Must Alpinist

"Musta Alpinist"-i intensiivne PR-kampaania tegi üsna skeptiliseks filmi tegeliku vaadatavuse osas, mistõttu olin üsna kõigeks valmis. Üldiselt ütleb Etsi blogi üsna täpselt välja ka minu arvamise:

Kuid peab filmi kiituseks ütlema, et vähemalt matkategevus oli vägagi tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omased. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Lisaks veel juurde, et loodusest kätte saadud kaadrid olid vägagi isutavad ning õue kutsuvad ja filmi matka osa oli vägagi usutav. Teisalt kõik edasi, mis külas toimuma hakkas oli küsitavama väärtusega, oli see põnevik, ulme, krimka, milleks!? Jäi üsnagi arusaamatuks.

Interstellar | Tähtedevaheline

Üsna harva, aga siiski-siiski, tuleb ka uuest maailmast imetabaseid filmielamusi ja juba mitmendat puhku ühelt ja samalt härralt, Christopher Nolanilt (Memento, The Dark Knight, Inception), sedant puhku siis 'Interstellar'-i nimeline. Ametliku klassifikatsiooni järgi küll ulme kategooriasse liigitatud tegemine, kuid sisuliselt siiski sama palju ulme, kui oli suvine Jarmuschi 'Only Lovers Left Alive' vampiirifilm, ehk ulmet pakuti küll, kuid pigemiti taustamaterjaliks, tuum oli ikkagi inimeste vaheline side ja just lapse ja lapsevanema omavaheline tavamõistusega hoomatavaid piire ületav side.

Nolanit on õnnistatud ainulaadse oskusega tuua linale inimloomust kõikse ehedamal ja autentsemal kujul, esimesena meenub kohe kõige puhtama kurjuse kehastus, mida on õnnestunud filmist kogeda - Heath Ledgeri tehtud Jokker 'The Dark Knight'-ist või siis teisalt antud filmi juures, isa  ja tütre side, mis ületab inimteadvusele arusaadavaid tunnetuslikke ja teaduslikult seletatavaid piire, kuid ometi on see miski seal kuskil olemas, mida ei ole võimalik seletada. Just see oligi minu jaoks selle filmi kvintessents ja, noh, tuleb tunnistada ka pisarakiskuja.

Kirkaimalt jäid meenuma esmalt Cooper-i (Matthew McConaughey) lastekasvatuslikud põhimõtted - ruum ja vabadus ja usaldus juba varajases nooruses, mida lastele lahkelt jagati, mitte ümmardamine ja kontroll ja helikopterlik tiirlemine ümber laste. Üheks heaks näiteks on moment kui Cooper lastega kruusateel autoga kooli poole rallis ning masinal juhuslikult rehv purunes, rehvivahetus jäi muidugi perepoja hoolkes, kes peagi aga teatas, et varurehvi on juba kasutusel, Cooperi vastus oli briljantne - 'Mõtle välja midagi, mind ei ole siin Sind igavesti aitamas!'

Teisasena, tegelikult isegi olulisemana, toimus mu senises mõtteviisis väiksemat sorti paradigma muutus, eelnevalt ei olnud lihtsalt mõte ses suunas jooksma saanud, ehk, mis on inimeste võimekus tajuda ja tabada meid tegelikult ümbritsevat nii maal kui suuremas ruumis, ehk me mõistame ja suhtleme ainult endale arusaadavates dimensioonides, mis ei pruugi aga kaugeltki olla ainumad dimensioonid, mis meid tegelikult ümbritsevad. Eriti mõjuv metafoor oli jutuks tulnud sipelgad, kes elutsevad sipelgapesas, mis aga asub otse inimeste ehitatud kiirtee kõrval, palju need sipelgad saavad aru, et nad toimetavad otse kellegi palju intelligentsema loodu kõrval ja palju nad tajuvad mööda sõitvaid sõidukeid, samas kui heitgaasid omavad ka nende elu keskkonnale vägagi konkreetset mõju, huvitav, kas sipelgad mõtlevad, et see on nende eneste süü? Isu äratavad, need mõttekäigud.

Sõnaga film peab olema imetabane kui kisub välja pisara ja samal ajal suudab tuua muutuse mõttemaailma.

Amazonia

Ametlikult tituleerub Amazonia küll perefilmiks, kuid praktikas jäi pere nooremale põlvkonnale 1h 23 minutiline põgus pilguheit Amazonasele iseloomulikule faunale venima. Mürglit ja huumorit jäi sellele sihtgrupile väheks. Samas looduse, eriti vihmametsalembule on muidugi üles võetud kaadrid ikka mesine ampsakas.

