Senna

Ron Howardi 'Rushä andis piisavalt suure tõuke, te järjepanu ära vaadata kohe ka dokumentaal Sennast, hüva sissevaade jällegi vormeli maailma Senna ja Prosti oma vahelisse kisklemisse, mis ei jätnud paraku parimat muljet viimasest ning eriti F1-te tol ajal juhtinud härrasest Balestrest.

 

Äralennuväli

Ilmselt rikkus ootus elamuse. Hooandjasse üles pandud projekt, kirjutised, intervjuud, temaatika - kõik oli väga sulnis ja aus ja tekitas ootust ja ärevust. Näitemängu hektiliselt välja pakutud katked elust enesest, ei läinud aga paraku kuidagi minu jaoks mängima. Nägin kesta ja sisu ei tajunud. Kahju.

La grande bellezza | Kohutav ilu

Annus meelt jahutavat vana-maailma kinokunsti, lustlikult voogava meloodia ning muhedalt sarkastilise jutustava tegelase kaudu ketratakse läbi suurlinna kodanike igapäevast tühisust.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Enesetapja

no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.

Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.

'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.

Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.

Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.

Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.

Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale

Saaremäe ning Rohumaa tegid oma ammuse lubatu teoks, täpsemalt siis juba lavaka aegse lubatu, lavastades ja mängides koos ette Herman Hesse - 'Siddhartha' tõlgenduse või ehk tegelikult rohkemgi on tegu vaid kergelt raamatu ainesel põhineva, tänapäevastatud õpetusega, õpetusega - kohale jõudmisest. Lugu khest sõbrast, ühest äärmuslikkust mitut elu ühe elu sisse mahutanud kohalejõudjast ning teisest klassikalisest punktist A punkti Z kulgejast, kel pole kohalejõudmise vajadusestki aimdust, kuniks juhatatakse ta uude olustikku, uude temposse, uude väärtuste süsteemi vanas ja kulunud Hindustaanias. Ehk siit ole juba tunda ka kergemat torget aina suurenevate kolonnide pihta, kes suunduvad reisile iseendasse just nimel Hindustaaniasse, otsima mägedest või templidetst või budistlikelt või hinduistlikelt õpetajatelt kohal olemise suurt kunsti. Üsnagi peavaooluliseks on muutumas säensed palverännakud. Etenduse eesmärk ei olnud kohe kindlasti nähtust kui sellist naeruvääristada, vaid oli hea pidepunkt mille ümber lugu kududa ja kooti saaremäelikult ning rohumaalikult üsnagi lihtsas ja hoogsas võtmes.

Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.

Hermann Hesse 'Siddhartha'

Rohumaa ja Saaremäe andsid suurepärase võimaluse tulla jällegi keskkooli aegse lemmiku Hesse juurde, kui ses ajas oli 'Stepihunt' üsnagi mõjust, siis praegu sobitus jällegi lihtsaid tõdesi ja väärtusi suurepäraselt sõnastav 'Siddhartha' lausa ideaalselt. Õhuke paralleel tekkis härrase Cuelho loomega, kuid kui Cuelho mämmutas sõnumit, siis Hesse vastupidi suudab kõikse olulise üsnagi peenelt, samas otsekoheselt lugejani tuua. Priima. Järgmisena siis julgeks minna ka 'Klaaspärlimängu' kallale.

Võidab see kellel on kõige hullem mees

Tublid ja tegusad neidised on Piret ja Katariina. Ei ole niisamuti kerge koduvabariigi kontekstis kvaliteetset komejanti teha või siis täpsemalt 'stand-up'-i või siis vastupidi ehk hoopis on. Ilmselt tuleks endal seada sammud tihedamini kinoteatri tegemiste juurde, kuna pühapäeva õhtune elamus andis meeldivamat sorti 'heatuju' laksaka.

Alguses oli esimeste sketšidega küll raskusi vedama saamisega, kuid tibinduse portreteerimisega läks asi minu jaoks käima ja nii praktiliselt lõpuni välja kui vahele jätta nullemotsioon riiete nimekirja hüsteerilisest ette lugemisest. Meenuma jäi muidugi siiras Pireti küsimus, et miks tõesti ei või noorsandid kas pidustustel või raamatukogudes lihtsalt astuda preilinade manu ja lausuda - 'Sa paistad lahe tüdruk olevat, kas ma võin sind välja kutsuda?' Aga ei või. Miks ei või? Kraaps ja kummardus teile filmitööstus.

Armstrongi vale | The Armstrong Lie

Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.

Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.

Ilona. Rosetta. Sue

'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Mandariinid

Lühidalt arvates, siis üks ilusamaid sõjafilme üldse, mis kunagi kaetud on. Esiti pani imestuma, et filmi režii tuli vennasvabariigist Gruusiast, kuigi kogu kompott tundus olevat nii ehteeslaslikult kokku kootud. Tea, kas oma jälje jätsid mustrisse ka vanameistrid Ulfsak ja Nüganen oma nägemusega filmi pildist või usaldati kogu loominguline protsess ikkagi härrasele mägedepojale. Oluline ei olegi. Natuke õhatas filmi lõpu akkordides 5 aasta tagust konflikti Abhaasias ja Lõuna-Ossetias, kui susati hinnang Venemaa sõdurkonnale, ehk natuke poliitilist profiiiti. Samas vorm ja sisu ja karakterid on õnnestunud pea perfektselt. Sügav kraaps ja kummardus puhta naudingu eest.

Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

Mustamäe armastus

Tuleb tunnistada, et eeltöö jäi tegemata minnes Polygoni vaatama 'Mustamäe armastust', teadsin küll, et noored mängivad ja mängivad Valtonit ja Unti, aga et mängisid lapsed tuli ikkagi üllatusena. Tublisti mängisid, kohe kindlasti, eriti üks noorhärra pintsakus jäi kohe eriti võimsalt oma tundlikuse ja julgusega end avada silma. Ja kontseptuualselt algne vastuvõtt ja võileivad ja etenduse järkjärguline avamine olid mõjusad. Tubli tegemine ja palju edu!

