Paterson

Kui märksõnadena õhku visata ameerikalik, provintslus, bussijuhi amet, ülemuse igapäevane hala, kulunud olemisega elamine suburbias, mehe ülalpidamisel elav, ennast kunstis otsiv kaunishing, tehnikavõõristus, õhtutine õlu kohalikus pubis, sõnaga - rutiin, siis esmane arvamine on, et ootamas on kerge depressiivse varjundiga vaatamine.

Jarmusch näeb ja näitab kõike eelnevat aga hoopis teisipidi - võluvana, luues omamoodi oodi igapäevasusele, lihtsalt olemisele, kulgemisele. Nii leitakse veetleva oleva õllelõhnalisena kojutulek pubist või teisest vaatenurgast ei ärrituta pereeelarvet lõhkunud teleturuliku kauba tellimise peale. Filmist saab korraliku posiitvsuse laksu ja peab tunnistama, et takka järgi tuleb mõjusust veel juurde.

Only lovers left alive | Armastajate igavene elu

Tihti on juhtunud, kui komistan hinge harimise programmiga miskise eriti hunnitu otsa, siis on suur tahtmine öelda ja kirjutada paljut, ning teisalt, öelda ja kirjutada kogetuga samaväärselt hunnitult, mis omakorda ehitab paradoksaalsel kombel barjääri kogetu ja kirjutamise vahele, nii jääbki kirjutis pikemaks ajaks riiulisse ootama paremat aega, mistõttu lõppeks emotsioon hääbub ning tekst kuivab kokku. Seekord siiski mitte, kuigi kogetust on möödunud juba tubli kuu, siis tundmus on endiselt ehedalt värske, isegi tukslev. Ilmselt suuresti tänu põrgulikult heale, melanhoolsele muusikapildile (soundtrack), mille Jim Jarmuschile on loonud Jozef van Wissem ja mis on kaasas käinud minuga viimased viis nädalat. Jarmuschil on imetabaselt tundlik kuuldelis-vaateline närv, tänu millele ta suudab nagu Tarantinogi kududa pildi ja muusika üheks tervikuks, kus helil on mängida sama suur roll kui visuaalil endal, nagu Jozef van Wissem ütles - 

“I know the way [Jarmusch] makes his films is kind of like a musician. He has music in his head when he’s writing a script so it’s more informed by a tonal thing than it is by anything else.”

Üsna sarnaselt on ka Tarantino ise kirjeldanud oma filmide ülesehitamise protsessi loomingulisemat poolt.

Mõtlema nüüd hakates, siis üsna mitmes kirkalt meelde jäänud viimatises filmi kogemuses (nimeliselt siis 'Searching for Sugarman' ja 'The Borken Circle Breakdown' on esimesed, mis meenuvad), on olnud samuti - helistaust ja pilt imehästi sõmbioosi sätitud, ehk hakkab siit omalaadne muster välja kooruma, mille põhjal kogetut hindan.

'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.

Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -

"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."

Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.

Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:

Down by Law | Seaduse kütkeis

Oma lihtsuses vaimustav. Keskmisest Jarmuschi filmist ehk toekama narratiiviga, kuid siiski jääb tähelepanu keskmesse ikkagi karakter. Kolm karismaatilist, teineteisest sõltumatut karakterit ja lihtsamat sorti sündmuste kulg, koos tubli Tom Waitsi kandvate helidega. Vägagi kena. Meenutas paljutki oma olemuses Jarmuschi 2 aastat varem valminud 'Stranger than Paradise'.

Üks läbivaid teemasi oli kodaniku Roberto inglise keelsete kalambuuride ja ütlemiste kogumine vihikusse ning õigete momentide leidmine viimaste tutvustamiseks üldsusele. Üks näidetest:

Roberto vangla stseenist - 'I scream, you scream, we all scream for ice cream.'

Humoorikaks tuleb tunnistada.

Night on Earth | Öö Maa peal

5 linna. 5 lugu. 5 lühikest, elulist, kaasahaaravat novelli. Nii moraaliga, kui moraalituid. Puhas kuld ja nauding.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Dead Man

                         

Kolmas kohting härrase Jim Jarmusch-iga, eelnevalt siis nähtud-tehtud 'Coffee and Cigarettes' ning 'Stranger than Paradise'. Dead Man reastub käekirjalt kenasti eelnevate kogemustega ühte patta. Eraldi mainimist väärt on antud eksemplari puhul kaameraga tehtud töö, leidlikult on filmitud hobustel ratsa sõitu ning briljantseid palu leidus veelgi. Teiseks kogu filmi saatvad Neil Youngi psühhedeelsed kitarri riffid. Ulme.

Stranger Than Paradise

Ausalt lihtne Jim Jarmuschi film, mis laotub lahti kolmes osas. Lugu saab alguse Ungari päritolu New Yorki dändi Willie (John Lurie), väikses, kuid hubases, ubarikust ühetoalises korteris, kus ta peab vastutahtsi, tädi  Lotte (Cecillia Stark) survel, võõrustama vast riiki saabunud noort sugulast Evat (Eszter Balint). Koosveedetud nädala jooksul jõuab Willie tüdruku seltskonda piisavalt kiinduda, et täpselt aasta pärast  (teise osa algus) otsustatakse sõber Eddiega (Richard Edson) väisata Eva uut elamist Clevelandis, tädi Lotte juures. Talviselt külmas ja tuulises Clevelandis sihitult aega tappes, jõutakse otsusele sõita Floridasse ookeanit ning päikest nautlema, ühes võetakse ka tädi Lotte sajatuste saatel Eva. Kolmas osa leiabki aset juba 'paradiislikus' Floridas, kus kutid võidavad, kaotavad raha ning Eva tuterdab hosteli ümbruses, korjates ka nutsaka füüri kohaliku kaubitseja käest. Kõike seda lihtsust saadab Eva 'mainman'-i Screamin' Jay Hawkinsi 'I put spell on You' muusikaline pala.

Eriti nauditav kogemus, must-valge ülesvõttega, lihtsate kaadritega, minimaalse dialoogiga, koloriitsete karakteritega, nii öelda indie film. Üks esimesi omasuguste seas. Igati priima. 

Mul kindlaks lemmikuks kujunes tädi Lotte oma vasturääkimist mitte kannatava kõnepruugiga,  enesekindla jonnakusega ungari keelt purssiva vanadaamina. Briljantne, spontaansed turtsatused olid paratamatud.