Lugu ise keerleb ümber tsirkuse pärdiku, kes läbi õnnetuse, juhuslikult Amazonase džunglisse satub ja keda kõiki ta oma teekonnal tagasi tsivilisatsiooni suunas kohtab. Imestust valmistas mulle, kui palju võtteid ja aega kulub filmimisele kui osatäitjadeks inimloomade asemel päris loomad - ahvid, linnud, leopard, maod. Ehk kui on ette kirjutet' lugu, siis kuis see loomaed kõik koos on pandud pilli järgi tantsima!? Seesama peategelane, vaene pärdik, pandi põgenema leopardi eest, tõtt vaatama anakondga, ujuma korduvalt kiirevoolulistes jõgedes, seal hulgas kukkuma alla mitme meetrisest joast, viimane, tõden, pidi olema siiski videotöötluse tulem. Igal juhul kõlab nagu märulikangelase roll mõnest 90-ndae lõpu kvaliteet ajaviite filmist. Seejuures tegi kodanik ahv kõik oma stseenid ise, ilma kaskadööride ning kehadublantideta. Imeline sooritus sel juhul.

Gone Girl | Kadunud

Viimasel ajal sõitis lausa mitmelt poolt sisse info, et David Fincher-i 'Gone Girl' on üks igati vaatamist väärt tegemine. Tuleb tõde tunnistada, nii ka oli, täpsemalt siis esimene veerand või kolmandik tervikust, olenevalt kui kiiresti võti üles leida. Igal juhul krutiti algselt conandoylelikult või kui mekib rohkem siis agathechristielikult, pinget üles üsna edukalt ja mitte ainult pinget, vaid ka humoreski tuli omajagu kas siis teadlikult või juhuslikult, olenevalt klisheelikkuse tajutavusest.

Hetkest, kui aga võti näpus on, hakkab kogu lugu venima ja mämmutama lahti juba olemasolevat teadmist. Kuniks tuleb klassikaliselt veel vinte juurde keerata, aga need vindid ei pea küll kuidagi, ja kogu film jääb samakoha peale karuselli kombel terve igaviku pöörlema. Igav.

Sõnaga härralt, kes viitsinud teha säensed tagasihoidlikused nagu 'Fight Club' ning 'Seven', siis antud tegemine, nojaaa.... 

Positiivne nope oli kindlasti nimi Gillian Flynn, ehk siis neidis, kes kirjutanud samanimelise raamatu, tuli kohe tubli isu originaaliga lähemalt tutvust teha.

Sin City: A Dame to Kill For

Erinevalt eelnevast, on Sin City jätkuosa 'A Dame to Kill For' säetud 3D kuube, olulist lisandväärtust mu asjatundmatu silm ei osanud igal juhul ses efektis tabada, samas ei olnud ka otseselt häiriv, seega kokkuvõttes filmi seisukohalt mitte oluline nüanss. Sisulises ja vormilises osas oli esimene pool filmist üsnagi eelneva versiooniga ühte jalga käiv ja seega igati ootuspäraselt nauditav antud käekirja austajale. Mingist hetkest, aga toimus pööre. Lugu hakkas venima ning rõhk kaldus liigselt üle vägivaldsusele, kui nii võib antud filmide seeria puhul üldse öelda, ehk kes ja kui palju ja mismoodi suudab laipu valmis vorpida, ehk ses plaanis klassikaline Rodriguez. Samas puudus erisus ja teravus tavapärastest säensetest aktsioonfilmidest, mis teiselt poolt ookeani tehasest regulaarselt väljutatakse. Ehk igavaks kiskus. Ilmselt võis jätta oma jälje seekordne Tarantino puudumine loomisprotsessist.

Teine suurem tilk tõrva puudutab näitlejate valikut ja esitust, otseselt ei tehtud küll nõrka tööd, kuid võrreldes eelnevaga ei ümbritse seda birgaadi 'mind üldse ei huvita teie arvamine' aura, kui välja arvata härrane Mickey Rourke ja teatud mööndustel ka Eva Green ning Rosario Dawson. Teistel jääb karakterit väheks.

Tea, mis nüüd Jarmuschiga mul lahti on, aga igal juhul õnnestus mul härrat korduvalt näha filmis baaris istumas oma turri kammitud halgevalli pea ja bakkidega. Kummastav, sest minu teada, ta filmis tegev ei olnud.

