Kes kardab Virginia Woolfi?

E.Albee klassikust õnnestus nüüd ära näha kolmas variatsioon, mida aegade jooksul Eesti lavalaudadelt pakutud on, seda tänu ERRi digiarhiivile. Kraaps ja kummardus, et kullafond nii kättesaadavaks on tehtud!

Seekord siis jälle Linnateater, aga aastast 1997, Madis Kalmeti taktikepi all. "Kes kardab Virginia Woolfi?" puhul tundub küll, et vahet ei ole mis aastal või kes lavastab või mis nurga alt või mis näitlejatega on see psühhothriller ja mitmekihiline mäng kokku kootud, alati on nauding garanteeritud. 

Ülle Ulla - Marthana oli väga priima, Raivo Trassi - George lahendus oli ajuti suti liialt teatraalne minu jaoks, Piret Kalda - Honey mitte enam suti vaid ikka päris nukulik juba ja Jaan Tätte - Nick oli väga Jaan Tätte ;) Samas kokkumäng toimis, eriti just Ülle ja Raivo vahel, mängiti minu arvates hästi üksteisele alla. 

Vahetult pärast etendust tekkis mõtte välgatus, et miks ei võiks olla just Martha või George roll see kõige-kõigem näitlejatele millest räägitakse, tavapärase Hamleti asemel ;)

Rogožin

Linnateatris lavastasid noored Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves klassikate klassikat - Dostojevski "Idioot"-i. Lähenemisenurk samas klassikaline ei olnud, tavapärasest erinevalt asetati loo keskseks tegelaseks hoopis romaanis kõrvaltegelase rollis olev, kuigi vägagi olulises, sünge ja erakordselt kirglik rikka kaupmehe poeg Parfjon Semjonovits Rogožin. 

Nagu lavastajad ise seletasid, siis seda puhku ei otsinud lugu mängukohta, vaid otse vastupidi. Neile pakutud Toom-Kooli 9 hoone saal, oma minevikulisusega, kulunud räämasusega, teatava rusuvusega ja kerge kopitusega, tõukas lavastajaid ise just Rogožini rüppe. Elas ju teatavasti ka Dostojevski Rogožin oma kaupmehest isa suures, sünges ja pimedas ja vähese mööbliga majas. Läks ju ka see maja vägagi kokku Rogožini enda loomusega. 

Lavakujunduslikult Kristjan Suitsu poolt lakke punutud köitepundar, mida erinevates olukordades väga osavasti ära kasutati, andis veelgi raskepärasusele juurde ning sümboliseeris ühtlasi ka seda tunnete kadalippu, mida Rogožin pidi läbi elama. Nii valguse- kui ka muusikaline kujundus täiendas suurepäraselt kogu tervikut. 

Köitest veel. Eriti imetabaselt oli lahendatud lõpus kahe naise Nastasja ja Agalaja omavaheline verbaalne mõõduvõtt köitest kiikedel, kus emotsioonide keema minnes kasvas vastavalt ka kiikumise hoog, mis lõppeks kulmineerus vürsti vahele astumisega ja mõlemalt kiikujalt kätest haaramisega jäädes nii nende kahe tulise armastuse vahele. Mõjusalt lahendatud.

Suures plaanis on Elise Metsanurk dramaturgina jäänud Dostojevski kirjutet' liinile ja keelele truuks, Rogožini peategelaseks asetamine andis võimaluse välja kratsida muidugi suure osa orignaali sisust ning paljudest värvikatest tegelaskujudest. Siinkohal tuleb suuresti kiita Elise valikuid, sest minu jaoks kõik oluline, Rogožini karakterit defineeriv oli olemas. Ainult Totski tegelaskuju kirjutamine ihneks, ülemäära libedaks ja meelaks Nastasjat ihalevaks vanameheks, ei läinud kokku romaaniga ja see jäi mind häirima, kuna Dostojevski kujutas Totskit vägagi väljapeetud ja peene härrana, kes Nastasjat kartis ning üritas teda võimalikult peenetundeliselt noorele Ganjale mehele sokutada. Samas see ebakõla on pigemiti aga minu isiklik probleem, etenduse vaates see miskit ära ei lõhkunud, pigem andis võimaluse Ganja tegelaskuju välja jätta.

