Titanicu orkester

Torekurb.

Kurb, et ei õnnestunud Tapa vanas raudteejaamas RAAAMi Titanicu Orkestrit oma silmaga kogeda, aga tore on, et ERR annab võimaluse etendust järelegi vaadata ja siin on mida kogeda. 

Algus küll jookseb üsna mittemidagiütlevalt käima, konteksti sissejuhatav joodikluse osa jäi minu jaoks venima ja oleks võinud olla tunduvalt lühem. Samas tasapisi, kiht-kihi haaval hakkas aga tegelaste tekstist selge allegooriline filosoofia välja kooruma ja babahhti läks teemaks.

Reaalsusest eraldumiseks on kolm lihtsakoelist varianti - alkohol, religioon ja pidev tegevus.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

Vannutatud neitsid

R.A.A.A.M-il on erakordselt hää komme tuua kodusele publikumile aeg-ajalt võõramate kultuuriruumide lavastajate loomet mekkimiseks. Esijoones meenuvad kohe Homayun Ghanizadeh Iraanist, Sergey Potapov Jakuutiast ja Marat Gatsalov Venemaalt. Kõigi nende kolme pakutav on olnud omajagu eriilmeline võrreldes tavapäraselt siinmail teatris kogetavaga ja on ses osas kiiduväärselt värskendav. Niisamuti ka nüüdne 'Vannutatud neitsid', lavastatud küll meie oma Madis Kalmeti poolt, kuid kirjutatud Vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi poolt.

Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.

Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.

Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.

Libahunt

Raske miskit kohe kosta. RAAAM oli loonud võimsad raamid - Viinistu katlamaja etendusepaigana on üks lahedamaid üldse kus mu silm käinud on, näitlejate valikusse kuulus mitu head ja tuttavat nime, kelle tegemisi olen varemalt vägagi nautinud, lavastaja, Jakuutiast pärit Sergey Potapov, šamaani lapselapsena tõotas eksootikat ning miskit värsket, rääkimata siis tehtud turundusest läbi treilerite või plakati, mis on üks kutsuvaimaid, mida siiani näinud olen, lõpetuseks veel Kitzbergi paljulubav tekst, ehk kõik komponendid ja veel enamgi olid ju olemas, ometigi ei läinud etendus minu jaoks kuidagi käima. Jäi mulje, et oli lavastaja poolt nagu üle jala tehtud, suvine aeg, teen miskit ära, siia-sinna mõned käekirjast tulenevad tehnikad ja sümbolid, mis ka enne töötanud on ja valmis.

Jah, hästi oli välja mängitud ksenofoobsus ja/või võõraviha tänase päevapoliitilise pagulaste teema taustal, mis eriti võikalt torkas Tammaru vanaema sõnades:

 

"Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas!"

 

Keeruline on suhestuda selle ütlemisega nagu on isiklikul tasandil keeruline ka pidada eestlasi erakordselt ksenofoobseteks võrreldes teiste rahvustega. Teksti juurde tagasitulles, kas saab üldse Tammaruid eestluse etalonideks pidada, kui nad kõiges tahtsid järgida vaid mõisnikke ja meenutasid sedapsi hoopis pigem väikekodanlust, võrreldes Tiinaga, kes esindas vabadust ja metsa ning ise hakkama saamist. Võimalik, et siin on lihtsalt erinevad arusaamised eestlusest.

 

Sõnaga - ootus oli suurem.

Mõnikord on kõik nii selge

Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.

Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.

Tühermaa | ПУСТОШЬ

                  

Käesoleva suvise hooaja esimene ja ühtlasi ka ainukeseks kujunev teatri amps, sai haugatud Viinistul. Otsutavateks teguriteks liisu langemisel just Viinistu kasuks saigi koht ning nii trööstitult kõlav mängupaik kui seda on katlamaja, teisalt aga järjekordne teatri RAAAM poolt importitud lavastaja, sedant puhku Venemaa kodanik Marat Gatsalov. Mitte, et ma miskit varemalt oleksin teadnud härrasest ja tema tegemistest, vaid pigem kõditab mõte näha teisest kultuuriruumist tulevat pilku ja kätt, mis meie omad kodused näitlejad lavastusse sobitab. Sel konseptsioonil on jumet.

