik totaalselt näppude vahelt libisenud. Saabus uusvaesus ehk preili keskealine ning proua pensionär visati täiesti uude rolli elus, kus tuli igat ühikut raha täpselt majandada, ots-otsaga kokkutulemiseks. Eks enamasti peitu humoreski olukordades, kus inimene kistakse talle omasest rollist ja/või turvatsoonist välja ning paigutatakse uude momenti, kus toimetamiseks tal harjumus puudub. Kentsakas on vaadata, pisut naljakaski kohati, eriti kui preilinad ise suutsid aeg-ajalt enda uues olukorras nalja näha, kuid siiski jäi loost kumama traagika noot. Eriti just ema-tütre omavahelisest katki läinud suhtest, kus üks pool totaalselt domineerib teise üle ning süüdistab emotsionaalselt kõiges kaduvas, samas kui omakorda teine üritab veel ulatada abikätt uue olukorraga kohanemiseks. Asjatult.

Lõbusamat sorti hästi ettemängitud kurbmäng nagu taanlastele kombeks on.

5 katkist kaamerat | 5 broken cameras

Käesoleva hooaja DocPointi valik ülemäära suupäraseks sedant' puhku ei osutunud, kuid '5 katkist kaamerat' oli amps, millele oli võimatu 'ei' öelda. Ei juhtu just liiga tihti, et oleks võimalik kaeda Lähis-Ida konflikti palestiinlaste vaatevinklist lähtuvalt, veel enam siis dokumentaali vormis. Kuigi tõsi ta on, liigset objektiivsust just siit loota ei maksnud, kuid teisalt päris propagandaks ei saa filmi samuti kuidagi tituleerida. Pigemiti on tegu ühe väiksema Palestiina küla, nimeliselt Bil'ini, ses elavate inimeste ning pealetungivate juudi uusasunduste tundmuste ja arusaamade kirjeldusega, mis on suuresti ülekantav kogu konfliktile.

Dokumentaal on üles võetud ühelt poolt rindejoont ning ega iisraeliitidele seejuures ka suuremat sõna õigust filmis anta, põhjendamaks oma tegusi. Seda enam panevad imestama kaks seika, kõikse pealt on käesolev teos filmilevisse jõudnud suures osas tänu Iisraeli enda rahastusele ning filmi kaasautoriks on palestiina poisi Emad Burnati kõrval juudipoiss Guy David, kelle osalus küll kallutatuse seisukohast nähtavat jälge filmile ei jäta. Ja teisalt ülesvõetud juhtum, kus peategelasest kaameramees raskesti vigastada saab - ei toimetata teda mitte kiiremas korras kohalikku Palestiina raviasutusse, vaid hoopiski maailmatasemel kliinikusse Tel Avivis. Kas siinpuhul oli mängus juba kaasautori Davidi enda käsi või mitte, otseselt  filmist ei selgu. Ehk siis kas härra oli seks momendiks juba filmiga end sidunud või mitte, ei tahaks oma suures skepsises mitte uskuda, et konfliktis kannatada saanud palestiinlasi reeglipäraselt just Iisraelis ravitakse.

Igal juhul on Emad viie aasta jooksul, viie kaameraga linti saanud omamoodi ajaloolise kroonika juudi asunduse sihikindlast pealetungist tänastele Palestiina aladele. Emad alustab filmimist perre neljanda pojana sündinud Gibreeli esimesest eluaastast ja jälgib kuis ümbritsev vägivald ning ülekohus poja kasvamisele oma pitseri jätab. Küsitavaks jäi minu jaoks, vanemlik mõistlikkus, kui Emad pidas paremaks poega viia vaatama meeleavaldajate ning Iisraeli sõdalaste omavahelisi veriseid konflikte, mis nii mõnigi kord lõppesid ühepoolse tulistamisega. Pole siis imestada, et Gibreeli esimsed sõnad olid 'ema' ja 'isa' asemel hoopiski 'padrun' ja 'armee ning hiljem, kui lähedasi pekstakse ning vangistatakse ning ei pääse ka surmast, küsib see sama mõne aastane Gabriil siiralt - 'aga isa, miks sa sõdureid ise ei tapa, kui nemad meid ründavad?'. Ja ega isal head vastust võtta ole.

'5 katkist kaamerat' annab igal juhul suurepärase kiire sissevaate konflikti igapäeva ning iseloomustab, seda sajandeid kestnud käärivat vägivalda, millele ei pruugigi lõppu tulla, kuna mõned probleemid ongi lahendamatud.

Seraphine

Film jutustab ilustamata, imetabase loo prantuse 19.sajandi naivistlikust kunstnikust Seraphinest, kelle looduslikest värvidest maalitud lõuendid olid erakordselt kirkad ning ühtlasi ka ebamaised, sarnaselt tema loomusega. Filmi saabki iseloomustada kõige paremini läbi Seraphine tegelaskuju - erakordselt siiras, otsekohene, ent samas etteaimamatu, sügav ning kütkestavalt kaasahaarav. Martin Provost on loonud vabalt voolava filmi ning Yolande Moreau on lihtsalt jumalik Seraphine rollis.

Oli värskendav.