Ema

Theatrumis lavastunud Florian Zelleri "Isa" oli vägagi mõjus kogemus nii isiklikus kui näitemängulises plaanis, seega kui Ugalast võttis Tanel Jonas sama näitekirjaniku "Ema" lavastada, tuli minna.

Lühidalt.

On pere, kahe lapsega pere. Ema on varajases nooruses, kahekümnendate alguses, koduseks jäänud ja pühendanud oma elu mehe, tütre ja poja heaolu eest hoolitsemisele, eriti just oma lemmiku - poja heaolu eest hoolitsemisele. Nüüdseks on aga lapsed pesast välja lennanud, poeg leidnud endale kallima ja emaga suhtlemine on unarusse jäänud. Ka mehega pole naisel lähedast suhet, etendusest jäi arusaamatuks, kas see on alati nii olnud või on nad aastate jooksul lahku kasvanud, samas see ei ole otseselt ka loo pealiin. Pealiin on ikkagi ema ja poja omavaheline suhe. Täpsemalt ema võimetus pojast lahti lasta ja lubada tal oma elu elada. Ema ei suuda oma rollist välja tulla ja ennast uuesti leida, defineerida. Tööle minna ei taha, hobisi ei ole, mulje jäi, et sõpru ka väga mitte. On vaid kinnisidee poja näol. 

Iseenesest üsnagi tüüpiline olukord heaolu ühiskondades, arvaks. Seda annaks laval avada küll.

Paraku lavastuslikus plaanis jäi mulle käsitlus arusaamatuks, mitmeid olukordi mängiti uuesti ja uuesti veidi erinevates vaatevinklitest lähtuvalt, kas need olid siis tegelikkus vs ema väljamõeldud maailm või kuidas teised pereliikmed olukorda nägid või võimalikud eluliinid. Ei hammustanud läbi, ega läinud kaasa. 

Sõnaga - jutuainest mul vanematega igal juhul pärast etendust jagus, aga ligiläheast mõjusust Ema võrreldes Isaga ei pakkunud.

Ema oli õunapuu

Kui teatrisse kehaliselt kohale minna ei ole võmalik, tuleb vajalik doos kätte saada tele vahendusel. Valikut on pakkumisel omajagu, loosi läks seekord Urmas Lennuki kirjutet' ja Vallo Kirsi lavastet' "Ema oli õunapuu". Lugu tulemisest ja minemisest, kahest vennast ja elust väikeses külas. Väga vahetu ja aus, mõne pisarakiskuja ja sama mitme turtsatusega, on palju ütlemata asju, samas ka hoomatavat hoolivust, mille väljendamisega toime ei tulda. Eriti loomuliku rolli teeb Tanel Ingi Peterina.

Üks meeldejäänud küsimine Peterilt - Mis sitta sa oled söönud, et nii tige oled?

Gogoli disko

Pärast Ugala teatri remonteerimist tekkis loomulik kihk kaeda perra, mis ümber tehti ja kuis nüüd maja seest poolt välja näeb. Tüki osas otsesest eelistust ei olnudki, valituks osutus kalendri järgi sobivaim - uusmulgi Paavo Matsini kirjutet raamatu  "Gogoli disko" põhjal Ott Aardami valmistehtu. Näitemängu jälgides hakkas selginema, et antud raamatu lugemine tundub olevat eelduseks selle etenduse mingilki määral lahti hammustamisele. Kõik tundus olevat kuidagi hektiline. Kasuks tulnuks ilmselt ka Gogoli loominguga sinapeal olemine, praegu aga tundus olevat katke siit ja katke sealt, mingit tervikut ja arusaama ei jõudnudki kogu nähtust tekkida. Viited Viljandit mõjutanud ajaloolistele sündmustele avanesid samuti alles hiljem ise järgi uurides nagu vangla asemele kerkinud kaubamaja ning hullumaja sulgemine. Mööda läks ka Gogoli teema, mis rolli ta ses loos üldse täitis? Oli nagu Woland, kes muutusi ja imesi esile kutsus ja samas tema kõhuhädad, oma inimlikkuses, raske mõista. 

Lavakujunduses oli võetud viimast kogu tehnopargist, mis nüüd Ugalas lavastajatele kättesaadav on, mehhaaniliselt tõusvad ja langevad tasandid, gigantsed laeni ulatuvad automaatselt liikuvad liuguksedm pöördlava - mis jättis tunde nagu keerleks karusellis. Parim või tegelikult huvitavaim lahendus oli Tšehhi kristalliga täidetud 6m kõrgune nõukogude aegne sektsioonkapp. Sellele täispunktid. Väga lahe.