Risttuules

Ei saa salata, et ikka juuniküüditamise temaatika oli peamine magnetiseeriv tegur, mis sundis filmi võimalikult kiiresti programmi võtma. Palju neid filme siis koduvabariigis üldse tehtud on sel teemal, kuskilt jäi kõrva, et mängufilmina vaid üks - Jüri Sillarti 'Äratus' ning dokkidest ehk tuntuim Imbi Paju tehtu, kuid suurt rohkemat märkimisväärset ette ei tulegi. Ehk kummastavalt on Eesti senise filmitegijate hulgas olnud tegu tabuteemaga, liiga värskete haavadega, et neid uuesti võiks lahti rebida. Tinglikult võiks meenutada ka suuremat pahameele tormi mis järgnes 2009.aasta Tujurikkuja 'Küüditamise' sketšile. Küüditamine on meile rahvuslikult püha ja tundlik teema, milles paljudel peredel on üht- või teistpidi sügavalt isiklik, rohkem kui valulik kogemus. Eks seetõttu on osaliselt ka mõistetav, miks ei ole filme juba mitmed põlved tahtnud linale tuua, kuna kuis sa oskad igaühe isiklikku kõrvetavat valu, piisava sügavusega filmis kujutada.

Kuniks noored võtsid ette, võtsid aja, lihvisid-lihvisid-lihvisid ja tegidki ära. Enamasti on filmi juures äramainimist väärinud idee autor ning režissöör, 26-aastane Martti Helde oma ülihea detaili- ja terviku tunnetusega, kuid tegelikult on suur osa filmi teinud tuumikust värskemast põlvkonnast - stenaariumi juures oli abiks ning montaaži tegi 34-ne Liis Nimik, tänu kellele on tasakaal teksti ning pildi vahel lihtsaltt täiuslik, hingekriipiv saatev muusika, mis täiendas filmis perfektselt tundlikku jutustaja häält ja loomulikult need kandvad pausid, tulid 28-aastaselt Pärt Uusbergilt, filmi kogu 13-st kaadrit võtsid kaameratega üles 28-aastane Erik Põllumaa, 34-ne Ants Martin Vahur ja 35-ne Indrek Šeiko ning kunstnikuna tegi vapustava töö ära 30-ne Reet Brandt. Just säene tegijate ring, pigem nooremapoolne, kuid juba tublid nimed, võtavad ette ja teevad ära, mida pole enne tehtud. Julgus ja tahe ning lõppeks ka kvaliteet, mis väljenduvad filmi küpsuses, on muljet avaldavad.

'Ristuules' ära vaadanuna hämmeldusin, kuna esmaselt ei jäänud küll meenuma küüditamise kui ajaloosündmuse traagika ning raskus, vaid pigemiti hoopis kurvameelne armastuslugu kahe hinge vahel, mille juures juuniküüditamine oli taustaks. Vägagi võimsaks taustaks muidugi, mis andis ka loole erilise sügavuse. Samas pean ausalt tunnistama, et isiklikus plaanis ei leidnud lugu teed naha vahele, mis aga puges naha vahele oli filmi vorming nö tableu vivant stiilivõte või eestipärasemalt ajapeatus ehk liikumatute piltide seeria. Need tardunud ilmed, võimas miimika, antud ajahetkes seiskunud kehakeel, mis andsid niivõrd ehedalt edasi kogu olukorra lootusetust ja inimtasanditel pulbitsevat emotsiooni. Ka hajutine silma pilkumine ja väike liikumine mõnes kaadris tundus täitsa kohane, eriti vanemate inimeste puhul. Lisas vaid loomulikkust ja mõjuvust juurde. Koos vormiga käib kaasas ka suurepärane rahulik rütm, mis annab võimaluse filmi sisse minna ja hetke jääda, mis eristub selgelt tänasest, harjumuspärasest tormleva tempoga, siia-sinna visklevatest filmidest. Ehk kogu kompott on nii eestlaslikult iluskurb, ehk määratleb ka suures osas mu meelest meie rahvust, mistõttu viib ka küüditamise lugu ehteestlasikult maailma nagu ka juba kuskilt tuli soovitus nimetada film 'Soviet Holocaust'-iks

Eriti tugevalt sööbisid hinge kaks momenti:

• inimeste kurvameelne laulmine vagunites kui oli jõutud Eesti piirile, üks vagun alustas ning teised jätkasid;
• filmi alguses ja lõpus nähtud taluhoov, kus üle pahkluu kasvanud hein, mida kergelt kiigutab tuul ja kesksuvised tugevad õunapuud, mille all seisab sirgelt neljakandiline laud, valge linaga, aus ja ehe.