Näitlejate osas Simo Andre Kadastu ei veennud mind paraku täielikult Rogožinina, mulle meeldis küll kuidas ta oli lahendanud Rogožini mürgise naeru, kuid suures pildis jäi ta tegemine pehmeks, minu vaimusilmas on Rogožin tunduvalt süngema karakteriga ning kindlameelsem. Eriti arusaamatuks jäi lõpu eel Rogožini kõne vürstiga, sellises olukorras nii igapäevast intonatsiooni kasutada tundus kummastav nii mulle kui teatrikaaslasele, samas kui tahta mõelda siis psühhopaadi üks tunnuseid ongi ebanormaalses olukorras normaalselt käituda. Antud juhul oli see, aga vastuolus ülejäänud etenduses Rogožini kõnelaadiga. 

Peeter Tammaru kolm lühikest kuid eriilmelist rolli oli väga suurepäraselt ja nauditavalt tehtud.

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Priit Pius valis enda lavastaja debüüdiks Linnateatris oma kaasaegse Dennis Kelly, 2013.a Londonis lavale toodud etenduse - 'Gorge Mastromase rituaalne tapmine'. Lugu ise just liiga keeruliseks ja mitmetahuliseks oma ülesehituselt arvata ei saa, küll võib seda nimetada aga kergelt thrillerlikuks moraali pajatuseks. Kui inimesel on oskus ilma silma pilgutamata valetada, ilma igasuguse süümepiinata teisi ära kasutada ja seejuures ka üle laipade minna kui vajadust on, siis kas on piiri mis ta peataks?

Etendus algab veidi pikale veniva monoloogiga lugudest Gorge (Märt Pius) varajasest elust, alates tema eostamise momendist kuni varajasse keskikka jõudmiseni. Küsitakse korduvalt kas Gorge õilis ja äärmiselt eetiline käitumine erinevatel momentidel oma elus - koolis tagakiusatud sõbra kõrvale jäämine, teades, et seeläbi ka teda põlgama hakatakse, üheöö suhtest tekkinud raseduse puhul tüdruku abordile minekule survestamisest loobumine, teades, et see lõhub ta suhte oma elukaaslasega, jne, jne, kas selline otsus tuleneb aususest või argusest? Kas see võib olla inimliku nõrkuse, nõrga inimese tunnus, kui pole julgust teha omakasupüüdlikku otsust vaid inimene otsustab kõlbelistest moraalinormidest lähtuvalt ja lepib paratamatusega, mida see otsus endaga kaasa toob? Dennis Kelly narratiivis on Gorge oma aususe vang, mistõttu jõutaksegi järeldusele, et ausus see ongi argus. Mul isiklikult on säense väärastunud järelmiga keeruline suhestuda, kui eelpool toodud episoodid Gorge elust veelkord ette võtta, siis minu hinnangul on tegemist selgelt julgusega mitte argusega, aga samas ma mõistan, et Kelly tahab oma vaatenurgaga seda hinnangut kahtluse alla seada, mis on hea, sest erinevad vaatenurgad rikastavad.

Tunnistan, et minu jaoks oli ikkagi lõppeks pettumus, pettumus just inimlikul tasandil, kui õilishing Gorge viimaks murdus ja oma senised põhimõtted kardinaalselt ümber hindas ning hakkas jõuliselt murdma teed mammona ja võimu manu. Loo mõttes ma mõistan säenset valikut, aga inimlikult on kahju, et Gorge murdus ja oma hinge müüs. Pettumust valmistas ka originaal lavastuse autori valitud stereotüüpne lähenemine - mõjukaks ja rikkaks on võimalik saada ainult läbi manipuleerimise ja valetamise. Tegelikkuses on tõenäosus üsna suur, et säense käitumisega kõrvetad sa näpud tunduvalt varem, enne kui päris tippu jõuad ning teisalt tippu on võimalik jõuda vastupidiselt ka aususe ja empaatiaga.

