Mimoosid | Mimosas

Tugev tahtmine oli näha nii Maroko olmet, kui ka Atlase künkaid lähemalt ja täpsemalt. Cannesi filmifestivalilt oli kukkunud filmile ka kriitikutelt äramärkimine medaliga ning isegi Tristan Priimägi hõigatas, et see on nüüd küll väärt vaatamine, mida tuleb kibekähku kaema minna.

Maroko eluolu oli pakkumisel üsna tagasihoidlikult, kuna tegevus toimus kahes ajas ning mitte niipaljut siis tänases päevas, kuigi jah, uuele elule putitatud Mercedese 240d ja 300d mudelid ning liiklus tühermaadel jätsid küll lahedalt apokalüptlise virvenduse, mida tahaks kogeda. Atlase mäestikust sai aga pildi kätte, üsna klibune on teine ja mitte nii kutsuv kui oleks julgenud esiti arvata. Kriitikutega sarnane katarsis jäi paraku aga saavutamata, kuna mitte ei oska säenset pakutud gurmeed vääriliselt hinnata.

Roar | Möire

Kinokunsti osas on mitmete hooaegade vältel ikka üht koma teist jõudnud naha vahele koguneda, seda üsnagi eripalgelistest vormidest ja seinast-seina kvaliteedis, mille tulemiks on tänasel hetkel olukord, kus üllatusmomenti või veelgi enam pahvistust saab kogeda harva, liiga harva. Rõõm on muidugi suur, kui see moment ikkagi lõpuks kohale jõuab, sedant puhku siis aitas kino Sõprus, pakkudes Noel Marshall-i 'Möire'-t, no miskit nii absurdset pole tõesti õnnestunud varem kaeda. Stsenaariumil ning näitlejatöödel suurt mõtet peatuda ei ole, samas teha projekti oma perega (Noel Marshall oli filmimise ajal suhtes Tippi Hedren-iga ning nad moodustasid kolme lapsega omamoodi kärgpere) Aafrikas, elades koos 70-e kiskjalise kaslasega igapäevaselt - no ei ole võimalik. Ometi on ja see ongi sisuliselt ainuke põhjus, miks seda filmi tasub vaadata.

Töömehe surm | Workingman's Death

Michael Glawogger rebib kontoritoolist ja tutvustab ilma igasuguse valehäbita viite võimalust kuis vorst leiva peale teenida. Tingimused, milles inimesed elavad ning töötavad ning naeruväärne tasu, mida nad selle eest saavad on rabavad, ehk kuuludes 1% maailma rikkaimate hulka on häiriv kõrvalt näha, et kui paljude inimeste elumõtteks on vaid elu sees hoidmine. Häiriv. Kogu see igapäevane sahmimine tundub, selle kõrval nii mõttetu.

Dokumentaal suure D-ga!

Vääramatu Jõud | Force Majeure

'Force Majeure' on äärest-ääreni, üdini rootsilikult kokku õmmeldud tegemine, niivõrd kui mu isiklikus vaimusilmas vähegi olla saab, samamoodi nagu kartulipudru ja lihapallid nagu Astrid Lindgreni lasteraamatud nagu Volvo nagu IKEA, nagu kõik jutud. Klassikaline keskklassi tüüppere, töös elav pereisa, nääps idülli ihkav trofeenaine, kaks last, poeg ja tütar, kelle nimi üllatuslikult ei olegi Tom ja Annika, suusapuhkusel Alpides. Kogu komplekt on nii ülevõlli normaalne, et sunnib tahtmatult muigama ja see on ainult taust, ka sündmused, mis lahti rulluvad lähevad samas võtmes edasi, mistõttu ei tahaksgi filmi draamaks tembeldada, vaid pigemiti jätab hõljuv peen eneseiroonia mulje komöödiafilmist. Päriselulisest komöödiast, kus naeruvääristatavaks on heaolu ühiskonna näilik problemaatika ning absurdi hõngulised, samuti näilikud lahendused neile samadele probleemidele, mitte miski ei tundu päris ning mitte miski lõppeks ei muutu.