Nii puhtalt hetke emotsiooni ajel need piletid ka ostukorvis oma koha leidsid. Istumiste numbreid, aga piletitele küll kantud ei olnud, seega oli minuteid 15 varem kohale laekumine istekohtade valiku osas igati õigustet'. Päris esimestesse ridadesse küll ei jõudnud ning pakutavaid rohelisest plastmassist klassikalisi aiatoole ei söandanud ka algselt liigutama hakata, nagu hiljem selgus, poleks ka õnnestunud, kuna kruvituna tribüünile, olid toolid ka üsna liigutamatud. Huvitavana tundus, et istekohtade asetus saalis oli läbimõeldult korrapäratu, mul vähemasti ei õnnestunud oma teatrikaaslasega kuigi lähestikku end istuma seada ning nagu tabavalt märgiti, võib ehk olla isegi taotuslikult tekitati mulle kui vaatajale oma üksi olemise ruum ses hämaras mahajäetud katlamajas, suunamaks mind saama etendusega üheks. 

Avar, kõrguvate lagedega, tolmune, akendeta, ajastule truuks jäänud katlamaja koos minimalistliku lavaatribuutikaga nagu kulunud kontorimööbli, väsinud trenažööride kui ka ilmetute põrandalampidega moodustas lummavalt mõjuva koosluse, kui lisada veel siia teisekäe poest leitud kostüümid ning käepärastest vahenditest kokku klopsitud roomlaste sõjavarustus, siis sügav kummardus ja kraaps läheb igatahes kunstnik Oksana Peretruhhina suunas. Täpselt minu tass teed.

Sisult jättis tükk piisavalt pretensoonitu ning ümara mulje, andes vaatajale vaba voli valida kuhu suunas ta oma mõtteid põrgatada soovib. Kohe esimestest momentidest peale kuulus mu isiklik sümpaatia seletamatutel põhjustel pereisa Gennadile (Margus Prangel), eriti köitev oli loomingulisus kuidas ta igapäevale lähenes, puhastusjaama paakidest leitud leegionäri kiiver ja rüü, pojale edasi antud õpetused, kõik, tõesti kõik, suutis ta ära seostada oma kujutletavas maailmas Rooma ning Ceasariga. Osalt ka seetõttu põrkasin mõtetele:

• kas oma koha leidnud inimest peab tingimata ravima ühiskonda sobituvaks mutriks?
• kas nö ühiskonna normidele vastavat inimest ei võiks pisut hulluks ravida, et ta õnnelikum oleks?

Ehk lihtsakoeline tõlgendus võiks sisust olla, et päriselus sõjast tagasi tulnud mees, leidis endale pelgupaiga kujutlevast elust leegionärina. Naine Tanja (Elina Reinold), kes pere elatamiseks turul oli sunnitud trussikuid müütama, aga lähtus pragmaatiliselt olmest ja püüdis läbi hea ja kurja meest tagasi enda juurde tagasi tuua. Lõppeks leidiski ta lahenduse, olemuselt ja mängult šarlatanid näol, kes eeskujuliku kopika eest Gena nö päris ellu tagasi tõid, seda läbi ajaloolise Rooma sündmuste kaasamängimise mehe fantaasia maailmas, mis viisid viimaks Ceasari surmani. Isehakanud tsentuuriol kadus vaip jalge alt, kujutletav maailm vajus kokku, polnud enam kellegi eest võidelda ning põhjust oma kookonist maailmas elada. Ehk siis kokkuvõtvalt said kõik söönuks. Posijad nutsaka, Gena rahu päris elus, Tanja mehe tagasi. Kõik nagu lahenes suurepäraselt, kuid proua polnud siiski rahul, kuna Rooma ajaloo näitemänguga oli ka tema jõudnud Gena mõistmiseni.

