Dekameron

Aare Toikka VAT teatrist ja TÜVKA 12.lend võtsid ette kirjandusklassika - G.Boccaccio "Dekameroni", noppides sealt välja endale meelepäraste toonidega lood ning õmblesid sellest kokku kirju virrvarrilise terviku. Valdavas enamuses lugudes oli rõhu asetus ühte või teisipidi seksil, jättes kergelt nii suurteosest mulje kui keskaja Maajast. Toikka oli noortele igal juhul andnud kuhjaga vabadust ja uljust lustimiseks, kogu tükk jooksis ääretult hoogsalt ja kandvaid pause, et mõttega kaasa minna nagu ei tekkinudki, ilmselt polnud see ka eesmärk. Enamjagu karaktereid oli samuti üsna karikatuurses võtmes lahendatud, kindla tahtmisega humoreski teha ja publikumiga nii kontakti leida. Sel korral oligi enamus saalist täidetud keskkooli õpilastega ja kergelt märgatavat elevust oli saalis kohe ka tunda, kirjanduõpetajatel on nii jällegi veidi kergem kohustusliku kirjanduse materjali viia noorteni.

Minu jaoks oli täiesti oivaline jällegi Veiko Tubina loodud etenduse helipilt, ta muusikaline loome on pea alati ülimalt kaasakiskuv, jättes tunde, et ma nagu olen miskit sarnast kuskil varem kuulnud, kuid nagu ei ole ka. Priima.

Lemmik moment oli kindlasti etenduse lõpus südame tuksumise lahendus.

Don Quijote

Mõtlema hakata siis on VAT teatrist tasapisi vaikselt kujunenud tänaseks päevaks üks mu lemmikteatreid, mida külastada. Mõneti tuleb see tundmus mulle endale üllatusena, samas viimane kord pilonkse ostma ajendas just nimelt isu VAT teatri järgi, tahtmne kogeda nende hoogsat füüsilist mängu, ülimalt leidlikku lavalist kujundust ja kostümeeritust ning mis mulle ehk kõikse rohkem meeldib VAT teatri juures - lõbusat mängulisust. Sümpaatne on, et ei läheneta lavastustele alati surmtõsiselt, vaid pigemiti eneseiroonia võtmes lustakalt, samas laskumata palagani, mis minu silmis näitab teatri ja sellega seotud isikute taset. Ehk siis Don Quijote ei valinud ma etenduse enda pärast, vaid pigemiti just mida eelnev kogetu nagu Tsaar Saltaan, Faust ning Aadam ja Eeva pakkunud on ja tahtmise pärast uuesti sama meeleliigutust kogeda, polegi täheldanud, et oleks eelnevalt selt pinnalt teatrikülastust otsustanud.

Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.

Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.

Üllatas pisut, et etendusesse oli pikitud omajagu kahemõttelist vulgaarsust, mis küll otseselt foonile ei tõusnud ja seeläbi ei läinud ka lappama. Arvestades, et lavastuse üks peamisi sihtrühmasi on kooliõpilased, ka seekord oli klass põhikooli ealisi publikumis, siis oleks huvitav teada, kuis nad sellisesse kahemõttelisusesse suhtuvad ning kuidas tajuvad. Paraku ei tekkinud võimalust seda noortelt uurida.

Kuigi lavastus keris ja keris üldsielt üsna rahulikus rütmis, siis lõpplahendused saabusid kuidagi ootamatult ning läbi oligi see hää kogemus.

Klaasist loomaaed

Üle mitme-setme aja tuli taas isu klassikalisema draama järgi, kivilinna teatrite pakutavat takseerides, jäi pilk pidama VAT teatrile, täpsemalt Tennessee Williamsi ühe tuntuimale näidendile 'Klaasist loomaaed'. Katariina Unt on võtnud oma noored juhendatavad lavakast ning toonud vaatajate ette peredraama Rahvusraamatukogu kammerlikes keldriruumides.