Kuigi ma lavastuse mõttelaadi ning põhimõtetega ei nõustu, siis ei häirinud see karvavõrdki etenduse nautimist. Priit on lavastanud üldjoontes väga suurepärase hoogsusega, kui alguse monoloog välja jätta, ja kerge põnevusega, mida on igati mõnus jälgida. Rollilahendused on ka väga-väga priimalt tehtud, eriti just Tõnn Lampi Gorge venna karakter Gel, see oli lihtsalt fantastiline - eluhammasrataste vahele jäänud inimese kerge närvilisus, samas kindlameelsus nüüd lõpuks miskit korda saada. Tõnnil tuli see ülihästi välja. Sjuppäär!

Inimesed, kohad ja asjad

'Inimesed, kohad ja asjad' on olnud mul vaatamise nimekirjas juba rohkem kui jupimat aega, aga nagu ikka siis pühamusse pilonkside saamine on omaette ettevõtmine, kus enamasti võidu nopivad nobedaimad näpud. Detsembri alguses aga üllataval kombel õnnistas ning oligi võimalik lõppeks see lavastus programmi võtta.

Võib koheselt ära öelda, et tegu ei ole tavapärase linnateaterliku etendusega vaid pigemiti dianaleesalulikuga, talle omane lavastajakäekiri joonistub üsna selgelt välja, olles rohkem tänases päevas, vajutades inimsuse nõrkustele, samas hoides läbi tegelaste üleval intellektuaalselt huvitavaid mõttelende.

Kohe esimesel poolajal tulistab peategelane Emma (Evelin Võigemast) tuliselt päris mitmeid mulle naha vahele pugenuid pärle inimese normaalsuse temaatikal, ehk siis need tavapärased küsimused - kus on piirid, miks on piirid, miks elada normides kui väljaspool norme on küll ohtlikum, kuid teisalt ka palju avaram see ilm. Miks siis jätta elust  ära need tegevused/vahendid, mis pakuvad kõikse suurimaid naudinguid, nagu Emmagi ise ütles - "Kõik teised on mind alt vedanud peale alkoholi ja narkootikumide, nende peale saab alati kindel olla."

Jah, see on paratamatult enesehävituslik teekond, mis murrab mingil hetkel ka kõikse tugevamad, rääkimata nõrgematest, kuid lõppeks me hävime mingil ajahetkel ju kõik, küsimus on ainult ajas. Igaüks võib siis ise anda enda valikutele hinnangu. Ma ei oska sellise tee valinuid küll kuidagi hukka mõista. Iseasi on muidugi kui nad otsivad/tahavad muutust, tahavad ringist välja, siis on küll kurb kui nad on selleks ajaks juba kõik sillad põletanud ning turvavõrku kuhu maanduda pole enam kuskilt võtta. Etenduse teine poolaeg ka peamiselt selle küsimuse erinevaid vastuste variante näitaski, minu maitsele juba pisut liiga sentimentaalselt, ehk esimese vaatuse bravuurikust oldi ikka mitme tooni võrra allapoole toodud.

Huvitav oleks teada, kuidas suhtuvad sõltlased ise sellesse teatritükki ja kas lõpu lahendusega kannataks mängida neist lähtuvalt, ehk kui mängida traagline lõpp, siis mis sõnumi see saadaks välja? Kas sõltlased üldse satuvad Linnateatrisse seda etendust vaatama? Kui siis valgekraelised?

Näitlejatest, Indrek Ojari oma pohhuistlikusega sobitus oma rolli valatult, oli kuidagi loomulik. Piret Kalda meeldis väga oma erinevates rollides arsti, terapeudi ja emana, muigama paneva lükkena leidis neis kolmes tegelases ühist ka loo peakangelane Emma. Kui mõtlema hakata, siis ilmselt. Evelin ongi vast ainum naine Linnateatri trupist kes sellise kärtsu bravuuritaja rolli välja mängib.