Ühena küsimustest, mis õhku visatakse on mehe ja isa roll tänases heaoluühiskonna ruumis, ühelt poolt geneetilisse koodi sissekirjutatud ootus füüsises tugevamale sugupoolele on, et ta peab endiselt ürgmehelikult käituma eluliselt kriitilistes olukordades, teisalt igapäevas on ootus pigem õrnusel ja mõistvusel ja võrdsusel, filmi pereisa toob peale ühte komistust mõlemad rollid hiilgavalt koju ära. Isiklikus arusaamises liigitus eriliselt absurdi valdkonda isa argumentatsioon peale näilise katastroofi läbi elamist koos perega, ehk väita jah kallis, sina nägid antud juhtumis minu käitumist nii, mina, aga hoopis naa ja see on täeisti okei, lepime kokku, et meil on erinevad nägmused ning lähme edasi - let's agree to disagree ja ongi lool punkt. Absurd.

Absurdi liigitus ka pereisa nõudmine laskuda alla uttu mattunud suusanõlvast, kuna tema on perepea ja tema otsustab ja pere peab juhti usaldama, õnnetul kombel jäi igal juhul laskumisel mingi hetk pereema maha ülejäänud pundist ning ei vastanud ka ühelegile hüüdele. Hämmastama pani pereisa otsus jätta lapsed üksinda olematu nähtavusega suusanõlvale ning minna pereema otsima, üsna väiksed lapsed siis. Kummastav otsus, kuniks mõnekümne sekundi pärast saabus isa võidukalt ema süles laste ette, jään kahtlustama, et tegu oli vanemate poolse kokkulepitud teatriga, tõestamaks isa võimekust noorema põlvkonna silmes. 

Viimastes stseenides anti seni peksa saanud meessoole andeks ning mõlemad said end kenasti rehabiliteerida, rollid loksutati jälle paika.

20 000 Days on Earth

Muhedamata sorti sissevaade ekstsentrikust muusiku- ja kirjamehe Nick Cave elusse ja arvamistesse. Rõõmustav on näha tundliku sotsiaalse närviga kodanikke, kes tajuvad maailma enda ümber ja mõistavad seda, loomulikult enesele omase subjektiivsusega, kuid siiski mõistavad, ning samas ei võta, seda liiga tõsiselt. Väga 'aussielik' suhtumine.

Only lovers left alive | Armastajate igavene elu

Tihti on juhtunud, kui komistan hinge harimise programmiga miskise eriti hunnitu otsa, siis on suur tahtmine öelda ja kirjutada paljut, ning teisalt, öelda ja kirjutada kogetuga samaväärselt hunnitult, mis omakorda ehitab paradoksaalsel kombel barjääri kogetu ja kirjutamise vahele, nii jääbki kirjutis pikemaks ajaks riiulisse ootama paremat aega, mistõttu lõppeks emotsioon hääbub ning tekst kuivab kokku. Seekord siiski mitte, kuigi kogetust on möödunud juba tubli kuu, siis tundmus on endiselt ehedalt värske, isegi tukslev. Ilmselt suuresti tänu põrgulikult heale, melanhoolsele muusikapildile (soundtrack), mille Jim Jarmuschile on loonud Jozef van Wissem ja mis on kaasas käinud minuga viimased viis nädalat. Jarmuschil on imetabaselt tundlik kuuldelis-vaateline närv, tänu millele ta suudab nagu Tarantinogi kududa pildi ja muusika üheks tervikuks, kus helil on mängida sama suur roll kui visuaalil endal, nagu Jozef van Wissem ütles - 

“I know the way [Jarmusch] makes his films is kind of like a musician. He has music in his head when he’s writing a script so it’s more informed by a tonal thing than it is by anything else.”

Üsna sarnaselt on ka Tarantino ise kirjeldanud oma filmide ülesehitamise protsessi loomingulisemat poolt.

Mõtlema nüüd hakates, siis üsna mitmes kirkalt meelde jäänud viimatises filmi kogemuses (nimeliselt siis 'Searching for Sugarman' ja 'The Borken Circle Breakdown' on esimesed, mis meenuvad), on olnud samuti - helistaust ja pilt imehästi sõmbioosi sätitud, ehk hakkab siit omalaadne muster välja kooruma, mille põhjal kogetut hindan.