Tegevustik on seatud 1930-ndate majandussurutise all kannatavasse Ameerikasse, väikesesse korterisse, kus uhke lõunaosariikidest pärit Amanda Wingfield (Katariina Unt) oma kahe täiskasvanud lapsega - Tomi (Karl Laumets) ja Lauraga (Ester Kuntu) elutseb. Amanda tahab oma lastele vaid kõikse paremat, samasugust heaolu, millega ta ise oli üleskasvades harjunud. Ta jutustab ja meenutab neid kuldseid aegu tihti, laste jaoks juba liiga tihti, nii tekib kohati aga küsitavus, eriti just laste reaktsioone jälgides, kas need ema kirjeldused oma minevikust on üldse tõesed või pigemiti väljamõeldud unelm, mida ta oma võsudele peale suruda tahab, sest just nendest lugudest välja joonistuvate standartidega nii heaolu kui ka kombestiku osas ema tegelikult lämmatab oma lapsi. Lämmatab, tahtes tegelikult head, kuid antud juhul hoopis traumeerides ning lapsi enda vastu üles keerates. 

Laura ei ole rahul ema taktikepi all olemisega, kuid on siiski pigemiti juba alistunud, suures osas tulenevalt oma alaväärsuskompleksist, mis tuleneb kergest puudest. Kui teemana kerkib üles elukaaslase leidmine, siis ta alguses punnib veel südikalt vastu, enne kui lõplikult alla annab.

Tom toobki lõppeks koju ühe väimehe kandidaadi, oma töö juurest, kelleks osutub Jim (Risto Vaidla), Laura salajane lemmik koolipäevilt. Jim oli keskkooli aegadel olnud kindlalt esiplaanil liidrina nii spordis kui kooliteatris kui eriti Laurale meeldejäänud lauljana, samas edaspidine elu ei läinud nõnda lepasereega ning nii üritab Jim end taas üles töötada, pääsemaks tagasi püünele.

Raske on aru saada, mis täpselt Laura juures Jimi köidab, ons see kooliaegne nostalgia, tahe abitut aidata või tõesti hetkeline õrnushoog, igal juhul püüab ta Laurat motiveerida, kõrgemale tõsta. Selgub, et Laura endiselt imetleb Tomi ja nii ka teatud osas avanebki talle, tutvustades oma suurimat hobi - klaasist miniatuursete loomade kollektsiooni, mis on habras ja õrn, mis võib puruneda kui tema poole kasvõi kergelt puhuda nagu Laura ise ütleb. Ta kirjeldab ennast kui oma lemmikkujukest ükssarvikut, olles nii teistest erinev.

Jim tahtes Laurat aidata ja näidata, et ta võib olla teiste sarnane kui vaid tahab, kutsub Laura tantsule. Paraku tantsuhoos, õnnetul kombel ükssarvik kukub laualt ja puruneb, sarv tuleb ära, Jim on ehmunud, kuid Laura üllatuslikult ei olegi kurb, vaid ta tahaks nagu öelda Jimile, et läbi tantsu, läbi ükssarviku sarve lõhkumise sa muutsid mind teiste sarnaseks, muutsid mind nö normaalseks.

Jim olukorra kohmetuses suudleb Laurat, ärgates aga nii kohe hetke lummusest ja põgeneb, tuues ettekäändeks küsitava tõeväärtusega kihluse teise neidisega. Mulle ootamatult ei jää Laura otseselt nukrutsema, vaid pigemiti õhkub temast teatud õnnetunnet kogu kogemusest Jimiga.

Kui Laura oli alistunud oma ema domineerimisele, siis Tom otsib põgenemiseteed - töötades küll varahommikust õhtuni kingatehases olles nii oma pere elatajaks, siis hinges ihkab ta poeesia suunas, mille jaoks ta paraku aega ei leia ning selle asemel põgeneb õhtuti, perele öeldes, et kinno, kuid ilmselt pahatihti ka kohalikesse kõrtsudesse. Lõppeks Tom murdub ja põgeneb lõplikult oma pere juurest, kuid on aru saada, et õe jätmine ema meelevalda jääb teda rusuma terveks eluks.

Sõnaga oli sõnas üsnagi rusuv näidend, mil oli omajgu viiteid Tennessee Williamsi enda elus kogetule ning lugedes etenduse tutvustust siis ka ilmselt mitmeid viiteid Katariina enda elule.

Eredamatest momentidest jäi meelde kindlasti Ester Kuntu mäng Laurana, see oli lihtsalt nii veenev ja nüansirohkelt täpne. Poiste rollid olid toetavamad, kuid üllatuslikult oli Katariina mäng kuidagi liimist lahti sel õhtul, palju tuli sisse pudistamist ning minu jaoks liigset närvilisust ning domineerimist laval noorte arvelt, mida ei oleks oodanud.