Eriti magusaks tegi kogu kompoti aga Veiko Tubina täiesti imetabane helikujundus, nii taustahelide kuid eriti klubimuusika osas - antud pala oli lihtsalt liiga kaasakiskuv, tekkis eneses tahtmine minna mõnele mahajäetud hoonesse reivile kuigi ma pole kunagi elus käinud reividel :) 

Magusaim kirss tuli, aga juba esimesel poolajal võõrutuskeskusesse saabunud Emma deliiriumi läbimängus, kui ühest Emmast sai mitu, mõni ronis välja voodist, mõni sisse aknast ja läbi tantsu mängiti läbi kogu seda agooniat ja sisemist heitlust mis kaasneb võõrutusnähtudega. Ainus asi, millest ma aru ei saanud oli, miks ainult tantsijad palati uksest käisid ja kõik teised sujuvalt seinast mööda, see oli kummaliselt häiriv ;)

Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.

Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks

Hiirtest ja inimestest

Vallo Kirsi ja Tõnis Parksepa kahasse tehtud ja hiljuti ära nähtud 'Idioot' jättis meeldivalt meeldejääva jälje. Piisava, arusaamaks, et Linnateatris praegusel hooajal pakutav 'Hiirtest ja inimestest' tuleb juba ainuüksi selle dünaamilise duo käekirja pärast ära kaeda.

Nagu paarile tavaks saamas on, tehakse jällegi klassikat, sedant puhku Steinbecki ja sedant puhku Linnateatri oma trupiga ja Hobuveskis. Paraku ei võistle Steinbecki kirjutatu 'Hiirtest ja inimestest' ühes ja samas kaalukategoorias Dostojevski 'Idioodiga' kui aluseks võtta karakterite ja temaatika sügavus, Steinbecki lugu jääb tunduvalt õhemaks, andes küll võimaluse põgusaks sissevaateks erinevatele inimsortidele ning niisamuti inimeseks olemise võlule ja valule, kuid võrreldes 'Idioodiga' siis ikkagi vaid kriibitakse inimsuse klaasjat pinda. Viimatine teadmine saabus muidugi etendust nähes, mitte enne, ehk eeltöö jäi ses osas tegemata, mistõttu oli mu ootus eelarvamuslikult suurem, mis tegelikult ei ole õiglane antud etenduse suhtes, kuna neid kahte tükki ei peakski sama kaaluga kaaluma.

Etenduse sisuliseks keskmeks kujunesid unistused, mida inimloomus loob ning mingis hetkes alati ka uskuma hakkab, et need võivadki teoks saada, kui haprad need unistused võivad olla ning täiesti sinust mitte sõltuvatel põhjustel puruneda nii kogemata nagu juhtus episoodis kus Lennie (Indrek Ojari) ärevas olekus niimuuseas hobuseraua sirgeks väänas, pisike vääratus Lennie poolt ning õhulossid ongi purunenud.

Lennie juurde tagasitulles, siis Linnateatrit väisates polegi siiani aru saanud, milline roll või karakter Indrek Ojarile sobitub, nüüd on siis vastus käes. Lenniena oli ta vägev. Ainult üks väike episood jäi mulle küsitavaks, kui istus neidisega õrrel ning ei suutnud vastu panna ning ühmas neidisele vastu ülemeelikult kerge huumoriga, see ei läinud kokku Lennie karakteriga minu meelest, muidu aga kindlasti parim roll, milles Indrekut näinud olen.

Teisena meeldis mulle väga Alo Kõrve tehtu, tasakaalukas ja rahulik, kogemuse pealt tehtud mäng, mis ei rutanud kuhugi, vaid sidus ja toetas teiste mängu. Nauditav

Ja siis jäi veel meenuma Mikk Jürjens, kelle osas on mulle raske objektiivseks jääda, kuna mulle väga meeldib Miku intensiivsus ja kohalolek, rollid mida näinud olen, ei eristu küll väga selgelt, kuid see, mida mees teeb, sobitub väga hästi mu maitsemeelega.

Teiste osas ses lühikeses loos ei tihkagi hinnangut anda, kui, et hea ansambel oli kokku saadud ja terviklik mäng oli igati priima.

Kummitama jäi Aleksander Eelmaa õhku visatu - ma oleks pidanud ikkagi ise oma peni maha laskma.