Idioot

Viljandi vanemad ja nooremad teatraalid tulid väisama kivilinna Linnateatri maja, kaasas klassikalisemat sorti draama, Dostojevski - 'Idioot'. Mitu kiitvat sõna, jõudis silm lugeda tüki kohta ennemalt. Lisaks siis ka eelnev isiklik kogetu, Sarneti poolt mõned hooajad tagasi kinolinale toodud filmiga, suure piinlikusega peab tunnistama, et ühtlasi ka esmatutvus Idioodiga, oli imetabane.

Ilmselt saangi nüüd E.Albee - 'Kes kardasb Virginia Woolfi?' kõrvale tõsta ka F.Dostojevski - 'Idioot'-i, kui loome, mille tõlgendusi vaataks suurima hea meelega ikka uuesti ja uuesti, mõlemad lood on nii tugevalt karakteripõhised, et annavad ühelt poolt nii lavastajale kui teisalt veel rohekm näitlejatele suurepärase rollimineku võimaluse. Ehk minu jaoks ongi tegemist suuresti näitlejaetendustega. Siinjuures ei tahaks ma kuidagi vähendada lavastaja ja dramaturgi tööd, eriti veel antud näite puhul, kus noorhärrased lavastaja Vallo Kirs ning dramaturg Tõnis Parksepp olid materjaliga tööd teinud omajagu aastaid, kirjutanud raamatusse ja raamatust mõtteid, plaane, ideid, kavandeid, lasknud asjadel veel omajagu settida ning lõppeks veel omakeskis kogu näidendi kõik stseenid läbi mänginud. Nagu mehed ise sõnasid, siis see ongi tavapraksis neil koos töötamiseks ka teiste tükkide puhul. Harvakohatav põhjalikkus, peab tunnistama.

Vallo Kirsi õnnestus kuulata, näha ka OP-is (alates 11:30), küll mitte antud etenduse kontekstis, vaid uusima näidendi osas, mis lavastub Hobuveskis, kuid siiski, kergelt hämmastav oli kuulata niivõrd läbimõeldud, tasakaalukat, aupakliku ning analüüsivat teksti noorelt mehelt. Minu lugupidamine.

Aga näitlejatest. Valdav osa siis värsked näod Viljandi Kultuuri Akadeemast. Minu jaoks esmane kohtumine ning selle põhjalt ei tahagi kaugemale minevaid järeldusi tegema hakata. Kõikse pealt loomulikult Rait Õunapuu ehk vürst Mõškin, rollilt lapsikult siiras õilishing, nii oma sõnas kui teos, kui ka armastuses, seades esiplaanile teiste heaolu ja mängides end nii paratamatult nurka, kus enam kõiki rahuldavaid lahendusi ei ole. Raidi silmad olid siirad, emotsioon ehe, sõna kõlas ausalt, kõik ehtmõškinlikult naivistlikult nagu ma enesele ette kujutangi selle karakteri puhul. Ometi silmasin miskit, mida ma filmis Risto Kübari solgutatud ja kannatavas vürstis ei märganud, nimelt tundmus, et tegelikult on see hoopis Mõškin, kes kontrollib kogu mängu armastuste hulknurgas, tahtes viia inimhinged nende tõeliste minadeni. Andes kerge tõuke. Sõnaga, miskit uut ja igati nauditav lahendus. 

Klaudia Tiitsmaa ehk Aglaja, ühelt poolt õrn ja habras, ideaalide poole püüdlev noorneidis, teisalt, aga tugev, tark, ka küüniline naine, kes ei taha leppida peale surutud normatiividega kõrgseltskondlikus seisvas vees. Mulle väga istus, kuis Klaudia suutis need kaks erinevat poolust üheks usutavaks tervikuks mängida. Ei tekkinud ebakõla ning üleminekud kahe pooluse vahel olid kiirusest sõltumata loomulikud. Õnnestunud omanäoline lähenemine.

Adeele Sepp - Nastasja, imekaunis hoolimatu naisdeemon, kelles vürst Mõškini ilmumine siiski suudab veel äratada usu armastusele ning armastusväärsusele, kuigi vaid hetkeks ainult viimasele. Adeele oli ilus, oli deemonlik, oli hoolimatu, oli ohverduv. Oli väga hea, täpselt selline nagu Nastasja olema peab.

Kristian Põldma - Rogožin, sirgjooneline, nurgeline, kirglik, oma tahtmist saama harjunud elupõletaja, vähemasti nii kujutan ma Rogožinit ette, Kristian jäi oma rollis pehmeks. Ei kandnud hääl, polnud oodatud robustsust, liikumises oli küll enesekindlust, kuid see tundus masinlik, ei olnud seda üleolevust. Mulle kuidagi see rolli lahendus igal juhul ei toiminud.

Ülejäänud karakterite peal ei peatu, nad täiendasid kenasti nelja peamist tegelaskuju.

Kokkuvõttes, jällegi suurepärane kogemus.