Kertu

Lihtsamat sorti loo jutustus, pisut ehk liiga selgelt välja joonistatud karakteritega, kuid ikkagi ilus, ilus lugu.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Nii nagu on leidnud oma kindla aja 'Üksinda kodus', 'Visa hing' ja 'Nimed marmortahvlil' telekalendris, oleks igati kohane ka 'Ühtse Eesti suurkogu' või pikemat kokkuvõtet projekist nimetusega 'Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha' näidata regulaarselt alati ennem rahvavalimisi riiklikus või tegelikult võib isegi kommertslikumas televisioonis. Samas jälgides kätte jõudnud valimistega päriselus pakutuvat teatripilotaaži kilulinnas, siis on rohkem kui keeruline ka parimatel ja paberitega, esitatavat komejanti üle mängida, aga siiski.

Ainum tera, mis mind eriti kriipima jäi oli no99 teatrisaalis välja mängitud eksperimentaalne aktsioon publikumi omavahelisest vastandumisest, kus lavale kutsutud üksikult seisva neidisega oli võimalik tema toetuseks laval liituda. Piltlikult öeldes 'vaba tahe' ja algselt julguse või meelsuse näitaja esimeste lavale astujate puhul, mis aga teatud hetkest muutus väiksemat sorti massi survestamiseks - kas oled laval meiega või saalis istudes meie vastu. Kuna teatri kollektiiv tegi ka selgelt oma valiku, siis jäeti mekk, et lavale minek on ikkag see õigem valik, kuigi suuremat kindlameelsust nõudis lõppeks juba publikumis istumine. Iseenesest kena näitlikustamine, kuis äärmiselt lihtne tegelikult hulka inimest üksteise vastu keerata. Samas kummastav oli hilisem Ojasoo üleolev ja põhjendamatult ülbitsev reaktsioon härrase Langi saali istuma jäämisele ja antud kontekstis põhjendatud Langi küsimusele - 'Mida te öelda tahate?'. See mäng läks minust igatahes mööda, hilisema meediumis kajastatud provokatsioonina kõlas muidugi tabavalt, kuid lavatagune Ojasoo reaktsioon oli kummastav.

Klipp ise.

Teine tera, mis küll ei kriipinud, aga pani vastupidi tunnustavalt imestuma oli läbi kogu doki selgelt välja paistev kahe inimese - Semperi ja Ojasoo omavaheline tugev side ja suhe, kogu selle inentsiivsuse ja ausa ning otsekohese suhtlemise juures, oli igast kaadrist näha usaldust ning omavahelist toetust. See oli ilus nägemine.

Eesti Ballett 95

Pakkumisel oli popurii Estonias olevast ja olnust, kenasti sätitud suuremate dekoratsioonideta puhtale lavale. Üllatuslikult jäi pilk pidama modernsemal balletil, Mai Murdmaa säetud 'Ave Maria'-l, Tiit Helimetsa 'Aeg' nimelisel kompositsioonil, oma stiilipuhaste futukostüümidega ning lemmikuimaks kujunes Lode Devos-e loodud võrratus 'S'Agapo' julgelt omanäolise mininalistliku vormingu pärast.

Kolm vihmast päeva

Imetabane lugu, imetabaselt lavastatud Diana Leesalu-lt, imetabaselt mängitud värskelt lennult, ehe tahe ja intensiivsus. Puhas nauding. Mõned nopped näidendist:

Walker: 'Tead, ikka ju kipud arvama, et need inimesed, kes kunagi ei räägi, varjavad mingit tohutut saladust. Aga niisama tõenäoline on, et neil ei ole absoluutselt mitte midagi öelda.'

Ned: 'Flanöör on see, kes hulgub mööda linna ringi. Ta... uitab tänavail ilma kindla sihita... lihtsalt selleks et tänavail uidata. Ja peatub, siis... kui talle meeldib.

.....

Ned: Sest ta ei v-vajagi lootust. Ainuke, mida ta elult tahab, on... käesolev päev. Ja kui ta vanaks saab... siis ei meenuta ta Võite ja Kaotusi. Ta mäletab... mõningaid nüüdseks kadunud kohvikuid, kus ta jõi kohvi koos... veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega. Ja inimestega, keda ta juba aastaid on tundnud. Põgusalt.

Lina: Sest olla flanöör tähendab olla üksi.

Ned: Jah... aga ma arvan, et mitte kunagi... üksildane.

Lina: Kas selleks sa tahadki saada?

Ned: Mul ei ole k-küllalt tugevat iseloomu. Aga ma s-sooviksin, et selleks saaks keegi, kes on minust parem. Sest minu arvates on see parim! Olla... vürstlik vagabond. Saad aru? Uitaja linnas. Jalutaja'

Ned: 'Ei ma ei usu, et nad (lapsed) tõtt räägivad. Öeldakse, et n-nad räägivad tõtt, aga... need, kes seda ütlevad, on lollid. Ma ei usu, et lapsed räägivad tõtt, pigem on nad... kohutavalt avameelsed.

...

Ja kogu aeg oled sunnitud imetlema neid igavaid asju, millega nad tegelevad. "Johnny luges täna viieni! V-viieni!" Ma ei oska midagi selle peale kosta. Ma lihtsalt seisan. S-see ei meeldi inimestele. Selleks ajaks kui Johnny oskab k-kümneni lugeda, pole mind nende jaoks enam olemas.'

Adem | Oxygen

Ausamat ja siiramat sorti vaatamine noorsantidest ning neidisest, kes põevad geneetilist haigust, mis päev-päevalt sööb neilt kopsud ning lõpeb varem või hiljem kopsude täieliku kokku kukkumise ja surmaga. Ehk filmi noorukid teavad juba varajasest lapsepõlvest, mis neid ees ootamas on ja kui palju vähem aega on antud elamiseks võrreldes teistega. Kuis säense teadmisega oma elu elada? Üks noorhärra, nimeliselt Xavier (Wouter Hendrickx) valib väljakutsuva, piiride kompamise strateegia, harrastades näituseks süvavee sukeldumist, vastupidavus alasi, ideega proovida nii paljut ja nii palju kui ettekirjutatud ajaga on võimalik. Teine noorsant Tom (Stef Aerts) vastupidi ei näe mingit mõtet tavapärasel pungestamisel ja on otsustunud niisama antud aja ära töllerdada ja võtta vastu tulev. Kaks vastanduvat suhtumist. Pole õiget, pole valet, kuigi ümbritsev keskkond sõprade, vanemate, arstide, armsamatega arvab erinevat. Arvab erinevat kuna on omakasupüüdlikult enesekeskne. Nagu ka noorsandid ise oma olemises. Ehk siis võib küsida, kes peaks elama kellele? Kas piiratuma ajaga inimesed mitte nii piiratud ajaga inimestele või vastupidi? Minu sümpaatia sai kuuluma igal juhul töllerdisele.