Kassirabal

Laia tänava teatrimajas oli pakkumisel Iirist toodud ja Madis Kalmeti poolt kodustatud tükk, mis meenutas väga Pärnu mnt teatri tavapärast repertuaari. Ehk klassikalisemat sorti draamat. Sama kaugele kui on jäänud see Draamateatri pakutav klassika jäi ka antud eksemplar, ei leidnud endas üles seda hala, mis oleks tahtnud minna kaasa nii heitlikult loksuva soigumisega laval. Oli ka momente, ms mängiti juba absurdi, näituseks kui ühelt poolt oli loodud kujutelm talu peremehest, kelle eluliseks eesmärgiks oli kasvatada karja numbrites ning seal hulgas maavaldusi, kui siis sama härra kari oli tulesurma suremas ja teadmine pulma pidamise hoos meheni jõudis, ei tormatud karja päästma vaid hoopiski epistlit pidama ning hiljem läksid pulmapidu edasi. Kummastav.

Positiivse noodina saab välja tuua Külli Teetamm-i järjekordse suurepärase tegemise kassnaisena ning teisalt üllatas Allan Noormets suurmõisniku ja isa rollis, kuhu ta sobitus kohe ideaalselt oma olemusega.

Harakale haigus...

'Harakale haigus...' nimelist tükki sai kogetud õige mitu aega tagasi, seega on elamus jõudnud juba omajagu tuhmuda ja osaliselt ka kaduda, ehk siis kirja saab, mis settinud. Kõikse pealt meenub soe tundmus kahe teatri suurepäraselt õnnestunud koostööst jagada kahasse lava, lavastust, lavastajaid, lava- ja muusikakujundaid ning lavale astujaid. Viimaseid siis veel ühes ajas, aga erinevas ruumis. Tähendusega, et nö paralleeletendus 'Varesele valu...' algab täpselt samal ajal Draamateatri saalis kui 'Harakale haigus...' Linnateatri saalis ning etenduse poolajal vahetab kaks kolmandikku laval olijaid lava, ehk Draamateatris alustanud jõuavad Linnateatri lavale ning Linnateatris alustanud omakorda Draamateatri lavale teiseks poolajaks. Kogu protsess oli äärmiselt sujuvaks korraldatud ning säene võte andis koheselt lisatasandi etenduse sisu hoomamiseks, ses plaanis, et täiendas veelgi sõnumit, et depressioon kui nähtus ei ole mitte ainult ajakirjade murerubriikides ja kabineti valgete seinte vahel eksisteeriv nähtus, vaid on siin meie majas, meie etendusel, meie seltskonnas, kui ka paralleelselt teises majas, teises etenduses majas ja teises seltskonnas. Ehk depressiooni võib olla igal pool, võime seista sellele väga lähedal nii trammis, poes, tiskol, laulupeol, kus iganes, samas ise seda märkamata, kuigi depressioonis vaevlevale inimesele saavad tagajärjed olla laastavamat sorti, võrreldavad raskemakujuliste haigustega.

Sõnaga, säense koostöö formaadi toimine tekitas sooja teadmise, et kaks teatri vaalaskala Tallinnas, tahavad ja suudavad teha ühiselt ja teha hästi, ja teevadki ühiselt ja teevad kohe väga hästi.

Osa täitmistest jäid meenuma tublid ja tõetruud rollid härraselt Kalmetilt ja preilina Ratasepp-alt, nemad kaks kerkisid rohkem esile ülejäänud ansambli etteastest. Miks? Hingestatuse ja usutavuse pärast.

Mõned üles nopitud ivad veel:

• mõtted on kui rongid, mis saabuvad ja lahkuvad jaamast/peatustest. Kui saabub depresiivsusele viiv mõte, mitte hea mõte, jaama, siis ei pea laskma sel seal pikka aega peatuda, las sõidab kiirelt edasi, mida kauem ta seal peatub, seda rohkem kahju teeb;
• introvertidel võiks teoorias olla lihtsam depressiooniga hakkama saada, kuna suudetakse endaga pidada dialoogi ja seejuures ennast analüüsida, halvem on juhtum kui dialoogi käigus minnakse veel rohkem rappa kui esialgu ollakse;
• esimene armastus avab kinnisemat sorti meessoo esindajaid, avab nende tegelikku mina, annab julguse olla mina ise, nii juhtus minuga, nii juhtus mu vennaga, kui hinnata kõrvaltvaatajana;
• rääkida lähedastega nende lapsepõlvest, eelkõige oma isa ja emaga nende lapsepõlvest, mis aitaks mõista paremini nende käitumismustreid lapsevanematena või inimestena üldisemalt, isklikus plaanis on see etapp mul läbitud, kuid tahtmine tekkis mingi hetk sama läbi teha vennasega.