Meenuma jäid etendusest veel šarlatanide ninamehe (Nero Urke) hõige rõdult, sõnumina: 'Pisut hilja ei ole sentimentaalsuseks?' - kui üks posijate pundist jäi mõttesse, kas leegionäri kiivrit noosina kaasa võtta või mitte. 

Teisalt veel lõpetuseks veel, kas ehk rocclaga, edasi-tagasi katlamaja katusel rullimine, mis tekitas rabava äikesevihma illusiooni.

Ehk sisult mitte nii tummine, kuid vormilt imetabane

Sirpist veel üks kirjatükk - Tervendav tüng suveteatri publikule

Antigone

No99 teatri laudadelt pakkus RAAAM teater noore Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh, kasutades meie oma kodumaist näitlejate materjali, värskendavat näitemängu - 'Antigone'. Kreeka mütoloogiast meelde tuletades, on Antigone puhul tegemist Oedipuse ning tema ema Jocasta tütrest järeltulijaga, kelle enda saatus kujunes sama traagiliseks kui lähedaste eelkäijate. Antigone astub nimelt vastu kuningas Creoni otsusele mitte matta, vaid hulkuvatele loomadele närimiseks ning mädanema jätta, oma venda Polyneicest, kes oli kuninga võimu vastu julgenud üles astuda. Püüdes kombekohast matmistalitust läbi viia satub Antigone kuningas Creoni viha alla ja leiab oma huku, mis omakorda viib enesetapuni Antigone armastanud Creoni poja Haimoni ning poja enesetapust vavpustatud Creoni naise Euridike. Nii räägib müüt ning pisukeste mööndustega ka lavastus, mis on küll toodud rohkem tänapäeva aega ning mulje jäi, et ka Iraani ruumi.

Tükk ise algas küllaltki loiult, kui deja vu võtmes mängiti ühte ja seda sama rituaali mitmeid ning mitmeid kordi läbi nagu lõputus küünlapäevas, tutvustades igakord nii üht tegelaskuju, kel oli alati sama küsimus Tereisiasele, tegelaskujule kes oli ühendavaks lüliks nende kordussteenide juures. Küsimus oli lihtne, kuid eluline - oled sa kunagi armunud olnud Tereisias? Vastuseks peegeldas Tereisias alati küsijale tema enda ootusi, tema enda vastust. Lavastusliku võttena päris põnev lüke. Ometigi ei saanud etenduse avapool minu jaoks kohe mitte hoogu sisse, võib ehk olla, et polnud ise päris veel teatriks valmis. Pähe tikkus täiesti absurdseid mõtteid, kuidas näituseks Iraani lavastaja teeb talle täiesti tundmatus näitlejate valikus otsuse, keda võtta, keda jätta? Kas see valik tehakse tema eest? Kuidas sattus nii erinevatest teatritest näitlejaid ühte truppi? Kuidas ta suutis nad ansamblisse vormida? Jne, jne.

Teisest poolest aga kruviti tempot juurde ning paljut aega enam mõtisklemiseks ei jäänud, Antigone imes endasse. Imes endasse kostüümide, elu sümboliks oleva ning pea lael kantava munaga, igale karakterile omase käimise stiiliga ning neid omakorda ühendava nii öelda mööda nööri käimisega (sammumised ning pöörded olid mööda kindlat ranget trajektoori), teravalt välja hõigatud sõnadega nagu 'rõve', 'muna' jne, mille mõtet ma küll päris täpselt ei tabanud. Enim valmistas imestust muidugi Elina Reinholdi kohvrisse pakkimine.

Kokkuvõttes igati värskendav. Mitte kodumaiseid lavastajaid on igati värskendav vahelduseks vaadata.

Jõud

Jõud läks minust mööda vaikselt, ei puutunud, ei kõnetanud, jõus ei olnud jõudu. Üks lahe väljend 'hõrmur' ja üks mõte tegelaskujult:

Herbert Aab - 'Kuidas on nii, et kui kõik elus tundub olevat paigas ning korras, siis juba sekund hiljem laguneb kõik koost.'