'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.

Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -

"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."

Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.

Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:

La grande bellezza | Kohutav ilu

Annus meelt jahutavat vana-maailma kinokunsti, lustlikult voogava meloodia ning muhedalt sarkastilise jutustava tegelase kaudu ketratakse läbi suurlinna kodanike igapäevast tühisust.

Mandariinid

Lühidalt arvates, siis üks ilusamaid sõjafilme üldse, mis kunagi kaetud on. Esiti pani imestuma, et filmi režii tuli vennasvabariigist Gruusiast, kuigi kogu kompott tundus olevat nii ehteeslaslikult kokku kootud. Tea, kas oma jälje jätsid mustrisse ka vanameistrid Ulfsak ja Nüganen oma nägemusega filmi pildist või usaldati kogu loominguline protsess ikkagi härrasele mägedepojale. Oluline ei olegi. Natuke õhatas filmi lõpu akkordides 5 aasta tagust konflikti Abhaasias ja Lõuna-Ossetias, kui susati hinnang Venemaa sõdurkonnale, ehk natuke poliitilist profiiiti. Samas vorm ja sisu ja karakterid on õnnestunud pea perfektselt. Sügav kraaps ja kummardus puhta naudingu eest.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Down by Law | Seaduse kütkeis

Oma lihtsuses vaimustav. Keskmisest Jarmuschi filmist ehk toekama narratiiviga, kuid siiski jääb tähelepanu keskmesse ikkagi karakter. Kolm karismaatilist, teineteisest sõltumatut karakterit ja lihtsamat sorti sündmuste kulg, koos tubli Tom Waitsi kandvate helidega. Vägagi kena. Meenutas paljutki oma olemuses Jarmuschi 2 aastat varem valminud 'Stranger than Paradise'.

Üks läbivaid teemasi oli kodaniku Roberto inglise keelsete kalambuuride ja ütlemiste kogumine vihikusse ning õigete momentide leidmine viimaste tutvustamiseks üldsusele. Üks näidetest:

Roberto vangla stseenist - 'I scream, you scream, we all scream for ice cream.'

Humoorikaks tuleb tunnistada.

Night on Earth | Öö Maa peal

5 linna. 5 lugu. 5 lühikest, elulist, kaasahaaravat novelli. Nii moraaliga, kui moraalituid. Puhas kuld ja nauding.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Searching for Sugar Man

Ilmaavarustes on imelisi inimesi ja veel imelisemaid muinasjutte omajagu, mida teab ja tunneb vaid väike kogukond, õnneks aeg-ajalt juhtub, et miskit eriti suurepärast nopitakse ka üles tublide vormivalajate poolt ning tuuakse kogu ilmale vaatamiseks. Nii sai juhtuma ka suureks rõõmuks alloleva looga.

Tagasihoidlik härrane Sixto Rodriguez Detroidi 1970.-ndate indie muusika skeenelt võttis linti kaks üsna oivalist muusikalist kogumikku nimedega 'Cold Fact' (1970) ja 'Coming from Reality' (1971), mis mingil müstilisel põhjusel ei leidnud kunagi ühist keelt Ameerika mandri rahva muusikalise maitsemeelega, mis hämmastas pisarateni nii kohalikke muusikat produtseerivaid otsustajaid kui ametivendi. Juleti arvata, et Sixto lüürika ületas sel ajahetkel isegi kultusliku lugudevestja härrase Dylani enda loomingut, sobilik valgete tähtedega punavalge triibuline liialdus ilmselt. Sõnaga, peale kahte imetabast kogumikku oli Rodriguez pildilt kadunud.