Teise nüansina jäi hinge kraapima taaskordne nägemine armastavast ja leplikust poja ja ema suhtest ning närvilisest ning konkureerivast isa ja poja oma vahelisest suhtest. Kas nii ongi juba säetud looduses, et vanem generatsioon isaseid tunnetavad nooremate poolt ohtu ning vastupidi noorem generatsioon vajab vanemaga generatsiooniga vastandumist. See tundub liigse primitiivsusena, kuid mitmeti on säenne konfrontatsioon jäänud silma. Kuidagi ebavajalik, tuleb tunnistada tõde.

The Wrestler

Jätkasin tutvumist Darren Aronofsky tegemistega ja tõesti, tõesti 'The Wrestler' oli suurepärane leid. Tegemist on jutustusega ennast ajalõksu mänginud endise aja ameerika maadluse kuulsusest Randy 'The Ram' Robinsion (Mickey Rourke), kes pole ringist välja saanud ja kuigi parim enne on möödus juba kümnendeid tagasi, tuleb endiselt leib lauale läbi valu peamiselt just nädalavahetuste etendustest, nüüd juba üsna väikestele auditooriumitele. Kõik hiilgav on läinud kaduva teed, on jäänud närbuv lihamägi, blondeeruvad valged salgud, võltspäevitus, treileripark, stripiklubi, kulunud ürbid, steroidid, armid ning ilus hing, millele on raske mitte kaasa tundma jääda.

Terviserike on lõppeks see, mis rattast välja paiskab väsinud keha, tuleb haarata antud võimalusest, otsida muutust ja kõrsi uueks eluks ning hetkeks vaid nagu kõik laabukski, hetkeks vaid kõik klapikski, kuid neh. Kokkusattumus siin ja kokkusattumus seal ning 'The Ram' ongi ringis tagasi, võimalik, et viimaseks korraks. Päris elu väljaspool ringimaailma on siiski hingele valusam ja parem otsida lepitust või lõplikumat sorti väljapääsu juba vanast heast..

Iluskurb lugu.

Moon

Põnevamat sortimenti vaatamine.

Cafe du Flore

Imetabane. Kaks erinevas ajas-ruumis lugu põimuvad üheks armastuse kolmnurgaks, millele antakse võimalus eksisteerida. Ilus, ilus lugu ja suurepäraselt vormi valatud.

Deemonid

Mäeots Ain on kenasti kokku õmmelnud mitu erineva tahuga õnnemänguri lugu, mis üksteisega erinevas ajavõtmes põimuvad. Tublilt tehtud.

Valhalla Rising

Nicolas Winding Refn jättis 'Drive'-ga niivõrd kutsuva mulje, et sai proovitud ka varasemat loomet 'Valhalla Rising'-u vormis. Tundlikku kaameratööd ning toorust oli küllaga, muud suurt silma paraku ei jäänud.

Grizzly Man

Timothy Treadwillil on õnnestunud kaaderdada mõned üsnagi kuldsed kaadrid ürgsest Alaskast. Näituseks, moment kui Timothy tutvustab tagaplaanil toimetavat võimast isagrislit kui oma suurt sõpra ning samal ajal silkavad üle niidu ka kaks rebast, kes suures uudishimus tulevad tutvust tegema Timothy ning kaameraga. Või teise momendina üsnagi lähedalt üles võetud kahe võika isagrisli võitlusest territooriumi ning paaritusõiguse pärast, teeb domineerivam pool järsku sõna otses mõttes põhjad. Neid kaadreid jagus omajagu. Aga need kaadrid olid kõik Timothy Treadwilli omad.

Werner Herzogi kaadrid kuulusid, aga Timothy Treadwilli kui persooni lahti muukimiseks. Aus olles, siis miskit paeluvat nüüd küll pinnale ei tõusnud, kui vaid teadmine, et tegemist oli üsna lihtsameelse indiviidiga ja mitte seepärast, et ta grislidega koos otsustas suvi veeta, vaid pigemiti kuis ta seda ise põhjendas ning kuis ta väljendus ülesvõetud kaadrites.

Tokerjad

Anija mõisast on omajagu kordi mööda uhatud Kehra Tallinna lõigul, kuid senini pole sammu sisse astuda olnud suuremat põhjust. Rõõmustav, et Anne Türnpu ja Eva Klemets säense võimaluse andsid. Põnev oleks asjaosalistelt ise kuulda, mispidi ja kuis täpselt nad oma otsingutes näitemängule just Anija mõisaparki jõudsid või teisalt hoopiski tuli otsida sobivat näitemängu, mida ses suurepärases paigas publikumile pakkuda. Huvitav.

 

Imetabaselt täkkesse on küll neil tütarlastel õnnestunud ruum ja aeg sättida. Kergelt küll niiske, kuid siiski selge taevaga, vähemasti ma tahan mäletada, et taevas oli selge ja etenduse edenedes sirasivad juba esimesed tähed laotuses. Õhk oli meeldivalt jahe ning tasahilju saabuv sügisese õhtu lummav pimedus. Ruumiliselt oli leitud just mitte küll Eesti mõisaparkides harukordne tammepuude ringjas kogum, ehk minu kujutluspildis nö püha hiis, kuid kindlasti harukordselt sobiv paik etenduse keskpaigaks olnud ringlavale. Mäene üksteist täiendav koostoimimine kogu olustikus. Tuleb tunnistada, et värskes õhust varajasemate teatri kogemuste põhjal pole õnnestunud oma lihtsuses nii täiuslikus ajas ja ruumis varem etendust kaeda. Õnnestus leida ka üks klõpsakas veel sest kirgastavast paigast ja ajast:

Sügavamat sorti kummardus kord veel lavastaja tandemile ka oskuse eest, mitte üle sõita näitepaigast näitemänguga, vaid anda ka paigale ja ajale loo jutustamisega sügavust juurde. Pean tunnistama, et pööramäng pööramänguks ja eestlaste õiglusmeelsus õiglusmeelsuseks ja kannatused kannatusteks, see kõik jäi täiendama seda visuaalset ja tunnetuslikku kohaga kaasnevat elamust. Kõik need väikesematki detailid nagu koorilaulu viimine taamale, publikumi selja taha ja siis omakorda suures konvois üle heinama saabumine lavale või hiiglaslikud valgest riidest nukuteatri nukkude laadset kratid eemal pimedas öös vehklemas või mõisahärra kõne mõisakatuselt rahvale või kali ja mulgipudru ühises lauas mida publikumile serveeriti või ... Seda jada võiks jätkata veel pikalt ja pikalt.