Brand

VAT teatri "Brand" võeti küll ametlikust teatri mängukavast maha juba eelmise hooaja lõpus, kuid õnneks võttis ETV2 vaevaks Ingo Normeti jubileumi puhul pakkuda võimalust kaeda lavastust oma kanalis televersioonis. Väga rõõmustav, sest muidu olekski nägemata jäänud.

Eelarvasin, et tükk saab olema raskesti seeditav just Henrik Ibseni viljeletud värsivormi tõttu, kuid Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlge on riimi omajagu ratsinud ning kasutab neid suuresti vaid lauludes, mida omakorda liiga palju just ei kõla, mistõttu on tekst ühesemalt ja lihtsamini vaatajani jõudev. Alati ei pruugi säenne lihtsustatus olla parim lahendus, kuid antud tüki juures andis jälgitavuse seisukohast palju juurde, muutes näitelungi ja teksti terviklikumaks komplektiks.

"Brand"-i puhul on veel märgitud, et sisu aitab rohkem tabada eelnev Ibseni paraadteose "Peer Gynt"-i loetus, piinlikult peab tunnistama, et mul seda privileegi pole olnud, kuid etendust oli ka ilma selle taustata vägagi mõjus jälgida, ehk siit kord veel kivid tõlke ja lavastaja aeda.

Lavastust ning peategelast iseloomustab kõikse paremini VAT teatri lehelgi kirja saanud loosung - kõik või mitte midagi! Brand ongi äärmuslik, kompromissitu, järjekindel oma tõe järgi käimisel nii kogukonna, lähedaste kuid eelkõike iseenda vastu. Inimlikul tasandil pälvib enamasti säene absolutism esiti imetlust, kuid õite pea halvakspanu kui hälbimus normaalusest ja enamasti ka üldsuse hinnagu - psühhopaat. Ometi leian, et just seepidine äärmuslus on edasiviiv, näidates, et on võimalik küll kui omada piisavalt tugevat tahet. Teatud mõttes julgen isegi arvata, et esile kerkivad ekstreemumid ongi tõukejõuks inim- ja ühiskonna arengule, tõugates meid tavapärasest mugavustsoonist välja, uuele tasandile. Ei saa öelda, et Brand on oma tões vankumatu, ka temal on omad nõrkushetked, nõrkushetked ehk ei olegi tegelikult õige sõna siinkohal, pigemiti on tegu inimlike tunnete väljendumisega - olgu see siis oma naise või lapse vastu. Ehk ei saa öelda, et Brand ei oska armastada, oskab küll ja vägagi õrnalt kui tahab, kuid lõppeks on oma sõnade järgi käimine, ükskõik kui valus see ka ei olema ei saaks, talle ülimast ülim, mis põhimõttekindluse seisukohalt on minu jaoks imetlusväärne.

Ivo Uukkivi Brandi rolli oli priima valik, tema olemus ja füüsis, eelõike näojooned peegeldavad selgelt kannatusi ning põhimõttekindlust, lisaks veel ka uskumatult hingestatud mäng ning rolli sisseelamine, mis nähtus otseselt silmavaatest olles hetketi hell, hetketi trööstitu, hetketi kirgas, hetketi hullunud, kuid alati siiras. Tänu telelavastuse vormile ja heale kaameratööle oli võimalik neid detaile tähele panna, mis saalis istudes võivad teinekord kaduma minna.

Üsna samamoodi võiks ka kirjeldada Katariina Unt-i mängu Agnesena, mis oli samaväärselt võrratu. Eraldi leid oli veel Tiia Kriisa Brandi emana, kohtasin teda teatris vast esimest korda, tehtud roll oli küll väike, kuid mõjus. 

Tutvustus kodulehelt:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.

Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Suurepärane kirjutis veel Piret Vertelt Sirp-is.

Aadam ja Eeva

Peab tunnistama, et teatrite väisamisetihedus on tuntavalt langenud alates eelmise aasta teisest poolest, kerides läbi pakutavat menüüd sest ajast, siis pole leidnud nii tihti enam isutavat materjali. Endisaegsed lemmikud vonkrahl ning no99 on tõstnud kunstilise lati piisavatesse kõrgustesse, et mul õnnestub üsna harva sealt üle hüpata ning naudinguga hinges saalist välja astuda, ei evi seda Avingoni pädevust lihtsalt. On olnud ka erandeid nende kahe teatri repertuaaris, kuid tendents on selgelt muutunud võrreldes aegadega, kui teatri enda jaoks avastasin.