Mis ei sobitunud, aga onu Samile, sobitus hästi onu Mandelat ootavale Lõuna-Aafrikale. Kuis täpselt Sixto esimene kauamängiv Mustale Mandrile jõudis ei tea täpselt keegi, kuid ometi tabas bobmarleylik malbe tämber ja sotsiaalkriitiliste sõnumitega lood apartheidi konnasilma piisavalt teravalt, äratamaks summutatud rahva häält. Ehk teatud mõttes annab leida siin paralleele ka meie koduvabariigi 'laulva revolutsiooniga', aga see selleks. Sõnaga Rodriguez läks tänapäeva mõistes 'viral'-iks - igal vähegi endast lugupidaval majapidamisel pidi kodusel riiulil olema 'Cold Fact' plaat. Ehk siis müüki ei tehtud mitte kuldplaadi numbrites, vaid pigemti mitmekordsetes plaatinumplaatides, mis isegi nii imeks pandav ei tundu. Samas müstifikatsioonide valdkonda kuulub kindlasti, et müüginumbrid ning ikoonilik populaarsus LAV-is ei jõudnud kuidagi muusiku endani, samas ega keegi ka väga vaeva ei näinud, kuna levis teadmine, et Sixto on juba ammu ilma leidunud tee viljakamatele jahimaadele ja nii sai teadmatus kestma kümnendeid, kuniks kaks keskealist lõunaaafriklasest Rodriguezi lemburit otsustasid mehe salapärase kadumise müsteeriumi lahendada. No ja tuleb tunnistada, et tänases globaliseeruvas ilmas aitab internet imesi korda saata ka kõige keskpärasematel.

Sõnaga ilusamat sorti muinasjutt on tee linale leidnud, eriti võrratu mjusiikiga ja väga viisaka kujundusega, üllatuma sain, et ka YLE ja SVT ehk meie põhjanaabrite riiklikud televisioonid on oma käe alla pannud filmi valmimisele. Igal juhul väga priima vaatamine ja tuju tõstev kogetu. Kui eelmise hooaja number üks heatuju filmi tiitli võttis 'The Intouchables', siis käesoleval hooajal on kindel favoriit hetke seisuga 'Searching for Sugar Man'.

Üks humoorikam äramainimine veel filmist kui mängiti lugu laulu nimega - 'Cause', milles peitus ka järgnevad sõnad:

My Estonian Archangel came and got me wasted
Cause the sweetest kiss I ever got is the one I've never tasted
Oh but they'll take their bonus pay to Molly McDonald,
Neon ladies, beauty is that which obeys, is bought or borrowed

Süütus | All That Matters Is Past | Uskyld

Oleks pakkumise teinud, et Taani koolkonnast tuleb film niivõrd selged paralleelid tekkisid von Trieri 'Antikristusega'. Tuleb, aga samast lähedalt Rootsist ja tuleb jõhkralt, tuleb eluliselt, isegi ehk natuke häirivalt eluliselt esiti. Samas raputusi ongi vaja. Raputusi me otsimegi.

Sõpruse lehelt.

Püha Raamatu Vari | Shadow Of the Holy Book | Pyhän Kirjan Varjo

Intrigeeriv teema, kuid üsna õnnetu teostus. Türkmenistan muidugi jääb imede maaks.

Paris, Texas

Wim Wenders on suutnud valmis sepistada täeisti fenomenaalse tüki filmi. Tempo, sõna, teema, näitlejate esitus, muusika kõik kõditavad perfektselt mu maitsemeeli. Käesoleva hooaja parim elamus kohe kindlasti.

Dokma - dokumentalistika magistrid

Rohkelt rahvastatud ning õhupuuduses vaevlevas Sõpruses õnnestus ära näha BFM-i selle hooaja magistrite toodang dokumentalistika vallas. Nähtud sai viiest neli.

Meelde jäid Antsla proua Kati oma fruktluse ning kõnepruugiga filmist 'Viis Nostalgiale'. Igati lõbusas võtmes üles võetud 'Kosmos' oma kunstirühmituse elutervete plikadega ja kaks muhedat kosmonauti - Aleksei Leonov ja Georgi Gretško. Sündmustik leidis oma aseme provintsilinnas Põltsamaal, kus omal ajal toodeti suure kodumaa kosmonautidele tuubimarmelaadi ja muud head ning paremat, lisaks väikene pisiasi, et Gagarini nimeline kodanik omas omal ajal ka arvestavat osa kinnisvara ses samas linnas.