Tristan Priimägi on tõlkinud Sirp-is Carmen Gray arvamise filmist.

Armstrongi vale | The Armstrong Lie

Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.

Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.

Días de pesca | Gone Fishing | Kalalkäigud

Ainum film, mis käesoleva hooaja PÖFF-ilt võetud sai ja kuigi mitte päris 'jackpot' siis suurepärase elamuse kategooriasse liigitub kohe kindlasti. Vananev härrane Buenos Airesest viib ennast tuulisesse Patagoniasse, et teha tutvust kalastamisega ning üles soojendada suhteid tütrega, on lühildane kokkuvõte. Kindlasti mitte kohe originaalseimate hulka liigituv käsikiri ja ega filmiajalugu ka millegi muuga tehta. Samas soojust, mida suudab kiirata Alejandro Awada, 'caballero' Marco Tucci rollis oma nii muheda naeratusega, mis sunnib andestama kõik need teod või tegemata jätmised, mis on isa ja tütre suhted aastate jooksul jahendanud.

Lisada siis juurde Carlos Sorini suurepäraselt valitud rahulik tempo ning pehme tunnetusega üles võetud kaadrid Patogoonia looduse karmist, kuid kutsuvalt melanhoolilisest ilust, siis jah, suurepärane ajakasutus.

Seenelkäik | Mushrooming

Huumorit jagatakse kodumaise filmi kohta heldelt, härra Raivo E. Tamm on igati omas elemendis, samas hüsteeriliselt naljakaks ei kisu, krampe pole põhjust karta.

Filmist:

Poliitik Aadu Kägu sõidab koos abikaasa Viiviga metsa seenele, et mainekampaaniast närve puhata. Nendega liitub juhuslik hääletaja, rahatu rokitäht Zäk, kes on jäänud peale suvetuuri Eestimaa kolgastesse tolknema. Vältides rahvarohkeid seenemetsi, kihutab seltskond umbropsu kuhugi pärapõrgusse, mis paistab metsik ja inimtühi. Samal ajal, kui kolmik avastab end metsa eksinuna, lahvatab meediaskandaal. Uuriv ajakirjandus kahtlustab, et poliitik Aadu Kägu on isiklikuks otstarbeks kuritarvitanud riigi raha. Algab võitlus au, elu ja surma peale nii metsas kui linnas...

 

Puhastus

Sofi Oksaneni 'Puhastus' polnud hinge harimise menüsse varemalt sisse juhtunud ei literatuurses, ega teatraalses vormis, oli päris esmane kohting nii puhtamat sorti lehena. Kogu teost seirav furoor oli siiani leidnud tee must mööda minna ja kõikse suuremaks kahjuks läks nii ka filmiga. 

Siinjuures tuleb märkida ära, et filmis olid suurepäraselt ausalt väljamängitud mõjuvad rollid, eriti Kristjani esitus Pashana ning teisalt erakordselt peenetundeliselt ning kvaliteetselt töötav kaamera ning kunstniku töö, värvide ja meeleolude kokku sobitamisel. Kõik, kõik oli filigraanselt paigas ning ei logisenud, kägisenud kuskilt. Hinge lõikuv sündmustik veel kogu loo tuumaks, perfektne kompott peaks nagu laual olema. Ometi ei toiminud kohe kuidagist, kohe esimestest kaadridest alates, blokkisin pakutava ära, sulgusin, istusin tuimalt aja ära ning kogu muusika. Ja just nimelt see mind närima jäigi, film, mis oleks pidanud mõjuma jättis vastupidiselt hinge tühjaks, külmaks. Kummastav kogemus, mis häirima jäi.

The Dark Knight Rises

Julgen tunnistada siiralt, et suurepäraseks klassifitseerub film ainult põhjusel, et nahkhiirmehe tegemised on korda läinud juba liiga pikka aega, seega subjektiivset objektiivsust on võimatu säilitada, ehk siis hinnang taandub objektiivsele subjektiivsusele. Ega sisus ja kestas, miskit märkismiseväärset antud eksemplaril enamat tegelikult olnudki, võrreldes Kevin Nolani triloogia eelnevate töötlustega. Enam kui kenasti olid kõik kolm välja mängitud, eriti just kui võrdluseks sääda Joel Schumacheri tilulilutamine vahe pealsel perioodil. Tagasi olid süngusega kaetud, mõtet kaasahaarav süžee, mis nii omane kulunud kaantega kriminullidele, tugevasti esilemängitud karakter, hirm ja kahestumine, kõik oluline, mis kumab läbi nii koomiksist, joonisfilmidest kui Burtoni esimestest katsestustest suurel ekraanil. Seda enam kahju on tõdemusel, et kombinatsiooni Bale ja Nolan enam vaevalt koos saab näha samat projekti jätkamas.