Sõnaga jään arvamise juurde, et kogu näitemäng oli kummardus kodumaistele suurepärastele augustiöödele ning võrratule mõisapargi atmosfäärile ja selle tajumine oli uudne kogemus ja ääretult ergastav. Aitäh!

Kon-Tiki

Thor Heyerdahl sai tutvumine toimus õite ammu sarja 'Maailma ja mõnda' raames 'Ra' nimelise trükiga. Juttu tehti bambuslaeva ekspeditsioonist Marokost üle Atlandi Kariibi mere saartele. Oli enam kui kaasakiskuv lugemine, kuid mingil arusaamatul põhjusel jäi tol hetkel Thor Heyerdahli tegemiste täpsem uurimine tagaplaanile.

Nüüd siis nähtust selgines nii paljut, et Heyerdahl oma esimese kuulsuse võttis hoopiski Kon-Tiki nimelise ekspeditsiooniga Peruu rannikult Raroia saarele Polüneesiasse tõestamaks, et Polüneesiat asustusele andsid oma panuse ka lõunaameeriklased. Huvitav teadmine.

Film ise oli küllaltki täpselt mudeli järgi tehtud ning klassikaliselt purki surutud. Juba alguse kaadrid lumisest tiigist, kargemat sorti taustahelist ning lakoonilise fondiga tutvustav tekst õhkas põhjamaist filmikunsti. Narratiivist lähtuvalt oli oluline ära tuua kindlasti ka Thori lapsepõlvest kogetu veega, suhestus kaasaga, uurimustöö Fatu-Hival, äraütlemised kirjastajadelt ja alles sai balsapuust laeva ookeani vette ja liikuma lääne suunal. Igal juhul tundmus jäi, et tegijatel oli olnud suuri raskusi filmi kokku lõikamisega, mida võtta, mida jätta ja tulemiks oli lühikeste episoodide jada, milles otseselt loo jutustamine jäi taha plaanile. Rääkimata siis süübimisest seiklejate sisemusse ja nende omavahelistesse läbisaamistesse. Imselt oli see ka taotluslik, kuna kokku sai ikkagi üks üsna kutsuv, seikluslik ning positiivne piltide jada, mis ajab hamba matkurluse osas verele.

Down by Law | Seaduse kütkeis

Oma lihtsuses vaimustav. Keskmisest Jarmuschi filmist ehk toekama narratiiviga, kuid siiski jääb tähelepanu keskmesse ikkagi karakter. Kolm karismaatilist, teineteisest sõltumatut karakterit ja lihtsamat sorti sündmuste kulg, koos tubli Tom Waitsi kandvate helidega. Vägagi kena. Meenutas paljutki oma olemuses Jarmuschi 2 aastat varem valminud 'Stranger than Paradise'.

Üks läbivaid teemasi oli kodaniku Roberto inglise keelsete kalambuuride ja ütlemiste kogumine vihikusse ning õigete momentide leidmine viimaste tutvustamiseks üldsusele. Üks näidetest:

Roberto vangla stseenist - 'I scream, you scream, we all scream for ice cream.'

Humoorikaks tuleb tunnistada.

Night on Earth | Öö Maa peal

5 linna. 5 lugu. 5 lühikest, elulist, kaasahaaravat novelli. Nii moraaliga, kui moraalituid. Puhas kuld ja nauding.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Searching for Sugar Man

Ilmaavarustes on imelisi inimesi ja veel imelisemaid muinasjutte omajagu, mida teab ja tunneb vaid väike kogukond, õnneks aeg-ajalt juhtub, et miskit eriti suurepärast nopitakse ka üles tublide vormivalajate poolt ning tuuakse kogu ilmale vaatamiseks. Nii sai juhtuma ka suureks rõõmuks alloleva looga.

Tagasihoidlik härrane Sixto Rodriguez Detroidi 1970.-ndate indie muusika skeenelt võttis linti kaks üsna oivalist muusikalist kogumikku nimedega 'Cold Fact' (1970) ja 'Coming from Reality' (1971), mis mingil müstilisel põhjusel ei leidnud kunagi ühist keelt Ameerika mandri rahva muusikalise maitsemeelega, mis hämmastas pisarateni nii kohalikke muusikat produtseerivaid otsustajaid kui ametivendi. Juleti arvata, et Sixto lüürika ületas sel ajahetkel isegi kultusliku lugudevestja härrase Dylani enda loomingut, sobilik valgete tähtedega punavalge triibuline liialdus ilmselt. Sõnaga, peale kahte imetabast kogumikku oli Rodriguez pildilt kadunud.

Mis ei sobitunud, aga onu Samile, sobitus hästi onu Mandelat ootavale Lõuna-Aafrikale. Kuis täpselt Sixto esimene kauamängiv Mustale Mandrile jõudis ei tea täpselt keegi, kuid ometi tabas bobmarleylik malbe tämber ja sotsiaalkriitiliste sõnumitega lood apartheidi konnasilma piisavalt teravalt, äratamaks summutatud rahva häält. Ehk teatud mõttes annab leida siin paralleele ka meie koduvabariigi 'laulva revolutsiooniga', aga see selleks. Sõnaga Rodriguez läks tänapäeva mõistes 'viral'-iks - igal vähegi endast lugupidaval majapidamisel pidi kodusel riiulil olema 'Cold Fact' plaat. Ehk siis müüki ei tehtud mitte kuldplaadi numbrites, vaid pigemti mitmekordsetes plaatinumplaatides, mis isegi nii imeks pandav ei tundu. Samas müstifikatsioonide valdkonda kuulub kindlasti, et müüginumbrid ning ikoonilik populaarsus LAV-is ei jõudnud kuidagi muusiku endani, samas ega keegi ka väga vaeva ei näinud, kuna levis teadmine, et Sixto on juba ammu ilma leidunud tee viljakamatele jahimaadele ja nii sai teadmatus kestma kümnendeid, kuniks kaks keskealist lõunaaafriklasest Rodriguezi lemburit otsustasid mehe salapärase kadumise müsteeriumi lahendada. No ja tuleb tunnistada, et tänases globaliseeruvas ilmas aitab internet imesi korda saata ka kõige keskpärasematel.