Nüüd tagasi mõtlema hakates, olen sattunud hoopis enam viimasel ajal VAT teatrisse ja hoidnud ühtlasi Rahvusraamatukogus pakutaval "kätt pulsil", kuna kogetu on olnud senini üdini nauditav, nii on ka isu aiva kasvanud. Nauditav on nende kahe väikse black-boxi intiimsus, leidlikud igapäevastest vahendidest loodud lahendused kostüümides kui ka lavakujunduses ning intentsiivsed kehalised etendused, kus palju antakse edasi mitte teksti vaid näomoonutamise ja kehaplastilisusega. Jah, VAT teater on mu lemmik hetkel.

Nii nagu eelpool kirja sai, siis täpselt need elemendid olid ka viimatises kogetus 'Aadam ja Eeva'-s olemas. Tegemist oli vormiliselt küll ballettiga, kuid tantsuline osa oli siiski jäetud ballettikoolita näitlejatele VAT teatri trupist ning paarile külalisele. Ilmselgelt pole ma mingist asendist tantsu, veel vähem balletti ekspert, kuid oli raske mitte märkamata jätta balletti lennulisuse asendumist tantsijate sammudes töntslikkusega, mis samas tehti küllaga tasa püüdlikuse ning eneseirooniaga - "jah, me teame, et me ei ole baleriinid, aga me teeme seda ikkagi" - mis oli parim lahendus ja igati nauditav ja lõbus vaatamine. Väga priima.

"Aadam ja Eeva" lugu ise on samavana kui maamuna ja algab samuti üsna täpselt nii nagu kunagi on kirja saanud - maailma loomisest, mis on aga lahendatud üsna humoorikalt läbi algosakeste esitise kaootilise, kuid siis aina mõtestatuma liikumise, jõudes välja tegeliku evolutsioonini, mis ei ole enam väga piibellik. Ehk päris algus ning üldine motiiv on küll traditsioonilised, kuid üsna mitmeti jooksevad järk-järgult sisse ootamatud, kuid igati tervitatavad ja värskendavad pöörded, mis keeravad teada-tuntud süžhee pea peale. Sõnaga - lugu muutub igasmõttes inimlikumaks ning päädis tõdemusega, et inimestel tuleb otsustamisepäitsed omale haarata, mitte lähtuda ainiti ühest või teisest äärmusest. Tuleb aru saada, mis on parim talle endale ja nii ka toimida.

Näitlejatest eristus minu jaoks selgelt jällegi Ago Soots, kellest on kujunenud üks lemmikuimaid näitlejaid üldse, tema füüsis, jõud, kehaplastilisus ja kehstumisevõime on lihtsalt imelised. Ilmselt kui tegelaskujuks on kurat, siis on mänguruumis piiride nihutamiseks rohkem ruumi võrreldes teiste karakteritega, kuid igal juhul tulid antud rollis kõik Ago tugevused välja ning kurat oli vägagi kuratlik vaatamine. Väga priima jällegi.

Sõnaga oli hea vaatamine ja kindlasti töötan VAT teatri sügise kava läbi.

Tsaar Saltaan

Pärast viimatist imetabast Fausti kogemust VAT teatris sai antud lubadus sattuda tihedadamini Rahvusraamatukogu peaseinte vahele, et ikka veel sama kollektiivi pakutavat kaeda. Ometigi kujunes paus jällegi pikemaks kui oleks ette võinud arvata. Kahjuks. Loomulikult. Lõppeks osutus päästjaks noorema poolne sõber, kellele otsisin kultuuriprogrammiks piisavalt köitvat lavamängu, ametlikult on antud teatri poolt küll soovitus tulla alates 10.-dast eluaastast, siis julgesin võtta siiski riski ka 8-aastasega. Nojaa, ei pidanudki kahetsema.