Kaks huvitavamat fakti veel:

Only days before the role of Batman was cast, eight actors were asked to audition for the part. The actors were Christian Bale, Joshua Jackson, Eion Bailey, Hugh Dancy, Billy Crudup, Cillian Murphy, Henry Cavill and Jake Gyllenhaal. While Bale won the part, Christopher Nolan liked Murphy's audition so much, he cast him as Dr. Jonathan Crane/The Scarecrow. Part of the audition process involved the actors wearing a Batman mask and an old mask used by Val Kilmer in Batman Forever was brought out of storage for this purpose.

Due to his part in The Machinist (aka The Machinist), Christian Bale was vastly underweight (about 120 pounds on his 6 foot+ frame) when he was under consideration for the part. After being cast, he was told to become as "big as you could be" by Christopher Nolan. Bale underwent a dietary and exercise regimen and ending up weighing about 220 pounds (about 40 pounds above his normal weight). It was decided that Bale had became too large (friends of his on the film's crew dubbed him "Fatman") and he quickly shed about 20 pounds to have leaner, more muscular frame. 

Rummi Päevikud | The Rum Diary

Filmi õigupoolest ennast ei olnudki. Olid põhjendamatult suured ootused, mis põhinesid suuresti reklaamivale tekstile taas tunda filmist 'Fear and Loathing Las Vegas' pakutud naudinguid. Ehk osa kaks, psühhedeelse tripelungile reaalsuse ning irreaalsuse ning aja ning ajatu vaakumis. Muhvigi. Ei kuskilt lähedalt sinna poolegi Mõlemad filmid on tulnud küll kodaniku Hunter S. Thompsoni sulest, siis Terry Gilliam-i ning Bruce Robinson-i ekraanile toodud nägemusel on ikka rohkem kui vaks vahet.

Kokkuvõttes - sisutühjalt veniv masstoodang ehk sildistus 'B-category, made in Hollywood' on asjakohane.

Filmi lõpukaadreis oli märkeering, võib öelda isegi pühendumus isand Hunter S. Thompsoni mälestuseks. Härrase näol oli tegemist meeldivalt omapärase veidrikuga, kes paraku lõpetas enese elupäevad Smith & Wessoni lasuga pähe. Matused ei olnud just tavapärased, kuna austati lahkunu viimast soovi, lasta tulistada enda maised jäänused tuha kujul, tema enda kujundatud 47m kõrgusest tornist, mis meenutas kokkusurutud rusikat hoidmas 'peyote' taime, kahuriga kõige kaduva suunas, koos sinna juurde käiva suuremat sorti ilutulestikugaa saateks mängimas Bob Dylani 'Mr. Tambourine man'. Teostust toetanud sõber Depp arvas ise - 'I just want to send my pal out the way he wants to go out.'

Nice.

The Intouchables

Sama lihtsustatud sisuga filme kui 'The Intouchables' on tulnud Ameerika mandrilt riiulite kaupa enamasti  Lawrence Martini nimelise härraga peaosas. Must, valge mees; rikas, vaene; terve, puudega, ehk vastandid sätitatakse üksteisest sõltuvusse ning antakse agu. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamisega, aga 'Made in Hollywood' puhul poleks see film mu menüüsse mahutunud. Aga Prantsuse filmikooli ning mulle täiesti tundmatute härraste Olivier Nakache, Eric Toledano peale hakkasid kõrvad iseenesest liikuma. Ning killeriks sai jällegi muidugi trailer:

Ja põhjusega sedant puhku. Säenset sorti filmide puhul taandub kõik kahe näitleja omavahelisele keemiale ja härrased François Cluzet, Omar Sy mängivad oma lausa briljantselt välja. Eriti kuldne on jõulise Drissi roll. Varrukast raputatakse nii mustemat kui valgemat sorti huumorit, naisperele sobilikus koguses ka sentimentaalsust, mõned igavikulised mõtted ning lihtne ja lööv kompott ongi olemas. Elus peab olema mänguilu ja Intouchables pakub õite hea süstlatäie seda.

Pisut kummastav oli, et ei Artis, ega Sõprus osanud filmi üles noppida vaid hoopiski Superkinod.