Sõnaga ilusamat sorti muinasjutt on tee linale leidnud, eriti võrratu mjusiikiga ja väga viisaka kujundusega, üllatuma sain, et ka YLE ja SVT ehk meie põhjanaabrite riiklikud televisioonid on oma käe alla pannud filmi valmimisele. Igal juhul väga priima vaatamine ja tuju tõstev kogetu. Kui eelmise hooaja number üks heatuju filmi tiitli võttis 'The Intouchables', siis käesoleval hooajal on kindel favoriit hetke seisuga 'Searching for Sugar Man'.

Üks humoorikam äramainimine veel filmist kui mängiti lugu laulu nimega - 'Cause', milles peitus ka järgnevad sõnad:

My Estonian Archangel came and got me wasted
Cause the sweetest kiss I ever got is the one I've never tasted
Oh but they'll take their bonus pay to Molly McDonald,
Neon ladies, beauty is that which obeys, is bought or borrowed

Allan Pease and Barbara Pease 'Why Men Don't Listen and Women Can't Read Maps

Küll mitte pahvistav, kuid üllatuslikult silmaringi laiendav ning pilti klaaristav populaarteaduslik kirjutis sugudest - naistest ja meestest ning evolutsiooni tagajärjel tekkinud omavahelistest erisustest. Ilmselt küll on leitud sobivaid uurimusi ja näiteid oma nägemuse kirja saamiseks, ehk ilmselt on võib teatud osas kirjutatu üsna kergelt ümber lükata, kuid meelt lahutav lugemine sellegi poolest. Huvitavamaid väljanoppeid, mis igapäevasel toimetamisel võivad ära kuluda, mõistmaks ühe või teise tugevusi või nõrkusi või eripärasid:

• naissool on välja arenenud parem lainurk nägemine, mis võimaldab nägemist kuni ~45 kraadi vasakule ja paremale ning üles-alla ninast, andes võimaluse lähiümbruses tabada igat väiksemat detaili, meestel seevastu on pigemiti nö tunnelinägemine, mis võimaldab näha täpselt ja kaugele. Seletuseks - meesrahvas pidi kauges ajas jahtima saaki ning oluline oli tabada distantsilt saaki, naistel seevastu oli vaja, aga koopas toimetades pidada silmas kõike lähiümbruskonnas, mängivaid lapsi, koopa avaust ja oma pada. Näitlikustamiseks veel, et Austraalia maal hukkub kaks korda rohkem poisslapsi teed ületades kui tüdrukuid;
• meessool on kombeks miskit pilguga puurides pead kaasa liigutada - vasakule-paremale, üles-alla, nagu skaneerides, see on ka põhjus, miks mehed saavad tunduvalt rohkem etteheiteid võõraste seelikute jälgimisest, kuigi tegelikkuses skaneerivad niisamuti meeste välimust ka naised, isegi rohkem, kuid tegevus on peidetud ja seega ei jää ka vahele;
• naisterahvad näevad küll pimedas paremini üldiselt, kuid mehed näevad kitsamalt ja kaugemale, mispärast on meestel öösiti kindlam tunne sõita kui naistel;

• ajupoolkeradel on erinead funktsioonid ja oskuskeskused:

         

• suurel osal meespooltest on eraldi oskuskeskus orienteerumiseks ja navigeerimiseks, naistel jällegi kõneks, mistõttu paljud naisterahvad on leidnud oma tugevatest omadustest lähtuvalt ameti õpetaja, psühholoogidena, tõlkidena;
• üks koolkond teadlasi arvab, et naistel on kuni ~30%  võrra tihedam võrgustik vasaku- ja parema ajupoolkera vahel, mis tagabki tunduvalt selgema ja voolavama kõnevõime, lisaks tagab kiirem ühendus kahe ajupoolkera vahel ka kiirema järeldamise võime, mida teame kui 'naiselikku intuitsiooni';
• numbrid Austraalias näitasid, et kui muidu oli naiste-meeste suhe erinevatel ainetel enam-vähem võrdne, siis meeste osakaal oli valdav füüsikas (82%), IT (69%), matemaatika (65%), ehk ained, kus on vaja head ruumitaju, siis on mehed eesrinnas. Ametite poolest jällegi Inglismaal on mehi lennukipilootide ja võidusõitjate hulgas 99%, arhitektide osas 91%, piljardimängijate hulgas 87 ja raamatupidajaid 83%;
• meestele kuulub 99% kogu planeedi patentidest - vidinad sobituvad meesolevustele hoolimata vanusest;

• meestel on paksem nahk kui naistel, mehe nahk seljal on 4 korda paksem kui kõhul, mis on pärand kaugetest aegadest, kui tuli kaitsta end rünnakute eest selja tagant;
• kuigi meestel on tunduvalt madalam valulävi kui naiskodanikel, siis jällegi füüsilises aktiviteedis nagu sportides saadud vigastust mehe keha ei tunne nii erksalt;
• avalikes ruumides, näituseks söögikohtades eelistavad mehed istuda selg vastu seina ja nii, et nägemisulatus oleks võimalikult lai, tundes end läbi ala kontrollimise turvalisemalt;

