Narva Kreenholmi Manufaktuur on Eesti mastaabis täiesti unikaalne ja fantastiline ajaloolise hõnguga ehitis ja paik, mille suurim traagika on paraku tema asukoht, isegi Tallinnas või Tartus oleks keeruline nii mastaapsele objektile miskit väga head otstarvet leida, mis suudaks säilitada ja esile tuua arhitektuuri ning koha eripära. Narvas on see paraku aga võimatu, miskit peale aeglase hääbumise/hävinemise on selle pärli puhul raske ette näha, millest on kohe väga-väga kahju.
Õnneks leidis vähemasti Tartu Uus Teater oma 'Kremli ööbikute' mängimiseks täiesti perfektse paiga Narvas, Kreenholmis, Joala tänaval (sic!), kasutades nii ära võimalust tutvustada Eesti rahvale nii rohkem Narvat kui Kreenholmi. Kuigi etenduse keskseks kujuks oli Jaak Joala ja tema looming, siis Ivar Põllul Joalat kui nähtust väga rohkem kui juba teada on, avada ei õnnestunud, Joala jääb ikkagi pisut müstiliseks kurbuse rüütliks Eesti muusikamaastikul. Kuigi peab tunnistama, et Põllu lähenemine karakteri avamisele oli küll äärmiselt põnev ja suurepäraselt lahendatud, kasutades ära kolme erinevat näitlejat, Joala kolme erineva eluetapi mängimiseks - noor, naiivne tippu pürgija (Priit Strandberg), oma hiilguse tipul, kuid juba pettumuse märke näitav (Märt Avandi), laulja karjäärist loobunud, ängistunud ja sapine (Juss Haasma). See oli väga briljantne lähenemine ja andis suurepärase tunnetuse kogu tervikule.
Lavastus oli lahendatud läbi Joala loome, ehk siis mängiti ette tema tuntumaid palasid ning lugu Joala enda lugu jutustus nende lugude peale. Põllu mainis ka ise ühes usutluses, et teda üllatas kuidas Joala muusika ja sõnad jooksid kokku tema enda eluga ning seda on kenasti ka etenduses näha.
Kujunduslikult oli leitud palju toredaid lahendusi, mäng rõdudel, hiiglaslik VEF raadio, vana marsa ning eriti eepiline oli etenduse lõppakord, kui Joala oma valges ülikonnas kadus Kreenholmi paksude müüride vahele, pimedasse tunnelisse. Ilus. Väga ilus.
Posts