The Drive | Ohtlik sõit

Uue kogemuse võrra rikkam. Film ise ei meeldinud, kuid tohutult meeldis, kuis tehtud oli. Igati väljapeetult ning stiilipuhtalt nii tempos, helis, pildis, dialoogis kui kõiges muuski. Rertohõng ja olengi liimil. Neeonvärvides tiitrid, elektrooniline mjusiik, ajastukohased aksessuaarid ei ole taaskord just minu tass teed, kuid raibert vapustavalt hästi välja mängitud oli see kompott Nicolas Winding Refnilt. Kraaps ja kummardus.

Menüsse sai lisatud  nüüd ka Valhalla Rising samalt härralt.

Black Swan

Väljakäidud veksel filmi vaatamise osas ning tärkav huvi Natalie Portmani kui näitleja vastu, kahekesi viisidki mind kinno, seda puhku siis Hobujaama. Ja hea on, et viisid. Tegelikult oli põhjuseid isegi rohkem, filmi tegevustiku keerlemine, mulle nii tundmatu, kuid samas intrigeeriva žanri kui balleti ümber ning Darren Aronofsky režisöörina.  Kelle pakutust on mul silma hakanud siiani filme kaks - Pi ning Reqiuem for a dream, mõlemad kohe eriti suurepärased elamused.

Nii ka seekord. Enim muljet avaldas, Aronofsky oskus siduda üheks tervikuks nii mitu erinevat lugu, samas jättes  tõlgendamise võimaluse puhtalt vaatajale. Esmane lugu koorub välja kahe naise vaatevinklist, teist põlve, noore balletitantsija Nina (Natalie Portman) ning tema üksikvanemast ema Erica (Barbara Hershey) vahel. Erica on endine balletitantsija, kes enda öeldu kohaselt  nooruses tehtud "vea" tõttu, lasi  puruneda elu unistusel, loobudes tantsija karjäärist balletis ning tehes valiku oma enda tütre kasvatamisele pühendumise kasuks. Ja see painab vaest naist niivõrd, et kogu järgneva elu on ta panustanud oma tütre suunamisele ning suureks tantsijaks saamise püüdluste toetamisele. Tütar Nina, püüdes olla oma emale ideaalne laps (tõenäoliselt on ta ema kannatused ja etteheitva suhtumise ära tajunud juba varajases nooruses) võtabki ema unistuse omaks ning pühendub balletile jäägitult. Nii üheti, ei suuda aduda ema, et liiatise pühendumusega tütrele, on ta ära lämmatanud viimase isiksuseks kujunemise ning teisalt ei mõista ka tütar, et ta ei ela enda elu vaid ema unistust. Ja see unistus paneb tüdruku lukku, ta jääb oma fantaasiasse kinni. Ema, tütart sulevad end kahekesi muust maailmast. Nende omavahelist suhet ning igapäevase elu suhtlemist iseloomustab enim rusuv pinge, mis tuleneb mõlemapoolsest hirmust eksimsie ees. Eksimise ees pahandada ema, eksimise ees ebaõnnestuda ema ning juhendajana. Igal juhul on kõik hämaralt sünges korteris filmitud stseenid täis varjatud naiste vahelist ängi, mis lõpeks kriibivad Nina noort hinge sedavõrd, et närvilisusest tulenev enese kratsimine kasvab üle juba hirmust ning enesehaletsusest tulenevateks fantaasiateks, millele ainult lisab ekspotensiaalselt hoogu saadud unistuste roll 'Luikede Järves' ning tänu viimasele peale pressiv nii öelda päriselu, mis tüdruku jaoks vindi lõplikult üle keerab.

