Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse | Не удивляйся, когда придут поджигать твой дом

Vene Teatri saale on õnnestunud varemgi külastada oma hinge harimise teekonnal, kuid trupiga polnud siiani veel kokkupuudet olnud. Vaba Lava Narva teatrikeskuse ja Vene Teatri ühistöös valminud projekt kustutaks lõppeks ka selle puudujäägi. Moskvast pärit lavastaja Juri Muravitski on võtnud lavastada Poola dramaturgi ja ühiskonnategelase 2006.a kirjutet' näidendi, mis räägib tõestisündinud loo välismaiste omanike rahaahnusest tingitud surmaga juhtunud õnnetusest Poola külmkapi tehases ning lesestunud naise lootusetust ristiretkest õigluse jalule seadmiseks. Tänases isiklikus aegruumis ei tekkinud mul säense klasside omavahelise hõõrumise temaatikaga erilist kontakti.

Samas jällegi lavastulik lahendus mille oli valinud Muravitski päästis päeva. Kogu etenduse kestel kostev leebemat sorti techno muusika annab laheda industriaalse vaibi, selle taustal sammuvad näitlejad sirgejooneliselt lavale, tutvustavad mõne lausega konteksti, võtavad sisse asendi ja hakkavad dialoogi või mõnel juhul ka monoloogi pidades lugu lahti rullima, ise samal ajal tantsu vihtudes. Just tants ongi see, mis erinevaid karaktereid kõikse enam avab. Lese arglik, aga samas tarmukas samm või tehast esindava advokaadi ükskõikne või tehase omaniku üleolev ja mugav samm. Kontseptina igati lahe ja hoogne ja paras ühevaatuseliseks kiireks meelelahutuseks.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

sugu N

Otseselt sotsiaalsest kriitikast ajendatud teatritükke on kuidagi väheks jäämas või ei oska neid enam üles leida. Jah, no99 endiselt künnab sama põldu, kuid nüüd juba säensel platool, kus hapnikku hõredalt ning vaid valitud seltskond tunneb end sääl mugavalt või siis peitutakse maski taha, mis tagab näilise mugavuse. Igal juhul on need kõrgused jäämas kaugeks. Muidugi on ka veel Tartu Uus Teater. Samas tervitan rõõmuga projekte, mis on panevad näitlejad ise tiksuma, ehk teemad, mis neile korda lähevad, ses osas on kindlasti Mari-Liis Lill olnud äärmiselt eeskujulik. Esmaselt meenub kindlasti kõne Riigikogu puldist ning siis veel kahe teatri ühisprojekt Varesele Valu ja Harakale Haigus, kus peatus tehti deprsessiooni teemal. Kipun arvama, et ka antud projekti vedur oli just eelpool mainitet neidis, kuna kogu pakutav tervik on üsnagi mariliislillelik, hüplik, kergelt närviline, kuid oma kindla sõnumiga. Ettemängitud utreeritud episoodid olid üsna õrnalt omavahel kokku traageldatud ja jätsid mulje kui ühe kirjaniku novellikogust - mille resümee esitas etenduse alguses Mari-Liis oma monoloogis, ehk siis valitud statistika ja dogmad. Arusaamatuks, isegi häirima jäi ses sõnumis lõik - kui Teie ei diskrimineeri ja Teid ei diskrimineerita, siis ei tähenda see, et diskrimineerimist pole olemas, samamoodi nagu Te toidate oma last, siis see ei tähenda, et nälga pole olemas. Igati nõus, aga  kui nüüd paralleeli edasi mõelda, siis kas teadvustades endale nälga peaksin ma hakkama oma last teisiti toitma. Minu jaoks ei ole siin selget vastust. Ehk kuidas jõuda tegudeni? Minu isiklik soovitus lähtub statistikaameti analüüsist - naised küsige rohkem palka! Täna erineb Teie palgaootus meestest viiendiku võtta, uskuge endasse ja küsige enam! Loota, et varaküpses kapitalistlikus mudelis väike ettevõtja esmane initsiatiiv on palgatöötajat rahuldada on naiivne ja siin ei ole demograafilistel omadustel suurt vahet. Mängib number kasumireal. Ses osas ei maksaks ka ettevõtjaid nahutada. Sõnaga - loodetavasti andis Sugu N nüüd naistele rohkem julgust, enesekindlust olla ka palga läbirääkimistel otsekohesemad.

Kuidagi mammona keskseks läks see muljetus, ehkki etenduses oli ju ka palju muud, kuigi jah valdavalt tumedat tooni huumorisse mähituna - naiseks olemise võlu ja valu. Kummastavalt kombel jäi see valu domineerima ning tekkis tõesti mure sugu N-i pärast, kas tõesti on see elu ainult Kolgata rada, kus rõõmu on nii napilt kui üldse. Tahan igal juhul selles kahelda. Eriti mõjuvaks sai kogu tulevärgi juures Ursula monoloog, tasasel häälel jutustatud lugu oli mõjus, mõtted läksid oma emale, mis kõik on ka tema läbi elanud ja ohverdanud ainult oma laste nimel.

Igal juhul kraaps sugu N-i ees, jääme sugu M-i ootele.