Sedant puhku ei tulnudki minna Rahvusraamatukogu keldriruumidesse tavapärasesse VAT teatri saali, vaid vastupidi - mööda treppe ja saale ja koridore ja nurkasid ja jälle treppe viidi meid hoopis pööningule ehk Tornisaali, mis on siis oma olemuselt klassikalisemat sorti black-box, kuhu polnudki varem sattunud. Arvestades, et etendust oli tulnud vaatama ka üks kooliklass siis väga raamatukogulikus vaikuses see liikumise protsess just toimuma ei saanud, kuid õnneks paistsid nii maja töötajad kui ka külastajad mõistvalt suhtuvat.

Etenduse alguses mängiti publikumi vaigistamiseks ning tähelepanu koondamiseks linti, kus inimesed tänavalt või siis lavastuses osalevad näitlejad meenutasid, mis assotsiatsioone 'Tsaar Saltaan' neis tekitab. Oli palju nostalgilist, näituseks üks endisaegne mälupilt, et lastesaate ootuses loodeti alati näha pikka multikat ning ses osas oli just 'Tsaar Saltaan' üks pikemaid, koguni kolm või neli 'Nu Pogadi'-d, mis oli loomulikult absoluutne favoriit. Samuti mäletati üksikuid värsiridasi:

...Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,...

Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.

Igal juhul sissejuhatusena igati sobilik lähenemine, et vaataja teemasse sisse tuua. Eriti kui silmas pidades asjaolu, et kogu lavastuse sõna esitataksegi värsi vormis, nagu eesti keelde on omal ajal tõlkinud Puškini teksti Kalju Kangur ja Felix Kotta. Arvestades nooremat publikumi kui sihtgruppi, võiks see tunduda muidugi üsna riskantse sammuna, kuid sarnaselt Faustiga, on ka siin teksti kõrval palju tähtsamas rollis näitlejate äärmiselt ilmekas miimika, kõne intonatsioonirikkus, paindlik kehakeel ning eelkõike just kaasakiskuv lõputu energia ning mängumõnu. Kõike seda veel võimalikult minimalistlikus lavakujunduslikus vormis, kus samas on loodud jällegi väga mitmeid suurepäraseid efekte:

• plekktünnide ümber seatud seelikud muutuvad sisse hüpates naiskujudeks;
• laud, mis tõmmatud trossidega lae alla, muutub laevaks;
• tünnist välja tiritavad tilkuvad soomusärgid, mis sümboliseerivad 40 vägimeest;
• jne.

Sõnaga eriefektide kaskaad jällegi. Väga priima!

Lemmikuima osa teeb ümberkehastumise ja füüsilise teatri meister Ago Soots jällegi, kuid nii nagu ka Fausti puhul on tegemist väga suurepärase meeskonna mänguga ja tunnen veidi piinlikust, et Agot niimoodi teist korda juba eraldi välja toon.

Teagi, kas julgeb öelda, et VAT teatri käekiri ongi minimalistlik füüsilne teater, aga aina enam nii tundub ja väga meeldib.

Faust

VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.

Nisa

Tanel Ruben saatis trummidel ning liibuvasse oranzi trikotaaži riietunud Katariina Unt andis edasi Aare Toikka seatud nägemust, Aafrika lõunaosa Kalahari kõrbes elutsevast !kungi rahvuse naisest, Nisast. Ootus oli, et näha-kuulda saab korilusrahva kogukonna kombestikust, normidest, proua enda kogemusest ning arvamistest elule. Nii ka suures piirdes läks, kuigi teema fookus kandus minu jaoks liialt ära armukeste ning sootegemise teemadele. Kandvaks tsitaadiks jäi Nisa öeldud kokkuvõttev lausejupp oma suhetele meestega - 'Mehel peab munn ja süda üht keelt rääkima'.

Etendust jätkus nii ~60-ks minutiks ning kogu etenduse vältel, kui välja arvata üks riietevahetus paus, oli proua Unt laval ning andis nii kõnes, miimikas kui liikumises edasi siis Nisa pajatusi. Sünnitamist, antiloobi põgenemist, armukeste olemust läbi liikumisviiside ja nii edasi, nii edasi, ehk siis küllaltki eeskujulikku füüsilist vormi nõudev roll näitlejale, rääkimata siis tähelepanust. Minu kõrv suutis tabada sel tunni jooksul ainult korda kaks kui sõnad pisut risti läksid. Katariinalt tubli pingutus, kuid tükk jäi sisuliselt pisut õhukeseks.