Kolm vihmast päeva

Imetabane lugu, imetabaselt lavastatud Diana Leesalu-lt, imetabaselt mängitud värskelt lennult, ehe tahe ja intensiivsus. Puhas nauding. Mõned nopped näidendist:

Walker: 'Tead, ikka ju kipud arvama, et need inimesed, kes kunagi ei räägi, varjavad mingit tohutut saladust. Aga niisama tõenäoline on, et neil ei ole absoluutselt mitte midagi öelda.'

Ned: 'Flanöör on see, kes hulgub mööda linna ringi. Ta... uitab tänavail ilma kindla sihita... lihtsalt selleks et tänavail uidata. Ja peatub, siis... kui talle meeldib.

.....

Ned: Sest ta ei v-vajagi lootust. Ainuke, mida ta elult tahab, on... käesolev päev. Ja kui ta vanaks saab... siis ei meenuta ta Võite ja Kaotusi. Ta mäletab... mõningaid nüüdseks kadunud kohvikuid, kus ta jõi kohvi koos... veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega. Ja inimestega, keda ta juba aastaid on tundnud. Põgusalt.

Lina: Sest olla flanöör tähendab olla üksi.

Ned: Jah... aga ma arvan, et mitte kunagi... üksildane.

Lina: Kas selleks sa tahadki saada?

Ned: Mul ei ole k-küllalt tugevat iseloomu. Aga ma s-sooviksin, et selleks saaks keegi, kes on minust parem. Sest minu arvates on see parim! Olla... vürstlik vagabond. Saad aru? Uitaja linnas. Jalutaja'

Ned: 'Ei ma ei usu, et nad (lapsed) tõtt räägivad. Öeldakse, et n-nad räägivad tõtt, aga... need, kes seda ütlevad, on lollid. Ma ei usu, et lapsed räägivad tõtt, pigem on nad... kohutavalt avameelsed.

...

Ja kogu aeg oled sunnitud imetlema neid igavaid asju, millega nad tegelevad. "Johnny luges täna viieni! V-viieni!" Ma ei oska midagi selle peale kosta. Ma lihtsalt seisan. S-see ei meeldi inimestele. Selleks ajaks kui Johnny oskab k-kümneni lugeda, pole mind nende jaoks enam olemas.'

Hamlet

Esmane täispikk kogemus lavalaudade ühe lakmuspaberi - Hamletiga, on nüüd tehtud, seda siis Linnateatris. Sõnaline osa oli jäänud originaalile truiks, kuid tegevustikku olid toodud eelmise sajandi koduvabariigklikule skeenele. Lahendusena iseenesest täitsa huvitav. Huvitav ei olnud juba 'Tuulepealne maa' sarja viimasest osast välja võetud järjepidev viinapitsitamine, milleks see küll vajalik on?

Näitlejaskonna koha pealt pole eriliselt olnud suurem Alo Kõrve talendi austaja, kuid tuleb tõdeda tõde, et aina enam ta mäng mulle sümpatiseerima on hakanud, seda siis Linnateatri kollektiivist. Iseenesest väga lihtsal põhjusel, alati kumab läbi härrase rollilahendusest põhjalikkus ning süübivus, karakter on detailideni läbi mõeldud ja selgeks tehtud ning ta omab ka tänuväärset oskust seda publikumini tuua. Muljetavaldav. Hamleti koha pealt jäi, aga mu jaoks karisma osa õhukeseks. Kõrve poolt pakutud hullus oli veenev hullus, kuid ilmselt oma kujutluspildis ootasin miskit teistlaadi hulluse vormi.