• kui naisolevus küsib nõu riietuse osas on tal ilmselt endal juba kavand paigas ja ta ootab kinnitust, et valik oleks õige. Seega kui küsimus on, et kas kleidi juurde sobituvad kuldsed või sinised kingad, siis õige vastus on uurida, kas neidis on juba valiku ise teinud ja lasta oma valitut põhjendada ja siis heaks kiita;
• emad, tütred, vanemad õed räägivad tihti oma meespoolte eest, kuna meessugu töötab valdavalt vasaku ajupoolkeraga, kus kõnekeskusel ei ole täpset asukohta, seega kui mehel tuleb jutustada on kogu vasak ajupoolkera pidevas töös ja otsib õigeid sõnu. Uurimused on tuvastanud, et mitte ainuüksi ei hakka tütarlapsed varem rääkima kui poisid, vaid 3 aastaselt on tüdrukute sõnavara 2 korda nii suur kui samavanustel poisslastel ning lisaks on jutt kergesti arusaadav. Poistel seevastu on kombeks kasutada jututäiteks parasiite nagu 'hmm', 'ää', 'öö', 'nagu' ja lõigata sõnalõppe ära;
• meessugu räägib selleks, et infot edasi anda, naissugu räägib selleks, et rääkida, meespooled tõlgendavat juttu kui abipalvet ning näevad kohustust välja pakkuda lahendusi probleemidele, kuid naissugu hoopiski ei taha pidevaid vahelesegamisi lahenduste väljapakkumise näol, vaid pigemiti empaatia rikast kuulamist ning soovi päevas ettenähtud sõnade limiit täis rääkida. Numbrid ütlevad, et naisterahvad Itaalias räägivad keskmiselt 6000-8000 sõna päevas, lisaks veel 2000-3000 kommunikatiivset häälitsust ja 8000-10000 kehakeelelist sõnumit, ehk kokku nii ~20000 märgi kandis, meestel seevastu on numbrid 2000-4000 sõna, 1000-2000 häälitsust ja 2000-3000 kehekeelelist märki, ehk kokku ~7000 märki. Pea kolm korda vähem. Ehk meestel tuleb olla valmis kuulamiseks;
• kuis rääkida mehega? Räägi lihtsalt. Anna ainult üks teema korraga, mille üle juurelda;
• 'if a woman is talking to you a lot, she likes you. If she's not talking to you, you're in trouble.
• naised kasutavad kaudset kõneviisi, mehed otsest. Kaudse kõneviisi eeliseks on suhete loomine ja hoidmine, tähtsaim kohal on harmoonia. Otsese trumbiks tulemuslikkus ja kiirus;
• 'to get a man to listen, give him advance notice and provide an agenda';
•  'underpressure woman talk without thinking, underpressure men act without thinking, that's why 90% of people who are in jail are men and 90% of people who see therapists are woman'

• progesterooni nimelise hormooni pärast on naisolevustel nõrkus pehmete mänguloomade nagu näituseks karude vastu, kuna nende välimus meenutab vägagi väikelaste kuju suurte silmade ja lühikeste jäsemete ja pontšaka kehaga;
• loomulikud blondid juuksed on kõrge östrogeeni tunnuseks;
• mida kõrgem testesterooni kogus kehas, seda parem kaardilugemiseoskus;
• tänu testesteroonile on ka ~90% vangidest mehed;
• tedretähnidega punapäid sünnib siia ilma sama palju kui homoseksuaalseid inimesi;
• homoseksuaalsetele kodanikel on kolm korda suurem tõenäosus võrreldes heteroseksuaalsetega, et ka nende suguvõsas on teisi homoseksuaalseid olevusi, ehk teisiti öeldes on homoseksuaalsus põhjendatav osaliselt geneetikaga;

• mida intelligentsem on mees, seda väiksem on sugutung;
• hommikuti on mehe testestorooni tase 2 korda kõrgem, õhtuti peale tööd ~30% madalam tavapärasest;
• 'The Rooster Effect' - kukk suudab ühe kanaga paarituda ühe päeva jooksul 5 korda, 6.-ndal korral kaob tal igasugune huvi sama kana vastu, samas on ta võimeline paarituma järgmise kanaga. Sama number on oinal lammastega ning mehel naisega, pullil on samas number 6;
• juhuslikust hetkest kuni orgasmini kulub isastel olevustel keskmiselt 2,5 minutit, naissool seevastu 13 minutit.

Mõnikord on kõik nii selge

Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.

Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.

Kathleen Tracy 'Sacha Baron Cohen: From Cambridge to Kazakhstan'

Üsna igavalt kirjapandud peavoolu toodang uelsi juurtega rikkast perest pärit juudipoisist, kel taskus Cambridge ajaloo diploma tööga juutide panusest ameerika maa inimõiguste liikumiste juures, laiemale üldsusele rohkem tuntud kui Ali G, Borat, Brüno ja Aladeen.

Süütus | All That Matters Is Past | Uskyld

Oleks pakkumise teinud, et Taani koolkonnast tuleb film niivõrd selged paralleelid tekkisid von Trieri 'Antikristusega'. Tuleb, aga samast lähedalt Rootsist ja tuleb jõhkralt, tuleb eluliselt, isegi ehk natuke häirivalt eluliselt esiti. Samas raputusi ongi vaja. Raputusi me otsimegi.

Sõpruse lehelt.

Olen nii elevil | I'm so excited | Los amantes pasajeros

 

Aasta kõige õnnetum film on nüüd kaetud, isegi ei mõista veel, miks oli vaja lõpuni saalis olla.

Lähedus

Elina Pähklimägi pakkus suurepärase võimaluse taaskord Kõue mõisa külastada, naudelda remonteeritud hoone sopilisust ning stiilselt väljamängitud detailiderohket olustikku, alates algupärastest puidust lülitidest, pistikudest, triikrauad uksestopperitena ning Umberto Eco kirjatükid tualettruumis. Äärmiselt peen.

Näitemäng ise oli tuttav juba kinolinalt, kuhu ta omakorda oli jõudnud jällegi teatrilavalt, ehk siis Patrick Marberi kirjutis läbi Londoni lavalaudade Mike Nicholsi filmipurki ning nüüd juba tänu Elinale Kõue mõisa aita. Tänu viidatud tutvusele läbi filmi pakutavale süžheele ning lavastaja poolse detailitäpsuse, siis esimese poolaja jälgimine meenutas filmi vaatamist subtiitridega. Praktiliselt kõik oli etteoodatav ja aimatav, mis natuke tappis etenduse võlu, aga see on puhtalt inimeste traagika, kes on filmi näinud. Liiati tekkis vajadus võrrelda filmi ning etendusest välja kasvanud rolli lahendusi. Näituseks oli mul pikka aega raskusi Nero Urke intensiivse ja neurootilise mängumaneeri nautlemisega, kuid mida etendus edasi, seda enam hakkab mulle see sümpatiseerima kui konteksti sobiv. Antud juhul sobis ideaalselt. Ja oli veenvamgi kui Jude Law mängitud pehmelt malbe Dan.

