Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.
Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.
Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)
Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.
Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu, kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.
Posts