Jällegi tegi päris uskumatu rolli proua Võigemast, üks kõik mis žanr, üks kõik mis roll, neidis on alati vapustav. Julgeks öelda, et hetkel üks parimaid kui mitte parim naisnäitleja koduvabariigis üldse.

Lantimiskunstnikud

Suurepärane energiast pakatav komejant noorema poolselt Linnateatri kollektiivilt. Lavastajad - Paavo Piik ja Diana Leesalu.

Aeg ja perekond Conway

Klassikaline draama. Linnateater. Elmo Nüganen. Kolm komponenti kokku ja klassikalisemat sorti teatri tipptase ongi käes. Lausa imetabaselt tublisti on nii mitmel tasandil läbi põimitud dramaatilised sündmused, inimestevahelised suhted ning ajadimensioon. Kraaps ja kummardus!

Eriliselt jäi meenuma veel Külli Teetamm-i vaikne, kuid seda enam mõjus mäng. Kord veel - imetabane.

Biloxi Blues

          

Järjekorras kolmas kohtumine EMTA 25. lennuga on kohtutud. Selgelt esile kerkivaid lemmikuid pole tänaseks veel välja kujunenud, pigem on kogu seltskond ühtlaselt meeldejääv olnud. Mõnevõrra  raskesti põhjendatavat intuiitvset kallutatust võib ehk lugeda Piuside, Kalmetite ning Schmidti kasuks, kuid praegu veel tugrikuid välja ei jagaks.

Ärksamate momentidena jäid meenuma lavakate uljas ja põletav tahtmine olla laval, jääda lavale ning pakkuda elamus publikumile, mis neil ka üllatavalt lihtsalt õnnestus, osalt ka kindlasti tänu Linnateatri ääretult professionaalsele kaadrile. Ellen-Alice Hasselbacki lavakujundus oli spartalikult pragmaatiline ning mõjuv, just see taustaks rippu seatud sõduri särkidest moodustatud vahesein. Teisalt jäi mulje, et Rain Simmuli osatäitmine ei olnud nii domineeriv, et võtnuks peatähelepanu noortelt, kuid mis ta võttis oli närvilisus. Ehk siis oma kohalolekuga tundus Simmul võtvat noortelt pinged. Meistrile vääriline etteaste.

Hing küll kosutust ei leidnud, kuid meelelahutusena naudeldav.

Biloxi blues
Neil Simon

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach (EKA), Annika Lindemann (EKA) ja Sander Pukk :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool) :: Esietendus: 02.04.2011 :: Etendus kestab: 2 h 45 min

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab. NB! Sügisel 10 lisaetendust! (Piletid tulevad müüki 1. juunil)

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Jumala Narride Vennaskond

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Kirjutab Linnateatri tutvustus.

Kahjuks jäi pikem vahe sisse kirjutamisel ning esmane emotsioon on jõudnud lahtuda, kuid siiski mõned mõtted:

- kestvust oli kokku küll tundi neli, kuid ühelgi hetkel ei tajunud ma end kella vaatamast;

- siiraid, tahtmist täis näitlejaid on alati lust jälgida ning nooruslik uljuses ei pea pettuma;

- Nüganenilt teine rändteatri tükk järjepanu ja veel ääretult sarnase muusikalise kujundusega, kummastav. Minu sümpaatia kuulub Jumala Narridele, kohe kindlasti;

- EMTA 25.lennust veel lemmikuid ei ole välja kujunenud, kuid silma tikkusid Kaspar Velberg, Priit Pius, Maiken Schmidt;

- Alo Kõrve mängib iga etendusega mida näen, ennast aina enam sümpaatsemaks;

- paavsti käepikendus, mis sirutus üle lava, teenrite selja taga - pikalt välja oli eriti muhedalt lahendatud.

Igati suurepärane hea meeleolu tükk.

Meie kangelased

Niivõrd jahmatavalt originaalse algakordiga etendust ei tule mul esiti kohe ettegi. Ja ega ei tulegi. Vaimustav lahendus ning veel vaimustavamalt meeldejääva muusikalise kujundusega. Kaiffilt tehtud, isegi imetabaselt võiks öelda. Seda enam on kahju tõdeda, et sellega piirdusidki minu jaoks kogu etenduse kõrghetked.