Kui mõtlen nüüd tagasi etendusele ja filmile, siis Anna rollis näen ma pigemiti vaimusilma retrospektiivis Helena Merzinit kui Julia Robertsit, mitte, et üks või teine nüüd selgelt parem oleks olnud, kuid Helena oli selgelt vahetum, ehk annab eelise siin ka teatri olustiku intiimsus.

Agnes Aaliste ja Natalie Portmani rollilahendused jäid mulle tunduma identsed. Agnese puhul jäi suurim üllatus etenduse järgsesse publikumi tänamisse, kui lavale saabus üdini ontlik ja tagasihoidlik neidis, võrreldes väljakutsuva ja terava Alicega. Milline uskumatu metamorfoos.

Ja viimaseks Kaido Veermäe, kelle omanäoline hääletämber on lihtsasti meeldejääv ja seda kõikse paremas mõttes. Samas Clive Oweni jõuliselt sirgejooneline macho Larry oli veenvam tuleb tunnistada.

Kokkuvõttes nauditav kogetu.

Aitäh!

Sønner av Norge | Sons of Norway

Skandinaaviast, sedant puhku Norrast tuleb uskumatut kvaliteeti. Jens Lieni üles võetud film on puhtamal kujul tõsieluline absurdikas, mis balanseerib nii komöödia ja draama vahel, pildistades vabameelset kasvatust, hipilikku isafiguuri ning punkariks kasvava poja omavahelisi tegemisi enne ja peale traagilisi juhtumisi peres. Suurepärane.

The Fountain

Tahtsin kogeda Aronofskyt, sain kogeda Aronofskyt. Ilmselgelt on härrasel vändatud ka selgema visiooniga filme.

Life of Pi

Inimesed tahavad uskuda.

Hitchcock

Fenomenaalselt meeldejääv esitus järjekordselt härraselt Hopkinsilt, eelkõike ikkagi see ainulaadne hitchcoclik kõnemaneer. Priceless!

Jon Krakauer 'Into the Wild'

Jon Krakauer on raamatu kirja saanud ebaharilikus stiilis, suuresti põhineb eelnevalt ilmutet' artiklile ajakirjas 'Outside'. Lugu ei jookse mitte loogilise aegreana, vaid avab peatükk peatüki kaupa uusi tahke, mõtte konstruktsioone lähtuvalt kirjaniku enda kogemustest ning paralleeli otsingudest teiste sarnaste juhtumitega. Välja tuuaksegi huvitavad nimed nagu Everett Reuss, Carl McCunn, John Mallon Waterman, John Menlove Edwards, kelle ebatavaliste elulugudega tasub tutvuda.

Raamatust endast veel mõned tabavamad ütelungid:

Everett Ruess

'It is true that I miss intelligent companionship, but there are so few with whom I can share the things that mean so much to me that I have learned to contain myself.'

Everett Ruess
'I have been thinking more and more that I shall always be a lone wanderer of the wilderness. God, how the trail lures me. You can not comprehend its resistless fascination for me. After all the lone trail is the best.'

Jon Krakauer
'We like companionship, see, but we can't stand to be around people for very long. So we go get ourselves lost, come back for a while, then get the hell out again.'

John Muir
'But we little know until tried how much of the uncontrollable there is in us ...'

Lev Tolstoi
'I have lived through much, and now I think I have found what is needed for happiness. A quiet secluded life in the country, with the possibility of being useful to people to whom it is easy to do good, and who are not accustomed to have it done to them; then work which one hopes may be of some use; then rest, nature, books, music, love for one's neighbor—such is my idea of happiness. And then, on top of all that, you for a mate, and children perhaps—what can more the heart of man desire?'

Maurice Herzog 'Annapurna'

Kirjatükk mägisest ekspeditsioonist eesmärgiga võtta ära esmakordselt inimkonna ajaloos 8000m mäetipp. Kirja sai tänu ekspeditsiooni juhi, alpinisti Maurice Herzogi dikteeritud meenutustele, haiglavoodist, kus härra veetis pärast retke mitmeid kuid, võideldes nii füüsilise valu kui depressiooniga. Raske uskuda, et sellises konditsioonis on kirja saanud niivõrd elujaatav, positiivne, helge ning kaasahaarav jutustus, mitte proosakirjaniku poolt. Seikluslikust võtmest ning magnetiseerivast toimest, üks parimaid kogetuid siiani üldse.

Philippe Auclair 'Cantona: The Rebel Who Would Be King'

Eric Daniel Pierre Cantona nimelise härra kohta on juba jõutud õige mitu autobiograafilist kogumikku välja anda, siinjuures pole ta ühegi teosega otsest koostööd ise olnud nõus tegema, vaid pigemiti andnud vaid nõusoleku ilmutamiseks. Võrgust leitud hinnangute väitel siiani ilmunuist parim on Philippe Auclairi kirjapandu, Ericu kasvamisest ja tegemistest nii enne Old Traffordile saabumist, kui ka juba kuninga seisusesse tõusmisest Manchesteris, kuid kahjuks vähe sõnastust Stretford Endi ikooni pärastistest tegemistest peale jalgpalluri ameti maha panemist. Loo kirjapanija näol on tegemist prantslasest kirjatsuraga, kes kajastab tänini inglise jalgpalli 'France Football'-i nimelisele ajakirjas, mida loetakse ühtlasi üheks maailma prestiižheimaks. Seal hulgas on võtnud trükis vaevaks anda välja ka tänaseks juba ilma (esiti ainult vana-maailma) parima palluri tiitlit - Ballon d'Or-i. See aga selleks.

