Vallo Kirsi ja Tõnis Parksepa kahasse tehtud ja hiljuti ära nähtud 'Idioot' jättis meeldivalt meeldejääva jälje. Piisava, arusaamaks, et Linnateatris praegusel hooajal pakutav 'Hiirtest ja inimestest' tuleb juba ainuüksi selle dünaamilise duo käekirja pärast ära kaeda.
Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.
Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.
Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.
Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.
Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.
Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.
Teisena meeldis mulle väga Alo Kõrve tehtu, tasakaalukas ja rahulik, kogemuse pealt tehtud mäng, mis ei rutanud kuhugi, vaid sidus ja toetas teiste mängu. Nauditav
Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.
Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.
Teiste osas ses lühikeses loos ei tihkagi hinnangut anda, kui, et hea ansambel oli kokku saadud ja terviklik mäng oli igati priima.
Kummitama jäi Aleksander Eelmaa õhku visatu - ma oleks pidanud ikkagi ise oma peni maha laskma.
Posts
2 comments:
Ainult, et Aleksander Eelmaa, ikka Aleksander!
Muidugi! Ei teagi kuis Aleksandrist Lembit sai :) Aitäh!
Post a Comment