Edasised momendid olid juba piinavad, kohe füüsiliselt piinavad. Peale raputavat algust marssis kogu trupp lava ühte nurka sätitud puuri ja sinna nad kükkima jäidki, nii minutiks 20. Muusikaliste numbritega, mis mängisid lahti iga näitleja rolli vaadeldavas etenduses, no hästi. Hästi oleks olnud mu kaelal, kui mitte poleks olnud me piletid publikumis täpselt vastasnurgas. Eks. 

Ja rohkem mul öelda polegi.

Või kui siis osatäitjadest. Eelmaa ande austajate hulka ma  ennast lugeda ei saa nii ka Raagi. kui ka Ermeli. Samas jällegi Tõnn Lamp oli värskendavalt hea, võimalik, et määravaks sai eluterve huumoriga küüniku roll, kellega kontakti leidmine osutus üllatavalt lihtsaks. Võib olla tõesti. Epp Eespäev, aga paelus, mind paelus oma kahe ristipõiki vastandliku rolliga, mis Linnateater on pakkunud. Ühelt poolt rändtteatri tohlakas, tahumatu ning laia kondiga peretütar, teisalt kõrgseltskondlik, peenelt manipuleeriv diiva Martha, Virginia Woolfist. Kostüüm ja grimm tegid muidugi oma töö, aga oli ergastav kontrast. Anu Lampi puhul peab tõdema, et niivõrd harva ta end ilmutab tänasel päeval lavalaudadel, siis jäiäb tahes tahtmata pilk ja just ikka kõrv temale pidama. Oli nauditav. Nii hääles kui pildis. Vaarik Andrus ei üllatanud, ega talle ka võimalust antud, lihtsakoelise ning joobnud karakteri on ta nii ehk naa juba legendiks mänginud, leib ja või see talle. Isegi nukraks tegi veidi.

Et siis kokkuvõttes ei olnud kohe üldse tassis mulle mokka mööda sisu, tõdesin ja esmakorselt oma teatrikarjääri jooksul, lahkusin juba poolajal.

Kes kardab Virginia Woolfi?

Epp Eespäev, Andrus Vaarik. Kaiff! Käesoleva aasta parim, kohe kindlasti.

Pikk pink

Pikk pink ehk etendused etenduses on lavaka 24. lennu enda poolt lavastatud 6 üksteisest sõltumata lühilugu, mida mängiti hubases, ümaras Hobuveski saalis Linnateatri nime all. Ääremärkusena olgu mainitud, et Hobuveski saal on üks äraütlemata kaiff koht. Esmamuljena pean tunnistama, et mulle tundus toores, kuid toores ongi ju hea.

Omad pärlid noppisin Toompere jr jr poolt lavastatud Puhhis, kus siis Milne poolt loodud karakterid olid viidud üle kodute varjupaiga tuttavlikku stereotüüpide olustikku, kus oli vinti just parajalt üle keeratud. Eriti eredalt kerkisid esile punase nina ja roosas retuusis Notsu (Proode) ning ehedamast ehedam Puhh (Kaldoja). Positiivses võtmes kraapis mällu veel Marta Laani etendatud Hitleri ema Roald Dahli jutustuses, kõikide oma valude ja kahtlustega, just täpselt nii ma kujutangi ette kõrgemas keskeas, suures meeleheites, halavat eite, priima esitus. Pole midagi rohkemat öelda. Esimesest Mikk Jooritsa jaapani pärasest loost meenub eredalt veel kaiff võte kus kaks neidist rääkisid ühest samast asjast, aga nihkes, nihkes just lauseehituselt. Päris vinge.

Hapuma kogemuse sahtlisse saab paigutada, aga Moppeli ürituse, mis meenutas oma tasemelt 8.-nda klassi klassiõhtut kogu telesaate mängu ja reklaamidega, ikka päris näotu tuleb tunnistada.

Peale teist kohtumist 24. lavaka lennuga hakkavad mu lemmikud välja joonistuma need on kuttidest - Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ning plikadest Marta Laan.

Hecuba pärast

Ohvrit Mängides