Auclairi kirjapandu tugevaim külg joonistubki välja härrase enda taustast - ühelt poolt Cantonaga jagatud rahvusest ning teisalt, veelgi et olulisemast - aegade jooksul välja kujunenud ajakirjaniku suhetevõrgustikust kohalikul Prantsuse vutimaastikul. Eelnevast tulenevalt on Ericu lapsepõlv, mürsiku iga ja kogu karjäär Prantsusmaal vägagi põhjalikult ning ilusasti välja joonistatud ning lahti üritatud murda ka niivõrd vastuoluliseks isiksuseks kujunemise lugu. Üritatud, sest Eric ise ei nõustunud raamatu osas koostööd tegema, kui täpsem olla, siis pigemiti Phillippe aimates ette Ericu vastust ei vaevunud ka küsima. Ainest on võetud trükistele või muudele meediumitele antud intervjuudest, letti võetud endisi kooliõpetajaid, treenereid, meeskonnakaaslasi, sõpru, väidetavalt kokku üle 200 intervjuu, kuid ei isa, vendade, ega ka naise, lastega ole juttu pikemalt kui üldse tehtud, mis jätab loetust välise vaatluse mulje ja kuigi sügavale minna ei ole olnud võimalik. Lugemist uue ja huvitava võtmes jagub aga küllaga, kirjapanija on osanud tohutust materjali hulgast välja sõeluda oma selge nägemuse, mis minu subjektiivsuses tundub ka igati objektiivne olevat. Teiseks tuleb tunnistada, täitsa kaasakiskuvalt jutustavalt on ka sisu paberile vormitud. Vähemasti kuni Cantona Inglismaa karjääri alguseni, millest alates muutub jutustus tuntavalt kuivemaks, mis on lihtsasti põhjendatav jällegi härra taustaga, mis seotud enam Prantsusmaaga kui vana Albioniga.

Uueks teadmiseks kujunes:

• Cantona emapoolsete juurte pärinemine Katalooniast ja isapoolsete Sardiiniast, olles ise läbinisti 'Marseillais', kõikse pealt marseillane ja alles siis prantslane;
• jahinduse hobi lähimate sõprade ringis;
• vaimustus kaasaegsemat sorti kunstist, isiklikud ekperimenteerimised molberti ja pintsili ja fotodega;
• äärmiselt tagasihoidlik šampanje lembus ajas ja ruumis kus, saarerahva kohalik jalgpallurite kogukond ilmus nii treeningutele kui platsile jääknähtudega pigem regulaarselt kui erandlikult;
• harukordselt suur lugemus nii kaasaegsest kui klassikalisest kirjandusest, nii filosoofiast kui poeesiast.

Härra ütelusi läbi aegade:

"There is nothing more stupid than a footballer who pretends to be more indispensable than the ball. Rather than run with the ball, make the ball do the work, give it and look quickly. Look around quickly and you will be the best."
Albert to Eric

"As soon as I walked, I played football. My parents have told me: as soon as I saw a ball, I played with it. This is something I have in me ... Maybe, on the day I caressed a ball for the very first time, the sun was shining, people were happy, and it made me feel like playing football. All my life, I'll try to capture that moment again."

"A footballer isn't allowed to be crazy. And that is regrattable." [] "You must have strength to be crazy!"

"I have this passion inside that I can't handle. It's like a fire inside which has to get out and which you let out. Sometimes it wants to get out and do harm. I do myself harm. It worries me when I do harm, especially to others. But I can't be what I am without these other things to my character."

"I'm so proud the fans still sing my name, but I fear tomorrow they will stop. I fear it because I love it. And everything you love, you fear you will lose."

"Leaving a club is like leaving a woman. When you have nothing left to say, you go."
After leaving Leeds United

"I'm proud of what I achieved there, but life on memories is not much of a life."
After leaving Manchester United

Hamlet

Esmane täispikk kogemus lavalaudade ühe lakmuspaberi - Hamletiga, on nüüd tehtud, seda siis Linnateatris. Sõnaline osa oli jäänud originaalile truiks, kuid tegevustikku olid toodud eelmise sajandi koduvabariigklikule skeenele. Lahendusena iseenesest täitsa huvitav. Huvitav ei olnud juba 'Tuulepealne maa' sarja viimasest osast välja võetud järjepidev viinapitsitamine, milleks see küll vajalik on?

Näitlejaskonna koha pealt pole eriliselt olnud suurem Alo Kõrve talendi austaja, kuid tuleb tõdeda tõde, et aina enam ta mäng mulle sümpatiseerima on hakanud, seda siis Linnateatri kollektiivist. Iseenesest väga lihtsal põhjusel, alati kumab läbi härrase rollilahendusest põhjalikkus ning süübivus, karakter on detailideni läbi mõeldud ja selgeks tehtud ning ta omab ka tänuväärset oskust seda publikumini tuua. Muljetavaldav. Hamleti koha pealt jäi, aga mu jaoks karisma osa õhukeseks. Kõrve poolt pakutud hullus oli veenev hullus, kuid ilmselt oma kujutluspildis ootasin miskit teistlaadi hulluse vormi.

Jällegi tegi päris uskumatu rolli proua Võigemast, üks kõik mis žanr, üks kõik mis roll, neidis on alati vapustav. Julgeks öelda, et hetkel üks parimaid kui mitte parim naisnäitleja koduvabariigis üldse.

Nikolai II tütred

Kuressaare linnateater tuli Vene teatrisse käima oma tibens-tobens klassikalise tükiga Nikolai II tütardest. Klassikalise draamateatri huvilisele sobilik suupala.

Tahaks näha roosat elevanti

Polygoniga on kujunenud välja kummastav suhe, äärmusest-äärmusesse. Kas pakutav on suurepäraselt hea või pakutav on üsna õnnetu. 'Tahaks näha roosat elevanti' klassifitseerib ennast kohe kindlasti esimesse kategooriasse. Äärmiselt suur hea meel on, et Piret Jaaksi poolt kirjutet' näidend, mis noppis ka parima lavastuse käsikirja auhinna, mõned hooajad tagasi, lõppeks toodi ka teatrimajja ja toodi just Polygoni teatrimajja. Erakordne käsikiri on leidnud tabava lahenduse laval ning näitlejad ainult täiendavad täiust. Kadri Adamson siiani ei ole olnud just tass teed minule oma töödes, kuid elevandis tehtu avas uued huvitavad küljed. Liisa Pulk seevastu on vägagi tass teed minule, kuid paraku ei ole olnud piisavalt tahtmist Vanemuisesse jõuda. Härrane Rämmeld sobitub oma lavaolemusega perfektselt taotletud rolli. Hooaja parima kandidaat number üks.

Poly:

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk…  

 

“Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks.    Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.

Armastus | Armour

Haneke on käesoleval ajal Euroopa kinos kindlamast kindlam kvaliteedimärk. Amour oli lihtsalt vaimustav. Armastus, surm, usaldus, lubadus, õige ja vale. Kaks viimatist kogetut on vägagi rõhuvad olnud, samas ausad ning tõelised. Väga priima.