Sügavaima jälje jättis Anniken Haldna projekt 'Miks sa abiellud'. Lugu kolmest verinoorest abielupaarist vanuses 20-24 eluaastat. Otsiti, lahati, seletati, näidati, ilma valehäbita, siiralt ja ausalt. Igati priima. Lõppeks jäi tundmus, et Eestis jagub ikka oma osa kindlameelseid naisi, kes mökud ära võtavad ja vanus siin rolli ei mängi. Ilmselgelt oli näha, et teema on filmitegijale korda läinud ja seda oli nauditavalt ka väljendatud. Teine kordki.

Celda 211 | Kong 211

Aus film - hecho en Espana!

Sisu:

Oludega tutvumiseks läheb värske vangivalvur Juan juba päev varem oma töökohale. Ootamatu juhuse tõttu tutvustaval ringkäigul leiab Juan end üksinda vangikongist. Läheduses pole ühtki teist töökaaslast ning alanud on vangide mäss. Ainsaks võimaluseks ellu jääda ning vanglast pääseda on kohaneda tekkinud olukorraga ning veenda rahutuste juhti Malamadret, et ka Juan on vanglas karistust kandmas.

Lahkuminek | Jodaeiye Nader az Simin

 

Asghar Farhadi, pakub rahulikus tempos voolava, kuid samas pingest tiine sissevaate Iraani kultuuriruumi. Peatudes erinevate ühiskonnakihtide, naise-mehe, lapse-lapsevanema, põlvkondade, ametivõimude ning kodanike omavahelistel suhetel. Kui esmasel pilgul võib mulje jääda, et tegelaskujud on sirgejooneliselt ning üheselt tajutavalt välja joonistatud, siis iga minutiga, mida film edasi kerib saab selgemaks, et ei saa nii must-valgelt ühtigi öelda, kel on õigus ja kes eksib. Iga rohkem pildis olev tegelaskuju on oma olemuselt hea inimene, omades austust väärivad põhimõtteid, mida ka tegudeks vormidakse, kuid ometi laseb Farhadi elul mängida inimesed nurka, valiku juurde, kus tuleb otsus langetada põhimõtete või isikliku heaolu kasuks. Ja mitte väga üllatuslikult on valiku variandid vägagi erinevad, üllatuslik on, aga tegelaskujude tehtud valik. Kes osutub pragmaatiks ja valib heaolu, kes sahkerdab, et otsida võimalusi otsusest kõrvalehiilimiseks, kes asetab otsuse teiste õlgadele, kes jääb oma põhimõtedele kindlaks. Lõppeks taandub kõik subjektiivsele hinnangule, kas kaotus väärib põhimõttekindust või vastupidi.

We Need to Talk About Kevin | Me Peame Rääkima Kevinist

Dramatiseering massimõrvast koolis. Täpselt loetud päevad enne 18 aastaseks saamist, teeb Kevin Khatchadourian pikalt, põhjalikult, külmavereliselt kalkuleeritud plaanid karmiks reaalsuseks. Miks? Film ei too põhjusena välja ei vägivaldsust koolis, ei halvasti mõjuvaid sõpru, ega getolikku kasvukeskkonda, vaid pigem poisi ja ema (Tilda Swinton) omavahelised pingelisi suhteid. Kevini eesmärk on juba jõnglasest peale olnud, emale vaid võimalikult suurt valu valmistada. Kas poiss on puhas põrguline või pigem õrna närviga hing, kes tajub juba vara-varakult ära, et tema sünniga siia ilma, purunesid ema unistused kildudeks. Ema ei ihanud mitte sellist elu - mitte just kõige teravama abikaasaga suburbias, kahe lapsega, kui hing igatseb hoopis reisima. Filmist jäi tundmus, et poiss võitleb trotslikult emaga just etteheitest - miks peaks mina tahtma, kui sina selgelt ei taha siin olla. Iseasi muidugi, kui viljakas ja mõistlik säenne lähenemine on. Teostus oma suures hektilisuses ei olnud ülemäära erakordne ja hää, ega ka näitlejad eesotsas Tilda Swintoniga (Eva Khatchadourian) just hinge pugevaid rolle ekraanil teinud, kuid filmi sisu on kulda väärt.