Kui klassikalisematest restoranidest leiab ikka a la carte menüüst magustoidu sektsioonist creme brule, siis klassikalise repertuaariga draamateatris peab olema omakorda suuremale massile passiv komöödia. Kunagi oli vast selle ehedaimaks näiteks draamas 'Eesti matus', täna püüdleb samale püünele Katalooniast kohale toodud Jordi Galcerani 'Pangalaen'.
Iseeneses igati põnev leid Toomperelt, kel Galceraniga näib olevat tihedam side tekitatud. Läbiv idee on lool huvitav ja teravmeelne ning teisalt ka koduriiklikku, ühiskondlikku konteksti kenasti sobituv, arvestades mitte nii hiljuti olnud laenubuumi ja sellest omakorda tulenenud masuaega. Lisaks on tekstis karakterid suurepäraselt ja nüansirikkalt välja joonistatud. Viimases ilmselt on oma osa anda olnud ka lavastajal Toomperel. Ehk siis sisuliselt on lugu ülesehitatud kaasahaaravale kõnepoksile raskekkaallastest pangaametniku ning laenu taotleva osava sulleri vahel. Kui esimestes kompavates löökides on aru saada, et mõlemad üritavad lihtsalt oma tavapäraste seeriatega tulemust saavutada siis peagi klaarub, et nii libedalt seekord ei lähe ning tuleb kasutusele võtta oma oskuste laiem spekter. Siin peitusidki minu jaoks kogu etenduse parimad momendid, kui kaks kõva kivi omavahel täies jõus põrkuvad ja sädemeid löövad, need lendu läinud sädemed olid üsnagi nauditav nii kuulata kui vaadata, kaks hiidu kütmas kogu täiega.
Mingist momendist hakkab aga kelm tajuma oma allajäämist ning otsustab viia võitluse uuele tandrile ning üllatuseks lähebki laenuandja esindaja liimile ning uues ning võõras keskkonnas pole tal paraku sullerile enam vastast ja võitlus kaotab oma esialgse sära ning kujuneb pikaks pangaametniku köites tampimiseks selle asemel, et võitlus kiirelt nokaudiga lõpetada, ehk siis hästi alanud škets jääb põhjendamatult venima ja oma vältimatut ja ennustatavat lõppu ootama.
Üheks kulmu kergitama panevaks varjundiks kogu loo juures jäi foon, et pangast võetud laenu nagu ei peakski kunagi tagasi maksma, kogu tants pangas käib ainult raha kättesaamise nimel ning mõlemad osapooled juba nagu arvestaks ette, et nii või naa tagasimaksmist toimuma ei saa. Eestlasena on keeruline säense suhtumisega suhestuda, stereotüüpne oleks arvata, et nii need lõunas peesitavad eurooplased ju mõtlevadki, samas katalaanid sinna riiulile nii väga ju ei sobitu, seega jätab see väike kummastav detail oma pitseri kogu etenduse usutavusele.
Pankuri ja suli duetti on aga Toompere ja Võigemast kaunikesti ereda leegiga põlema saanud. Tuleb tunnistada, et üks nauditavamaid rolle, mis ma üldse kunagi Võigemasti esituses nägema olen juhtunud. Väga mitmetahuliselt välja mängitud, kui petis tundub esmapilgul kahjutu ja lihtsameelne, siis ometi oskab Võigemast välja tuua ka tundmuse vaatajas, et tegemist võib olla äärmiselt pädeva manipulaatoriga ja seejuures on omakorda tundmus, et kelmil õnnestus lihtsalt lahmides tabada õiget punkti ning lõpliku selgust ses osas mul ei saabugi ja just see mulle tema rollilahenduse juures kõikse enam meeldiski. Toompere teeb oma samuti suurepäraselt ära, kuid mõistmatuks jääb, kas ta mingitel momentidel keeb kergelt üle või millest see tuleneb, et järsku viskab sisse veidi sobimatuid labasusi, mis kogu hoogsat rolli tagasi tõmbavad ja rikuvad, jättes nii kerge maigu manu.
Sõnaga üksikuid sähvakaid sai ning näitlejate hoogsus oli nauditav, kuid samas huumori ilutulestikust jäi asi kaugele.
Posts