Teisalt avanes ka huvitav paralleel klassikalisest juhtimisteooriast, kui New Yorki väikse balletiteatri trupijuht Thomas (Vincent Cassell) jõuab paratamatult arusaamiseni, kus teatri jätkuva tegutsemise huvides tuleb läbi viia verevahetus. Senine esinumber Beth (Winona Ryder) tuleb asendada. Ehk sisuliselt on tegu ühe kõige raskema ülesandega üldse millega juhil tuleb silmitsi seista - kõikse pealt ära tabada õige moment muutuseks, teisalt olla piisavalt tugev ning pragmaatiline seni edu taganud mudeli vahetuseks ning kolmandaks leida uus ja värske tulemine, mis suudaks vähemalt samu tippe vallutada mis vana, aga loodetavalt veel enamgi. Filmis arvab Thomas aja õige olevat senise esitantsija teenetest loobumiseks, on aru saada, et otsus on küpsenud juba õige mitu aega mehe peas, kuna noorte talentide hulgast on tal imetabane tantsija sirgunud, seda Nina isikus, keda hoiab tagasi vaid tema kammitsetud isiksus ning olematu karisma (nii tundub, et loeb olukorda Thomas). Tüdruku avamiseks toob ta truppi uue värske looduslapse Lily (Mila Kunis), kes vastandub igas elemendis ontlikule ning kohitsetud Ninale, lootes niiviisi läbi otsese konkurentsi tagada parim tulem lõppkokkuvõttes teatrile. Teisalt krutib ta ise igal võimalusel Ninat end avama, välja tulema oma lukustunud minast, näitama oma tõelist paleust ning läbi sellle jõudma oma unistuseni Jah, meetodid kuidas ta tüdrukuga manipuleerib, tekitavad õigustatud küsimuse, kas eesmärk ikkagi pühitseb alati abinõu. Antud juhul kaldun arvamusele, et pigem pühitseb, kuna lõppeks õis, mis on pikalt oodanud, avanebki ja annab jumalikku etenduse. Stseen, kus Nina musta luike tantsinuna jookseb lavalt Thomas suudlema, näitamaks oma vabanemist ning järgnev Thomas kohmetus ja samas pilgust kumav siiras hea meel Nina üle, raputasid temalt maha küünilisuse rüü ning aitasid paista hoopis helgemas valguses. Arvan tõsimeeli, et Thomas ei olnud teadlik neidise siseelust ning millisesse kuristikku ta oma tegevusega Nina paisanud oli.

Kolmas paralleel, mis tekkis oli seotud Luikede Järve kahe liiniga. Üks liin oli klassikaline etendus, teiisalt hakkasin mõtlema, kas mitte ei võiks arvata, et Nina oli valge luik ja tema alterego osaliselt Lily isikus (sähvatus Fight Clubi Tyler Durdenist), osaliselt fantaasia teisik must luik, ema nõiduse Ninale seadnud õela võluri rollis ning Thomas päästva printsi Siegfriedina. See paralleel kisub, aga juba liialt abstraktseks.

Igal juhul fantastiliselt üles võetud film, mis tekitas mitmetisi tundeid ning mõtteid. Esiti pani mind imestama kino kavva seatud märge K14, kuid tõepoolest kõik see hullumiseni viinud inimese kahestumine oli nii mõnigi kord üsna õõvastavas vormis vaatajani toodud.   

Minu ootus Natalie Portmani kui näitleja osas sai igal juhul igati õigustatud, see oli tema film ning ta tegi fantastiliselt võrratu rolli. Füüsiliselt oli viinud oma keha, keha hoiakud, liikumised, painduvuse, maneerid täiuslikkuseni, mida võib üldse mitte balletikooliga näitlejalt oodata.  Samas oli roll ka väljamängitud ehe ebakindluse, hirmunu, perfektsionisti musternäidis. Just eriti neis näoilmeis. Igat pidi õnnestunud ja kiitust väärt. 

Ka Aronofsky režiile saab ainult kiitust jagada, just nimelt hallutsinatsioonide või fantaasiate õnnestunud kujutamine, kui Nina jookseb ema tuppa ja näeb kõiki joonistusi tema üle naermas või ülal toodud peegli stseen või kui Nina tõmbab oma näpult naha või ka Lily ja peegli stseen. Ehk siis suurepäraselt on õnnestunud reaalsuse ja fantaasia maailma sidumine, ei ole liialt eputatud vaid õigel ajal, õiges kohas. Teisalt, aga film feilib näitlejaile kirjutatud teksti osas ning osatiselt ka liigse lihtsustatuse pärast. Pean ka tunnistama, et film tekitas lõppeks minus rusuva ja raske meeleolu, mis mulle ei meeldinud, seega sai ka hinnangut punkti võrra kärbitud.

Kuid jah, ilus on lahkuda oma unistuses.

Aeg on siin

 

Marje Jurtšenko juhtimisel on valminud siiras, rõõmsalt helges võtmes üles võetud dokumentaal, neljast erinevast Eesti paigast pärit koolieelikust ja nende esimestest sammudest hariduse teel. Igati soojendav kogemus, lust on kuulata lapsesuud pajatamas elust ja ilmast, mõistada neid paralleele ning seoste kombinatsioone, mis väikese inimese peas on tekkinud ja mida ta nii varmalt jagada võtab. Tuleb tõde tunnistada, lapsesuu ei valeta ning laps on kodupeegel, kõnepruugist ja kehahoiakust on võimalik välja lugeda, millisest keskkonnast, pean silmas siin kogukonda, lapsekasvatajaid, sõpru, olustikku, kus kohast laps tuleb.

Eraldi äramärkimist väärivad algklasside pedagoogid, kes olid filmi tarbeks end enamasti juuksuril sättida lasta, tulnud pidulikus, kuid ranges pedagoogi riietuses ning läbiviidud tunnid jätsid metodoloogiliselt õpikust maha viksitud peatüki mulje. Ainuke erand siin on Vana-Vigala kooli õpetaja, kes on oma olemises vaba. Igati muhe mõlemalt poolt.

Jään igal juhul ootama, millal lunastab Marje väljakäidud veksli teha ka samade tegelaskujudega jätkuprojekt.

Due Date

Kleebi, aga lõika eelmisest postist.

M.O.T.T

RED

Lääneranniku vorstitsehhides on toimunud märkimisväärne standardiseerimine, ametlikult  jäetakse küll mulje valiku mitmekesisuset poodides, maitse elamuse suhtes, aga valiku tegemisel vahet ei ole. Ehk siis järjekordne naerutaja, mis on köitev esimesed 15 minutit ja siis vaibub, et uuesti tõusta nii nagu tsükkel ikka toimiib, kuid paraku jäigi mulle ainult need esimesed 15 minutit.

Või siis on juba kõrges vanuses paratamatu ainevahetuse aeglustumine tinginud olukorra, kus enam  naljalt tervet latti vorsti sisse ei vohmi, ilma hilisemate kahetsusteata. Ehk siis tunda on, et kõhu  saab täis ka paljalt treileireid tarbides, kõik kõige teravam huumor ja tegevustik on mõnda minutisse ära pressitud ja harvad on juhused, kus pearoog suudab üllatada.

Lühifilmid ja  treilerid, jah palun.

Inception

Oohhhooo, viimaks ta siis saabus, kaua oodatud unenägude maailmast kõnelev film on nüüd tehtud ja ka nähtud, tänud, tänud jah, sulle Christopher Nolan. Teadliku une ning unenägude kontrollimise temaatika on mind juba mitu head aega kõditanud. Olen mõistmisele jõudnud, et teatud unefaasis on võimalik oma unenäos ohjad enda kätte haarata ning juhtumusi juhtida juba vastavalt oma parema äranägemise järgi, niisamuti on võimalik ka ebameeldivaks kiskuvat unenägu katkestada nign uuega alustada, jah, see eeldab küll paraku üles ärkamist. Samas jällegi meeldiva une katkemise korral, on täitsa võimalik ka pooleli jäänud kohast jätkata. Alati küll jah, mitte ning jah, mulle meeldib vägagi uneleda. Teadliku unenäo kontrollimisega on ainult pisike aga, kuna unenäo suunamine on mõtestatud tegevus, siis ajul on komme üles ärgata ja salvestamist alustada, kuna aga salvestatakse samale kettale ja ühtesamusesse kausta reaalse eluga, siis luuakse soodus pinnas juba eksimiseks, mis on reaalne, mis on olnud reaalne ja mis on olnud unes. Ehk siis inimese alateadlikus on kotitav. Vähemalt nii ma arvan, et Nolan mõtles. Ja hästi mõtles. Lugesin, et tegelikult oli tal idee juba olemas hea 10 aastat kuid jõudis nüüd alles õige vormini.

Ehk siis retsept on imetabane, komponendid parimad mis turult saada, tõesti suurepärase brigaadi näitlejaid on Nolan komplekteerinud, paraku veavad alt koka kokkamise võtted, jah süüdi on kokkuvõttes publikum, kuid siiski üle- ja üle- ja veelkord üle keedetud ning suure hulga ketšupiga ülevalatud mäcaroniändtšiis ei ole veel pasta bolognese. Ehk siis kümnete minutite pikkused märulisteenid, kus ainult üks mees saab teistele pihta ning vajadus leida peale maatriksi filmi aina, uusi ja uusi variante püstolikangelastele kakelungiks, ei ole enam köitev. Lisada veel banaalne konglomeraadi ahnusest lähtuv loo käivitaja ning küllaltki varjujääv armastuse joon, siis jah, kahju.

Mõte, mis peale filmi veel pähe turgatas - ometi ei tee ju DiCaprio puhtalt ise oma filmivalikuid, tal peab olema agent. Või ikkagi teeb ise? Igal juhul uskumatult hea maitsega kutt peab olema - Inception, Blood Diamond, The Departed, Aviator, Gangs of New York, The Beach, Romeo and Juliet, kõik suurepärased filmid minu silmis. Nägemata siinjuures palju räägitud Shutter Island. Igal juhul kiitus ja au.

Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.